Innocentius V

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; pühaku kohta vaata artiklit Pierre de Tarentaise (pühak)

Innocentius V
InnocenzoV.jpg

Sünninimi Pierre de Tarentaise
Valitsemisaja algus 21. jaanuar 1276
Valitsemisaja lõpp 22. juuni 1276
Eelkäija Gregorius X
Järeltulija Hadrianus V
Sünnikuupäev 1224 või 1225
Sünnikoht Champagny-en-Vanoise
Surmakuupäev 22. juuni 1276
Surmakoht Rooma

Innocentius V (Pierre de Tarentaise, ka Petrus a Tarentasia või Pietro di Tarantasia; 1224 või 122522. juuni 1276) oli paavst jaanuarist juunini 1276. Ta oli 185. paavst ja esimene dominiiklane, kes sai paavstiks. Hiljem on dominiiklastest saanud paavstiks veel Benedictus XI, Pius V ja Benedictus XIII.

Pierre de Tarentaise sündis Prantsusmaal Champagny-en-Vanoise'is ja astus 16-aastaselt umbes aastal 1240 Lyonis dominiiklaste ordusse. Ta õppis Pariisi Ülikoolis teoloogiat, sai juunis 1259 magistrikraadi ja oli hiljem Pariisis teoloogia õppetooli õppejõud. Ta töötas koos Albertus Magnuse ja Aquino Thomasega välja dominiiklaste õppemetoodika. Ta oli 12641267 ja 12691272 Prantsusmaa priovintsiaal ning pidas jutlusi ristisõja korraldamiseks.

Tarentaise sai 6. juunil 1272 Lyoni peapiiskopiks ja 3. juunil 1273 Ostia kardinalpiiskopiks. Ta osales II Lyoni oikumeenilise kirikukogu ettevalmistamises ja hiljem kirikukogu töös. Ta viis 15. juulil 1274 läbi Bonaventura matuseteenistuse ja pidas matustel jutluse. Ta saatis Gregorius X-t 1275–1276 tagasiteel Rooma.

1276. aasta esimene konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius V valiti paavstiks 21. jaanuaril 1276 Arezzo katedraalis ja pühitseti ametisse peetripäeval 22. veebruaril Rooma Peetri kirikus kardinal Giovanni Gaetano Orsini (hilisem paavst Nicolaus III) poolt.

20. – 21. jaanuarini 1276 toimunud konklaavil osales 13 kardinali. Need olid esimesed paavsti valimised, mis peeti II Lyoni oikumeenilise kirikukogu korralduse alusel sätestatud reeglite järgi ehk konklaavil. Innocentius V valiti paavstiks konklaavi 1. voorus.

Konklaavil osalenud kardinalid

  1. Goffredo da Alatri
  2. Riccardo Annibaldi
  3. Guillaume de Bray
  4. Uberto di Cocconato
  5. Ottobono Fieschi
  6. Pedro Julião
  7. Matteo Orsini
  8. Simone Paltineri
  9. Anchero Pantaléon
  10. Bertrand de Saint-Martin
  11. Giacomo Savelli
  12. Pierre de Tarentaise
  13. Vicedominus de Vicedominis

Suhted Sitsiiliaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius V kinnitas 2. märtsil 1276 Sitsiilia kuninga Charles'i Rooma senaatoriks ja keiserlikuks vikaariks Toscanas.

Ta saavutas lepituse Charles'i ja Genova vahelises tülis.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius V teatas Bütsantsi keisrile Michael VIII-le, et Sitsiilia kuningas Charles kavatseb Konstantinoopoli tagasi vallutada. Ta nõudis Kreeka vaimulikelt paavsti primaadi ja katoliku kirikus kehtiva Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse versiooni tunnustamist.

Paavst määras mais 1276 Bütsantsi legaadiks frantsiskaani munga Girolamo Masci (hilisem paavst Nicolaus IV), kuid suri enne, kui legaat jõudis Itaaliast lahkuda.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius V teatas 31. märtsil 1276 kardinal Pedro Julião, et kui Braga dekaan Fernão Anes de Portocarreiro sureb, peavad tema varad saama Martinho Peres de Portocarreiro ja João Martins de Soalhães.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius X lubas Saksa kuninga Rudolf I kroonida 2. veebruaril 1276 Saksa-Rooma keisriks, kuid paavsti surma tõttu jäi kroonimistseremoonia ära. Vahepeal võimule saanud Innocentius V teatas 9. märtsil ja 17. märtsil Rudolfile, et ta lükkaks Rooma tuleku mõneks ajaks edasi, kuni kuuria ja Sitsiilia kuninga Charles'i vahelised erimeelsused saavad lahendatud.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius V püüdis lahendada Pisa ja Toscana liiga vahelist tüli. Ta saatis legaadina Toscanasse Siena Ambrosiuse.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius V saatis laiali serviitide ordu.

Innocentius V kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta kirjutas kommentaarid Petrus Lombarduse Sententsidele ning traktaadid "De unitate formæ", "De materia", "De æternitate mundi" ja "De intellectu et voluntate".

Tema ajal külastas kuuriat alkeemik Arnaldus de Villa Nova.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius V suri 22. juunil 1276 Roomas ja maeti Lateraani basiilikasse.

Paavst Leo XIII kuulutas ta 9. märtsil 1898 õndsaks. Tema mälestuspäeva peetakse 22. juunil.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Acta Romanorum Pontificum ab Innocentio V ad Benedictum XI (1276–1304) e regestis vaticanis aliisque fontibus. Ferdinand M. Delorme, Aloysius L. Tăutu, Codificazione canonica orientale, ser. III, Città del Vaticano, 1954.
  • Beatus Innocentius PP.V. (Petrus de Tarentaise OP). Studia et documenta. Roma, 1943.
  • Tommaso Turco, Giovanni Battista de Marinis: Innocentii V in quattuor libros sentetiarum commentaria. Toulouse, 1649–1652.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Louis Jacques Bataillon: Nouveaux témoins des questions "De lege et praeceptis" de Pierre de Tarentaise. "Archivum Fratrum Praedicatorum", 35, 1965: 325–333.
  • Louis Jacques Bataillon: Une intervention maladroite de Pierre de Tarentaise en faveur des mendiants. Kirchenbild und Spiritualität. Paderborn, 2007: 143–177.
  • F. Bernhard: Sur les origines de Pierre de Tarentaise ou du pape Innocent V (1225–76). "Annales Savoisiennes" I, 1949, 52–55.
  • Pierre-Joseph Béthaz: Pierre des Cours de la Salle, pape sous le nom Innocent V. Augustae, 1891.
  • Johannes Beumer: Die Theologie als intellectus fidei dargestellt an Hand der Lehre des Wilhelm von Auxerre und Petrus von Tarantasia. "Scholastik" 17, 1942: 32–49.
  • Johannes Beumer: Beatus Innocentius PP. V (Petrus de Tarantasia O.P.). Studia et documenta. Romae, 1943.
  • Joseph-Emile Borrell: Patrie du Pape Innocent V. Troisième réponse à M. le chanoine Béthaz. "Recueil de mémoires et documents de l'Académie de la Val d'Isère. Série des mémoires" 1892: 1–69.
  • E. Bourgeois: Le Bienheureux Innocent V. Paris, 1899.
  • Federica Caldera: Guglielmo de la Mare tra Bonventura, Tommaso d'Aquino e Pietro di Tarantasia. Dipendenze testuali e originalità del "Commento alle sentenze". "Archivum Franciscanum Historicum", 98. 2005: 465–508.
  • Loreto Carboni: De Innocentio V. Romano pontifice. 1894
  • A. M. Ferrero: Beato Innocenzo V, primo papa dominicano. Chieri, 1942.
  • L. Frenguelli: La statua del beato Innocenzo V al Laterano "Memorie Domenicane", 54, 1937: 47–51.
  • Gedeon Gál: Commentarius Petri de Trabibus in IV Librum Sententiarum, Petro de Tarantasia falso inscriptus. "Archivum Franciscanum Historicum", 45, 1952: 41–78.
  • Palémon Glorieux: Un quodlibet inconnu de Pierre de Tarentaise. "Revue des Sciences Philosophiques et Théologiques", 18, 1929: 23–58, in partic.: 49–58.
  • Palémon Glorieux: Questions nouvelles de Pierre de Tarentaise. "Miscellanea historica in honorem Alberti De Meyer Universitatis catholicae in oppido Lovaniensi iam annos XXV professoris", 14, 1947: 96–106.
  • Martin Grabmann: Handschriftliche Mitteilungen über Abbreviationen des Sentenzenkommentars des seligen Papstes Innozenz V. (Petrus de Tarantasia O.P. † 1276). "Divus Thomas. Jahrbuch für Philosophie und Spekulative Theologie", 24, 1946: 109–112.
  • Valens Heynck: Von wem stammen die Randbemerkungen zum Sentenzenkommentar des Petrus von Tarantasia in cod. Avignon Musée Calvet 288? "Franziskanische Studien", 44, 1962: 75–82.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Marie-Hyacinthe Laurent: Apercus sur le pontificat d'Innocent. V. Rom, 1943.
  • Marie-Hyacinthe Laurent: Georges le Métochite, ambassadeur de Michel VIII Paléologue auprès du B. Innocent V. "Miscellanea Giovanni Mercati" III. Città del Vaticano, 1946: 136–156.
  • Marie-Hyacinthe Laurent, Ciro Giannelli, Louis Bertrant Gillon: Le Bienheureux Innocent V (Pierre de Tarentaise) et son temps. "Studi e testi", 29 (Città del Vaticano: Biblioteca Apostolica Vaticana, 1947).
  • Carlo Longo: Domenicani e greci in terra d'Otranto e la messa di Papa Innocenzo V. StOC 11.2007: 143–152.
  • Odon Lottin: Pierre de Tarentaise a-t-il remainé' son commentaire sur Les Sentences? "Recherches de théologie ancienne et médievale" 2, 1930: 420–433.
  • Odon Lottin: À propos du Commentaire des Sentences de Pierre de Tarentaise. "Recherches de Théologie Ancienne et Médiévale", 13, 1946: 86–98.
  • Horace Kinder Mann: Innocent V. to Honorius IV., 1276 – 1287. 1968.
  • E. Marchisa: Saggio sull'antropologia filosofica di Pietro da Tarentaise (Beatus Innocentius V) nel commento alle "Sentenze" di Pier Lombardo "Divus Thomas. Commentarium de Philosophia et Theologia", 71, 1968: 210–270.
  • R. M. Martin: Pour une réédition critique du commentaire de Pierre de Tarentaise sur le Livre des Sentences de Pierre Lombard. "Miscellanea historica in honorem Alberti De Meyer Universitatis catholicae in oppido Lovaniensi iam annos XXV professoris", I, Louvain-Bruxelles 1946: 590–602.
  • August Milan: Karls IV. erster Römerzug im Anschluß an dessen Beziehungen zu Italien und den Päpsten Clemens VI. und Innocenz V. Karolinenthal, 1877.
  • Emile van Moé: L'envoi de nonces à Constantinople par les papes Innocent V et Jean XXI (1276). "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 47, 1930: 39–62.
  • Joseph-Pie Mothon: Vie du bienheureux Innocent V. Rome, 1896.
  • Karl Renner: Die Christologie des Petrus von Tarentaise. Bonn, 1941.
  • Reiner Schmitt: Die Ehelehre des Petrus von Tarentaise. Bonn, 1960.
  • Henri-Dominique Simonin: Les ecrits de Pierre de Tarentaise. 1943.
  • B. Smeraldo: Intorno all'opuscolo IX di san Tommaso d'Aquino. Pietro da Tarantasia ha errato in teologia? Roma, 1945.
  • Charles-François Turinaz: La patrie et la famille de Pierre de Tarentaise, pape sous le nom d'Innocent V. Nancy 1882.
  • Charles-François Turinaz: Un pape savoisien. Nancy, 1900.
  • I.-M. Vosté: Beatus Petrus de Tarentasia in Epistulam ad Hebraeos. "Divus Thomas. Commentarium de Philosophia et Theologia", 46, 1943: 3–28.
Eelnev:
Gregorius X
Rooma paavst
1276
Järgnev:
Hadrianus V