Pius II

Allikas: Vikipeedia
Pius II
Pintoricchio 012.jpg

Sünninimi Enea Silvio Piccolomini
Valitsemisaja algus 19. august 1458
Valitsemisaja lõpp 14. august 1464
Eelkäija Calixtus III
Järeltulija Paulus II
Sünnikuupäev 18. oktoober 1405
Sünnikoht Corsignano
Surmakuupäev 14. august 1464
Surmakoht Ancona

Pius II (Enea Silvio Piccolomini või ladinapäraselt Aeneas Sylvius, 18. oktoober 140514. august 1464) oli paavst 1458–1464. Ta oli 210. paavst.

Enea Silvio Piccolomini sündis Siena linnriigilele kuuluvas Corsignanos, mille ta lasi hiljem nimetada ümber Pienzaks. Tema vanemad olid vaesunud aadlik Silvio Piccolomini, kes suguvõsa pärimuse järgi põlvnes Romulusest, ja Vittoria Fortiguerra. Enea Piccolomini oli pere 18 (Salvador Miranda järgi 21) lapsest vanim. Ta pidi perekonna viletsa majandusliku olukorra tõttu aitama nooruses harida oma vanemate mõisa põlde Corsignano lähedal.

Pienza katedraal. Pius II pühitses katedraali 29. augustil 1462.

Piccolomini sai alghariduse ühelt preestrilt. Ta astus 18-aastasena Siena ülikooli ning õppis seal õigusteadust, olles Catholic Encyclopedia järgi usin üliõpilane, ehkki ei järginud sugugi laitmatut eluviisi. Seejärel asus ta õpetajana elama Sienasse. Siena Bernardino jutlused mõjutasid teda ja palvetades 1425 selle pühaku haual, avastas ta kutsumuse kloostrieluks, kuid sõprade mõjutusel loobus ta sellest kavatsusest.

Francesco Filelfo eeskujust innustatuna õppis Piccolomini 14291431 Firenze ülikoolis klassikalist filoloogiat ja poeesiat. Seejärel reisis ta Bolognas, Ferraras ja Milanos, kuid naasis sugulaste tungival palvel Sienasse juuraõpinguid jätkama.

Teel Baseli oikumeenilisele kirikukogule läks 1431 Sienast läbi Fermo piiskop Domenico Capranica, kes kutsus Piccolomini oma sekretärina kirikukogule kaasa. Pärast seiklusrikast reisi jõudsid nad 1432 kohale. Nad taunisid kontsiliaristidena paavst Eugenius IV poliitikat. Peale selle ei tunnustanud Eugenius IV Capranica kardinalitiitlit.

Piccolomini lahkus Capranica juurest madala palga tõttu ja asus Freisingi piiskopi Nicodemo della Scala, Novara piiskopi Bartolomeo Visconti ja kardinal Niccolò Albergati teenistusse, kes oli paavsti legaat kirikukogul. Piccolomini saatis kardinal Albergatit mitmel reisil, sealhulgas Arrasi kongressile, kus 1435 arutati Burgundia ja Prantsusmaa vahelise rahulepingu sõlmimist.

Aastal 1435 saatis kardinal Albergati ta salajase ülesandega Šotimaale. Piccolomini külastas seiklusrikka missiooni käigus ka Inglismaad. Ühel väga tormisel laevasõidul tõotas ta juhul, kui jõuab elusana randa, kõndida jalgsi sadamast kuni lähima Jumalaema kirikuni. Ta maabus Dunbaris ning kõndis sealt läbi jää ja lume Whitekirki. Sellest palverännakust said alguse podagrahood, mille käes ta kannatas elu lõpuni.

Kui Piccolomini Baselisse naasis, oli kardinal Albergati sealt juba lahkunud. Tänu oma humanistlikule haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta ilmikuna kirikukogul selliseid tähtsaid ameteid nagu scriptore, abbreviaator ja peaabbreviaator. Ta toetas Savoia hertsogi Amedeo VIII seadmist vastupaavstiks, sest kirikukogu oli paavsti ametist tagandanud. Piccolomini oli tema paavstiksvalimisel tseremooniameistriks. Ta kuulus delegatsiooni, mis eskortis Felix V Baselisse. Ta sai 5. novembril 1439 Felix V sekretäriks, kaitses tema ametisse seadmist ja tunnustas Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt kokku kutsutud Firenze kirikukogu vastu, kuhu paavsti pooldajad olid siirdunud.

Catholic Encycopedia andmeil mõistis Piccolomini, et Baseli kirikukogu positsioon ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Viibides 1442 kirikukogu saadikuna Frankfurdi riigipäeval, leidis ta võimaluse tõmbuda tagasi paavst Eugeniust toetava Saksa kuninga (1452. aastast keisri) Friedrich III õukonda. 11. novembril 1442 lahkus ta Baselist, et sõita Viini. Jaanuaris 1443 asus ta tööle Saksa-Rooma riigi kantselei sekretärina. Piccolomini jäi paavsti ja vastupaavsti tülis esialgu neutraalsele positsioonile ning soovitas nii teha ka Friedrichil. Aastani 1445 viibis ta põhiliselt keisri õukonnas Wiener Neustadtis ja Grazis. Ta krooniti vabameelsete värsside ("Ma ei ole kastraat") ja mitmete teenete eest 27. juulil 1442 õukonna pärjatud poeediks (poeta laureatus) ning teda protežeeris keisri kantsler Kaspar Schlick, kelle üht armuseiklust Sienas ülistas ta Giovanni Boccaccio stiilis romaanis "Eurialus et Lucretia". Sel ajal pidas ta Viini ülikoolis loenguid antiikpoeetidest, millega ta avaldas olulist mõju saksa humanismile.

Aastal 1444 etendas Piccolomini tähtsat osa Nürnbergi riigipäeval. Aastal 1445 saadeti Felix V teenistuses olev Piccolomini Rooma lähetusele, mille ülesandeks oli paavsti veenda uue kirikukogu kokkukutsumises. Seal leppis paavst Eugenius IV ametlikult temaga ja ta vabastati kiriklikest karistustest, mis ta oli saanud Baseli kirikukogu toetajana ja vastupaavsti ametnikuna. 8. veebruaril 1446 sai Piccolomini paavsti sekretäriks ja naasis Saksamaale paavsti ülesandega. Diplomaatilise osavusega lahendas ta paavsti kuuria ja Saksa kuurvürstide vahelisi erimeelsusi. Septembris 1446 Frankfurdi riigipäeval õnnestus tal likvideerida kuurvürstide liiga, mille järel hakkas riigipäeva enamus toetama paavsti ja Friedrichit. Piccolomini osales ka delegatsioonis, mille tegevuse tulemusena tunnustas peaaegu kogu Saksamaa paavsti jurisdiktsiooni. Ta etendas tähtsat osa kokkuleppes, mille paavst Eugenius IV 1447 tegi oma surivoodil Saksa vürstidega, nii et kirikukogu ja vastupaavst jäid poliitilisest toetusest ilma. See viis Viini konkordaadi sõlmimiseni veebruaris 1448, mis andis paavstile suured eesõigused vaimulike ametikohtade täitmisel Saksa-Rooma riigis.

Selleks ajaks oli Piccolomini podagra tõttu otsustanud vaimuliku elu kasuks, mida ta varem ei olnud seksuaalse abstinentsi kohustuse tõttu tahtnud vastu võtta ("Olen Venusest tüdinud"; samuti on ta kirjutanud, et olla vaimulik oli talle kasulikum). Piccolomini oleks 1439 paiku ordineeritud diakoniks, kuid ta keeldus sellest. Tal oli kaks vallaslast, üks Šotimaal, teine Straßburgis. Baselis oli ta lävinud väikese seltskonnaga, mille liikmed jumaldasid antiikkultuuri. Märtsis 1447 pühitseti ta Viinis alamdiakoniks ja 4. märtsil 1447 preestriks.

1447 toimunud konklaavil osales ta lihtametnikuna. Ta osales paavst Nicolaus V kroonimisel 19. märtsil 1447, kus ta kandis protsessioonil paavsti ees risti. Nicolaus V määras ta 17. aprillil 1447 Trieste piiskopiks ja ta pühitseti piiskopiks 15. augustil 1447. Piccolomini osales seejärel Friedrich III saatkonna koosseisus Milanos ja oli Friedrich III saadik Aschaffenburgi riigipäeval. 24. oktoobril 1449 määrati ta Siena piiskopiks ja paavst kinnitas selle otsuse 23. septembril 1450. 1450 juubeliaasta puhul siirdus ta Rooma.

Aastal 1450 saadeti Piccolomini kuningas Friedrichi saadikuna pidama läbirääkimisi Friedrichi abiellumiseks Napoli printsessi Leonoraga. Missioon õnnestus ja 1451 saatis Friedrich ta Böömimaale, kus ta sõlmis leppe hussiitide juhi Jiříga Podebradyst. Aastal 1452 saatis ta Friedrichit sõidul Rooma, kus Friedrich abiellus Leonoraga ja krooniti keisriks ning roomlaste kuningaks. Seejärel siirdus ta keisri kaaskonna koosseisus Austriasse.

Piccolomini jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma 1455. aastani. Ta osales 1454 Frankfurti riigipäeval ja 1455 Wiener Neustadti riigipäeval. Augustis 1455 suundus ta keisri saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile Calixtus III-le. Tal oli kaasas keisri ja Ladislaus Postumuse soovituskiri enda nimetamiseks kardinaliks, kuid paavst määras kardinaliks oma sugulased, sealhulgas õepoja, tulevase paavsti Aleksander VI. Piccolomini viibis 1455–1456 Venezias. Ta sai paavstlikuks kirjakirjutajaks ja aprillis 1456 oli ta Siena saatkonna koosseisus Napoli kuninga juures. 17. detsembril 1456 määras Calixtus III ta Santa Sabina kardinalpreestriks. Vastav tseremoonia toimus 18. detsembril. 26. jaanuaril 1457 sai ta camerlengoks ja 12. augustil 1457 Ermlandi vürstpiiskopiks.

1458 tabasid Piccolominit ägedad podagrahood, mille tõttu viibis ta sama aasta suvel Viterbos ravil.

1458. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II vapp.

Pius II valiti paavstiks 19. augustil 1458 pärast kolm päeva kestnud konklaavi ja krooniti 3. septembril kardinal Prospero Colonna poolt. Oma nime valikul lähtus Pius II humanistlikest vaadetest, valides nime 'vaga' Aenease (Enea) järgi. Sellega tõi ta paavstluses taaskasutusse uue nime, mida viimati tegi Lucius II. Seejuures on nime taaskasutuselevõtu vahemik Pius I ja Pius II vahel paavstluses pikim.

Calixtus III suri 6. augustil 1458. 10. augustil kogunesid kardinalid Vatikani paavstipalees konklaavile. Roueni piiskop ja Ostia peapiiskop Guillaume d'Estouteville näis olevat kindel soosik, kuigi ta oli prantslane ja tema iseloomu peeti vastuoluliseks. Teiseks mõjukaks kandidaadiks oli kardinal Domenico Capranica, kes aga suri 14. augustil.

Konklaavi 1 voorus said Piccolomini ja Calandrini 5 häält. Kardinal Barbo veenis Itaalia kardinale hääletama Piccolomini poolt, mistõttu 2 voorus saavutas Piccolomini 9 häält ja järgmises voorus osutus ta valituks. Konklaavi viimases voorus osales 18 kardinali.

1458. aasta konklaavil osalenud kardinalid

  1. Pietro Barbo
  2. Bessarion
  3. Rodrigo de Borja y Borja
  4. Filippo Calandrini
  5. Giovanni Castiglione
  6. Antonio Cerdà i Lloscos
  7. Alain de Coëtivy
  8. Prospero Colonna
  9. Guillaume d'Estouteville
  10. Giorgio Fieschi
  11. Isidor
  12. Jaime
  13. Juan de Mella
  14. Luis Juan del Milà
  15. Latino Orsini
  16. Enea Silvio Piccolomini
  17. Giacomo Tebaldi
  18. Juan de Torquemada

Türgi-vastase ristisõja organiseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavst Pius II saabub Anconasse. Pinturicchio (?), 1502–1507. Fresko Siena toomkiriku raamatukogus. Detail.

Pius II jätkas oma eelkäija poliitikat, organiseerides ristisõja türklaste vastu, kes 1453 olid vallutanud Konstantinoopoli. Selle idee eest oli ta võidelnud juba Nicolaus V teenistuses, sest 1453. aasta sündmused vapustasid teda hingeliselt sügavalt.

1. juunil 1459 kogunes Mantovasse paavsti poolt kokku kutsutud kongress, et arutada ristisõja alustamist. Sinna olid kutsutud kõik kristlikud valitsejad. Et kohale oli tulnud liiga vähe osavõtjaid, lükati istungite algus edasi 26. septembrile. Ka siis oli osavõtjaid vähe ja läbirääkimised jooksid ummikusse. Venezia kasutas venitamistaktikat, Saksamaa delegaat Gregor Heimburgist käitus paavstiga ülbelt. Sakslased lubasid lõpuks koguda 32 000 jalaväelast ja 10 000 ratsaväelast, kuid Saksa-Rooma keiser Friedrich III jättis sise- ja välisraskuste tõttu selle lubaduse täitmata. Prantslased aga blokeerisid kongressi, sest Anjou hertsog ei saanud paavsti toetust oma nõudmistele Napoli kuningriigi troonile. Kongress otsustas pidada osmanite vastu kolmeaastase sõja, kuid tegelikult midagi ette ei võetud. Enne kongressi laialisaatmist andis paavst välja bulla, milles tõotas pattude andeksandmist kõigile ristisõjas osalejatele. Ta tunnustas Vlad III võitlust türklastega. Pius II tegi Mantova pühapaika palverännaku.

Kui levisid kuuldused, et sultan Mehmet II kahtleb islamis, saatis paavst talle sõja ärahoidmiseks kirja pakkumisega, et sultan saab kristluse vastuvõtmisel Idamaade keisriks. See ettepanek lükati tagasi, kuid teise versiooni järgi ei saatnudki paavst seda kirja ära.

Aastal 1463 kutsus Pius II uuesti alustama ristisõda, mida ta kavatses seekord isiklikult juhtida. Venezia ja Ungari lubasid paavsti sõjas toetada. 18. juunil 1464 võttis ta Roomast kaasa Peetruse risti ja siirdus ristisõdijate kogunemispaigaks määratud Anconasse, kust ta leidis eest vaid väikese seltskonna. Kui Venezia laevastik lõpuks saabus, nägi haigestunud paavst seda ainult aknast. Sõjakäik jäi paavsti surma tõttu ära.

Osalus Napoli troonipärilustülis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II ajal puhkes tüli Napoli trooni pärast Anjou hertsogi René I ja Alfonso V poja Fernando (Ferrante) vahel. Pius II pooldas Ferrantet. Paavsti otsus põhjustas Lõuna-Itaalias sõja Prantsusmaa ja Aragóni vahel. Sõda algas Mantova kongressi ajal. Paavst saatis Fernandole appi oma nõo Antonio Todeschini. Fernando tegi viimasest Amalfi hertsogi ning andis talle naiseks oma abieluvälisest suhtest sündinud tütre Maria.

Prantsusmaa kuningas Louis XI loobus 1461 vastuolulistest pragmaatiliste sanktsioonide otsustest, mis piirasid paavsti võimu Prantsusmaal. Sellega soovis kuningas saada paavsti poolehoidu Anjou René toetuseks, kuid kui Pius II jäi oma otsusele kindlaks, taastas Louis XI Pariisi ülikooli ja parlamentide protestidele toetudes need sanktsioonid kuninglike korraldustega.

Suhted Poolaga [1][muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II püüdis olla vahendajaks Kolmeteistaastases sõjas Poola ja Saksa Ordu vahel ning kui see ei õnnestunud, siis ekskommunitseeris ta Poola kuninga Kazimierz IV ning Preisimaa elanikud, kes võitlesid Saksa ordu vastu.

Suhted Ungariga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavstil õnnestus lepitada Saksa-Rooma keiser ja Ungari kuningas.

Tirooli Sigismundi ekskommunitseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II ekskommunitseeris 1. juunil 1460 Tirooli hertsogi Sigismundi, kes suhtus vaenulikult Nicolaus Cusanuse reformidesse. Ta ekskommunitseeris 18. oktoobril 1460 Gregoriuse Heimburgist. Tema osa selles Brixeni piiskopkonnaga seotud "Brixeni tülis" tegi ta Saksamaal ebapopulaarseks, kuid ta vabastas 1464 Sigismundi ekskommunikatsioonist.

Mainzi peapiiskopi tagandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II tagandas 1461 Mainzi peapiiskopi Diether von Isenburgi, kes soovis koos Böömimaa kuninga Jiříga kukutada Saksa-Rooma keisrit Friedrich III-t. Diether ei allunud paavsti otsusele, apelleerides kirikukogule, ning see tõi kaasa kodusõja. Dietheri asemele määrati peapiiskopiks Adolf II Nassaust.

Kontsiliarismivastane dekreet[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius võitles paavsti otsustamisvõimu eest vaimulikes ja ilmalikes küsimustes. 18. jaanuaril 1460, päev enne Mantova kongressilt lahkumist, avaldas Pius II dekreedi (teistel andmetel bulla) Execrabilis, mis oli suunatud kontsiliarismiliikumise vastu. Ta mõistis hukka paavsti apellatsioonid oikumeenilisele kirikukogule ning kuulutas ketserlikuks õpetuse, mille kohaselt oikumeenilised kirikukogud on paavstide suhtes ülimuslikud.

Pius II ja Eesti [2][muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II saatis 7. juunil 1460 keisrile lahendamiseks tallinlanna Wendula Vrese ja Stockholmi elaniku Brigitte Medeborgi vahelise kohtuasja.

Ta volitas 1. veebruaril 1463 Riia peapiiskoppi Silvester Stodewescherit visiteerima Riia frantsisklaste kloostrit.

Ta taunis 9. märtsil 1464 Magdeburgi ja Riia peapiiskoppidele saadetud kirjas Uppsala peapiiskopi vangistamist.

Vaidlus Tartu piiskopkonnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II määras 22. detsembril 1459 Tartu piiskopiks Helmich von Mallinkrodti ja lubas 24. veebruaril 1460 tal loobuda premonstraanlase ordurüüst. Pius II sätestas 3. novembril 1459 Tartu kapiitli volitused vakantsiperioodil. Ta saatis 3. detsembril 1461 Tartu piiskopile kirja piiskopikspühitsemise asjus.

Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II tunnustas 23. detsembril 1458 Saare-Lääne piiskopina Jodokus Hoensteini, kuid ekskommunitseeris Johann Vatelkanne ja tema järgijad.

Taani kuningas Christian I saatis 1458 ja 1459 seoses Saare-Lääne piiskopkonnaga seotud probleemidega paavstile mitmeid kirju.

Pius II manitses 31. detsembril 1459 Vatelkannet ja tema järgijaid, Vatelkanne pidi Saare-Lääne piiskopkonnast lahkuma, tema järgijad vabastati kirikuvandest.

Paavst saatis 23. augustil 1460 kirja Saare-Lääne piiskopile.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mantova kongressilt naastes viibis Pius II veidi Sienas. Rooma naasma oli ta sunnitud Tiburzio de Maso tõttu, kes lõpuks kinni võeti. Tema ajal kimbutasid Kirikuriiki mässavad Campania parunid ning kondotjeerid.

Tolfa mägedes avastati maarjajääd, millega kauplemine andis paavstile uusi rahalisi vahendeid.

Ta andis San Marinole üle mõned Kirikuriigi kindlused.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II määras 1463 ametisolevate abbreviaatorite arvuks 24. Ta moodustas komisjoni kuuria reformimiseks ja püüdis taastada kloostridistsipliini.

Benediktiinid

Ta tunnustas 4. veebruaril 1464 Würzburgi Sankt Andrease kloostri kirikut kollegiaalkirikuna.

Kolettiinid

Ta tunnustas 18. märtsil 1459 Colette’i rajatud kolettiinide ordut.

Rüütliordud

1459 andis ta välja bulla, milles nähti ette uue rüütliordu rajamine. See pidi kandma Petlemma Madonna nime ning selle peakorter pidi asuma Lémnose saarel.

Tselliidid

Ta tunnustas 1459 tselliidi vendade ordut.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II lubas 1460 Saksi hertsogil pidada vigiiliat Neitsi Maarja templissetoomise pühal.

Apostel Andrease säilmed toodi tema ajal Rooma.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hussiitide saadikud paavsti juures.

.

Pius II püüdis maha suruda valdeslaste ja hussiitide liikumist. Ta tühistas Baseli kompaktaadid, mis olid lubanud Böömimaal armulaua koos karikaga (sub utraque specie; utrakvism). Need plaanid põrkusid vastuseisule Böömimaal. Jiří oli salajasel kroonimisel vandunud taastada oma kuningriigis ühtsus Roomaga jumalateenimise viisides. Kuningat usaldades oli paavst tal aidanud tagasi saada katoliiklikku Breslau (Wrocław) linna. Aastal 1461 aga lubas Jiří oma alamatele Baseli kompaktaatide säilitamist. Aastal 1462 saabus Rooma saatkond, mis taotles Baseli kompaktaatide heakskiitmist. Pius ei nõustunud sellega, kuid läbirääkimistel ei jõutud enne Piuse surma mingi kokkuleppeni.

Vastased apelleerisid Piuse varasemale kontsiliarismile. Oma positsiooni selgitamiseks andis Pius seetõttu 1463 välja bulla 'In minoribus agentes' (seal ütleb ta: "Saatke välja Aeneas, võtke vastu Pius").

Ta kaitses kiriku õpetust endise Chichesteri piiskopi Reginald Pecocki (Peacocki) kirjutiste vastu.

Siena Katariina kanoniseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II kanoniseeris 29. juunil 1461 Siena Katariina.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristlik eetika ja moraal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1462 kuulutas Pius II orjanduse kristlasele suurimaks kuriteoks (magnum scelus).

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II pühitses oma sugulased Francesco Todeschini Piccolomini, Giacomo Ammannati-Piccolomini ja Niccolò Fortiguerra kardinalideks.

Kardinalide pühitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II pühitses 13 kardinali 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius III. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 austerlane.

  1. konsistoorium 5. märts 1460
    1. Angelo Capranica
    2. Berardo Eroli
    3. Niccolò Fortiguerra
    4. Alessandro Oliva
    5. Francesco Todeschini-Piccolomini (Pius III)
    6. Burkhard Weisbriach
  2. konsistoorium 18. detsember 1461
    1. Louis d'Albret
    2. Giacomo Ammannati-Piccolomini
    3. Jaime Francisco de Cardona i de Aragón
    4. Francesco Gonzaga
    5. Jean Jouffroy
    6. Bartolomeo Roverella
  3. konsistoorium 31. mai 1462
    1. Johann von Eych

Pius II kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II oli mitmekülgne ja viljakas kirjanik. Humanistid tervitasid tema valimist paavstiks, kuid nende pettumuseks ei saanud temast nende patrooni.

Tema kirjutised on kõrgel kirjanduslikul tasemel ning annavad elava ja tõepärase ettekujutuse tema ajastu vaimust. Tema töödest anti välja palju trükke. Esimesed teostekogud anti välja 1551 ja 1571. Kõik tema teosed on ladinakeelsed.

Tema tähtsaim teos "Pius II märkmed" avaldati 1584 Gobelinuse varjunime all. Tähtsaks ajalooallikaks on ka tema kirjad, samuti "Böömimaa ajalugu" ja "Keiser Friedrich III ajalugu", mis on osalt autobiograafiline.

Elu esimesel poolel kirjutas ta hulga traktaate oma aja poliitilistel ja teoloogilistel vaidlusteemadel ning esteetikast.

"Kosmograafia" oli mõeldud maailma geograafilise ja etnograafilise kirjeldusena. Sellest jõudis ta kirjutada ainult peatükid "Euroopast" ja "Aasiast". See töö tugines peamiselt klassikalistele kosmograafidele. Tema teost kasutas hiljem Christoph Kolumbus oma reiside planeerimisel.

Kaasaegsed imetlesid väga teda kui poeeti. Tema maine ilukirjanikuna tuleneb siiski suurelt jaolt tema "Eurialusest ja Lucretiast". Ta kirjutas ka komöödiaid, millest on säilinud vaid üks.

Pius II on kirjutanud ka hulga kõnesid, mida on peetud ilukõnede eeskujudeks.

Pius II kodulinn Pienza sai planeeringu tema ideede kohaselt. Piuse 600. sünniaastapäeva puhul peeti Sienas 2. juulil 2005 palio (hobuste võiduajamine), mille võitis Nobile Contrada del Bruco linnaosa hobusega Berio, millel ratsutas Luigi Bruschelli (Trecciolino).

Pius II asutas 3. mail 1459 Valence’i ülikooli ja 12. novembril 1459 Baseli ülikooli.

Ta lubas 16. juulil 1459 kohalikul piiskopil asutada Alcalá ülikoolis mõned teaduskonnad.

Ta on viimane paavst, kelle elulugu on 'Liber pontificalises'.

Paavsti on freskodel kujutanud kunstnik Pinturicchio. Kunstnik Ferdinand Hetteš on paavsti kujutanud joonistusel. Trieste katedraali juures on paavsti kujutav büst.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 14261428 'Cinthia'
  • 1435 'Nimphilexis'
  • 1440 'Commentarius de rebus Basileae gestis'
  • 1440 'Libellus dialogorum de generalis concilii auctoritate et gestis Basileensium'
  • 1443 'Pentalogus'
  • 1444 'Eurialus et Lucretia' ("De duobus amantibus historia", "Lugu kahest armastajast")
  • 1444 'De natura et cura equorum'
  • 1444 'Chrysis'
  • 1444 'De curialium miseris'
  • 1446 'De ortu et authoritateRomani Imperii'
  • 1450 'De viris aetate sua claris'
  • 1450 'De liberorum educatione'
  • 1453 'Historia gothorum'
  • 1454 'Historia de Ratisbonensi Dieta'
  • 1455 'Dialogus'
  • 1456 'Commentarii in libros Antonii Panormitae Poetae de dictis et factis Alphonsi regis'
  • 1456 'Artis retoricae praecepta'
  • 1457 'Historia Bohemica' ("Böömimaa ajalugu")
  • 1457 'De ritu, situ, moribus et conditione Germaniae'
  • 1458 'Historia rerum Frederici III imperatoris' ("Keiser Friedrich III asjade ajalugu") ehk "Historia Friderici III. sive Historia Austriaca" (Friedrich III ajalugu ehk Austria ajalugu")
  • 1458 'De Europa'
  • 1458 'Historia Boemica'
  • 1461 'Cosmographia': ("De Europa", "De Asia")
  • 1463 'Supra Decades Blondi Epitome'
  • 1464 (avaldati 1584): 'Pii II Commentarii rerum memorabilium, quae temporibus suis contigerunt' ("Pius II märkmed mälestusväärestest asjadest, mis tema ajal juhtusid")

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II suri 14. augustil 1464 kella 23 paiku Anconas palavikku, olles siirdumas ristisõjale türklaste vastu. Juba 18. juunil Roomast siirdudes oli paavst haiglane.

Ta maeti algul Peetruse kirikusse, süda aga Anconasse. 1614 viidi tema säilmed üle Sant'Andrea della Valle kirikusse Roomas.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius II-t on peetud oma ajastut iseloomustavaks isikuks.

Catholic Encyclopedia andmetel oli ta diplomaadina Friedrichile kasulik, sest oskas kõigile jätta mulje, et on nende andunud pooldaja.

Pius II peetakse üheks haritumaks paavstiks, kuid ta oli oma varasemate eluviiside tõttu ka üks suuremaid seiklejaid. Teda on peetud üheks keskaja väljapaistvamaks paavstiks. Erinevad autorid on olnud üksmeelel tema kultuursuse ja annete suhtes, kuid eriarvamusi on tekitanud tema sagedased poliitilised tööandja vahetused ja meelemuutused ning kohanemine olukordadega, millesse ta sattus.

Paavstina juhindus ta kiriku huvidest, kui mitte arvestada teatavaid onupojapoliitika ilminguid.

Richard Garnett kirjutab Encyclopaedia Britannica 1885. aasta väljaandes:

„“

"Kui võtta Piusi inimesena, mitte ainult ajaloolise isikuna, siis on ta kõige huvitavam kõikidest Püha Peetruse järglastest. Tal oli eluterve, siiras, armastav loomus, mis oli otsekohene ja naiivne isegi oma kõrvalekalletes ja puudustes, mis tunduvad ikkagi piisavalt andestatavad. Teiste paavstide nõrkused on sageli olnud preestri omad ja seetõttu sõna otseses mõttes mitteinimlikud. Värskendav on üleminek seikleja ja diplomaadi, kirja- ja elumehe vigadele. Piusi iseloomu põhijoon oli tema äärmine tundlik mõjutatavus. Kameeleoni kombel võttis ta värvi ümbritsevatelt oludelt ning võis alati sõltuda sellest, mis need olud sundisid teda olema. Nii et kui tema väljavaated avardusid ja tema kohustused süvenesid, siis avardus ja süvenes ka tema iseloom; ja tema, kes ta oli astunud ellu muutliku iseloomuna, lahkus sealt eeskujuliku ülemkarjasena. Tema voorused ei olnud üksnes suured, vaid kõige silmatorkavamad olid need, mis on eriti iseloomulikud peenematele natuuridele. Ta võistles kellega tahes usinuses, elutarkuses, tarkuses ja julguses ning ühtlasi ületas enamikku inimesi maitse lihtsuses, kiindumuste püsivuses, mõnusas mänglevuses, suuremeelsuses ja halastuses. Kirikupeana oli ta võimekas ja tark ning näitas, et mõistab tingimusi, millel tema vaimuliku võimu monopol võib mõne aja püsida; ja isiklikud eesmärgid kõigutasid teda vaid pisut. Ta on eriti huvitav õpetlase- ja publitsistitüübina, kes teeb endale teed intellektuaalse jõuga, kuulutades ette aega, mil sulg on vägevam kui mõõk, ja mitte vähem tegelasena, kelles võib kõige eredamalt näha kesk- ja uusaegse vaimu kohtumist, enne kui viimane otsustavalt ülekaalu saavutab."

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  2. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kurt Adel: Enea Silvio Piccolomini. Papst und Humanist. Graz, Wien, 1962.
  • Cecilia Mary Ady: Pius II: The Humanist Pope. London, 1913.
  • Alessandro Angelini: Pio II e le arti: la riscoperta dell'antico da Federighi a Michelangelo. Siena, 2005.
  • Barbara Baldi: Enea Silvio Piccolomini e il De Europa: umanesimo, religione e politica. "Archivio storico italiano" 161, 2003: 619–684.
  • Barbara Baldi: La Donazione di Costantino nel "Dialogus" di Enea Silvio Piccolomini. G. Bonamente, "Costantino il Grande tra medioevo ed età moderna". Bologna, 2008: 159–180.
  • Wilhelm Baum: Enea Silvio Piccolomini (Papst Pius II.) und Österreich: Zum 600. Geburtstag des bedeutenden Humanisten. "Der Schlern" 79, 10, 2005: 4–25.
  • Victor Bayer: Die Historia Friderici III. Imperatoris des Enea Silvio de Piccolomini. Eine kritische Studie zur Geschichte Kaiser Friedrichs III. Praha, 1872.
  • Giuseppe Bernetti: Ricerche e problemi nei Commentarii di Enea Silvio Piccolomini. "Rinascita" 2, 1939: 449–475.
  • Giuseppe Bernetti: Enea Silvio Piccolomini e la sua commedia "Chrysis". "Rinascita" 6, 1943: 37–65.
  • August Bernoulli: Aeneas Silvius' Fortsetzung des Liber Augustalis. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 29, 1904: 262–265.
  • Alfred Berg: Enea Silvio de' Piccolomini (Papst Pius II.) in seiner Bedeutung als Geograph. Halle, 1901.
  • Maria Bertola: Un nouvo codice di Pio II. Rinascita 7, 1944: 3–16.
  • Ernst Birck: Enea Silvio de' Piccolomini als Geschichtsschreiber. "Theologische Quartalschrift" 76, 1894: 577–597.
  • Nancy Bisaha, David S. Peterson: "Discourses of power and desire": the letters of Aeneas Silvius Piccolomini (1453). D. S. Peterson, "Florence and beyond: culture, society and politics in Renaissance Italy". Toronto, 2008: 121–134.
  • William Boulting: Aeneas Silvius (Pius II), Orator, Man of Letters, Statesman, and Pope. London, 1908.
  • Pierre Bourdon: L'abrogation de la pragmatique et les règles de la chancellerie de Pie II. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 28, 1908: 207–224.
  • Tommaso Braccini: Pio II, l'Oriente et la crociata. Per una nuova interpretazione di due episodi storici. "Orientalia Christiana Periodica" 74, 2008: 431–442.
  • František Brunclík: Aeneas Sylvius a sněm v Benešově roku 1451. Beneschau, 1903.
  • Rosemarie Busse: Die autobiographischen Elemente in der Schriftstellerei des Enea Silvio Piccolomini. Berlin, 1949.
  • Thea Buyken: Enea Silvio Piccolomini. Sein Leben und Werden bis zum Episkopat. Bonn, Köln, 1931.
  • Giuseppe Calamari: Il confidente di Pio II. Card. Iacopo Ammannati-Piccolomini (1422–1479). Roma, Milano, 1932.
  • Enrico Carusi: Preventivi di spese per la spedizione contro il Turco al tempo di Pio II. "Archivio muratoriano" 2, 16 (1915): 273–292.
  • Anna-Maria Corbo: Pio II Piccolomini : un papa humanista. Roma, 2002.
  • Claudio Crescentini: Nymphilexis: Enea Silvio Piccolomini, l'umanesimo e la geografia: manoscritti, stampati, monete, medaglie, ceramiche. Roma, 2005.
  • Giuseppe Cugnoni: Aeneas Silvii Piccolomini Senensis qui postea fuit Pius II. Pont. Max. Opera inedita. "Atti della Accademia Nazionale dei Lincei" III, 8, 1883: 319–686.
  • Josef Dévay: Aeneas Sylvius' Entlehungen in der Novelle "Euryalus und Lucretia" und ihre ungarischen Bearbeitungen. "Zeitschrift für vergleichende Literaturgeschichte" 9, 1896: 491–503.
  • Roberta Di Paola: Enea Silvio Piccolomini: arte, storia e cultura nell'Europa di Pio II. Roma, 2006.
  • Henri Dubrulle: Bullaire de la province de Reims sous le pontificat de Pie II. Lille, 1905.
  • Stefan Ehses: Vertrag zwischen Papst Pius II. und dem Markgrafen Ludwig von Mantua für die Dauer des Fürstenkonventes zu Manuta 1459. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 14, 1900: 377–383.
  • Arnold Esch: Landschaften der Frührenaissance. Auf Ausflug mit Pius II. München, 2008.
  • Rigomera Eysser: Papst Pius II. und der Kreuzzug gegen die Türken. Constantin Marinecu, "Mélanges d'histoire générale". Cluj, 1938.
  • Fabio Forner: Enea Silvio Piccolomini e la congiura contro Ulrich von Cilli. F. Forner, "Margarita amicorum: studi di cultura europea per Agostino Sottili". Milano, 2005: 351–376.
  • Arsenio Frugoni: Enea Silvio Piccolomini e l'avventura senese di Gaspare Schlick. "Rinascita" 4, 1941: 229–249.
  • Franz Fuchs: Enea Silvio Piccolomini nördlich der Alpen. Wiesbaden, 2008.
  • Thomas A. Fudge: Seduced by the Theologians: Aeneas Sylvius and the Hussite Heretics. Ian Hunter, "Heresy in transition: transforming ideas of heresy in medieval and early modern Europe". Aldershot, 2005: 89–102.
  • Luigi Fumi: Pio II (Enea Silvio Piccolomini) e la pace di Orvieto. Narrazione storica. L. Fumi, "Nuptialia. raccolta postuma di studi per nozze (1869–1907)". Roma, 2005: 443–472.
  • P. Galliker: Äneas Sylvius Traktat über die Erziehung der Kinder gerichtet an Ladislaus, König von Ungarn und Böhmen. Freiburg, 1889.
  • Marco Gallo: La metanoia di Enea Silvio Piccolomini. M. Gallo, "Studi di storia dell'arte, iconografia e iconologia: la biblioteca del curioso". Roma, 2007: 127–134.
  • Heinrich Gottfried Gengler: Über Aeneas Sylvius in seiner Bedeutung für die deutsche Rechtsgeschichte. Junge, Erlangen, 1860.
  • Hans Albrecht Genzsch: Die Anlage der ältesten Sammlung von Briefen Enea Silvio Piccolominis. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 46, 1932: 372–464.
  • Giuseppe Giorgianni: Pio II, la città, le arti: la rifondazione umanistica dell'architettura e del paesaggio. Siena, 2006.
  • Florence Alden Gragg: Memoirs of a Renaissance Pope: the commentaries of Pius II. 1959.
  • Luigi Guerrini: Umanesimo e geografia in Enea Silvio Piccolomini. Claudio Crescentini: "Nymphilexis: Enea Silvio Piccolomini, l'umanesimo e la geografia: manoscritti, stampati, monete, medaglie, ceramiche". Roma, 2005: 229–248.
  • Luigi Guerrini: Un pellegrinaggio secolare: due studi su Enea Silvio Piccolomini. Roma, 2007.
  • Emil Göller: Gesuche des Markgrafen Karl I. von Baden an Pius II. während seines Aufenthaltes auf dem Kongreß zu Mantua (1459). "Freiburger Diözesanarchiv" 60, 1932: 239–251.
  • Hermann Josef Hallauer: Der Pentalogus des Aeneas Silvius Piccolomini. Köln, 1951.
  • Johannes Haller: Rede des Enea Silvio Piccolomini vor dem Concil zu Basel. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 3, 1900: 82–102.
  • Kasimir Hayn: Aus den Annatenregistern der Päpste Eugen IV., Pius II., Paul II. und Sixtus IV. (1431–1447, 1458–1484). "Annalen des Historischen Vereins für den Niederrhein" 61, 1895: 129–186.
  • Otto von Heinemann: Aeneas Sylvius als Prediger eines allgemeinen Kreuzzuges gegen die Türken. Bernburg, 1855.
  • Johannes Helmrath: Enea Silvio Piccolomini (Pius II.) – ein Humanist als Vater des Europagedankens? R. Hohls, "Europa und die Europäer: Quellen und Essays zur modernen europäischen Geschichte; Festschrift für Hartmut Kaelble zum 65. Geburtstag. Stuttgart, 2005: 361–369.
  • Johannes Helmrath: Enea Silvio, Plinius und die "inventores rerum". "De diversarum scienciarum arciumque origine" in der Nürnberger Handschrift Cent VI App. 14 – (k)ein unbekannter Traktat Pius II. F. Fuchs, "Osmanische Expansion und europäischer Humanismus". Wiesbaden, 2005: 97–108.
  • Ludwig Heinrich Heydenreich: Pius II. als Bauherr von Pienza. "Zeitschrift für Kunstgeschichte" 6, 1937: 105–146.
  • Else Hocks: Pius II und der Halbmond. Freiburg, Herder, 1941.
  • Hugo Holstein: Die Begrüfsungsrede des Papstes Pius II. bei der Ankunft des Hauptes des h. Andreas in Rom am 12. April 1462. "Zeitschrift für vergleichende Literaturgeschichte" 2, 1889: 364.
  • Georg Hofmann: Papst Pius II. und die Kircheneinheit des Ostens. "Orientalia christiana periodica" 12, 1946: 217–237.
  • Konrad Häbler: Die Drucke der Briefsammlungen des Aeneas Silvius. "Gutenberg-Jahrbuch" 14, 1939: 138–152.
  • Simona Iaria: Enea Silvio Piccolomini und Pius II.: Ein Vergleich unter der Perspektive des Konziliarismus mit einem Ausblick auf die Reformation. J. Dendorfer, C. Märtl, "Nach dem Basler Konzil: die Neuordnung der Kirche zwischen Konziliarismus und monarchischem Papat (ca. 1450 – 1475)". Berlin, 2008: 97–120.
  • Gerhard Kallen: Aeneas Silvius Piccolomini als Publizist in der Epistola de ortu et auctoritate Imperii Romani. Köln, 1939.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • George William Kitchin: The life of Pope Pius II: as illustrated by Pinturicchio's frescoes. London, 1913.
  • Hans Kramer: Untersuchungen zur "Österreichischen Geschichte" des Aeneas Silvius. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 45, 1931: 23–69.
  • Hans Kramer: Untersuchungen über die "Commentarii" des Papstes Pius II. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 48, 1934: 58–92.
  • Christopher B. Krebs: Negotiatio Germaniae. Tacitus' Germania und Enea Silvio Piccolomini, Giannantonio Campano, Conrad Celtis und Heinrich Bebel. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen 2005 ISBN 3-525-25257-9.
  • Philipp Krejs: Aeneas Silvius Piccolomini am Hofe Friedrichs III. und die Anfänge des österreichischen Humanismus. Wien, 1937.
  • Willibrord Lampen: Aeneas Sylvius Piccolomini (Pius II) over den brand te Dordrecht (1457). "Bijdragen voor de geschiedenis van het bisdom van Haarlem" 44, 1926: 158–160.
  • Georges Lesages: La titulature des envoyés pontificaux sous Pie II (1458–1464). "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 58, 1941–1946: 206–247.
  • Patrizia Anna Licini: European and Ottoman Landmarks from a Portolan Chart at the Time of Enea Silvio Piccolomini. I. Baumgärtner, H. Kugler, "Europa im Weltbild des Mittelalters: kartographische Konzepte". Berlin, 2008: 191–218.
  • Dietrich Lohrmann, Harald Kühn: Aeneas Silvius Piccolomini und der Reichtum Deutschlands am Ende des Mittelalters. "Geschichte in Wissenschaft und Unterricht" 48, 1997: 384–398.
  • Christian Lucius: Pius II. und Ludwig XI. von Frankreich 1461–1462. Heidelberg, 1913.
  • Giovanni Battista Mannucci: Il palazzo di Pio II ed i suoi restauri. "Rassegna d'arte senese" 7, 1911.
  • Giovanni Battista Mannucci: Ricordi storici di Enea Silvio Piccolomini (Pio II). Firenze, 1916.
  • Giovanni Battista Mannucci: Il vero ritratto di Pio II. "Bullettino senese di storia patria" 30, 1923: 236–239.
  • Giovanni Battista Mannucci: Il piviale di Pio II nel museo della cattedrale di Pienza. Siena, 1925.
  • Hermann Markgraf: Über das Verhältnis des Königs Georg von Böhmen zu Papst Pius II. 1458–1462. Breslau, 1867.
  • Hermann Markgraf: Das Verhältnis des Königs Georgs von Böhmen zu Papst Pius II. 1462–1464. "Jahresbericht der Schlesischen Gesellschaft für vaterländische Kultur" 46, 1868: 213; "Forschungen zur deutschen Geschichte" 9, 1869: 217–258.
  • Andreea Mârza: Enea Silvio Piccolomini în biblioteci transilvane. Studiu de caz: Epistolae familiares, 1496, de la Biblioteca Centrala Universitara "Lucian Blaga" din Cluj-Napoca. "Apulum" 42, 2005: 247–255.
  • Andreea Mârza: Imaginea regelui Ladislau al V-lea în Epistolae-le Familiares ale lui Enea Silvio Piccolomini. "Apulum" 43, 2 (2006): 87–98.
  • Zweder von Martels, Arie Johan Vanderjagt: Pius II, "el più expeditivo pontifice": selected studies on Aeneas Silvius. Boston, 2003.
  • Zweder von Martels: The Fruit of Love. Aeneas Silvius Piccolomini about his Illegitimate Child. Z. Martels, "Pius II, "el piu expeditivo pontefice". Selected studies on Aeneas Silvius Piccolomini (1405–1464)". Boston, 2003: 87–106.
  • Zweder von Martels: Aeneas Silvius Piccolomini und die zweifaltige Lust: Die hedonistischen Linien in seinem Leben und die Auswirkungen des Älterwerdens auf seine Sicht vom Paradies. "Neulateinisches Jahrbuch" 8, 2006: 177–199.
  • Carolin Mauz: Das Bild der Leonora von Portugal in der "Historia austrialis" des Aeneas Sylvius de Piccolomini. J. Sarnowsky, "Bilder – Wahrnehmungen – Vorstellungen: Neue Forschungen zur Historiographie des hohen und späten Mittelalters". Göttingen, 2007.
  • Narciso Mengozzi: Il Pontefice Pio II e l'aragonese Ferdinando I re di Napoli. Siena, 1913.
  • Alfred Meusel: Die Quellen des "libellus de ortu et auctoritate Imperii Romani" des Enea Silvio de Piccolomini (Pius II.). Breslau, 1905.
  • Jürgen Miethke: Reform des Hauptes im Schatten des Türkenkreuzzugs. Die Vorschläge eines Domenico de' Domenichi und Nikolaus von Kues an Pius II. (1459). J. Dendorfer, C. Märtl, "Nach dem Basler Konzil: die Neuordnung der Kirche zwischen Konziliarismus und monarchischem Papat (ca. 1450 – 1475)". Berlin, 2008: 121–139.
  • R. J. Mitchell: The Laurels and the Tiara. Pope Pius II, 1458–1464. New. York: Doubleday & Co., Inc., 1963.
  • Wilhelm Molsdorf: Eine Botschaft des Mainzer Erzbischofs Diether von Isenburg an Papst Pius II. vom Jahre 1462. "Zentralblatt für Bibliothekswesen" 9, 1892: 504–508.
  • Claudia Märtl: Wie schreibt ein Papst Geschichte?: Zum Umgang mit den Vorlagen in den "Commentarii" Pius II. R. Schieffer, J. Wenta, "Die Hofgeschichtsschreibung im mittelalterlichen Europa: Projekte und Forschungsprobleme". Torún, 2006: 233–251.
  • Claudia Märtl: Epigraphisches zu Papst Pius II. (Enea Silvio Piccolomini, 1405/58-1464). F.-A. Bornschlegel, "De litteris, manuscriptis, inscriptionibus ... Festschrift zum 65. Geburtstag von Walter Koch". Wien, 2007: 329–352.
  • Claudia Märtl: Pius II. (1458–1464). Offensive und defensive Strategien seiner Selbstdarstellung als Papst. M. Matheus, L. Klinkhammer, "Eigenbild im Konflikt. Krisensituationen des Papsttums zwischen Gregor VII. und Benedikt XV". Darmstadt, 2009: 63–87.
  • Bernhard Neidiger: Papst Pius II. und die Klosterreform in Deutschland. Eine Problemskizze. S. Haarländer, "Vita Religiosa im Mittelalter. Festschrift für Kaspar Elm zum 70. Geburtstag". Berlin, 1999: 629–652.
  • Max Niedermann: Deux éditions récentes de la comédie 'Chrysis' d'Enea Silvio Piccolomini. "Humanitas (Coimbra)" 2, 1948–1949: 93–115.
  • Emily O'Brien: Aeneas Silvius Piccolomini's Chrysis: Prurient Pastime – or Something More? "Modern language notes" 124, 2009: 111–136.
  • Gioacchino Paparelli: La germania di Enea Silvio Piccolomini. "Italica. Journal of the American Association of Teachers of Italian" 25, 1948: 202–216.
  • Gioacchino Paparelli: Enea Silvio Piccolomini (Pio II). Bari, 1950.
  • Emil Pauls: Zwei Bullen Pius II. für die Kölner Klöster. "Annalen des Historischen Vereins für den Niederrhein" 63, 1896: 197–203.
  • Giovanni Battista Picotti: La pubblicazione e i primi efetti della "Execrabilis" di Pio II. "Archivio della Società Romana di storia patria" 37, 1914: 5–56.
  • Giovanni Battista Picotti: Sopra alcuni frammenti inediti de' Commentarii di Pio II. "Miscellanea di studi storici in onore di Giovanni Sforza". Lucca, 1920: 93–111.
  • Donato Pirovano: L'arte allusiva di Enea Silvio Piccolomini: per una lettura dell' "Historia de duobus amantibus". "Rivista di letteratura italiana" 24, 2006: 11–22.
  • José Maria Pou y Martí: Relacions del papa Pius II amb Joan II d'Aragó i els Catalans. "Homenatge a Antoni Rubió i Lluch". Barcelona, 1936.
  • Eduard Preiswerk: Die zweite Beschreibung Basels von Enea Silvio. "Basler Zeitschrift für Geschichte und Altertumskunde" 4, 1905: 1–17.
  • Hans Prutz: Pius II. Rüstungen zum Türkenkrieg und die Societas Jesu des Flandrers Gerhard des Champs 1459–66. München, 1912.
  • Achille Ratti: Quarantadue lettere originali di Pio II relative alla guerra per la successione nel Reame di Napoli (1460–1463). "Archivio storico lombardo" 30, 1903: 263–293.
  • Adolph Friedrich Riedel: Zur Beurteilung des Aeneas Silvius als Geschichtsschreiber nach seinen Berichten über den Markgrafen Albrecht von Brandenburg. "Monatsberichte der preußischen Akademie der Wissenschaften zu Berlin" 1867: 549–571.
  • Odilo Ringholz: Abt Gerold von Einsiedeln und Papst Pius II. "Mitteilungen des Historischen Vereins des Kantons Schwyz" 14, 1904: 195–197.
  • John Gordon Rowe: The Tragedy of Aeneas Sylvius Piccolomini (Pope Pius II): An Interpretation. "Church History" 30, 1961: 288–313.
  • Heinrich Volbert Sauerland: Rede des burgundischen Gesandten und Bischofs von Tournay Wilhelm Filastre in Sachen eines Kreuzzugs gegen die Türken, gehalten zu Rom am 8. October 1463 im öffentlichen Consistorium vor Papst Pius II. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 5, 1891: 352–362.
  • Joseph Schlecht: Pius II. und Peter von Schaumberg. "Jahrbuch des Historischen Vereins Dillingen an der Donau" 7, 1894: 40–55.
  • Adolf Schmidt: Enea Silvio Piccolomini: Deutschland. Der Brieftraktat an Martin Meyer. Köln, Graz, 1962.
  • Walter Schürmeyer: Das Kardinalskollegium unter Pius II. Berlin, 1914.
  • A. Silvestri: Gli ultimi anni di Pio II. Tivoli, 1941.
  • Manlio Sodi, Arianna Antoniutti: Enea Silvio Piccolomini. Pius Secundus Poeta Laureatus Pontifex Maximus. Libreria Editrice Vaticana, Città del Vaticano, 2007 ISBN 978-88-209-7936-2
  • Giovanni Soranzo: Pio II e la politica italiana nella lotta contro i Malatesti (1457–1463). Padova, 1911.
  • Max Straganz: Eine Bulle Pius II. (1461) für den Konvent der Minderbrüder zu La Rochelle über die Verehrung des hl. Blutes daselbst. "Historisches Jahrbuch" 23, 1902: 305–307.
  • Günter Stölzl: Ich war Pius II.: Memoiren eines Renaissancepapstes. Augsburg, 2008.
  • Juliusz Zarębski: Stosunki Eneasza Sylwiusza z Polską i Polakami. Kraków, 1939.
  • Baccio Ziliotto: Per il quinto centenario della nascita di Enea Silvio Piccolomini. "Archeografo Triestino" 3, 1906: 214–216.
  • Luisa Rotondi Secchi Tarugi: Pio II umanista europeo. Firenze, 2007.
  • Maria Antonietta Terzoli: Enea Silvio Piccolomini. Uomo di lettere e mediatore di culture. Gelehrter und Vermittler der Kulturen. Schwabe Verlag, Basel, 2006 ISBN 978-3-7965-2258-1
  • Luigi Totaro: Il Pio Enea. Un papa umanista. "Anima e paura." Macerata, 1998: 355–366.
  • Gilbert Tournoy: La storiografia greca nell'Umanesimo: Arriano, Pier Paolo Vergerio e Enea Silvio Piccolomini. Humanistica Lovaniensia. "Journal of Neo-Latin Studies" 55, 2006: 1–8.
  • Marga van Treek: Die Reichsidee bei Engelbert von Admont und bei Aeneas Silvius unter Beschränkung auf die beiden Traktae De ortu. Köln, 1946.
  • Andreas Tönnesmann: Enea Silvio und die Architektur. M.-A. Terzoli, "Enea Silvio Piccolomini. Uomo di lettere e mediatore di culture Basel", 2006: 313–340.
  • Andreas Tönnesmann: Enea Silvio und der Berg. H. Hubach, "Reibungspunkte: Ordnung und Umbruch in Architektur und Kunst ; Festschrift für Hubertus Günther". Petersberg, 2008.
  • Marta Vaculínová: The Incorrect Attribution of Aenea Silvio's Poem "De passione Christi" to Bohuslaus of Lobkowicz and Hassenstein and Some Notes on Datation of His Printed Works. "Listy filologické" 128, 2005: 35–46.
  • Konstantin Vogas: Die Stadt als Bühne und Buch. Zur Selbstinszenierung Pius’ II. in der Architektur Pienzas. Berlin: Avinus, ISBN 978-3-930064-58-8
  • Georg Voigt: Enea Silvio de' Piccolomini, als Papst Pius II., und sein Zeitalter. Berlin 1856–1863.
  • Georg Voigt: Die Briefe des Aeneas Sylvius vor seiner Erhebung auf den päpstlichen Stuhl, chronologisch geordnete und durch Einfügung von 46 bisher ungedruckten vermehrt, als Vorarbeit zu einer künftigen Ausgabe dieser Briefe. "Archiv für österreichische Geschichte" 16, 1856: 321–424.
  • Benedikt Konrad Vollmann: Enea Silvio Piccolominis "Historia Austrialis". Anmerkungen zu einer neuen Studie über die Fassungen des Werks. "Beiträge zur Geschichte der deutschen Sprache und Literatur" 127, 2005: 240–246.
  • Martin Wagendorfer: Die Editionsgeschichte der "Historia Austrialis" der Eneas Silvius Piccolomini. "Deutsche Archiv für Erforschung des Mittelalters" 64, 2008: 597–601.
  • Helmut G. Walther: Ekklesiologische Argumentationen der Papstbullen von Pius II. bis Sixtus IV. J. Dendorfer, C. Märtl, "Nach dem Basler Konzil: die Neuordnung der Kirche zwischen Konziliarismus und monarchischem Papat (ca. 1450 – 1475)". Berlin, 2008: 307–330.
  • Benjamin Weber: Conversion, croisade et oecuménisme à la fin du Moyen-age. Encore sur la lettre de Pie II à Mehmed II. "Crusades" 7, 2008: 181–197.
  • Paul Weinig: Aeneas Silvius Piccolomini in Deutschland. Beobachtungen zur Überlieferung der lateinischen Handschriften. "Pirckheimer-Jahrbuch" 11, 1996: 71–82.
  • Anton Weiss: Aeneas Silvius Piccolomini als Papst Pius II. Graz, 1897.
  • Arnold von Weyhe-Eimke: Das Haus der Piccolomini aus den vom Papste Pius II. adoptirten Familien Todeschini und Pieri auf der Herrschaft Nachod in Böhmen. "Jahrbuch der heraldischen Gesellschaft Adler in Wien" 11, 1884: 97–107.
  • Berthe Widmer: Enea Silvio Piccolomini. Papst Pius II. Basel/Stuttgart, 1960.
  • George L. Williams: Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.
  • Rudolf Wolkan: Die Briefe des Eneas Silvius vor seiner Erhebung auf den päpstlichen Stuhl. Reisebericht. "Archiv für österreichische Geschichte" 93, 1905: 351–369.
  • Rudolf Wolkan: Eine ungedruckte Rede des Eneas Silvius Piccolomini. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 34, 1913: 522–525.
Eelnev:
Calixtus III
Rooma paavst
14581464
Järgnev:
Paulus II