Innocentius IV

Allikas: Vikipeedia
Innocentius IV
Sünninimi Sinibaldo Fieschi
Valitsemisaja algus 25. juuni 1243
Valitsemisaja lõpp 7. detsember 1254
Eelkäija Coelestinus IV
Järeltulija Aleksander IV
Sünnikuupäev 1195
Sünnikoht Manarola
Surmakuupäev 7. detsember 1254
Surmakoht Napoli

Innocentius IV (Sinibaldo Fieschi või Sinibaldo de' Fieschi, ka Sinibaldo Fiescho, Sinibaldo Flisco või Sinibaldus; 11957. detsember 1254) oli paavst 1243–1254. Ta oli 180. paavst.

Sinibaldo Fieschi sündis Manarolas Genova lähistel Lavagna krahvi Ugo Fieschi peres. Samast suguvõsast pärines ka hilisem paavst Hadrianus V. Tema emaks pakuvad mitmed genealoogiaalased veebilehed Brumisan di Grillot. Genealoog George L. Williamsi järgi oli tal vend Tedisio Fieschi.

Fieschi õppis esmalt oma onu, Parma piiskopi Obizzo Fieschi juures, siis alates 1213 Bologna ülikoolis kanoonilist õigust, sai magistriks ja tegutses seejärel samas ülikoolis õppejõuna.

Fieschi sai 1216 Parma katedraali kapiitli kanoonikuks, valiti 1225 ("Catholic Encyclopedia" järgi 1235) Albenga piiskopiks, kuid ta loobus sellest ametist ning asus hiljemalt 14. novembril 1226 tööle kuurias audiitorina kardinal Ugolino dei Conti di Segni juures, kes sai 1227 paavstiks Gregorius IX nime all.

1227 oli Fieschi legaat Genovas. Paavst määras ta juulis 1227 või 28. juulil 1228 ("Catholic Encyclopedia" järgi) asekantsleriks ja Salvador Miranda järgi 18. septembril 1227 San Lorenzo in Lucina kardinalpreestriks. Ta oli 1234 või 12351240 Marche ja Anagni kuberner või rektor.

Kardinal Fieschi osales 2 paavsti valimistel 1241–1243.

1241–1243 paavsti valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fieschide suguvõsa vapp.

Innocentius IV valiti paavstiks 25. juunil 1243 Anagnis ja pühitseti ametisse 28. juunil.

Novembrist 1241 25. juunini 1243 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 10 kardinali. Need olid pikimad paavsti valimised pärast paavst Severinust. 2 kardinali, Romano Bonaventura ja Pietro Capuano, surid valimiste ajal. Kardinalid siirdusid Saksa-Rooma keisri Friedrich II sekkumise kartuses Roomast Anagnisse.

Viimases voorus osalenud kardinalid

  1. Riccardo Annibaldi
  2. Rainiero Capocci
  3. Tommaso da Capua
  4. Giovanni Colonna
  5. Rinaldo dei Conti di Segni
  6. Sinibaldo Fieschi
  7. Oddone de Monferrato
  8. Stefano de Normandis dei Conti
  9. Giacomo da Pecorara
  10. Gil Torres

Paavstluse doktriin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV tagandas I Lyoni oikumeenilisel kirikukogul 17. juulil 1245 ametist Saksa-Rooma keisri Friedrich II.

Ajaloolase Kenneth Penningtoni väitel rõhutas Innocentius IV, et paavst võib Saksa-Rooma keisritroonil valida kahe keisrikandidaadi vahel, ta võib keisri ametist tagandada ja teostada vakantse keisritrooni korral võimu. Innocentius IV märkis, et paavst ei vaja keisri tagandamiseks oikumeenilise kirikukogu otsust, vaid võib seda teha omal initsiatiivil, kuna "Kristuse vikaarina" omab võimutäiust paavst, mitte oikumeeniline kirikukogu. Paavst arvas, et Jeesus Kristus andis Peetrusele absoluutse võimu (loomuõiguse) ilmalikes ja vaimulikes asjades.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Catholic Encyclopedia" järgi oli Innocentius IV olnud kardinalina Saksa-Rooma keisri Friedrich II-ga sõbralikes suhetes. Keiser tervitas Innocentiuse saamist paavstiks ja saatis paavsti juurde oma saadikud, kuid paavst keeldus neid vastu võtmast, sest nad olid koos keisriga pandud kirikuvande alla.

Paavst saatis augustis 1243 keisri juurde Melfisse legaatidena Modena Wilhelmi, Roueni peapiiskopi Pierre de Colmieu ja San Facundo kloostri abti Guillermo, kelle ülesandeks oli saavutada keisri poolt vangistatud prelaatide vabastamine. Keiser alustas legaatidega läbirääkimisi ekskommunikatsiooni tühistamiseks ja 31. märtsiks 1244 saavutati isegi esialgne kokkulepe, mille alusel lubas keiser tagada Kirikuriigile suveräänsuse, vabastada vangistatud prelaadid ja amnesteerida paavsti liitlased. Paavst jättis selle leppe kinnitamata, kuna kokkulepet ei saavutatud Lombardia küsimuses, kus kohalikud valitsejad ei soovinud sattuda keisri mõjusfääri. Peagi asus keiser õhutama Roomas rahutusi ja keeldus vangistatud prelaate vabastamast.

Paavst otsustas 1244 Roomast lahkuda ja naasis sinna tagasi alles pärast Friedrich II surma 1253. I Lyoni oikumeenilisel kirikukogul kuulutas ta keisri 17. juulil 1245 avaldatud apostelliku kirjaga "Ad Apostolicae Dignitatis Apicem" ametist tagandatuks ning süüdistas teda pühaduse teotamises, ketserluses, muhameedlastega vandenõu kavandamises ja Böömi kuninga surmas. Kirikukogul keisrit esindanud jurist Taddeo da Sessa püüdis tulutult Friedrich II-st kaitsta.

Paavst saatis Saksamaale legaadiks Ferrara piiskopi Filippo Fontana ja üritas isiklike vägedega rünnata Saksamaad, kuid Savoia krahv Amadeo IV keeldus paavsti vägesid läbi oma valduste lubamast. Paavsti vägesid juhtis Lyoni peapiiskop ja Savoia prints Filippo.

Innocentius IV kutsus Saksamaa vürste valima uut kuningat. Vürstid valisid Saksamaa kuningaks 22. mail 1246 Tüüringi krahvi Heinrich Raspe, kes pälvis paavsti toetuse. Paavst tunnustas tema surma järel järgmist vastukuningat Hollandi krahvi Willemit ja kohustas 1249 kerjusmunki jutlustama, et korraldada Saksamaa vastu ristisõda. Ta teatas, et ükski Hohenstaufen ei tohi enam saada keisriks.

1247 püüdis Friedrich II tungida Prantsusmaale, kuid tulutult. Paavst saatis 1247 ja 1251 legaadina Saksamaale Jacques Pantaléoni (hilisem paavst Urbanus IV). Ta määras 15. märtsil 1247 kardinal Pietro Capocci legaadiks Saksamaal ja 14. märtsil 1249 legaadiks Kölni peapiiskopi Konrad von Hostadeni, kes valiti peatselt Mainzi peapiiskopiks. Paavst ei tahtnud Saksamaa kahe võtmetähtsusega peapiiskopkonna sattumist ühe isiku kätte ja ei tunnustanud seetõttu teda Mainzi peapiiskopina, mistõttu paavsti suhted Hostadeniga jahenesid ning aprillis 1250 määras ta legaadiks Saksamaal Albano piiskopi Pierre de Colmieu ja 1251 Hugues de Saint-Cheri, kes pidi toetama vastukuningas Williami saamist keisriks.

Pärast Friedrich II surma 13. detsembril 1250 pöördus paavst tagasi Itaaliasse ja asus taunima tema järglast Konrad IV-t. Paavst tahtis saada Sitsiilia suverääniks, kuid Konrad nägi seda ala pigem enda valduses. Paavst lubas rahvusvahelise toetuse saamiseks Sitsiilia trooni nii Cornwalli hertsogile Richardile, Anjou krahvile Charles'ile kui Inglismaa kuningale Henry III-le, kes omakorda pakkus seda oma pojale Edmundile.

Konrad IV surma järel mais 1254 tunnustas paavst Sitsiilia valitsejana tema poega Konradini, kelle regendiks sai Friedrich II abieluvälisest suhtes sündinud poeg Manfredo. Paavstist sai Konradini tuutor ja ta ekskommunitseeris juulis 1254 Manfredo, kes tappis ühe paavsti toetaja. Manfredo alustas ekskommunikatsiooni tühistamiseks läbirääkimisi ja septembris 1254 sõlmiti lepe. Paavst kuulutas Sitsiilia oktoobris 1254 Kirikuriigi osaks ja siirdus ise Napolisse. 2. detsembril 1254 purustas aga Manfredo muhameedlaste abiga paavsti palgasõdurid Foggia lahingus.

Paavst andis 1243 indulgentsi Liivimaale ja Preisimaale siirdunud Bremeni, Regensburgi, Passau, Halberstadti, Hildesheimi ja Verdeni ristisõdijatele [1].

Paavst nõudis Ratzeburgi piiskopilt Rügeni vürsti Vitslav I ja tema poja vangist vabastamist ning tasutud lunaraha tagasimaksmist.

Paavst lubas 20. jaanuaril 1254 Lübecki toomhärral Johannes von Diestil omada benefiitse ja kinnitas ta 4. märtsil 1254 Lübecki piiskopiks.

Seitsmes ristisõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Seitsmes ristisõda

Innocentius IV kutsus I Lyoni oikumeenilisel kirikukogul 1245 alustama ristisõda, et võita tagasi muhameedlaste vallutatud Jeruusalemm. Ta saatis legaadina mongolite juurde Giovanni da Pianô Carpine, kes pidi lisaks misjonile veenma suurkhaani ka osalema ristisõjas.

Suhted Austriaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV kinnitas 1251 Austria hertsogiks Ottokar II Přemysli. Paavst vahendas 1254 tema vaidlust Ungari kuninga Béla IV-ga.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV pidas 1253–1254 läbirääkimisi Nikaia keisri Johannes III-ga 1054 puhkenud skisma lõpetamise osas. Ta saatis legaadina Konstantinoopolisse frantsisklaste ordumeistri Giovanni da Parma.

Suhted Hispaania riikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV kinnitas 5. aprillil 1245 Mallorca piiskopkonna kapiitli moodustamise ja taastas 1249 Jaéni piiskopkonna.

Suhted Iirimaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV tühistas 3. juulil 1245 Elphini piiskopi määramise ja käskis Tuami peapiiskopil määrata piiskopiks ülemdiakon Johni.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV lubas Sitsiilia trooni anda Cornwalli hertsogile Richardile ja Inglismaa kuningale Henry III-le, kes omakorda pakkus seda oma pojale Edmundile.

Henry III saatis paavsti juurde saadikuks Henricus de Segusio.

Paavst kinnitas 1243 Canterbury peapiiskopiks Boniface, ordineeris ta 15. jaanuaril 1245 piiskopiks ja andis talle privileege.

Paavsti külastas 1245 ja 1250 Lincolni piiskop Robert Grosseteste, kes andis paavstile teada Inglismaal tekkinud probleemidest. Ta sätestas 1245 Wellsi piiskopi valimised. Novembris 1253 andis Innocentius IV korralduse, mille alusel taastati Inglismaal piiskoppide valimise kord.

Paavst pühitses 5. märtsil 1245 Chichesteri ülemdiakoniks Richard de Wyche.

Suhted Leeduga [2][muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV usaldas 15. juulil 1244 Leedu katoliiklased legaadi Modena Wilhelmi hoolde.

Leedu suurvürst Mindaugas pöördus 1250 või 1251 Innocentius IV poole, et liituda katoliku kirikuga.

Paavst teatas 17. juulil 1251 Saare-Lääne ja Kuramaa piiskoppidele, et võtab Mindaugase paavstliku protektsiooni ning jurisdiktsiooni alla, mistõttu loodav piiskopkond ei satu Riia piiskopi jurisidiktsiooni alla. Ta käskis Chełmno piiskopil määrata Leedus ametisse piiskop. Ta kohustas 26. juulil 1251 Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe abistama Mindaugast katoliikluse levitamisel.

Paavst andis Mindaugasele kuningatiitli. Ta nõudis 21. augustil 1253 Liivimaa peapiiskop Albert Suerbeerilt, et see pühitseks Mindaugase palve järele Leedus ametisse piiskopi. Ta määras Leedu piiskopiks Christiani ja määras tema piiskopkonna paavstliku jurisdiktsiooni alla. Ta teatas 3. septembril 1254 Mindaugasele piiskop Christaini kohustustest.

Ta kinnitas 21. augustil 1253 Mindaugase poolt Saksa ordule kingitud alad.

Suhted Norraga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV määras 1247 Modena Wilhelmi legaadiks Norras. Ta tunnustas Norra kuningana Håkon IV-t.

Ta andis 1243 indulgentsi Liivimaale ja Preisimaale siirdunud Norra ristisõdijatele.

Suhted Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV kinnitas 9. augustil 1245 Wrocławi piiskopkonna privileegid.

Ta andis indulgentsi Liivimaale ja Preisimaale siirdunud Poola ristisõdijatele.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV taunis 1245 avaldatud bullas "Inter alia desiderabilia" Portugali kuningat Sancho II-t, kes tülitses Oporto peapiiskopiga ja tunnustas Portugali valitsejana Afonso III-t.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV viibis 12441251 Prantsusmaal, kus ta pidas 1245 I Lyoni oikumeenilise kirikukogu.

Prantsusmaa kuningas Louis IX üritas vahendada paavsti konflikti Saksa-Rooma keisri Friedrich II-ga ja lubas abistada paavsti. Paavst kohtus kuningaga novembris 1246 ja juunis 1248 Cluny kloostris. Paavst kinnitas kuninga venna Charles'i abielu Provence'i hertsoginna Beatrice'iga.

Ta lubas 26. mail 1254 printsess Isabelle'il jätta õukonda pihiisadena mõned frantsiskaani mungad.

1246 moodustasid paljud aadlikud väe, et rünnata vaimulikke, keda süüdistati suurte rikkuste omandamises. Paavst nõudis Louis IX-lt, et aadlike vägi saadetaks laiali. Soissons'i ja Troyes' piiskopid, Tours'i ülemdiakon ja Rouen'i praost saatsid paavstile kirja, milles taunisid vaimulike maksustamist ja itaallaste eelistamist benefiitside jagamisel.

Paavst andis 10-päevase indulgentsi igaühele, kes palvetab Prantsusmaa kuninga eest. Ta saatis legaadina Prantsusmaale Giovanni da Pianô Carpine.

Suhted Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV andis 1243 indulgentsi Liivimaale ja Preisimaale siirdunud Rootsi ristisõdijatele.

Suhted Taaniga [3][muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV kinnitas 24. septembril 1243 Modena Wilhelmi vahendusel 7. juunil 1238 Taani ja Saksa ordu vahel sõlmitud Stenby rahulepingu.

Ta andis 1243 indulgentsi Liivimaale ja Preisimaale siirdunud Taani ristisõdijatele.

Paavst andis 20. veebruaril 1245 indulgentse neile Lundi peapiiskopkonna alamatele, kes lähevad ühe aasta jooksul Taani kuninga Erik IV alluvuses võitlema Eestimaa paganate vastu. Ta lubas 26. novembril 1247 Taani kuningal korraldada Eestimaa vastristitute kaitseks ristisõda.

Ta manitses 5. novembril 1249 Taani kuningat, kes kavandas sõjakäiku Lübecki vastu, et see võib anda tagasilöögi katoliikluse levikule Liivimaal ja Preisimaal. Ta kohustas Bremeni peapiiskoppi Gebhard II-st ja Schwerini piiskoppi vahendama Lübecki ning Taani vahelist tüli.

Suhted Ungariga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV vahendas 1254 Austria hertsogi Ottokar II Přemysli vaidlust Ungari kuninga Béla IV-ga.

Suhted Venemaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV määras 2. aprillil 1246 legaadiks Venemaale Albert Suerbeeri. Ta teatas 7. septembril 1247 Albertile, et Galiitsia‑Volõõnia vürst Daniil Romanovitš tahab saada katoliiklaseks, mistõttu paavst kohustas prelaati Venemaale minema.

Ta kirjutas 1248 Novgorodi vürstile Aleksander Nevskile, püüdes teda saada katoliku kiriku osadusse. Ta teatas 15. septembril 1249 Nevskile, et lubas Pihkvasse rajada katoliku kiriku ja kohustas Albertit minema Pihkvasse [4].

Mongolite juurde siirdunud paavsti legaadid käisid 1246 Moskvas ja Kiievis.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV lahkus ööl vastu 28. juunit 1244 Sutrist Civitavecchiasse, siirdus sealt Genovasse, oktoobris Burgundiasse ja siis 2. detsembril 1244 Lyoni, kus ta elas Saint-Justi kapiitli ruumides. Ta naasis Itaaliasse 19. aprillil 1251 ja Rooma oktoobris 1253.

Paavst siirdus sügisel 1254 Napolisse ja muutis selle oma residentsiks.

Viterbo tunnustas 1250 oma suveräänina paavsti.

Ta saatis 1252 legaadina Firenzesse kardinal Giovanni Gaetano Orsini (hilisem paavst Nicolaus III), kes sõlmis rahu gvelfide ja gibelliinide vahel. Ta määras Sassari piiskopi legaadiks Sardiinias ja Korsikal. Ta nõudis vangistatud Teramo piiskopi Matteo de Balato vabastamist.

I Lyoni oikumeeniline kirikukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV (keskel) I Lyoni oikumeenilisel kirikukogul. 1278.
Next.svg Pikemalt artiklis I Lyoni oikumeeniline kirikukogu

Innocentius IV kutsus 3. jaanuaril 1245 kokku oikumeenilise kirikukogu, mis toimus 26. juunist 17. juulini 1245 Lyonis.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavsti saatsid reisil Roomast Prantsusmaale 5 kardinali: Giovanni Gaetano Orsini (hilisem paavst Nicolaus III), Modena Wilhelm, Pietro Capocci, Guglielmo Fieschi ja Riccardo Annibaldi. Innocentius IV kaplanid oli Bernard Compostellast ja Bernardo di Botone.

Ta määras ametisse konservaatorid.

Augustiinlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV ühendas 1243 mitu kongregatsiooni ja kohustas neid järgima augustiinlaste reegleid. Ta määras kardinal Riccardo Annibaldi augustiinlaste kardinal-protektoriks ja andis neile indulgentse.

Dominiiklased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV toetas esmalt dominiiklaste tegevust, kuid 21. novembril 1254 avaldas ta bulla "Etsi animonim", milles võttis neilt ära privileegid jutlustamise, pihi ja matuste läbiviimise osas. Järgmine paavst Aleksander IV taastas privileegid.

Innocentius IV kutsus 23. septembril 1243 Visby dominiiklasi pidama jutlusi, et sel moel värvata ristisõdijaid Liivimaal ja Preisimaal kavandatud ristisõja jaoks.

Innocentius IV nõudis 1. oktoobril 1243 dominiiklastelt, et nad kaitseksid Liivimaal ja Preisimaal usklikke tülitamise eest. Ta rahuldas 6. veebruaril 1245 dominikaan Heinrichi nõude jagada Liivimaal, Preisimaal ja Kuramaal indulgentse.

Ta nõudis 13. jaanuaril 1252 Böömi dominiiklaste provintsiaalpriorilt, et see toetaks Saksa ordu tegevust.

Frantsisklased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV kinnitas 14. novembril 1245 avaldatud bullas "Ordinem vestrum" frantsisklaste reeglid.

Ta märkis 5. aprillil 1250 avaldatud bullas "Cum tamquam veri", et neid frantsiskaanide kirikuid, kus on olemas konvendid, võib kutsuda konventuaalkirikuteks.

Ta lubas 26. mail 1254 Prantsusmaa printsessil Isabelle'il jätta õukonda pihiisadena mõned frantsiskaani mungad.

Ta tagandas 1245 Jesi piiskopiks asunud isiku ja määras uueks piiskopiks Gualtiero, tema surma järel 29. aprillil 1252 aga frantsiskaanide endise ordumeistri Crescenzio Grizzi.

Ta kutsus 1244 frantsiskaanide endise ordumeistri Elia da Cortona Genovasse toimuvale üldkapiitlile. Kui Cortona kohale ei ilmunud, siis ta ekskommunitseeriti.

Ta lükkas Böömi Agnese palvel 1243 tagasi klarisside reeglid, kuid kinnitas need 9. august 1253 bullas "Solet annuere". Paavst külastas 1253 Clarat Perugias ja viis hiljem läbi tema matuseteenistuse. Paavst avaldas 18. oktoobril 1253 bulla "Gloriosus Deus", millega alustas Clara kanoniseerimisprotsessi.

Karmeliidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV tunnustas Simon Stocki tegevust. Ta tunnustas karmeliite 1. oktoobril 1247 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Quæ honorem" ja 13. jaanuaril 1252.

Magdaleenid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innpcentius IV andis privileege magdaleenidele.

Risti regulaarkanoonikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV tunnustas 3. mail 1248 risti regulaarkanoonikuid.

Saksa ordu [5][muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV muutis 9. veebruaril 1244 Saksa ordu reeglistikku ja sätestas 13. veebruaril 1244 ordu liikmete riietuse.

Ta kutsus 1. oktoobril 1243 palverändureid Liivimaal abistama Saksa ordut.

Innocentius IV volitas legaat Modena Wilhelmit 5. veebruaril 1245 lahendama Saksa ordu ja Kuramaa piiskopi vahelist tüli maavalduste üle ja kinnitas 9. veebruaril 1245 maavalduste jagamise osapoolte vahel. Ta kinnitas 20. septembril 1254 Kuramaa piiskopkonna alade jaotamise Kuramaa piiskopi ja Saksa ordu vahel.

Ta nõudis 17. aprillil 1247, et ordu ei tohi oma probleeme lahendada tsiviilkohtus.

Ta nõudis 1249 Magdeburgi piiskopilt, et vaimulikud ja ilmikud hüvitaksid kõik Saksa ordult ära võetud varad.

Ta andis 14. juulil 1249 Tuscolo piiskopile volitused võtta Templiordult ja Saksa ordult ära privileege.

Ta tundis 25. oktoobril 1249 muret tülide pärast Liivimaa legaadi Albert Suerbeeri ja Saksa ordu kõrgmeistri vahel. Ta nõudis Albertilt, et see ei tegutseks Saksa ordu vastu. Ta kinnitas 9. märtsil 1251 Alberti ja Saksa ordu vahel sõlmitud lepingu. Ta kohustas Olomuci piiskoppi ja hiljem Saare-Lääne piiskoppi jälgima lepingu täitmist.

Ta andis 1251 Liivimaa dominiiklastele mandaadi abistada Saksa ordut relvade ja hobustega varustamisel.

Ta nõudis 13. jaanuaril 1252 Böömi dominiiklaste provintsiaalpriorilt, et see toetaks Saksa ordu tegevust.

Ta kinnitas 5. jaanuaril 1253 Saksa ordu privileegid ja võttis 23. mail 1254 Saksa ordu paavstliku protektsiooni alla.

Serviidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV määras 2. oktoobril 1251 serviitide kardinal-protektoriks Guglielmo Fieschi.

Silvestriinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV tunnustas 27. juunil 1247 silvestriinide ordut.

Tsistertslased[muuda | redigeeri lähteteksti]

I Lyoni oikumeenilisel kirikukogul 1245 kohustati tsistertslasi kümnist maksma.

Innocentius IV saatis 8. veebruaril 1251 bulla Dünamünde tsistertslaste kloostri abtile ja võttis tsistertslased 27. jaanuaril 1254 paavstliku protektsiooni alla.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV kinnitas 1248 Montenegro vürsti palvel vanaslaavi liturgia kasutamise katoliku kirikus.

Ta lubas 1251 Coventry prioril kasutada missal sõrmust. 1254 lubas ta Winchesteri prioril aga kasutada missal lisaks sõrmusele mitrat, dalmaatikat, tuunikat, kindaid ja sandaale. Samuti võis prior õnnistada altarikatteid ning teha madalamate ordinatsioonide tarbeks tonsuuri.

Ta sätestas Neitsi Maarja sünnipäeva suurpühal 8. septembril oktaavi.

Ta andis 1248 Edmund Richi kanoniseerimise puhul indulgentse ja lubas indulgentse igaühele, kes palvetab Prantsusmaa kuninga Louis IX eest.

Ta sätestas 17. septembril 1248, et Liivimaal võib teatud juhtumitel võtta vaimulikeks abieluväliselt sündinud isikuid [6].

Ta lubas abtissiks määrata vähemalt 30-aastaseid naissoost isikuid, senine tava lubas abtissideks määrata vanemaid naisi.

Ketserite taunimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV rajas 1251 või 1252 inkvisitsiooni, mille juhtideks ta määras dominiiklased. Ta avaldas 15. mail 1252 bulla "Ad extirpanda", milles lubas ketserite ülekuulamisel tõe väljaselgitamiseks kasutada piinamist.

Ta sätestas, et ketseri karistus tuleb täide viia 50 päeva jooksul pärast tema andmist tsiviilvõimude kätte. Ketseri pidi tsiviilvõimudele üle andma piiskop.

Samas keelas ta 1254 eluaegse vangistamise või tuleriidal hukkamise ilma piiskopi loata.

Ta taunis 14. novembril 1245 fraticelli liikumist.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV kanoniseeris 5 isikut:

  1. Edmund Rich 16. detsember 1246
  2. Margaret Šotimaalt 1250
  3. Pietro Veronast 9. märts 1253
  4. Stanislaus 8. september 1253
  5. William Pinchon 24. märts 1247

Ta kuulutas 1254 õndsaks Elmo (Pedro González). Ta alustas 1252 Viterbo Rosa ja 1253 Clara kanoniseerimisprotsesse.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV annab Ascelinole kirja ja lähetab ta mongolite juurde. David Aubert'i kroonika, 1462.

Suhted Armeeniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV tunnustas 1251 misjonit Armeenias ja tema korraldusel toimus Sisis kirikukogu.

Suhted mongolitega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV nõudis 5. märtsil 1245 avaldatud bullas "Dei patris immensa", et mongolid tunnustaksid ristimist. Ta kutsus 13. märtsil 1245 avaldatud bullaga "Cum non solum" mongoleid hoiduma kristlike riikide ründamisest.

Ta saatis 16. aprillil 1245 misjonärid eesotsas Giovanni da Pianô Carpinega mongolite suurkhaani Güyüki juurde, kes saatis paavstile oma vastuse. Saadikud osalesid suurkhaani kroonimisel ja tulid tagasi Avignoni 1247.

Ta saatis 1245 dominikaan Ascelino mongoli väejuhi Baiju juurde ja misjonär naasis tagasi Euroopasse koos kahe mongoli saadikuga. Paavst avaldas 22. novembril 1248 bulla "Viam agnoscere veritati", milles kutsus mongoleid lõpetama kristlaste tapmist.

Ta kutsus 9. mail 1254 Eestimaa, Liivimaa ja Preisimaa piiskoppe jutlustama mongolite vastu [7].

Innocentius IV ja Eesti [8][muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuressaare piiskopilinnus. Innocentius IV kinnitas 1251 Saare-Lääne piiskopkonna maavaldused.

Legaadi määramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV usaldas 15. juulil 1244 Eestimaa, Liivimaa, Preisimaa, Soome, Zemgale, Kuramaa ja Leedu kristlased legaat Modena Wilhelmi hoolde.

Paavst määras 9. jaanuaril 1246 Armagh' peapiiskopi Albert Suerbeeri Liivimaa ja Preisimaa metropoliidiks ning 2. aprillil samal aastal legaadiks Eestimaal, Liivimaal, Presimaal ja Venemaal. Suerbeer võis oma soovi alusel ühe vabaneva piiskopkonna valida omale asukohaks ja 1253 sai temast Riia piiskop.

Paavst määras 30. märtsil 1246 Alberti Chiemsee piiskopkonna administraatoriks. Ta andis 3. mail 1246 Albertile volitused määrata ja ordineerida piiskoppe, kuid nõudis 24. aprillil 1249, et Albert peab käima Roomas ad limina visiitidel.

Ta lubas Albertil 23. detsembril 1246 pühitseda ametisse Cammini piiskopi.

Ta käskis 5. detsembril 1246 Albertil määrata frantsiskaan Heinrich von Lützelburg Semgallia piiskopiks.

Ta tundis 25. oktoobril 1249 muret tülide pärast legaat Alberti ja Saksa ordu kõrgmeistri vahel. Ta nõudis Albertilt, et see ei tegutseks Saksa ordu vastu.

Ta vabastas 27. septembril 1250 Alberti legaadi ametist ja keelas tal piiskoppe ennistada. Ta manitses 10. märtsil 1254 Albertit legaadivolitusi mitte järgima.

Ta kinnitas 9. märtsil 1251 Alberti ja Saksa ordu vahel sõlmitud lepingu. Ta kohustas Olomuci piiskoppi ja Saare-Lääne piiskoppi jälgima lepingu täitmist.

Ristisõja kavandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV kutsus 23. septembril 1243 Visby dominiiklasi pidama jutlusi, et sel moel värvata ristisõdijaid Liivimaal ja Preisimaal kavandatud ristisõja jaoks.

Ta kutsus 1. oktoobril 1243 palverändureid Liivimaal abistama Saksa ordut. Ta andis indulgentsi Liivimaale ja Preisimaale siirdunud Tšehhi, Poola, Taani, Norra, Rootsi, Pommeri, Magdeburgi, Bremeni, Regensburgi, Passau, Halberstadti, Hildesheimi ja Verdeni ristisõdijatele.

Paavst andis 20. veebruaril 1245 indulgentse neile Lundi peapiiskopkonna alamatele, kes lähevad ühe aasta jooksul Taani kuninga Erik IV alluvuses võitlema Eestimaa paganate vastu. Paavst märkis, et barbarid ja paganad tülitasid Eestimaal vastristituid. Ta lubas 26. novembril 1247 Taani kuningal korraldada Eestimaa vastristitute kaitseks ristisõda, kuid see sõda ei toimunud mitte kunagi.

Ta sätestas 5. oktoobril 1248 reeglid, et takistada Liivimaal paganatele relvade, hobuste, raua ja puidu juurdevedu. Ta ähvardas katoliiklasi paganate varustamise eest ekskommunikatsiooniga.

Ta võttis 4. novembril 1249 ristisõdijad Liivimaal ja Preisimaal paavstliku protektsiooni alla.

Ta kutsus 9. mail 1254 Eestimaa, Liivimaa ja Preisimaa piiskoppe jutlustama mongolite vastu.

Vaidlus Virumaa piiskopkonna üle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV määras 24. veebruaril 1248 Virumaa piiskopkonna Lundi peapiiskopkonna jurisdiktsiooni alla, kuid Liivimaa peapiiskop Albert Suerbeer nimetas aasta varem Virumaa piiskopiks munk Dietrichi

Suhted Riia piiskopiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV kinnitas 14. juulil 1246 Riia piiskopkonna piirid.

Innocentius IV manitses 7. märtsil 1245 Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe abistama Saksa ordut.

Ta nõudis 5. septembril 1245 Riia piiskop ja Tartu piiskoppidelt Saare-Lääne piiskopkonna kaitsmist.

Paavst kinnitas 14. märtsil 1251 kardinal Pierre de Colmieu ja legaat Modena Wilhelmi teostatud Riia, Semgallia ja Kuramaa kirikureformi.

Ta kohustas 26. juulil 1251 Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe abistama Leedu suurvürsti Mindaugast kristluse levitamisel.

Suhted Tartu piiskopiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV manitses 7. märtsil 1245 Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe abistama Saksa ordut.

Ta nõudis 5. septembril 1245 Riia ja Tartu piiskoppidelt Saare-Lääne piiskopkonna kaitsmist.

Ta kohustas 26. juulil 1251 Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe abistama Leedu suurvürsti Mindaugast kristluse levitamisel. Ta nõudis 20. septembril 1254 Tartu piiskopilt, et see jälgiks Leedu piiskopi Christiani kohustuste täitmist.

Suhted Saare-Lääne piiskopiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV manitses 7. märtsil 1245 Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe abistama Saksa ordut.

Ta avaldas 4. septembril 1245 bulla "Solet annuere", milles võttis Saare-Lääne piiskopi ja piiskopkonna paavstliku protektsiooni alla. Ta nõudis 5. septembril 1245 Riia ja Tartu piiskoppidelt Saare-Lääne piiskopkonna kaitsmist. Ta keelas 3. oktoobril 1245 Saare-Lääne piiskopkonnale kehtestada interdikti.

Ta kinnitas 1251 Saare-Lääne piiskopkonna maavaldused.

Paavst teatas 17. juulil 1251 Saare-Lääne ja Kuramaa piiskoppidele, et võtab Leedu suurvürsti Mindaugase paavstliku protektsiooni alla. Ta kohustas 26. juulil 1251 Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe abistama Mindaugast kristluse levitamisel.

Ta kohustas 8. jaanuaril 1252 Tartu dekaani kaitsma Saare-Lääne piiskopkonda.

Suhted Kuramaa piiskopiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV volitas legaat Modena Wilhelmit 5. veebruaril 1245 lahendama Saksa ordu ja Kuramaa piiskopi vahelist tüli maavalduste üle ja kinnitas 9. veebruaril 1245 maavalduste jagamise osapoolte vahel.

Ta volitas 5. veebruaril 1246 Kuramaa piiskoppi visiteerima oma toomhärrasid.

Paavst teatas 17. juulil 1251 Saare-Lääne ja Kuramaa piiskoppidele, et võtab Leedu suurvürsti Mindaugase paavstliku protektsiooni alla.

Ta kinnitas 20. septembril 1254 Kuramaa piiskopkonna alade jaotamise Kuramaa piiskopi ja Saksa ordu vahel.

Vastristitute kaitsmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV nõudis 1. oktoobril 1243 dominiiklastelt, et nad kaitseksid Liivimaal ja Preisimaal usklikke tülitamise eest.

Ta rahuldas 6. veebruaril 1245 dominikaan Heinrichi nõude jagada Liivimaal, Preisimaal ja Kuramaal indulgentse.

Ta manitses 3. septembril 1245 avaldatud bullas "Ut pacem" sakslasi, et nad võitleksid Liivimaal paganatega, kuid kaitsku vastristituid paganate tülitamise eest, mille eest nad saavad makse ja omavad lääne. Paavst rõhutas, et nad peavad paganate vastu võitlema, kuid suhtuma vastristitutesse hoolivamalt ega mitte rõhuma neid koormistega. Paavst manitses, et vasallid olgu rahul sellega, mida neil on õigus saada ega nõudku rohkemat.

Ta kutsus 13. septembril 1245 Liivimaa vaimulikke usinamini jutlustama.

Innocentius IV ja Preisimaa [9][muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV andis 1243 Modena Wilhelmile korralduse moodustada Preisimaal 4 piiskopkonda. Paavst taunis Preisi piiskoppi Christianit, kes ei soostunud vastloodud piiskopkondadesse piiskoppe määrama ja ähvardas 6. veebruaril 1245 ta ametist tagandada, kui ta ei määra 2 kuu jooksul kedagi uue piiskopkonna etteotsa. Mõne kuu pärast Christian suri.

Paavst ordineeris 1245 Chełmno piiskopiks dominikaani munga Heidenreichi.

Ta andis 1243 indulgentsi Preisimaale siirdunud Tšehhi, Poola, Taani, Norra, Rootsi, Pommeri, Magdeburgi, Bremeni, Regensburgi, Passau, Halberstadti, Hildesheimi ja Verdeni ristisõdijatele.

Paavst määras 9. jaanuaril 1246 Armagh' peapiiskopi Albert Suerbeeri Liivimaa ja Preisimaa metropoliidiks ning 2. aprillil samal aastal legaadiks Eestimaal, Liivimaal, Presimaal ja Venemaal.

Ta saatis 1247 Saksamaale legaadina Jacques Pantaléoni (hilisem paavst Urbanus IV), kes pidi lahendama Saksa ordu erimeelsusi preisi ülikutega.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV avaldas 9. mail 1244 bulla "Impia judoerum perfidia", mille alusel kohustas ta Prantsusmaa kuningat Louis IX-t põletama Talmudeid ja keelas kristlastel töötada juutide põetajatena.

Ta avaldas 1247 bulla "Lachrymabilem Judaeorum", milles keelas juutide tagakiusamise.

Suhted kaldealastega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV saatis legaadid kaldea nestoriaani katoolikose Sabrishoʿ V ibn al-Masihi juurde.

Kristlik eetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV keelustas duellid.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV määras 28. mail 1244 kardinaliks oma sugulase Guglielmo Fieschi ja detsembris 1251 Ottobono Fieschi (hilisem paavst Hadrianus V).

Ta määras oma sugulase Alberto Fieschi paavsti vägede kapteniks.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV määras 15 uut kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Hadrianus V ja Nicolaus III. Ta andis I Lyoni oikumeenilise kirikukogu otsuse alusel korralduse, et kardinalid peavad kandma punast mütsikest.

  1. konsistoorium 28. mai 1244
    1. Pierre de Bar
    2. Pietro Capocci
    3. Eudes de Châteauroux
    4. Pierre de Colmieu
    5. Guglielmo Fieschi
    6. Wilhelm Modenast
    7. Giovanni Gaetano Orsini (Nicolaus III)
    8. Hugues de Saint-Cher
    9. Guillaume de Talliante
    10. John Toledost
    11. Goffredo da Trani
    12. Ottaviano Ubaldini
  2. konsistoorium detsember 1251
    1. István Báncsa
    2. Giacomo da Castell'arquato
    3. Ottobono Fieschi (Hadrianus V)

Innocentius IV kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV. Matteo Rosselli, Firenze, Santissima Annunizata kirik.

Innocentius IV ajal avaldati Gregorius IX dekreetide kogu "Liber extra" kommentaarid "Apparatus in quinque libros decretalium".

Ta rajas 12441245 Rooma ülikooli ja 1246 Valencia ülikooli. Ta andis 1251 privileege Siena ülikoolile ja kinnitas 6. oktoobril 1254 Oxfordi ülikooli statuudi.

Ta lubas 1248 Piacenzas asutada linnakooli.

Ta andis indulgentse ehitajatele, kes ehitasid Lyonis üle Rhône'i jõe kulgevat silda. Ta abistas Lyoni Saint-Justi ja Saint-Jeani kirikute ehitamist ning pühitses sisse mõlemad kirikud. Samuti pühitses ta 26. aprillil 1253 sisse San Francesco d'Assisi kiriku.

Ta kohustas 26. aprillil 1246 abte ja priore toetama Eestimaa, Liivimaa ja Preisimaa kirikuid raamatutega.

Paavst kohtus Aquino Thomasega ja uuris tema motiive ühinemisel dominiiklastega.

Kroonik Thomase järgi oli paavst 1243 või 1244 külastanud Anagnis surevat munka Haymot, kuid ajaloolaste arvates ei külastanud paavst 1244 Anagnit.

Paavsti ihuarst oli Nicola da Calvi, kes kirjutas paavsti eluloo. Paavsti ihuarstiks oli ka Teodorico Borgognoni.

Kunstnik Matteo Rosselli on paavsti kujutanud Firenzes olevas Santissima Annunizata kirikus.

Paavsti on kehastanud näitleja Serge Lhorca 1982 Jean-Claude Lubtchansky telefilmis "Saint Louis ou La royauté bienfaisante".

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius IV suri 7. detsembril 1254 Napolis ja maeti Santa Restituta kirikusse. Hiljem maeti tema säilmed ümber San Lorenzo kirikusse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  2. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  3. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  4. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  5. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  6. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  7. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  8. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  9. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Giuseppe Abate: Lettere 'secrete' d'Innocenzo IV. "Miscellanea Francescana", 55, 1955: 317–373.
  • Paul Aldinger: Zur Geschichte der deutschen Kirche unter Papst Innocenz IV. Heilbronn, 1898.
  • Paul Aldinger: Die Neubesetzung der deutschen Bistümer unter Papst Innocenz IV. Leipzig, 1900.
  • Gerhard Baaken: Die Verhandlungen von Cluny (1245) und der Kampf Innocenz' IV. gegen Friedrich II. G. Baaken, "Imperium und Papsttum". Köln, 1997: 247–288.
  • Andrea Bartocci: Innocenzo IV e il cappello rosso dei cardinali. "Revirescunt chartae codices documenta textus miscellanea in honorem Fr. Caesaris Cenci OFM". Roma, 2002: 497–502.
  • Alberto Bartòla: Un privilegio di Innocenzo IV per il monastero dei SS. Andrea e Gregorio ad Clivum Scauri. "Archivio della Società Romana di storia patria" 126, 2003: 21–36.
  • Attilio Bartoli Langeli: I vescovi di Perugia e di Chiusi durante il pontificato di Innocenzo IV. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 27, 1973: 1–27.
  • Giulio Battelli: Intorno alle "Novae Constitutiones" aggiunte da Innocenzo IV alla raccolta gregoriana delle Decretali. G. Battelli, "Scritti scelti. Codici – Documenti – Archivi". Roma, 1975: 13–23.
  • Paul Maria Baumgarten: Der Ersatz eines zerbrochenen Bullenstempels unter Innocenz IV. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 23, 2 (1909): 114–116.
  • Dieter Berg: Papst Innocenz IV. und die Bettelorden in ihren Beziehungen zu Kaiser Friedrich II. S. Haarländer, "Vita Religiosa im Mittelalter. Festschrift für Kaspar Elm zum 70. Geburtstag". Berlin, 1999: 461–481.
  • Élie Berger: Saint Louis et Innocent IV; étude sur les rapports de la France et du saint-siège. Paris, 1893.
  • Ferdinando Bernini: Innocenzo IV e il suo parentado. "Nuova rivista storica" 24, 1980: 178–199.
  • Martin Bertram: Angebliche Originale des Dekretalenapparats Innozenz' IV. St. Kuttner, K. Pennington, "Proceedings of the Sixth International Congress of Medieval Canon Law. Berkeley Cal., 28 July-2 August 1280" Città del Vaticano, 1985: 41–47.
  • Martin Bertram: Zwei vorläufige Textstufen des Dekretalenapparats Papst Innozenz' IV., "Juristische Buchproduktion im Mittelalter, hrsg. v. Vincenzo Colli", (Studien zur Europäischen Rechtsgeschichte, 155), Frankfurt am Main 2002: 431–479.
  • Friedrich Bock: Studien zu den Registern Innocenz' IV. "Archivalische Zeitschrift" 52, 1956: 11–48.
  • Robert Brentano: Innocent IV and the Chapter of Rieti. "Studia Gratiana" 13, 1967: 383–410.
  • Robert Ignatius Burns: A lost crusade: unpublished bulls of Innocent IV on Al-Azraq's revolt in thirteenth-century Spain. "The Catholic Historical Review" 74, 1988: 440–449.
  • Adriana Campitelli: Cum collegium in causa universitatis fingatur una persona. Riflessioni sul commento di Sinibaldo dei Fieschi (c. praesentium, de testibus e attestationibus, 57 X,2,20). "Apollinaris" 63, 1990: 125–131.
  • Joannes A. Cantini: De autonomia judicis saecularis et de Romani pontificis plenitudine potestatis in temporalibus secundum Innocentem IV. "Salesianum" 23, 1961.
  • Giovanna Casagrande: La regola di Innocenzo IV. "Atti del Convegno Internazionale Clara Claris Praeclara". Assisi, 2004: 71–82.
  • Ludwig Dehio: Innozenz IV. und England: ein Beitrag zur Kirchengeschichte des 13. Jahrhunderts. Berlin, Leipzig: Göschen, 1914.
  • Ferdinand Marie Delorme: Bulle d'Innocent IV en faveur de l'empire latin de Constantinople. "Archivum franciscanum historicum" 8, 1915: 307–310.
  • Paul Deslandres: Innocent IV et la chute des Hohenstaufen. Paris, 1908.
  • Carlo Dolcini: 'Eger cui lenia' (1245–1246). Innocenzo IV, Tolomeo da Lucca, Guglielmo di Ockham. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia", 29, 1975: 127–148.
  • Harry Dondorp: Zum Begriff ius ad rem bei Innocenz IV. P. Landau, "Proceedings of the Ninth International Congress of Medieval Canon Law Munich". Città del Vaticano, 1997: 553–574.
  • Yves Dossat: Innocent IV, les habitants de Limoux et l'Inquisition. "Annales du midi" 61 (1948–1949): 80–84.
  • Marina Firpo: La ricchezza ed il potere: le origini patrimoniali dell'ascesa della famiglia Fieschi nella Liguria Orientale tra XII e XIII secolo. D. Calcagno, "I Fieschi tra Papato ed Impero". Atti del Convegno, Lavagna, 18 dicembre 1994, Lavagna 1997: 323–362.
  • August Folz: Kaiser Friedrich II. und Papst Innocenz IV., ihr Kampf in den Jahren 1243–1245. Leipzig, 1886.
  • Iben Fonnesberg-Schmidt: The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden, Boston, Brill, 2007.
  • Giuseppe Gerola: La iconografia di Innocenzo IV e lo stemma pontificio. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 52, 1929: 471–484.
  • Patrick Gilli: Regimen, administratio, dignitas dans l'exégèse juridique: le cas de l'Apparatus d'Innocent IV. J. Krynen, "Science politique et droit public dans les facultés européennes (XIIIe-XVIIIe siècle)". Frankfurt am Main, 2008: 143–156.
  • Peter Halfter, Andrea Schmidt: Der römische Stuhl und die armenische Christenheit zur Zeit Papst Innozenz IV. Die Mission des Dominnikus von Aragon nach Sis und Hromglah und das Lehrbekenntnis des Katholikos Konstantin I. Bardzrbertsi. "Le Museon" 116, 2003.
  • Karl Hampe: Papst Innocenz IV. und die sizilische Verschwörung von 1246. Heidelberg, 1923.
  • Georg Hofmann: Patriarch von Nikaia Manuel II. an Papst Innozenz IV. "Orientalia christiana periodica" 19, 1953: 59–70.
  • Konstantin Höfler: Albert von Beham und Regesten Pabst Innocenz IV. Stuttgart. 1847.
  • Antonio Iacobini: La pittura e le arti suntuarie da Innocenzo III a Innocenzo IV (1198–1254), A.M. Romanini, "Roma nel Duecento: l'arte nella città dei papi da Innocenzo III a Bonifacio VIII". Torino, 1991: 237–319.
  • Peter Jackson: The Seventh Crusade, 1244–1254: Sources and Documents. 2009.
  • Burkard Keilmann: Papst Innozenz IV. und die Kirche von Worms. Anmerkungen zur päpstlichen Personalpolitik am Beginn des Interregnum. "Archiv für mittelrheinische Kirchengeschichte" 40, 1988: 43–66.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Lotte Kéry: La culpabilité dans le droit canonique de Gratien (vers 1140) à Innocent IV (vers 1250). "La culpabilité. Actes des XXe Journées d'Histoire du Droit". Limoges, 2001: 427–442.
  • Peter-Josef Kessler: Untersuchungen über die Novellengesetzgebung Papst Innocenz' IV. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" (ZSR), 31, 1942: 142–320; ZSR 32, 1943: 300–83; ZSR 33, 1944: 56–128.
  • Jürgen Klötgen: Découverte dans la vase d'Orne-Saosnoise: une bulle du pape Innocent IV. "Revue historique et archéologique du Maine" 13, 1993: 273–276.
  • Matthias Kordes: Ein unbekanntes Handschriftenfragment zu den Dekretalen Innozenz' IV. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 87, 2001: 473–483.
  • Hubert Kroppmann: Ehedispensübung und Stauferkampf unter Innozenz IV. Ein Beitrag zur Geschichte des päpstlichen Ehedispensrechtes. Berlin, 1937.
  • Daniel Marcel La Corte: Pope Innocent IV's Role in the Establishment and Early Success of the College of Saint Bernard in Paris. "Citeaux" 46, 1995: 289–303.
  • Gabriel Le Bras: Innocent IV romaniste. Examen de l'Apparatus. Bologna, 1967: 305–326.
  • Placide Lefèvre: Une intervention de pape Innocent IV et du cardinal Hugues de Saint-Cher à Bruxelles au milieu du XIIIe siècle. "Archivum Fratrum Praedicatorum" 39, 1969: 91–96.
  • Jean Marilier: Une bulle d'Innocent IV en faveur des cisterciennes franc-comtoises d'Ounans. "Citeaux" 25, 1974: 164–170.
  • J.D. Martell: Innocent IV and the Holy Land. Durham, 1968.
  • Susan Martin: Biblical authority in the writing of Pope Innocent IV. "Studies in church history" 38, 2004: 98–105.
  • Pio Tommaso Masetti: I pontefici Onorio III, Gregorio IX, ed Innocente IV a fronte dell' Imperatore Federico II. Rome, 1884.
  • Enzio Mecacci: Un manoscritto senese delle "Novae constitutiones" di Innocenzo IV, con la glossa di Bernardo Compostellano Iunior. "Bullettino senese di storia patria" 106, 1999: 464–476.
  • Alberto Melloni: "Interpretari et addere Euangelio": aspetti dei fondamenti biblici della "christianitas" in Sinibaldo Fieschi/Innocenzo IV. "Cristianesimo nella storia" 7, 1986: 239–264.
  • Alberto Melloni: Innocenzo IV: la concezione e l'esperienza della cristianità come regimen unius personae. Genova: Marietti, 1990
  • Alberto Melloni: Ecclesiologia ed instituzioni. Un aspetto della concezione della cristianità in Innocenzo IV. S. A. Chodorow, "Proceedings of the eighth international congress of medieval canon law". Città del Vaticano, 1992: 285–307.
  • Werner Meyer: Ludwig IX. von Frankreich und Innozenz IV. in den Jahren 1244–1247. Marburg, 1915.
  • Emil Michael: Papst Innocenz IV und Österreich. "Zeitschrift für katholische Theologie", 14, 1890: 300–332.
  • Emil Michael: Innocenz IV. und Konrad IV., "Zeitschrift für katholische Theologie" 18, 1894: 457–472.
  • Canice Mooney: Letters of Pope Innocent IV relating to Ireland. "Collectanea Hibernica" 2, 1959: 7–12.
  • Nikolaus Nilles: Innocenz IV. und die glagolitisch-slavische Liturgie. Sermo rei, et non res est sermoni subjecta. "Zeitschrift für katholische Theologie" 24, 1900: 66–91.
  • Marcel Pacaut: L'autorite pontificale selon Innocent IV. "Le Moyen-âge" 66 (1960): 85–119.
  • Roberto Paciocco: Innocenzo IV e la santità. Gianni Festa, "Martire per la fede: San Pietro da Verona domenicano e inquisitore". Bologna, 2007: 248–275.
  • Francesco Pagnotti: Niccolò da Calvi e la sua vita d'Innocenzo IV con una breve introduzione sulla istoriografia pontificia dei secoli XIII e XIV. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 21, 1898: 76–120.
  • Santiago Panizo Orallo: Persona jirídica y ficción: estudio de la obra de Sinibaldo de Fiesche. Pamplona, 1975.
  • Vito Piergiovanni: Sinibaldo dei Fieschi decretalista. Ricerche sulla vita. I. Forchielli-A.M. Stickler, "Collectanea Stephan Kuttner". Bologna 1967, pp. 126–54.
  • Leonardo Pisanu: L'attività politica di Innocenzo IV e i Francescani (1243–1254). Roma, 1969.
  • Ferdinando Podestà: Papa Innocenzo IV. Milano: Agnelli, 1928.
  • Jaroslav Polc: Listy Inocence IV. a Jana z Wildeshausenu svaté Anežce Ceské. Mediaevalia historica Bohemica vol. 9 (2003) p. 47-55.
  • Philippe Pouzet: Le pape Innocent IV à Lyon. "Revue d'histoire de l'église de France" 15, 1929: 281–318.
  • Gerda von Puttkamer: Papst Innocent IV. Münster, 1930.
  • Mary Robert Reis: Pope Innocent IV and church-state relations: 1243–1254. Chicago, 1972.
  • Carl Rodenberg: Innocenz IV. und das Königreich Sicilien. Halle, 1892.
  • Carl Rodenberg: Die Friedensverhandlungen zwischen Friedrich II. und Innocenz IV. 1243–1244. "Festgabe für Gerold Meyer von Knonau". Zürich, 1913: 165–204.
  • Manuel Rodríguez: Innocent IV and the element of fiction in juristic personalities. "Jurist. Studies in church law and ministry" 22, 1962: 287–318.
  • Frederick Hooker Russell: Innocent IV's proposal to limit warfare. St. Kuttner, "Proceedings of the Fourth International Congress of Medieval Canon Law". Città del Vaticano, 1976: 383–399.
  • Paolo Sambin: Problemi politici attraverso lettere inedite di Innocenzo IV. Venezia, 1955.
  • S. Savini: La comunità di S. Flaviano (ora Giulianova) e la dominazione d'Innocenzo IV in Abruzzo nel 1254. "Rivista abruzzese di scienze lettere e arti" 9, 1894: 68–73.
  • Ludwig Schmitz-Rheydt: Ein Bullenstempel des Papstes Innocenz IV. "Mitteilungen des Österreichischen Instituts für Geschichtsforschung" 17, 1896: 64–70.
  • Johann Friedrich Ritter von Schulte: Beitrage zur Literatur über die Decretalen Gregors IX, Innocenz IV, Gregors X. Wien, Gerold, 1871.
  • Paolo Maria Sevesi: Innocenzo Papa IV ordina di dare ai Frati Minori la chiesa del Santi Nabore e Felice. "Archivum franciscanum historicum" 21, 1928: 401–403.
  • Olaf Sild: Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal. Eesti Kirjandus 3/1926.
  • Heinrich Singer: Das c. Quia frequenter, ein nie in Geltung gewesenes "Papstwahldekret" Innocenz' IV. Zugleich ein Beitrag zur Frage der Selbstwahl im Konklave. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 6, 1916: 1–139.
  • Amletto Spicciani: Papa Innocenzo IV e i Templari. F. Sardi, "I Templari: mito e storia". Sinalunga, 1989: 41–65.
  • Hugo Stehkämper: Die Stadt Köln und die Päpste Innozenz III. bis Innozenz IV. J. Miethke, "Papstgeschichte und Landesgeschichte. Festschrift für Hermann Jakobs zum 65. Geburtstag". Köln, 1995: 361–400.
  • Ulrich Tammen: Kaiser Friedrich II. und Papst Innocenz IV. in den Jahren 1243 – 1245. Leipzig, 1886.
  • Hermann Tüchle: Drei Papsturkunden für das ehemalige Zisterzienserinnenkloster Rottenmünster. "Rottenburger Jahrbuch für Kirchengeschichte" 3, 1984: 129–132.
  • Józef Umiński: Nievezpieczenstwo Tatariske w Polowie XIII. w i Papiez Innocenty IV., Lwowie, 1922.
  • Hans Weber: Der Kampf zwischen Papst Innocenz IV. und Kaiser Friedrich II. bis zur Flucht des Papstes nach Lyon. Berlin, 1900.
  • Jakob Werner: Verse auf Papst Innocenz IV. und Kaiser Friedrich II. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 32, 1907: 589–604.
  • George L. Williams: Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.
  • Jerzy Wyrozumski: L'influence de la doctrine du Pape Innocent IV sur l'évolution de l'idée de tolérance en Pologne. "Analecta Cracoviensia" 27, 1995: 669–678.
Eelnev:
Coelestinus IV
Rooma paavst
12431254
Järgnev:
Aleksander IV