Pius V

Allikas: Vikipeedia
Pius V
El Greco 050.jpg

Sünninimi Antonio Ghislieri (mungana Michele Ghislieri)
Valitsemisaja algus 7. jaanuar 1566
Valitsemisaja lõpp 1. mai 1572
Eelkäija Pius IV
Järeltulija Gregorius XIII
Sünnikuupäev 17. jaanuar 1504
Sünnikoht Bosco
Surmakuupäev 1. mai 1572
Surmakoht Rooma

Pius V (Antonio Ghislieri, mungana Michele Ghislieri; 17. jaanuar 15041. mai 1572) oli paavst 1566–1572. Ta oli 225. paavst.

Antonio Ghislieri sündis Paolo Ghislieri ja Domenica Augeria ainsa pojana Boscos. Ta oli lambakarjus, kuid liitus 1518 dominiiklastega, võttes endale munganimeks Michele. Pärast õpingute lõpetamist Bologna ülikoolis 1528 ordineeriti ta preestriks. 1528–1544 õpetas ta Pavia ülikoolis filosoofiat ja oli lühikest aega Bologna ülikoolis teoloogia lektor. Mungana vastutas ta noviitside kasvatamise eest, kuid määrati peagi oma mitmekülgsete võimete tõttu mitme kloostri prioriks. Ta järgis nii munga, kardinali kui paavstina askeetlikke eluviise, rõhutas pidevalt evangeelseid väärtusi ja pooldas tsölibaati. Ta külastas sageli vaestemaju ja leprosooriume, mille juures mõjus teistele vaimulikele tavatuna, kui ta embas pidalitõbiseid. Mungana taunis noor Ghislieri katoliku kiriku üldpõhimõtteid eiravaid vaateid, mille tõttu määrati ta peagi inkvisiitoriks, kus tema agar tegevus kiriku põhimõtete kaitsmisel jättis sügava mulje kardinal Gian Pietro Carafale, kelle soovitusel määras paavst Julius III ta Rooma inkvisitsiooni komissariks. Kardinal Ghislieri taunis vaimulike väärituid eluviise ja kritiseeris ägedalt Pius IV-t, kui too soovis nimetada kardinaliks veel alaealise Fernando de' Medici. Dominiiklasena eelistas ta paavstiks saades kanda endiselt valget ordurõivastust ja paljud hilisemad paavstid on eelistanud rõivastuda samuti valgesse. Kardinal Ghislieri osales kahel konklaavil: 1559 ja 1565–1566.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konklaav 1565–1566[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V vapp.

Pius V valiti paavstiks 7. jaanuaril 1566 Vatikani paavstipalees ja krooniti oma sünnipäeval 17. jaanuaril 1566 kardinal Giulio Feltrio della Rovere poolt. Ta oli esimene paavst, kes valiti pärast Trento oikumeenilise kirikukogu sulgemist. Ta oli kolmas dominiiklane, kes sai paavstiks; enne teda valiti dominiiklastest paavstiks Innocentius V ja Benedictus XI, pärast teda Benedictus XIII.

Pius IV surma järel oli kardinalide kolleegiumis 70 kardinali. See arv ületati alles 1963. aasta konklaavil. 20. detsembrist 1565 7. jaanuarini 1566 toimunud konklaavi viimases voorus osales 49 kardinali. Pius V valiti paavstiks kardinal Carlo Borromeo initsiatiivil pärast seda, kui kardinal Guglielmo Sirleto ei saanud piisavalt hääli.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V initsiatiivil tunnustati Trento oikumeenilise kirikukogu otsuseid 1566 Itaalias, Saksamaal, Poolas ja Portugalis, kuid tagasilöök tuli Prantsusmaalt, kus usurahutuste tõttu jäeti oikumeenilise kirikukogu otsused esialgu kinnitamata. Hispaania kuningas Felipe II nõustus Trento otsuseid tunnustama vaid sel määral, kui need ei piiranud tema volitusi kuningana.

Pius V avaldas 1568 bulla 'In coena Domini', milles kinnitas kiriku mõjuvõimu riigi üle. Selles avaldatud veendumuste tõttu halvenesid paavsti suhted peaaegu kõigi Euroopa katoliiklike valitsejatega.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

27. aprillil (või 25. veebruaril) 1570 avaldatud bullas 'Regnans in excelsis' pani ta kirikuvande alla Inglismaa kuninganna Elizabeth I. See jäi viimaseks juhtumiks, kui paavst langetas valitsevale monarhile nii karmi otsuse.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V toetas Prantsusmaa kuningat Charles IX-t rahaliselt ja sõjaliselt võitluses hugenottide vastu. Ta saatis 1569 Prantsusmaale 6000 meest Santa Fiore krahvi juhtimisel. 28. märtsil 1569 toetas paavst kirjas Caterina de' Medicile võitluse jätkamist ja palus Moncontouri lahingu järel kuningal oma riigis sallida ainult katoliiklust, kuna vastasel juhul puhkeb kodusõda. Seetõttu taunis Pius V teravalt hugenottidega 1570 sõlmitud Saint-Germaini rahu. Kaitsmaks kiriku vaateid, määras ta 1571 Prantsusmaale nuntsiuseks Antonmaria Salviati ja 1572 saatis Prantsusmaale legaadina kardinal Michele Bonelli.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V suhted Saksa-Rooma keisri Maximilian II-ga halvenesid, kui paavst nimetas Cosimo de' Medici keisrile kuuluva Toscana suurhertsogiks.

Suhted Hispaaniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V soosis Hispaania kuninga Felipe II võitlust Madalmaades, kuid 1568 avaldatud bulla 'In coena Domini' tõttu nende suhted halvenesid ja tõsine tüli välditi vaid tänu nuntsius Giambattista Castagna tegevusele.

Sõda türklastega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V oli kogenud nägemust, mille mõjul ta kuulutas Euroopat ohustavate türklaste pealetungi tagasilöömiseks nende vastu ristisõja, moodustades Venezia ja Hispaaniaga Püha Liiga võitluseks türklaste vastu. Paavsti soovitusel mehitati 300 sõjalaeva, mille ta andis Jumalaema kaitse alla, paludes kõiki kristlasi palvetada ja paastuda ristisõdijate eest.

Kui liitlasväed purustasid Lepanto merelahingus 7. oktoobril 1571 türklaste väe, oli see eurooplaste esimene suur võit türklaste üle varauusajal, mille tähistamiseks pühitses Pius V võidupäeva Jumalaemale ja järgmine paavst Gregorius XIII kuulutas selle päeva roosipärja päevaks.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V taunis 29. märtsil 1567 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Admonet nos' Kirikuriigi valduste läänistamist ja keelas taasläänistada tagasivõetud valdusi.

Ta rehabiliteeris 26. septembril 1567 Pius IV ajal hukatud kardinali Carlo Carafa ja pühitses järgmisel konsistooriumil kardinaliks Antonio Carafa.

Ta keelustas veebruaris 1567 ja jaanuaris 1570 avaldatud bullades kvestorluse.

Kiriku institutsioonide reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V büst Maltal.

Pius V lubas 29. mail 1566 avaldatud bullas 'Circa pastoralis' klausuuri eiramist vaid kolmel juhul: tulekahju, pidalitõve ja nakkushaiguse tõttu. Ühtlasi nõudis ta Bonifatius VIII sätestatud nõuete kasutamist klausuuri kehtestamisel.

Ta mõistis 31. mail 1570 avaldatud bullas 'Durum nimis' hukka piiskoplikud ja paavstlikud kapitulatsioonid.

Ta saatis 8. veebruaril 1571 laiali humiliaatide ordu.

Ambrosiaanid

Ta kinnitas ambrosiaani nunnade kongregatsiooni Lombardias.

Benediktlased

Ta taunis 1569 benediktlaste kamalduleeslaste Murano kongregatsiooni konventuaalide tegevust.

Dominiiklased

Ta kinnitas 1571 La Vallettas Porto Salvo kloostri dominiiklaste privileegid.

Frantsisklased

Ta kinnitas 16. aprillil 1567 avaldatud bullas 'Superioribus mensibus' frantsiskaani konventuaalide õigused sarnaselt teiste ordude konventuaalide õigustele. 8. juunil 1568 avaldatud bullas 'Ad extirpandos' julgustas ta frantsiskaani observante järgima askeetlikke eluviise ja kinnitas seda 23. juunil 1568 avaldatud bullas 'Illa nos cura', liites observantidega amadeiidide ja klareenide kongregatsioonid. Tema käsul lammutati Porziuncolas asuv pühakoda, välja arvatud kong, kus suri Franciscus, ja 1569 asuti sinna rajama basiilikat.

'Hieronümiidid'

1568 lubas ta tegutseda hieronümiitide kongregatsioonil.

Jesuiidid

Pius V käskis 25. mail 1568 Kölni peapiiskopile saadetud kirjas abistada jesuiite ja 7. juulil 1571 avaldatud bullas 'Dum indefessae' kinnitas jesuiitide privileegid.

Karmeliidid

Ta kinnitas Antonio Velasco poolt Sevillas rajatud konvendi tegevuse.

Rüütliordud

Ta kinnitas 1570 Ristisõdijate Seltsi privileegid ja kohustas neid kaitsma inkvisitsiooni tegevust. Pius V toetas Malta ordu rüütleid, kuid tühistas Pius IV poolt Mauritiuse rüütliordule antud privileegid ja võimaldas 1571 Püha Hieronymuse rüütliordu liikmetele täieliku absolutsiooni.

Rooma inkvisitsiooni reformimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V rajas Rooma inkvisitsiooni jaoks uue peakorteri, sest eelmine oli Paulus IV surma järel puhkenud rahutustes hävitatud. Ta lootis inkvisitsiooni tõhusamat tegevust protestantismi leviku takistamiseks ja külastas sageli selle istungeid. Ta sätestas 1566 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Cum felicis record' Rooma inkvisitsiooni volitused. 1571 rajas ta Keelatud raamatute nimekirja kongregatsiooni (Indeksi kongregatsioon), mille tegevuse tõttu põgenesid paljud trükkalid Itaaliast Saksamaale või Šveitsi.

Tema ajal olid inkvisitsiooni otsusega vangistuses näiteks Toledo peapiiskop Bartolomé Carranza ja Pietro Carnesecchi.

Liturgilised reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V alustas valitsemist vaestele almuste jagamisega ja kuulutas oma esimese valitsemisaasta juubeliaastaks.

Ta keelas kirikus almuste andmise ja palumise, seda lubati teha vaid kiriku ukse ees.

1566 määras ta ametisse komisjoni, mis pidi revideerima kanoonilise õiguse koodeksit.

Tema tegevuse tulemusena avaldati 1566 Rooma katekismus, 1568 anti uuesti välja breviaariumi parandatud väljaanne ja 1570 Rooma missaal.

Pius V kinnitas 8. veebruaril 1566 avaldatud bullas 'Superna dispositione' karmeliitide sabatiini privileegi.

Ta kohustas prelaate resideeruma oma ametikohtadel ja määras 3. mail 1567 ametisse komisjoni, mis pidi kontrollima ametissemääratavaid piiskoppe.

Ta määras ametisse komisjoni, mille eesmärk oli kirikukihelkondade visiteerimine, ja külastas seejuures ise väga sageli Rooma basiilikaid.

11. aprillil 1568 nimetas ta Kiriku doktoriteks Aquino Thomase, Athanasiose, Basileiose, Johannes Kuldsuu ja Gregorios Naziansenose.

Ta taastas 9. juulil 1568 avaldatud bullas vahepeal lakanud indulgentside kasutamise, määrates 100-päevase indulgentsi kõikidele, kes loevad breviaariumis sätestatud palveid Neitsi Maarjale. Ta avaldas 17. septembril 1569 bulla 'Consueverunt romani', milles rõhutas roosipärja palvete tähtsust ja pühade tekstide lugemist päevaste palvetundide ajal.

14. juulil 1570 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Quo primum', milles kinnitas Trento liturgia pühitsemist, samuti rooma riituses viie liturgilise põhivärvi kasutamise ning sellest ajast on katoliku kirikus ametlikult liturgilisteks põhivärvideks valge, punane, roheline, lilla ja must.

Ta tutvustas liturgias uusi hümne "O sola magnarum urbium", "Salvete flores martyrum" ja "Audit tyrannus anxius".

1569 määras ta komisjoni revideerima "Vulgatat".

5. aprillil 1571 kinnitas ta Neitsi Maarja austamiseks "Officium Beate Marie Virginis", kuid ilma litaania kasutamiseta. Ta kuulutas 5. augusti Neitsi Maarja auks peetavaks pühaks, millega mälestatakse paavst Liberiuse nägemust Santa Maria Maggiore basiilika rajamise eel.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. oktoobril 1567 mõistis Pius V bullas 'Ex omnibus afflictionibus' hukka Michael Baiuse 79 teesi, mis toetusid augustiinlikule teoloogiale armust ja langusest.

Suhtumine juutidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V kinnitas 19. aprillil 1566 avaldatud bullas 'Romanus pontifex' Paulus IV poolt juutidele sätestatud kohustused.

19. jaanuaril 1567 avaldatud bullaga 'Cum nos nuper' keelas ta juutidel omada kinnisvara. Ta süüdistas 26. veebruaril 1569 avaldatud bullas 'Hebraeorum gens' juute liigkasuvõtmises, röövimises ja prostitutsiooni vahendamises, lubas neil elada getodes Roomas ja Anconas, kuid kohustas neid mujalt Kirikuriigist lahkuma. Tema ajal sai Rooma pearabi katoliiklaseks.

Kristlik eetika ja moraal[muuda | redigeeri lähteteksti]

30. augustil 1567 avaldas Pius V apostelliku konstitutsiooni 'Romani pontificis', milles keelas India katoliiklastel mitmenaisepidamise ja bigaamia.

Ta keelustas 1. novembril 1567 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'De salute' härjavõitlused ja taunis loomade väärkohtlemist.

Ta avaldas 30. augustil 1568 bulla 'Horrendum illud secelus', milles mõistis karmilt hukka preestrid ja mungad, keda süüdistati seksuaalsetes pattudes.

Ta andis korralduse vaestemajade rajamiseks.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V rajas 1570 Itaalias Ortona piiskopkonna, 10. mail 1570 Cordoba piiskopkonna Argentinas, 9. juunil 1570 Elvasi piiskopkonna Portugalis ja taastas 18. juulil 1571 Jaca piiskopkonna. 1. augustil 1571 rajas ta Itaalias Ripatransone piiskopkonna.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V pühitses oma õetütre poja Michele Bonelli kardinaliks, kuid teised sugulased said temalt vähest majanduslikku abi.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V Baldassare Croci maalil. 16021603.

Pius V pühitses 21 kardinali 3 konsistooriumil, sealhulgas hilisema paavsti Sixtus V. Lisaks itaallastele sai kardinalideks 3 prantslast ja 3 hispaanlast.

Ta avaldas 21. detsembril 1566 apostelliku konstitutsiooni 'Inter multiplices', milles kinnitas Paulus IV nõudeid konklaavi otsuse tühistamiseks, kui valituks osutub kardinal, keda on varem süüdistatud ketserluses.

Ta kinnitas 1571. aastal konklaavil osalemise õiguse neil kardinalidel, kes on ametisse nimetatud, kuid keda pole veel jõutud ametisse pühitseda.

8. veebruaril 1566 rajas ta San Girolamo dei Croati titulaarkiriku.

  1. konsistoorium 6. märts 1566
    1. Michele Bonelli
  2. konsistoorium 24. märts 1568
    1. Antonio Carafa
    2. Gianpaolo Della Chiesa
    3. Diego Espinosa Arévalo
    4. Jérôme Souchier
  3. konsistoorium 17. mai 1570
    1. Giulio Acquaviva d'Aragona
    2. Gian Girolamo Albani
    3. Giovanni Aldobrandini
    4. Charles d'Angennes de Rambouillet
    5. Archangelo de' Bianchi
    6. Paolo Burali d'Arezzo
    7. Gaspar Cervantes de Gaete
    8. Pierdonato Cesi
    9. Vincenzo Giustiniani
    10. Carlo Grassi
    11. Marco Antonio Maffei
    12. Nicolas de Pellevé
    13. Felice Peretti Montalto (Sixtus V)
    14. Girolamo Rusticucci
    15. Giulio Antonio Santorio
    16. Gaspar de Zúñiga y Avellaneda

Pius V kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inkvisitsiooni surve ja Keelatud raamatute nimekirja kongregatsiooni tegevuse tõttu põgenesid Kirikuriigist paljud trükkalid.

Ta lubas 1568 laiendada Rooma botaanikaaeda.

1570 avaldati Aquino Thomase teoste uus väljaanne.

Ta kinnitas 25. juulil 1571 avaldatud apostellikus kirjas 'Exponi nobis nuper' Lima ülikooli privileegid.

Ta sätestas, et ükski arst ei tohi saada doktoriks, kui ta pole andnud vannet külastada haigeid ilma pihiisata rohkem kui kolm päeva.

El Creco on temast teinud portree ja Baldassare Croci on teda kujutanud oma maalil. Ambrogio Oliva on paavsti kujutanud 1580. aasta paiku Occimiano Santi Nome di Gesù e del Rosario kiriku maalil.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V haud

Pius V suri 1. mail 1572 Roomas neeru- või sapikivide tõttu tekkinud tüsistustesse ja maeti Vatikani basiilikasse. 9. jaanuaril 1588 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria Maggiore basiilikasse.

Pius V kanoniseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius V kuulutati õndsaks 1. mail 1672 Clemens X poolt ja kanoniseeriti 22. mail 1712 Clemens XI poolt. Tema mälestuspäev on 30. aprill. Pius V on Malta patroon.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly iseloomustab teda kui otsekohest ja vaga, kuid ketserite tagakiusamisel karmi isiksust.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Bologna arhiiv I.17500.
  • Magnum Bullarium Romanum. IV/3
  • Louis Joseph Antoine de Potter: Lettres de Saint Pie V: sur les affaires religieuses de son temps. 1827.
  • W. E. Schwarz: Der Briefwechsel Maximilians II. mit Pius V. Paderborn, 1889.
  • Luciano Serrano: Correspondencia diplomática entre España y la Santa Sede durante el pontificado de San Pío V. Madrid, 1914.
  • Pius V dokumendid.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Robin Anderson: St. Pius V: a brief account of his life, times, virtues and miracles. Rockford, Tan Books, 1989.
  • Catherine Mary Antony: Saint Pius V: Pope of the holy rosary. New York, 1911.
  • Lorenzo Bartolini Salimbeni: La Basilica di San Pio V. P. Messa, "San Francesco e la Porziuncola: dalla "chiesa piccola e povera" alla Basilica di Santa Maria degli Angeli". Santa Maria degli Angeli, 2008: 301-324.
  • Lillian Browne-Olf: The Sword of St. Michael: St. Pius V. Milwaukee, 1943.
  • Pier Luigi Bruzzone: I Ghislieri davanti alla giustizia penale. "Rivista di Storia, Arte, Archeologia della Provincia di Alessandria", 12, 1903: 99-105.
  • Ernest José Burrus: Pius V and Francisco Borgia: Their Efforts on Behalf of the American Indians. "Archivum Historicum Societatis Iesu", 41, 1972: 207-226.
  • Dorigon Caldwell: Between Council and Court: Aspects of Medici Patronage in Rome during the Pontificate of Pius V. F. Cervini, C. E. Spantigati, "Il tempo di Pio V, Pio V nel tempo". Alessandria, 2006: 135-164.
  • Juan María Canals: Comparación de dos leccionarios. El de Pio V y el de Pablo VI. Continuidad y novedad. "Phase" 50, 2010: 45-58.
  • Girolamo Catena: Vita del gloriosissimo papa Pio quinto. Roma, 1586.
  • Fulvio Cervini, Carla Enrica Spantigati: Il tempo di Pio V, Pio V nel tempo. Alessandria, 2006.
  • Rita Cosma: Due brevi di Pio V. "Studi latini e italiani" 4, 1990: 271-276.
  • Dominik Daschner: Vom Diözesanmessbuch zum Missale Romanum Pius' V. (1570): Die Übernahme des Missale Romanum in den Diözesen des südlichen deutschen Sprachgebietes. "Archiv für Liturgiewissenschaft" 37, 1995: 304-346.
  • Dominik Daschner: Die gedruckten Meßbücher Süddeutschlands bis zur Übernahme des Missale Romanum Pius V. (1570). Frankfurt, 1995.
  • Louis Delplace: Joannis Polanci S. J. de S. Pio V litterae quatuor. "Analecta Bollandiana" 7, 1888: 45-73.
  • Thomas Austin Dyson: The life of Saint Pius the Fifth. New York, 1887.
  • Frédéric Alfred Pierre de Falloux du Coudray: Histoire de Saint Pie V: Pape de l'Ordre des Frères Prêcheurs. 1844.
  • Giorgio Fea: Immagini di Pio V su monete e medaglie del Cinquecento. R. Comba, G. Fea, "Identità del Piemonte: fra Medioevo ed età moderno". Guneo, 2004: 79-96.
  • Jean Baptist Feuillet: La vie du très-saint pape Pie V. 1672.
  • Antonio de Fuenmayor: Vida y hechos de Pío V. Zaragoza, 1633.
  • Giovanni Antonio Gabuzio (Gabutius): De vita et rebus gestis Pii V. Roma, 1605.
  • Maurizio Gattoni: Pio V e la politica iberica dello Stato Pontificio (1566-1572). Roma, 2006.
  • Georges Grente: Le Pape des grands combats. Saint Pie V. Paris, 1956.
  • Emil Göller: Die päpstliche Pönitentarie von ihrem Ursprung bis zur ihrer Umgestaltung unter Pius V. Roma, 1907-1911.
  • Enrique García Hernán: Pío V y el mesianismo profético. "Hispania Sacra", 45, 1993: 83-102.
  • Charles Hirschauer: La politique de Saint Pie V en France (1566-1572). Paris, 1922.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Martin Klöckener: Die Bulle "Quo primum" Papst Pius' V. vom 14. Juli 1570 zur Promulgation des nachtridentinischen "Missale Romanum". "Archiv für Liturgiewissenschaft" 48, 2006: 41-51.
  • Angelo Lameri: Le "benedictiones" in appendice al Messale di Pio V. "Rivista Liturgica" 95, 2008: 150-154.
  • Nicole Lemaître: Saint Pie V. Paris 1994.
  • León Lopetegui: San Francisco de Borja y el plan misionero de San Pío V. Primeros pasos de un congregación de Propaganda Fide. "Archivum Historicum Societatis Iesu", 11, 1942: 1-26.
  • Paolo Alessandro Maffei: Vita di San Pio V. Roma, 1712.
  • R. Maiocchi: Frate Michele Ghisleri (s. Pio V) commissario inquisitore a Pavia. "Rivista di Scienze Storiche", 4, 1907: 62-64.
  • Joseph Mendham: The life and pontificate of Saint Pius V. London, 1832.
  • Angelo Mercati: Pio V e l'arte antica secondo un documento ignorato. "Rendiconti della Pontificia Accademia Romana di Archeologia", 6, 1930: 114-121.
  • Elisabetta Mori: I Ghislieri a Roma da Pio V all'Ottocento: vicende familiari e patrimoniali ricostruite attraverso il riordinamento del loro archivio. "Bollettino dei Musei Comunali di Roma", 2, 1988: 35-46.
  • Giovanni di Napoli: Il "Proprium de tempore" e l'anno liturgico nel Messale di Pio V. "Rivista Liturgica" 95, 2008: 79-91.
  • François Ortroy: Le pape saint Pie V. "Analecta Bollandiana", 33, 1914: 187-216.
  • José Antonio Goñi Beásoain de Paulorena: La continuidad entre el misal de San Pío V y el misal de Pablo VI. "Phase" 50, 2010: 5-9.
  • Poilly: Le sanctoral de Saint Pie V et la tradition latine. "Questions liturgiques et paroissiales" 14, 1929: 223-232.
  • Roberto Rezzaghi: Cronaca di un conclave: l'elezione di Pio IV (1559). "Salesianum", 48, 1986: 539-581.
  • Pedro Rodríguez: La riforma della Penitenzieria Apostolica all'epoca di San Pio V. M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano, 2009: 135-148.
  • San Pio V e la problematica del suo tempo. Alessandria, 1972.
  • Mario Scaduto: Tra inquisitori e riformati. Le missioni dei Gesuiti tra Valdesi della Calabria e delle Puglie, con un carteggio inedito del cardinale Alessandrino (san Pio V) (1561-1566). "Archivum Historicum Societatis Iesu", 15, 1946: 1-76.
  • Mario Scaduto: Pio V, Alfonso II d'Este e il Borgia. "Archivum Historicum Societatis Iesu" 53, 1984: 31-54.
  • June di Schino: Parola di pesce. Lo storione e il pescato sulla tavola rinascimentale di Bartolomeo Scappi cuoco segreto di papa Pio V. "Pesci, barche, pescatori nell'area mediterranea dal Medioevo all'età contemporanea". Milano, 2010: 538-571.
  • Luciano Serrano: Primeras negociaciones de Felipe II con el papa san Pío V. "Hispania", 1, 1940-1941: 83-124.
  • Antonino Silli: San Pio V. Note agiografiche ed iconografiche. Roma, 1979.
  • Agazio di Somma: La vie du pape Pie V. Paris, 1672.
  • Pietro Sorci: Il Lezionario del Messale di Pio V. "Rivista Liturgica" 95, 2008: 92-107.
  • Carla Enrica Spantigati: Pio V e Santa Croce di Bosco: aspetti di una committenza papale. Alessandria, 1985.
  • Alexander Zerfass, Angelus Häußling: Die Bulle "Quad a nobis" Papst Pius V. vom 9. Juli 1568 zur Promulgation des nachtridentinischen "Breviarium Romanum". "Archiv für Liturgiewissenschaft" 48, 2006: 334-353.
  • Ignasi Fernández Terricabras: Religión y milicia en el siglo XVI. La polémica entre Felipe II y Pio V por la revitalización de la Orden Militar de San Lázaro (1567-1572). "Nobleza hispana, nobleza cristiana" 2. Madrid, 2009: 1243-1273.
  • Paolo Tomatis: Le messe votive del Messale di Pio V, specchio della "devotio" personale ed ecclesiale. "Rivista Liturgica" 1, 2008: 133-141.
  • P.A. Uccelli: Dell'eresia in Bergamo nel sec. XVI e di frate Michele Ghislieri inquisitore in detta città. "La Scuola Cattolica" (LSC), 27, 1875: 222-236; LSC 30: 558-569; LSC 33: 249-262.
  • Vita e cultura a Mondovì nell'età del vescovo Michele Ghislieri (s. Pio V). Torino, 1967.
  • Josef Wicki: Nuovi documenti attorno ai piani missionari di Pio V nel 1568. "Archivum Historicum Societatis Iesu", 37, 1968: 408-417.
Eelnev:
Pius IV
Rooma paavst
1566-1572
Järgnev:
Gregorius XIII