Victor I

Allikas: Vikipeedia

Victor I (ladina keeles 'võitja') valitses 189199. Ta oli 14. paavst.

Victor oli pärit Põhja-Aafrikas asuvast Rooma riigi Aafrika provintsist. Seetõttu on oletatud, et ta oli mustanahaline, kuid selle piirkonna etniline koosseis lubab arvata, et tegu oli siiski europiidse rassi esindajaga. Tema isa nimi oli Felix. Hiljem on Aafrika provintsi elanikest saanud paavstideks Miltiades ja Gelasius I.

Tema aja tõsiseim kirikupoliitiline probleem oli vaidlus ülestõusmispühade arvestamise üle, mida Väike-Aasias peeti juudi kalendri järgi, kus Kristuse ülestõusmise päev ei langenud kindlale nädalapäevale. Roomas tähistati Kristuse ülestõusmise päevana pühapäeva. Kui Väike-Aasia kristlased viibisid ülestõusmispühade ajal Roomas, puhkes selle teema üle vaidlus. Victor I otsustas probleemi lahendamiseks kinnitada ka Väike-Aasia kogudustes Roomas kehtiva tava, mida järgiti juba paljudes kogudustes. Ta tutvustas Efesose piiskopile Polykratesele oma ettepanekut ja saatis teistele kogudustele ringkirja, paludes probleemi arutada piirkondlikel sinoditel. Polykrates teatas, et jääb senise tava juurde ja tähistab ülestõusmispühi juudi kalendri alusel. Probleemi arutati sinoditel Roomas (teadaolevalt varaseim sinod Roomas), Gallias, Palestiinas ja Mesopotaamias, kus nõustuti Rooma ettepanekuga. Victor kuulutas ülestõusmispühade arvestamise üldkiriklikuks ja kutsus Väike-Aasia kogudusi seda tunnustama, kuid nood ei jaganud seda arvamust. Victor otsustas ekskommunitseerida Väike-Aasia kogudused, kuid see otsus tekitas pahameelt paljude piiskoppide seas, kes pooldasid küll ülestõusmispühade arvestamist Rooma tava järgi, kuid kes ei nõustunud Rooma piiskopile omistama üldkiriklikku eestkõneleja rolli. Victorit taunivate piiskoppide seast oli tuntuim Lyoni piiskop Ireneus, kes viitas Victorile saadetud kirjas eelnevate Rooma piiskoppide Telesphoruse, Anicetuse ja Soteri poolt eristaatuse tunnustamist Väike-Aasia kogudustele. Ireneus kirjeldas Victorile eristaatuse õigustamiseks Polykarpose kohtumist Anicetusega. Victori vastus pole säilinud, kuid Väike-Aasias hakati hiljem ülestõusmispühi arvestama Rooma tava järgi. Victor I otsust taunivat opositsiooni juhtis Roomas Blastus.

Victor I ekskommunitseeris adoptsionistide juhi nahaparkal Theodotuse ja tagandas gnostik Florinuse preestriametist. Tertullianuse väitel võis Victor I algul soosida Montanuse prohvetikuulutusi, kuid ta ei tunnustanud montanismi.

Ta oli teadaolevalt esimene paavst, kellel oli sidemeid keisri õukonnas. Keiser Commoduse armuke Marcia oli kristlane, kes kutsus Victori keisripaleese ja palus temalt keisrile esitamiseks palvekirja nende kristlaste kohta, kes olid saadetud Sardiinia soolakaevandustesse sunnitööle. Selles nimekirjas oli ka Calixtus. Kui keiser vabastas kristlased neile määratud karistusest, saatis Victor preester Hyacinthuse Sardiiniasse, et tuua vabastatud kristlased sealt ära. Victori ajal olid mitmed keisri õukonna ametnikud kristlased, neist tuntuim oli Prosenes.

Victor I oli esimene paavst, kes hakkas Rooma koguduse senist orientaalsete mõjutustega liturgiat latiniseerima. Hieronymuse andmetel oli Victor I esimene kristlik autor, kes kasutas teoloogiliste tekstide koostamisel ladina keelt.

Kristliku traditsiooni järgi lubas Victor I ristimisel kasutada tavalist vett, kui pühitsetud vee kasutamine pole võimalik. Tema ajal võidi koostada ka varane pühakirjakaanon. Ta võis vaimulikele tutvustada sekventse. Talle on omistatud ka täringumängu taunimine.

Victor I on traditsioooni järgi maetud Vatikanis. Temale pühendatud kirikud asuvad Richfieldis, West Hollywoodis ja San Joses.

Victor I on katoliku kirikus ja õigeusu kirikus austatud märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 28. juuli. Alates 1969. aastast ei ole katoliiklased enam kohustatud seda pidama, sest Paulus VI üleskutsel läbi viidud kaanoni revideerimisel oli Victor I üks neist pühakutest, kelle tegude kohta polnud piisavalt andmeid.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Frank Edward Brightman: The Quartodeciman Question. " The Journal of Theological Studies" 25, 1923-1924: 254-270.
  • Adolf von Harnack: Der pseudocyprianische Tractat de aleatoribus: Die älteste lateinische christliche Schrift. Ein Werk des römischen Bischofs Victor I. Saec. 2. Leipzig, 1888.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • Bernhard Lohse: Das Passafest der Quartadecimaner. Gütersloh, 1953.
  • Marcel Richard: La lettre de saint Irénée au pape Victor. "Zeitschrift für die Neutestament-liche Wissenschaft" 56, 1965: 260-282.
Eelnev:
Eleutherus
Rooma paavst
189-199
Järgnev:
Zephyrinus