Urbanus IV

Allikas: Vikipeedia
Urbanus IV
Pope Urban IV.jpg

Sünninimi Jacques Pantaléon
Valitsemisaja algus 29. august 1261
Valitsemisaja lõpp 2. oktoober 1264
Eelkäija Aleksander IV
Järeltulija Clemens IV
Sünnikuupäev 1195 või 1200
Sünnikoht Troyes
Surmakuupäev 2. oktoober 1264
Surmakoht Perugia

Urbanus IV (Jacques Pantaléon; 1195 või 12002. oktoober 1264) oli paavst 1261–1264. Ta oli 182. paavst.

Jacques Pantaléon sündis Prantsusmaal Troyes'is kingsepa peres. Tema õde Sybille sai hiljem Montreuil' tsistertslaste nunnakloostri abtissiks.

Pantaléon õppis Pariisi Ülikoolis kanoonilist õigust ja teoloogiat, sai 1245 Laoni kanoonikuks ja Liège ülempreestriks. Ta osales I Lyoni oikumeenilisel kirikukogul.

Paavst Innocentius IV saatis Pantaléoni 19. novembril 1247 legaadina Poolasse, Preisimaale ja Pommerisse. Ta püüdis selles ametis vahendada Saksa ordu ja Preisi vasallide vahelist tüli, sõlmides 7. veebruaril 1249 leppe, ning teha ümberkorraldusi Sileesia kirikuelus. Ta sõlmis 24. novembril 1248 leppe Saksa ordu ja Gdański hertsogi Świętopełk II vahel. 1251 oli ta legaadina Saksamaal, et abistada vastukuningas Willemit.

Pantaléon sai 1249 Laoni ülempreestriks, 1252 Verduni piiskopiks ja 1255 Jeruusalemma katoliku patriarhiks. Patriarh Pantaléon külastas 1261 Roomat, et anda aru oma tegevusest.

Ta kinkis 1249 Montreuil' kloostrile püha Veronica higirätiku.

1261. aasta paavsti valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV valiti paavstiks 29. augustil 1261 Viterbos San Lorenzo kirikus ja pühitseti ametisse 4. septembril.

26. maist 29. augustini 1261 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 7 kardinali, sest kardinal István Báncsa puudus valimistelt. Urbanus IV oli esimene paavst pärast Eugenius III-t, kes polnud varem olnud kardinal. Giovanni Villani kirjelduse järgi ei saavutanud kardinalid omavahel kokkulepet ja kavatsesid paavstiks valida esimese vaimuliku, kes valimisruumi uksele koputab. "Catholic Encyclopedia" järgi nõudis tema määramist paavstiks kardinal Giovanni Gaetano Orsini (hilisem paavst Nicolaus III).

1261. aasta valimistel osalenud kardinalid

  1. Riccardo Annibaldi
  2. Eudes de Châteauroux
  3. Ottobono Fieschi
  4. Hugues de Saint-Cher
  5. Giovanni Gaetano Orsini
  6. John Toledost
  7. Ottaviano Ubaldini

Suhted Sitsiiliaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV taunis Sitsiilia kuningaks saanud Manfredot, kuid eiras Konrad IV poja Konradini nõudmisi Sitsiilia troonile.

Paavst pakkus 1262 Sitsiilia krooni esmalt Prantsusmaa kuningale Louis IX-le, kes sellest loobus. Seejärel alustas ta läbirääkimisi kuninga venna Charles'iga, kuid need katkesid mõneks ajaks, sest Manfredo lubas paavstile järele anda ja oli valmis teda suveräänina tunnustama.

Manfredo meelemuutus oli aga üürike ja 17. juunil 1263 lubas paavst läänistada Sitsiilia Charles'ile, kes tõotas maksta paavstile aastas 10 000 untsi kulda, pakkuda vajaduse korral sõjalist abi, tagada katoliku kiriku vabadused Sitsiilias ja kinnitas ühtlasi, et Sitsiilia ei saa Saksa-Rooma keisririigi osaks. Paavst tunnustas Charles'i saamist Rooma senaatoriks, kuid piiras tema ametiaega senaatorina tavapäraselt eluaegselt 10 aastale.

Manfredo tungis 1263 Toscanasse ja seejärel Kirikuriiki. Paavst saatis mais 1264 Prantsusmaale legaadiks kardinal Simon de Brioni (hilisem paavst Martinus IV), et kutsuda Charles Itaaliasse Manfredoga võitlema.

Urbanus IV toetas Põhja-Itaalias Manfredo vastu võidelnud Este ja Visconti suguvõsasid.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa kuninga tiitli pärast jagelenud Cornwalli hertsog Richard ja Kastiilia kuningas Alfonso X kutsusid paavsti omavahelist tüli vahendama, kuid Urbanus IV ei langetanud otsust kummagi kasuks.

Paavst nõudis 3. juunil 1262 Saksamaa vürstidelt, et nad ei valiks kuningaks Konrad IV poega Konradini. Ta nõudis vürstidelt, et nad tegutsesid igal viisil Konradini saamise vastu Saksa kuningaks, kuid tunnustas 13. augustil 1264 Konradini tegevust [1].

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi keiser Michael VIII saatis 1262 paavstile kirja, milles pakkus võimalust 1054 tekkinud skisma lõpetamiseks.

Paavst taunis 5. juunil 1262 Prantsusmaa kuningale Louis IX-le saadetud kirjas Konstantinoopoli langemist Michael VIII kätte ja Ladina keisririigi hävimist. Ta teatas kuningale, et kui kreeklased okupeerivad keisririigi alad Kreekas, siis on ristisõdijatele juurdepääs Lähis-Itta blokeeritud. Ta kutsus frantsisklasi jutlustama kreeklaste vastu korraldatava ristisõja heaks. Ta lasi Prantsusmaal koguda raha keiser Baldwin II toetuseks. Ta kehtestas Genovale interdikti, kuna linnriik oli Michael VIII-ga sõlminud liidu.

Paavst kutsus 13. mail 1263 vaimulikke jutlustama Michael VIII vastu korraldatava ristisõja tarbeks, kuid 23. mail saatis keisri juurde saadikuna Cotrone piiskopi ja kaks frantsiskaani munka, et alustada läbirääkimisi. 1263 alanud läbirääkimised skisma likvideerimiseks lõppesid paavsti surma järel tulemusteta.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV mõistis hukka Inglise kuninga Henry III vastu mässanud aadlikud. Ta kuulutas kehtetuks kõik vandetõotused, mis olid suunatud kuninga vastu. Ta saatis legaadina Inglismaale kardinal Gui Foulques'i (hilisem paavst Clemens IV).

Saksa kuninga tiitli pärast Kastiilia kuninga Alfonso X-ga tülitsenud Cornwalli hertsog Richard kutsus paavsti tüli vahendama, kuid paavst ei langetanud otsust.

Suhted Kastiiliaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa kuninga tiitli pärast Cornwalli hertsogi Richardiga tülitsenud Kastiilia kuningas Alfonso X kutsus paavsti tüli vahendama, kuid paavst ei langetanud otsust.

Paavst rajas 1263 Cádizi piiskopkonna ja taastas Cartagena-Murcia piiskopkonna.

Suhted mongolitega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV käskis 3. jaanuaril 1262 Warmia piiskoppi abistada mongolite vastu siirduvaid Saksa ordu ristisõdijaid Liivimaal ja Preisimaal [2].

Ta kutsus üles alustama ristisõda mongolite vastu, kuid saatis 1263 või 1264 khaan Hulagule kirja "Exultavit cor nostrum".

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV kuulutas Portugali kuninga Afonso III abieluvälisest suhtest sündinud lapsed legitiimseteks, sest kuninga ametlik abikaasa oli surnud järeletulijaid jätmata.

Suhted Rootsiga [2][muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV kinnitas 15. märtsil 1262 Liivimaa maavaldusi puudutava Saksa orduga liitunud Rootsi aadliku Karl Ulfssoni testamendi.

Ta nõudis 3. detsembril 1262 Linköpingi piiskopilt, et see võtaks kasutusele meetmed end kristlasteks nimetavate isikute vastu, kes müüvad Liivimaal ja Preisimaal elavatele paganatele relvi, rauda ja muid keelatud asju.

Suhted Venemaaga [2][muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV kinnitas 20. augustil 1264 Vene vürsti Konstantini ja Saksa ordu vahelise kinkelepingu maavalduste osas.

Urbanus IV ja Eesti [2][muuda | redigeeri lähteteksti]

Ristisõja kavandamised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV andis 13. detsembril 1261 kõikidel vaimulikele korralduse jutlustada Liivimaa, Kuramaa ja Preisimaa kaitseks kavandatavaks ristisõjaks paganate vastu.

Paavst käskis 3. jaanuaril 1262 Warmia piiskoppi abistada mongolite vastu minevaid Saksa ordu ristisõdijaid Liivimaal ja Preisimaal. Ta nõudis piiskopilt 5. märtsil 1263, et see määraks ametisse Kuramaa piiskopi.

Ta teatas 11. augustil 1262 kõikidele ristisõja heaks Liivimaal ja Preisimaal jutlustavatele vaimulikele, et nad suhtuksid jutlustele saabunud isikutesse heasoovlikult.

Ta nõudis 3. detsembril 1262 Linköpingi piiskopilt, et see võtaks kasutusele meetmed end kristlasteks nimetavate isikute vastu, kes müüvad Liivimaal ja Preisimaal elavatele paganatele relvi, rauda ja muid keelatud asju.

Ta käskis mais 1263 frantsisklasi Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal jutlustada kavandatud ristisõja heaks. Ta kohustas 23. mail 1263 ristisõja kavandamiseks Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal jutlustavaid piiskoppe, premonstatensiaanlasi, tsistertslasi, dominiiklasi ja frantsisklasi, et nad jutlustaksid ka Püha Maa jaoks plaanitava ristisõja tarbeks.

Ta sätestas 26. mail 1263 vabastused kõikidele katoliiklastele, kes Liivimaa, Kuramaa ja Preisimaa kaitseks ristisõtta lähevad.

Ta teatas 5. septembril 1264 vaimulikele, et nad abistaksid Saksa ordu tegevust Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal.

Tallinna piiskopi määramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta saatis 11. septembril 1263 Tallinna vaimulikele ja ilmikutele bulla. Ta määras 13. septembril 1263 Tallinna piiskopiks Roskilde toomhärra Thrugoti. Ta nõudis 17. septembril Ribe, Århusi ja Viiburi piiskoppidelt osalemist Tallinna piiskopi ametisse pühitsemisel.

Ta sätestas 13. jaanuaril 1264 Tallinna piiskopi kohustused.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomas puhkenud rahutuste tõttu valiti Urbanus IV paavstiks Viterbos ja tal ei õnnestunud oma valitsemisajal Roomas viibida. Samas toetas ta paavstimeelse omavalitsuse moodustamist Roomas. Kui Sitsiilia kuningas Manfredo tungis Kirikuriiki, põgenes paavst Orvietosse ja sealt 9. septembril 1264 Perugiasse.

Tal õnnestus 1261 saada tagasi ka suurem osa Sitsiilia kuninga Manfredo poolt vallutatud Kirikuriigist. Ta kindlustas oma võimu Toscana pankurite ja kaupmeeste seas, tagades sel moel endale suuremad finantsilised sissetulekud.

Ta lasi tugevdada Kirikuriigi kindluseid ja määras ametisse uusi ohvitsere.

Ta taastas 1264 Osimo piiskopkonna.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kardinal Hugues de Saint-Cher oli tema ajal poenitentiarius summuse ametis.

Benediktlased [1][muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV võttis 23. veebruaril 1262 Farfa kloostri ja 7. märtsil 1263 Zwiefalteni kloostri paavstliku protektsiooni alla.

Frantsisklased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV määras 1263 kardinal Giovanni Gaetano Orsini frantsisklaste kardinal-protektoriks. Ta määras 1263 munk Bertholdi jutlustama plaanitava ristisõja toetuseks.

Ta kutsus frantsisklasi jutlustama kreeklaste vastu plaanitava ristisõja heaks. Ta käskis mais 1263 frantsisklasi Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal jutlustada ristisõja toetuseks. Ta kohustas 23. mail 1263 Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal jutlustavaid frantsisklasi, et nad jutlustaksid ka Pühal Maal plaanitava ristisõja jaoks [2].

Ta kehtestas 18. oktoobril 1263 kirjaga Beata Clara klarisside reeglid. Ta tunnustas 27. juulil 1263 Prantsusmaa printsessi Isabelle'i rajatud kongregatsiooni konstitutsiooni.

Gaudenti rüütliordu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta rajas 1261 või 1262 Gaudenti rüütliordu, mille Sixtus V saatis laiali.

Lazaruse rüütliordu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta andis 1262 Lazaruse rüütliordule immuniteedi ja 1264 privileege.

Premonstratensiaanlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta võttis 25. veebruaril 1262 Weißenau kloostri paavstliku protektsiooni alla [1].

Ta kohustas 23. mail 1263 Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal jutlustavaid premonstratensiaanlasi, et nad jutlustaksid ka Pühal Maal plaanitava ristisõja heaks [2].

Saksa ordu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV lubas 25. novembril 1261 Saksa ordul võtta enda omandusse kõik mõisad, mille senised omanikud on astunud ordusse, välja arvatud läänimõisad. Ta teatas 13. detsembril 1261 ordule, et need mungad ja regulaarkanoonikud, kes üksteisega on kakelnud, peavad alluma oma abtidele ja võivad preestritelt saada absolutsiooni [1].

Ta nõudis 13. detsembril 1261 kõikidelt vaimulikelt, et nad abistaksid Saksa ordut Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal ega takistaks ordu tegevust.

Ta kinnitas 15. märtsil 1262 Liivimaa maavaldusi puudutava Saksa orduga liitunud Rootsi aadliku Karl Ulfssoni testamendi [2].

Ta nõudis 12. detsembril 1262 Chełmno piiskopilt, et see jutlustaks Saksa ordu abistamiseks plaanitava ristisõja jaoks.

Ta kinnitas 20. augustil 1264 Vene vürsti Konstantini ja Saksa ordu vahelise kinkelepingu maavalduste osas.

Ta keelas 23. augustil 1264 Saksa ordul määrata ehitistele makse.

Ta teatas 5. septembril 1264 vaimulikele, et nad abistaksid Saksa ordu tegevus Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal [2].

Tsistertslased [1][muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta kinnitas 1. detsembril 1261 tsistertslaste vabadused ja privileegid.

Ta võttis 11. märtsil 1262 Baindti kloostri paavstliku protektsiooni alla.

Ta vabastas 5. mail 1262 tsistertslaste kloostrid nende kohustustest.

Tsölestiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta tunnustas 1264 tsölestiinide ordut.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV kehtestas 8. septembril 1264 avaldatud bullaga "Transiturus" katoliku kirikus Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha tähistamise. Ta määras Aquino Thomase koostama selle suurpüha jaoks offiitsiumi.

Talle omistatakse 1262. aasta paiku Ave Maria palvesse Jeesuse nime lisamine.

Ta andis indulgentse neile, kes põlvitavad või langetavad pea Jeesuse nime kuuldes.

Ta vabastas 26. novembril 1261 kõik patukahetsejad pattudest, kui nad käivad jõulude, ülestõusmispühade, nelipühal, Neitsi Maarja taevaminemispühal ja Issanda templissetoomise pühal oma kogudusekirikutes missal ja lähevad veel Saksa ordule kuuluvasse kirikusse.

Talle on omistatud 25. märtsil 1263 avaldatud apostellik konstitutsioon, millega ta andis privileege skapulaari kandvatele ilmikutele, kuid kirikuloolased on seadnud dokumendi autorluse kahtluse alla, kuna see on välja antud Viterbos, kuid paavst viibis sel ajal hoopis Orvietos.

Teoloogilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV korraldusel kirjutas Aquino Thomas õigeusu kiriku teoloogia vastu teose "Opusculum contra errores Graecorum", Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha tähistamise kohta offiitsiumi "Officium de festo Corporis Christi" ja kommentaarikogu "Catena Aurea".

Inkvisitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV 1262 nõudis, et ketserile eluaegse vanglakaristuse määramiseks ja tuleriidale saatmiseks on kohtul vaja piiskopi luba.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV kanoniseeris 25. jaanuaril 1262 Richard de Wychi.

Talle on omistatud ka Félix de Valois' kanoniseerimine 1. mail 1262, kuigi vastavat ürikut pole säilinud.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV määras 22. mail 1262 kardinaliks oma sugulase Anchero Pantaléoni.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV määras 14 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Clemens IV, Martinus IV ja Honorius IV. Ta määras kardinaliks 6 prantslast, moodustades nii kardinalide kolleegiumis prantslaste fraktsiooni.

  1. konsistoorium 17. detsember 1261
    1. Goffredo da Alatri
    2. Simon de Brion (Martinus IV)
    3. Uberto di Cocconato
    4. Gui Foucois (Clemens IV)
    5. Raoul Grosparmi
    6. Simone Paltineri
    7. Giacomo Savelli (Honorius IV)
  2. konistoorium 22. mai 1262
    1. Annibale d'Annibaldi
    2. Guy de Bourgogne
    3. Guillaume de Bray
    4. Matteo Orsini
    5. Anchero Pantaléon
    6. Giordano Pironti
    7. Enrico Bartolomei di Susa

Urbanus IV kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV andis 14. mail 1263 Palencia ülikoolile samasugused privileegid, nagu need olid Pariisi Ülikoolil.

Tema üleskutsel alustati Orvietos paavstipalee ja Troyes' Saint-Urbaini katedraali ehitamist.

Astroloog ja paavsti kaplan Johannes Campanus tegi paavstile ettepaneku kalendrireformi teostamiseks. Ta pühendas oma teose "De computo ecclesiastico" paavstile.

Troyes'is asub Urbanus IV nimeline tänav.

Urbanus IV-st on peetud paavstiks, keda on mainitud Tannhäuseri legendis, kus ta keeldus armastusjumalannaga kohtunud Tannhäuserile absolutsiooni andmast.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus IV suri 2. oktoobril 1264 Perugias ja maeti Perugia katedraalis.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Wirtembergisches Urkundenbuch"
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Beverly Berg: Manfred of Sicily and Urban IV: Negotiations of 1262. "Mediaeval Studies" 55, 1993: 111-136.
  • Tullio Bertamini: La bolla "Transiturus" di papa Urbano IV e l'Ufficio del "Corpus Domini" secondo il codice di S. Lorenzo di Bognanco. "Aevum", 42, 1968: 29-58.
  • Geneviève Bresc-Bautier: Bulles d'Urbain IV en faveur de l'Ordre du Saint-Sépulchre (1261-1264). "Mélanges de l'École Française de Rome. Moyen Âge-Temps Modernes", 85, 1973: 283-310.
  • Frédégand Callaey: Documentazione eucaristica liegese dal vescovo di Liegi Roberto al papa Urbano IV. "Miscellanea Pio Paschini" I. Roma, 1948: 215-235.
  • Pierre David: Un légendier romain du temps d'Innocent IV et d'Urbain IV. Paris, 1936.
  • Jacques Foviaux: Les sermons donnés à Laon, en 1242, par le Chanoines Jacques de Troyes. "Recherches augustiniennes" 20, 1985: 203-256.
  • P. Di Franco: Urbano IV e la genesi della conquista angevina del Regno di Sicilia (1261-1264) "Rivista Storica Siciliana", 2, 1977: 28-39.
  • Étienne Georges: Histoire de Pape Urbain IV et de son temps, 1185-1264. Arcis-sur-Aube. 1866.
  • Ivan Gobry: Urbain II et Urbain IV. Troyes, 1994.
  • Karl Hampe: Urban IV und Manfred 1261–1264. Heidelberg, 1905.
  • Bernard Jacqueline: Relations de la cour pontificale d'Urbain IV (1261-1264) avec le diocèse de Coutances. "Mélanges de l'Ecole française de Rome. Moyen Âge, temps modernes" 90, 1978: 643-656.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Cyrille Lambot: La bulle d'Urbain IV à Eve de Saint-Martin sur l'institution de la Fête-Dieu. "Scriptorium" 2, 1948: 69-77; "Revue Bénédictine", 79, 1969: 261-270.
  • Cyrille Lambot: Une oeuvre liégeoise inédite de Jacques de Troyes, le futur pape Urbain IV. "Revue bénédictine" 79, 1969: 304-328.
  • Suzanne Martinet: La Fête-Dieu, Jacques de Troyes et l'école de théologie de Laon. Laon, 1965.
  • Josef Maubach: Die Kardinäle und ihre Politik um die Mitte des XIII. Jahrhunderts unter den Päpsten Innocenz IV., Alexander IV., Urban IV., Clemens IV. (1243-1268). Bonn 1902: 87-114.
  • Pascal Montaubin: La collation des bénéfices ecclésiastiques sous Urbain IV (1261-1265), intérêt d'une approche prosopographique. "Medieval prosopography" 19, 1998: 81-98.
  • Agostino Paravicini Bagliani: Gregorio da Napoli, biografo di Urbano IV. "Römische historische Mitteilungen" 11, 1969, 59-78.
  • Edith Pásztor: Lettere di Urbano IV "super negotio Regni Siciliae". H. Mordek, "Aus Kirche und Reich. Studien zu Theologie, Politik und Recht im Mittelalter. Festschrift für Friedrich Kempf". Sigmaringen 1983: 383-395.
  • Oscar de Poli: Le pape Urbain IV. Recherches sur sa famille et son blason. 1903.
  • Ildefonso Rodríguez de Lama: La documentación pontificia de Urbano IV (1261-1264). Roma, 1981.
  • Erwin Schmidhuber (Michael Kohlhaas): Von Papst Urban IV. bis zur Schallhammer Kathl. 1958.
  • Christian Schweizer: Lebensform einer armen Schwester und Nonnenpolitik eines Papstes: Aufbau und Organisation der Klarissenkonvente nach den Regeln der hl. Klara (1253) und des Papstes Urban IV. (1263). "Helvetia Franciscana" 32, 2003: 159-177.
  • Wilhelm Sievert: Das Vorleben des Papstes Urban IV. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" (RQ) 10, 1896: 451–505; RQ 12, 1898: 127-161.
  • Maxime Souplet: Jacques de Troyes le "pacificateur", évêque de Verdun (1247) 1253-1255, pape Urbain IV, 1261-1264. Verdun, 1954.
  • Jindrich Šebánek: Ein bisher unbekanntes Schreiben des Papstes Urban IV. vom 9. Mai 1263. "Classica atque mediaevalia Jaroslao Ludvíkovský octogenario oblata". Brno, 1975: 183-187.
Eelnev:
Aleksander IV
Rooma paavst
1261-1264
Järgnev:
Clemens IV