Juudid

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib rahvast; ajakirja kohta vaata artiklit Juudid (ajakiri)

inglise Jews
saksa Juden
vene евреи

Juudid, ka heebrealased, on ühtsete religioossete ja etniliste tunnustega inimgrupp, kelle esivanemaiks peetakse Iisraeli ja Juuda elanikkonda.

Maailmas on 13,8 miljonit juuti, kellest kõige suurem osa elab Iisraelis (6 miljonit) ja USA-s (5,5 miljonit).

Sõna "juut" on pärit heebrea keele sõnast yehudi (יהודי), mis tähendab kas 'juudamaalane' ehk Juudamaa (Juuda järgi) elanik või siis Juuda suguharu liige. Juudid hõlmavad aga ka benjaminlasi ja leviite. Kreeka keeles võttis see sõna kuju Ιουδαιος (Iudaios) ja ladina keeles Judaeus.

Suur osa juute räägib nende rahvaste keeli, kelle hulgas nad elavad, tunnistades judaismi kõrval ka kristlust ja muid usundeid.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esmakordselt on juute mainitud 3. aastatuhande lõpul eKr. Juudid elavad laialipillatult paljudel maadel. Nad on saanud nimetuse juuda hõimu järgi.

Juudid asusid alates 13.12. sajandist eKr paiksete põlluharijatena Palestiinas. Kui osa juute maa vallutamise järel 6. sajandi eKr algul viidi sunniviisil Babülooniasse, sai alguse nende hajumine muudesse maadesse (diasporaa). Babülooniast lähtusid Pärsia, Kesk-Aasia, India, Hiina, Väike-Aasia, Kaukaasia ja Jeemeni vanad juudi asundused.

Hellenismiajal sai oluliseks juutide keskuseks Aleksandria. Mitmed juudi haritlased üritasid lähendada oma kultuuri domineerivale kreeka kultuurile ja osaleda täisväärtuslike kodanikena hellenistlikus ühiskonnas[1]. Judaismi rangete reeglite tõttu ei olnud see alati lihtne, range monoteism, ümberlõikamine, sabati pidamine ja mitmesugused söögikeelud olid ümbritseva maailma kommetega raskesti ühitatavad. Kuigi ei ole andmeid arvestatavast juudi misjonist, levisid paljud kombed, nagu sabati pidamine, kogu Rooma riigis[1].

Juutide olukord oli hellenismiajal üldiselt hea, kuid nende range monoteism ühelt poolt ja teiste rahvaste soovimatus seda mõista tekitasid sageli pingeid ning viisid lõpuks juudi sõdadeni aastatel 6670, 115 (diasporaa ülestõus) ja 132. Ülestõusude tagajärjel hävitati Jeruusalemma tempel ning hajutati ja orjastati paljud juudi kogukonnad. See viis diasporaa hoogsale arengule lääne suunas, kui sõjavange asustati arvukalt ümbe Rooma ääreprovintsidesse, Hispaaniasse, Doonau ja Reini äärde.

Keskaegses Euroopas pidasid juudid visalt kinni oma usundist ja keeldusid ristiusku vastu võtmast. See andis tõuke nende usulisele tagakiusamisele, mis algas Hispaanias 613. Kogu kristlikus Lääne- ja Kesk-Euroopas, kus elas enamik juute, kehtestati nende jaoks eriseadused; juutidelt võeti maaomandiõigus, nad olid sunnitud elama linnades, kus tegelesid peamiselt käsitöö ja kaubitsemisega, rikkamad liigkasuvõtmisega. Eriti levis juutide jälitamine ristisõdade ajal; sellega kaasnes juutide arvukas ümberasumine. 1290 aeti juudid välja Inglismaalt, 1306 Prantsusmaalt. Saksamaalt põgenes palju juute jälitamise eest (eriti pärast suurt katku 13481350) Poola ja Leetu. Neist kujunes Kesk- ja Ida-Euroopas aškenazim-rühm (Saksamaa juutide nimetuse järgi), kes säilitas jidiši (juudi keele), kaua ka erilise juudi rõivastuse, mille kandmine kehtestati Saksamaal 1229.

Ibeerias tõi araablaste vallutus 8. sajandil kaasa juutide olukorra kergenemise ja juudi kultuuri õitsengu 9.15. sajandil.

Inkvisitsiooni nõudel pagendati juudid 1492 Hispaaniast ja 1496 ka Portugalist. Hispaania juudi pagulased rändasid peamiselt Itaaliasse, Põhja-Aafrikasse, Balkanile ja Lähis-Itta. Need Vahemeremaade juudid moodustavad sefardim-rühma (Hispaania heebreakeelsest nimest Sefarad) ja kõnelevad espanjooli (ladiinot).

14. ja 15. sajandil sunniti juute asuma linnades eraldi kvartalites või linnaosades – (getodes).

17.19. sajandi revolutsioonide järel hakati Lääne-Euroopas juutidele tehtud kitsendusi järk-järgult kaotama.

18. sajandi lõpul elas kõige rohkem juute Poolas. Poola jagamistel sattus suur osa neist Vene riigi alluvusse, kus nende õigusi korduvalt kärbiti.

19. sajandi lõpul puhkes Euroopas uus antisemitismi laine, mida Venemaa ametivõimud revolutsioonilise liikumise kõrvalejuhtimiseks eriti mahitasid. Palju juute emigreerus sel ajal Ameerikasse.

Vastureaktsioonina antisemitismile tekkis 19. sajandi lõpul sionism.

Venemaa juutide õigusetus kaotati alles pärast Veebruarirevolutsiooni 1917.

Suur protsent Venemaa juutidest (võrrelduna kogu Venemaa rahvaarvuga) võttis osa bolševike liikumisest ja kommunistlikust Oktoobrirevolutsioonist. Tuntuimad juudi bolševikud olid Lev Trotski, Lev Kamenev, Jakov Sverdlov ja Grigori Zinovjev.

Adolf Hitleri ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei võimuletulek Saksamaal 1933. aastal tõi kaasa massilise juutide tagakiusamise. Selle käigus nad jäeti alates 1938. aastast esmalt ilma kodanikuõigustest ja varandusest, seejärel aga deporteeriti (peamiselt Ida-Euroopasse) ja paljud ka mõrvati. Nimetatud tagakiusamise ja mõrvamise protsessi on nimetatakse holokaustiks.

Pärast Teist maailmasõda on pika ajalooga juudi kogukonnad Kesk-Euroopas muutunud praktiliselt olematuks – holokausti üle elanud juudid rändasid välja nii Palestiinasse (pannes aluse Iisraeli riigile), USA-sse kui ka mujale.

1948. aastal loodi Iisraeli Riik, kus ametlikuks keeleks on uusheebrea keel ehk ivriit, mis oli juutide hulgas säilinud kultus- ja kirjakeelena.

Nende sündmuste tõttu on juudi keskused maailmas olulisel määral ümber paiknenud.

Juudid indoeurooplaste ja Euroopa ajaloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juutidel on olnud oluline osa nii vana Viljaka Poolkuu alal alguse saanud, seadustele ja arvestustele tugineva, tsiviliseerituse toomisel uude läänemaailma kui ka selle seal edasiviimises. Euroopa tsiviliseerumise ja juutide lugu on siiani olnud üks teineteist täiendav tervik.

Nii juutide poolt oma ajaloo alguseks peetud Aabrahami kokkulepe Jumalaga, kui ka indoeurooplaste tsiviliseerumise lugu algasid 2. aastatuhande alguses eKr.

Moosese väljarännuga Egiptusest sai alguse juutide järjepidev ajalugu rahvusena ja nende saamine üheks sel ajal välja kujunema hakanud Vahemere maailma maaks. Sellega umbes samal ajal toimunud Pronksiaja kollapsis varisesid kokku senised Euroopa tsiviliseerituse alged ja koos osade kreeklaste rändega Jooniasse algas seal üleminek uue kultuuri sünnile (Mileetose 12 linna liit). Samas toimus Väike-Aasiast ka esimene oletatav etruskide väljaränne Apenniini poolsaarele.

Juutide liitmisel Aleksander Suure poolt hellenistlikku maailma, Aleksandria kogukonna tekke, Vana Testamendi selleaegsete raamatute kreeka keelde tõlkimise ja juudi Aleksandria filosoofiakoolkonnaga algas juba nende otsene osa indoeuroopa rahvaste ja Euroopa tsivilisatsiooni(de) ajaloos. Liidetult Rooma riiki moodustasid nad selle rahvastikust 8–10%. Seoses kristluse sünniga ja juutide hajutamisega Roomas pärast nende ülestõuse said nad ka üheks osaliselt juba Euroopas elavatest rahvustest.

Juudid said oma (Kasaaria ja) Hispaania kuldajaga piirneval ajal Euroopas taassündiva kaubanduse ja rahamajanduse ämmaemandaiks. Selleaegsed võimukandjad soosid nende tulekut, tegevust ja kogukondi. Neile jäi kristlaste poolt põlatud liigkasuvõtjate roll. Pärast rahamajanduse sündi soosingud lõppesid ja algas nende tagakiusamine ja väljasaatmine.

Hiliskeskajast alates olid nad pikka aega soositud Poolas, kus kujunesid välja aškenazi juudid, jidiš ja juutide suurim kogukond maailmas. Uusaja tulekul algas nende eraldamine getodesse.

Kodanlikud revolutsioonid tõid juutidele järk-järgulise vabanemise senistest piirangutest ja Ameerika kuldaja. Alates sellest ajast on neil olnud ka järjest kasvav otsene roll Lääne kultuuri- ja tsivilisatsiooniloos. Pärast holokausti ja Iisraeli riigi rajamist on nende kogukonnad Lääne Euroopas kokku kuivanud. Viimane suur migratsioonilaine Euroopast Iisraeli leidis aset koos NSVL kokkuvarisemisega. [2]

Juudid maailma kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juudi kultuuri mõju praeguses maailmas on väga suur. Judaismist pärineb näiteks seitsmepäevane nädal ja pühapäeva pidamine.

Aabrahamlike religioonidena on judaistlike juurtega nii kristlus kui ka islam.

Paljud silmapaistvad teadlased ja ühiskonnategelased on olnud juudi taustaga, sh Niels Bohr ja Albert Einstein. Nobeli preemia laureaatidest on juudi päritolu ebaproprtsionaalselt suur osa, kui võrrelda nende mitte väga suure üldarvuga.

Juudid Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti juudid

Esimene teadaolev juut Eestis elas 1333. aastal Tallinnas.

Arvukam juudi kogukond tekkis 19. sajandi algul Poolast toodud alaealiste sõjaväekasvandike, sõdurite ja rändkaubitsejate kaudu. Suur osa Eesti juute rändas tagakiusamise tõttu 19. sajandi lõpul USA-sse.

1934. aastal oli Eestis juute 4434, 1959. aastal 5436. Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal pärast Eesti okupeerimist saksa vägede poolt, vangistati Eestis elanud juudid Saksa okupatsioonivõimude korraldusel, kellest enamik hukati, Saksamaa Kolmanda Riigi natsionaalsotsialistlikust ja riiklikust antisemitismipoliitikast juhindudes.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 John J. Collins, "Between Athens and Jerusalem: Jewish Identity in the Hellenistic Diaspora", Eerdmans/Dove, Michigan 2000
  2. Heritage: Civilization and the jews. Resource Guide [1]
  • Olev Remsu, Bussiga Poolas II. Juudi-Poola, Go Group 2011
  • Olev Remsu, München. Hitler ja Dostojevski, Go Group 2012

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]