Urbanus VI

Allikas: Vikipeedia
Urbanus VI
Tomb of pope Urbanus VI detail.jpg

Sünninimi Bartolomeo Prignano
Valitsemisaja algus 8. aprill 1378
Valitsemisaja lõpp 15. oktoober 1389
Eelkäija Gregorius XI
Järeltulija Bonifatius IX
Sünnikuupäev 1318 ?
Sünnikoht Napoli
Surmakuupäev 15. oktoober 1389
Surmakoht Rooma

Urbanus VI (Bartolomeo Prignano, 131815. oktoober 1389) oli paavst 1378–1389. Ta oli 202. paavst ja esimene paavst suure skisma ajal.

Bartolomeo Prignano sündis 1318. aasta paiku Napolis Pisast pärit Nicolò Prignano ja Margherita Brancaccio peres. Ta omandas Avignonis doktorikraadi kanoonilise õiguse alal. 21. märtsil 1363 (või 1364) pühitseti Prignano Acerenza peapiiskopiks, 1376 sai ta paavstliku kantselei regendiks, 13. jaanuaril 1377 määrati ta Bari peapiiskopiks ja ta pühitseti sellesse ametisse 14. aprillil 1377. Samal aastal siirdus Prignano paavst Gregorius XI kaaskonna koosseisus Avignonist Rooma.

Teda hinnati vaimulike seas tema rangete eluviiside ja tema suurte teadmiste tõttu. Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly järgi tunnustati lisaks tema teovõimet ja kohusetundlikkust, kuid neid omadusi varjutasid hiljem tema kangekaelsus ja jõuline iseloom.

1378. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VI valiti paavstiks 8. aprillil 1378 ja krooniti esimesel ülestõusmispühal 18. aprillil. Ta võttis nime Urbanus V järgi. Urbanus VI oli esimene itaallasest paavst pärast Benedictus XI. Ta jäi viimaseks paavstiks, kes ei olnud kardinal. Ta oli pärast Urbanus V esimene paavst, kes ei osalenud konklaavil. Hiljem on sel viisil paavstiks valitud vaid Hadrianus VI.

7.9. aprillini 1378 Rooma Peetri kirikus toimunud konklaavil osalesid 16 kardinali, kuid 6 kardinali olid Avignonis. See oli esimene konklaav Roomas pärast 13031304 peetud konklaavi, millel valiti Clemens V. See konklaav toimus poliitiliselt keerulisel ajal. Kartes taas prantslase valimist paavstiks ja paavsti tagasipöördumist Avignoni, puhkes Roomas mäss. Esmalt kolmeks rivaalitsevaks fraktsiooniks jagunenud kardinalid otsustasid uueks paavstiks valida isiku, kes poleks kardinal ja langetasid peaaegu ühehäälselt oma valiku peapiiskop Prignano kasuks. Tema vastu oli ainult kardinal Giacomo Orsini. Roomas laienes samal ajal konklaavil toimuva kohta levivate segaste kuulduste tõttu mäss, kus nõuti paavstiks kui mitte roomlast, siis vähemalt itaallast. Kui rahvahulk suutis tungida paavstipaleesse, lükkasid hirmunud kardinalid nende ette kardinal Francesco Tebaldeschi, sest Prignano, kellele oli teade konklaavi otsusest saadetud, ei jõudnud nii kiiresti paleesse tulla. Järgmisel päeval pöördus 12 kardinali tagasi paleesse ja kinnitasid oma otsust Prignano osas.

1378 konklaavil osalenud kardinalid

  1. Guillaume d'Aigrefeuille
  2. Simone Borsano
  3. Pietro Corsini
  4. Jean du Cros
  5. Pierre Flandrin
  6. Robert Genfist (hilisem vastupaavst Clemens VII)
  7. Bertrand Lagier
  8. Guy de Malsec
  9. Pedro Martínez de Luna y Gotor (hilisem vastupaavst Benedictus XIII)
  10. Hugues de Montelais
  11. Guillaume Noellet
  12. Giacomo Orsini
  13. Gérard du Puy
  14. Pierre de Sortenac
  15. Francesco Tebaldeschi
  16. Pierre de Vergne

Suur skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VI vapp

Urbanus VI läks peagi tülli kardinalide kolleegiumiga. Tema jõulise iseloomu tõttu lahkusid kardinalid üksteise järel Roomast. Paavst solvas Napoli kuninganna Giovanna I abikaasat Brunswicki Ottot. Selle sündmuse ning paavsti ja kardinalide vahel tekkinud kriisi tõttu tahtsid mitmed kardinalid paavsti kõrvaldada või koguni tappa, kuna teised soovitasid koadjuutorite ametissemääramist.

2. augustil 1378 avaldasid kardinalid Anagnis kirja, milles kinnitati, et aprillis toimunud konklaav oli kehtetu, kuna seda ei peetud sobivates tingimustes ja paavsti kutsuti tagasi astuma. 9. augustil teatasid kardinalid, et paavst on ametist tagandatud. 20. septembril valisid kardinalid Fondis ametisse Clemens VII, kes krooniti 31. oktoobril. Urbanus VI ja Clemens VII ekskommunitseerisid üksteist, mille käigus Urbanus kuulutati Clemensi poolt Antikristuseks.

Urbanus VI pooldajateks oli suurem osa Itaaliast, Inglismaa, Flandria, Saksamaa, Poola, Taani, Rootsi, Norra, Ungari ja Portugal. 1387 toetas teda Viterbo. Urbanus VI tuntuim toetaja oli Siena Katariina.

Aprillis 1379 lõid Urbanuse palgasõdurid Marino lahingus Clemensi vägesid ja samal kuul vallutasid Clemensi pooldajatelt Roomas tagasi Castel Sant’Angelo kindluse. Augustis 1387 kuulutas Urbanus VI Clemensi vastu ristisõja.

Suhted Napoliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Napoli kuningriik oli Clemens VII toetaja, mistõttu Urbanus VI soovis Napoli läänistada oma onupojale Francesco Prignanole. 1380 ekskommunitseeris paavst Napoli kuninganna Giovanna I ja tunnustas kuningana Carlo Durazzot, kelle ta kroonis Roomas 1381 kuningaks. Oma onupoja nõudluste tõttu sattus paavst peatselt Carloga tülli, siirdus 1383 Aversasse, kus Carlo ta esmalt pidulikult vastu võttis, kuid siis 30. oktoobril 1383 vangistas. Kardinalide vahendustegevuse tulemusena suudeti paavst vabastada ja ta siirdus Nocerasse, kus ta pidi taluma halba kohtlemist Carlo abikaasa kuninganna Margherita poolt.

Samal ajal kavandasid mitmed kardinalid paavsti vastu kohtuprotsessi algatamist, et teda ametist tagandada, kuid paavst lasi 6 kardinali vangistada ja neid piinata ning nende varanduse konfiskeerida. Vandenõu tõttu ekskommunitseeris paavst Napoli kuninganna, põgenes koos vangistatud kardinalidega Barlettasse ja sealt Genovasse, kus 5 kardinali hukati. Kui Carlo 1386 suri, keeldus Urbanus VI tema leske kiriku osadusse võtmast, liikus detsembris 1386 Luccasse, septembris 1387 Perugiasse ja oktoobris 1387 Pisasse, kus kavandas sõda Napoli vastu, mis jäi raha puudusel teostamata. Oktoobris 1388 oli paavst taas Roomas.

Urbanus VI ja Eesti [1][muuda | redigeeri lähteteksti]

21. detsembril 1378 Liivi ordu ordumeistrile saadetud kirjas nõudis Urbanus VI vastupaavst Clemens VII poolt Tartu piiskopiks määratud Albert Hechti vangistamist ning kinnipidamist. 25. augustil 1379 teatas Liivi ordu ordumeister paavstile, et Hecht oli suure rahasumma eest Tartust minema lubatud.

5. augustil 1379 ja 31. märtsil 1384 määras Urbanus VI Tartu, Ratzeburgi ja Havelbergi piiskopid Riia peapiiskopi konservaatoriteks. 25. augustil 1379 teatas Saksa ordu kõrgmeister Winrich von Kniprode paavstile ordu ja Tartu piiskopi vahelisest vaenust ning soovis paavstilt oma vennapoja Winrich von Kniprode õpingute toetamist Bologna ülikoolis tema doktorikraadi omandamisel.

1381 algul saatis Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitel paavstile palvekirja, kirjeldades Saare-Lääne piiskopkonnas valitsevat olukorda. 5. juulil 1381 saatis Urbanus VI kirja Riia peapiiskopile, milles nõudis Saare-Lääne piiskopi Heinrich III tapmises süüdistatud Saaremaa kanooniku Hermann Bolne karistamist.

19. augustil 1384 ekskommunitseeris Urbanus VI kõik isikud, kes olid sõja ettekäändel Riia peapiiskopkonnas ja Riia linnas rüüstanud kirikuid ja röövinud vaimulikke.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VI kinnitas 1378 Londoni Saint Pauli katedraali nooremkanoonikute kolleegiumi privileege.

Ta keelas kardinal-protektoritel saada suveräänidelt kingitusi.

Benediktiinid

Urbanus VI tühistas Subiaco munkadel abti valimise õiguse ja keelas Subiaco abti määrata ametisse eluks ajaks.

Birgitiinid

Ta tunnustas 1379 birgitiinide tegevust.

Frantsisklased

Ta tagandas seoses toetusega vastupaavstile 1378 frantsiskaanide ordu generaalministri Leonardo Rossi ja määras tema asemele Ludovico Donato, kes aga osales paavsti vastu kavandatud vandenõus, tagandati ja hukati. Tema järglaseks määras Urbanus VI Pietro da Conzano ja seejärel Martino Sangiorgio.

Karmeliidid

26. aprillil 1379 andis ta karmeliitidele privileege.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VI kavandas suuremaid reforme, et lihtsustada kardinalide eluviise ja vabastada kirikut ilmalike valitsejate sõltuvusest.

21. novembril 1378 tunnustas ta Inglismaal püha Anna mälestuspäeva tähistamist.

Ta kehtestas 11. aprillil 1389 reegli, mille alusel tähistati juubeliaastat iga 33 aasta järel.

Ta laiendas 6. aprillil 1389 kirikus tähistamiseks Neitsi Maarja külaskäigu püha (heinamaarjapäev).

Mondovi piiskopkonna rajamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VI rajas 5. juulil 1388 Mondovi piiskopkonna Itaalias.

1387 saatis Poola kuningas Władysław II Jagiełło paavsti juurde Poznańi piiskopi palvega rajada Vilniuse piiskopkond.

Oikumeenia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1384 saatis Urbanus VI kirja Daulia patriarhile Nilusele.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VI toetas oma onupoja Francesco Prignano tegevust.

Ta määras 1378 kardinaliks oma onupoja Francesco Moricotti Prignani Butillo. Tema sugulased Francesco Renzio, Marino Bulcani ja Pietro Tomacelli pühitseti kardinalideks.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VI pühitses 42 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Bonifatius IX. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast, 2 ungarlast, 1 inglane ja 1 tšehh. 1378 moodustas ta kardinal-iuniore ametikoha.

  1. konsistoorium 18. september 1378
    1. Philippe d'Alençon de Valois
    2. Giovanni d'Amelia
    3. Bonaventura Badoaro de Peraga
    4. Andrea Bontempi Martini
    5. Ludovico di Capua
    6. Niccolò Caracciolo Moschino
    7. Filippo Carafa della Serra
    8. Agapito Colonna
    9. Stefano Colonna
    10. Dömötör
    11. Giovanni Fieschi
    12. Tommaso da Frignano
    13. Bartolomeo Mezzavacca
    14. Renoul de Monteruc
    15. Francesco Moricotti Prignani Butillo
    16. Jan Očko z Vlašim
    17. Poncello Orsini
    18. Pietro Pileo di Prata
    19. Luca Rodolfucci de Gentili
    20. Filippo Ruffini
    21. Eleazario da Sabran
    22. Gentile di Sangro
    23. Guglielmo Sanseverino
    24. Galeotto Tarlati de Petramala
  2. konsistoorium 21. detsember 1381
    1. Bartolomeo de Coturno
    2. Ludovico Donato
    3. Adam Easton
    4. Landolfo Maramaldo
    5. Francesco Renzio
    6. Pietro Tomacelli (Bonifatius IX)
  3. konsistoorium
    1. Marino Giudice
  4. konsistoorium
    1. Tommaso Orsini
  5. konsistoorium
    1. Gugilemo d'Altavilla
  6. konsistoorium 17. detsember 1384
    1. Angelo Acciaioli
    2. Bálint Alsáni
    3. Angelo d'Anna de Sommariva
    4. Rinaldo Brancaccio
    5. Marino Bulcani
    6. Francesco Carbone
    7. Francesco Castagnola
    8. Ludovico Fieschi
    9. Stefano Palosio

Urbanus VI kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VI rajas 23. oktoobril 1385 Heidelbergi ülikooli, 21. mail 1388 tunnustas ta Kölni ülikooli asutamist ja 1389 Erfurti ülikooli asutamist. Ta lubas 20. veebruaril 1384 Viini ülikoolis avada teoloogia teaduskonna.

Kunstnik Sebastiano Conca on paavsti kujutanud 18. sajandil valminud maalil.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VI haud

Urbanus VI suri Dietrich von Nieheimi (Theodericus Nyem) kroonika järgi Rooma paavstipalees 15. oktoobril 1389 muula seljast kukkumisel saadud vigastuste tagajärjel, kui oli varem kavatsenud siirduda raha koguma järjekordseks sõjaks ja maeti Rooma Peetruse kirikusse. Tema surma põhjusena on kahtlustatud ka mürgitamist.

Viide[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Franz Plazidus Bliemetzrieder: Gutachten der juristischen Fakultäten zu Padua über Urbans VI. Wahl (Sommer 1378). "Studien und Mitteilungen aus dem Benediktiner- und Zisterzienserorden", 30, 1909: 97-111.
  • Walter Brandmüller: Zur Frage nach der Gültigkeit der Wahl Urbans VI. "Annuarium Historiae Conciliorum" 6, 1974: 78-120.
  • Anna-Dorothee von den Brincken: "In Supreme Dignitatis". Zur Gründungsurkunde Papst Urbans VI. für die Universität Köln vom 21. Mai 1388. "Geschichte in Köln", 23, 1988: 9-36.
  • G. Cogo: Delle relazioni tra Urbano VI e la repubblica di Genova. "Giornale Linguistico di Archeologia", 22, 1897: 442-457.
  • Carlo Cordié: Un sonetto contro papa Urbano VI. "Giornale storico della letteratura italiana", 128, 1951: 250-252.
  • F. De Jorio: Tolomeo Prignano, pontefice massimo col nome di Urbano sesto. Napoli, 1887.
  • Antonio De Santis: Urbano VI, (1378 - 1389): il papa venuto da Bari. Bari, 2007.
  • Niccolò Del Re: Il "Consilium pro Urbano VI" di Bartolomeo da Saliceto. "Collectanea Vaticana in honorem Anselmi M. Card. Albareda, I", Città del Vaticano 1962: 213-263.
  • Marc Dykmans: Du conclave d'Urbain VI au Grand Schisme. Sur Pierre Corsini et Bindo Fesulani, écrivains florentins. "Archivum Historiae Pontificiae" 13, 1975: 207-230.
  • Marc Dykmans: La troisième élection du pape Urbain VI. "Archivum Historiae Pontificiae" 15, 1977: 217-264.
  • Arnold Esch: Le clan des familles napolitaines au sein du Sacré Collège d'Urbain VI et de ses successeurs, et les Brancacci de Rome et d'Avignon. Jean Favier, "Genèse et débuts du Grand Schisme d'Occident", 1978: 493-506.
  • Heinrich Finke: Über Schismapublikationen. Ein Vergiftungsversuch gegen Urban VI. "Historisches Jahrbuch", 52, 1932: 457-464.
  • Salvatore Fodale: La politica napoletana di Urbano VI. Caltanisetta-Roma, 1973.
  • Salvatore Fodale: Baldo degli Ubaldi difensore di Urbano VI e signore di Biscina. "Quaderni medievali", 17, 1984: 73-85.
  • Nicola Forenza: Giuliano l'apostata, il pastorale e Urbano VI nella cattedrale di Acerenza. Molfetta, 1937.
  • Theodor Graf: Papst Urban VI.: Untersuchungen über die römische Kurie während seines Pontificates (1378–1389). Berlin, 1916.
  • Karl Guggenberger: Die Anerkennung Urbans VI. durch die in Avignon weilenden Kardinäle. "Historisches Jahrbuch", 26, 1905: 314-317.
  • Margaret Harvey: The Case for Urban VI in England to 1390. Jean Favier, "Genèse et débuts du Grand Schisme d'Occident", 1978: 541-560.
  • Rudolf Holinka: Církevní politika arcibiskupa Jana z Jenštejna za pontifikátu Urbana VI: Studie z dejin velikého schismatu západního [Die Kirchenpolitik des Erzbischofs Johann von Jenstein während des Pontifikats Urbans VI. Eine Studie zur Geschichte des abendländischen Schismas]. Bratislava, 1933.
  • Michele Jacoviello: Un papa napoletano nello Scisma d'Occidente: Bartolomeo Prignano (1378-1389). "Campania Sacra" 21, 1990: 72-95.
  • Richard Jahr: Die Wahl Urbans VI. Halle, 1892.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Erich Klieneidam: Die Gründungsurkunde Papst Urbans VI. für die Universität Erfurt vom 4. Mai 1389. Ulman Weiß, "Erfurt 742-1992. Stadtgeschichte, Universitätsgeschichte". Weimar, 1992: 135-153.
  • Joachim Köhler: Die Päpste des Großen Abendländischen Schismas: Urban. VI. Martin Greschat, "Gestalten der Kirchengeschichte. Das Papsttum II". Stuttgart, 1985: 8-10.
  • Josef Lenzenweger: Das Kardinalkollegium und die Papstwahlen 1378. "Theologisch-praktische Quartalschrift" 125, 1978: 316-325.
  • Theodor Lindner: Die Wahl Urbans VI. "Historische Zeitschrift", 28, 1872: 101-127.
  • Theodor Lindner: Papst Urban VI. "Zeitschrift für Kirchengeschichte", 3, 1879: 409-28, 525-46.
  • Leslie MacFarlane: An English account of the election of Urban VI, 1378. "Bulletin of the Institut of Historical Research" 26, 1953: 75-85.
  • C. Mari: Rivendicati ad Acquarola i natali di Urbano VI. Ricerca storica sull'origine di Acquarola e della sua baronia. Torre Annunziata, 1967.
  • Reiner Nolden: Ein unbekanntes Mandat Papst Urbans VI. aus dem Jahre 1383 für Aachener Empfänger. "Zeitschrift des Aachener Geschichtsvereins", 90/91 (1983/84): 233-237.
  • Napoléon de Pauw: L'adhésion du clergé de Flandre au pape Urbain VI et les évêques urbanistes de Tournai (1378-1395). "Bulletin de la Commission Royale", 73, 1904: 671-702.
  • Olderico Přerovský: L'elezione di Urbano VI e l'insorgere dello scisma d'occidente. Roma, 1960.
  • Vincenzo Rocchi: Una lettera inedita di papa Urbano VI. 1901.
  • Margarete Rothbarth: Urban VI. und Neapel. Freiburg, Berlin, 1913.
  • Heinrich Volbert Sauerland: Rede der Gesandtschaft des Herzogs Albrecht III. von Österreich an Papst Urban VI. bei der Rückkehr der Länder des Herzogs Leopold III. unter die römische Obedienz, verfasst von Heinrich Hembuche, gen. von Langenstein oder de Hassia (c. 1387). "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 9, 1888: 448-458.
  • Heinrich Volbert Sauerland: Die Zerstörung der Engelsburg unter Urban VI. und ihre Wiederherstellung unter Bonifaz IX. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 7, 1886: 619-622.
  • Heinrich Volbert Sauerland: Aktenstücke zur Geschichte des Papstes Urban VI. "Historisches Jahrbuch", 14, 1893: 820-832.
  • Heinrich Volbert Sauerland: Drei Beglaubigungs-Schreiben der Herzöge Albrecht, Wilhelm und Leopold von Österreich für ihre Gesandten an Papst Urban VI. (1387). "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 14, 1893: 124-125.
  • Gustav Sommerfeldt: Die Adventsrede des Matthäus de Cracovia vor Papst Urban VI. im Jahre 1385. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 24, 1903: 369-388.
  • Martin Souchon: Die Papstwahlen von Bonifaz VIII. bei Urban VI. Brunswick, 1888.
  • Philipp Soye: Urbanus VI papa neapolitanus. Onofrio Panvinio, "XXVII pontificum maximorum elogia et imagines". Roma, 1568.
  • Welbore St. Clair Baddeley: Charles III. of Naples and Urban VI. 1894.
  • Lorenzo Tacchella: Il pontificato di Urbano VI a Genova (1385-1386) e l'eccidio dei cardinali. Genova, 1976.
  • Noël Valois: L'élection d'Urbain VI et les origines du grand schisme d'occidente. "Revue des questions historiques" 48, 1890: 353-420.
  • Anna Maria Voci: Alle origini del Grande Scisma d'Occidente: Coluccio Salutati difende l'elezione di Urbano VI. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano" 99/2, 1994: 279-339.
  • Daniel Williman: Schism within the Curia. The twin papal elections of 1378. "The Journal of Ecclesiastical History" 59, 2008: 29-47.
Eelnev:
Gregorius XI
Rooma paavst
1378-1389
Järgnev:
Bonifatius IX