Hormisdas

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; Pärsia valitsejate kohta vaata lehekülge Hormizd.

Hormisdas
Pope hormisdas.png

Valitsemisaja algus 20. juuli 514
Valitsemisaja lõpp 6. august 523
Eelkäija Symmachus
Järeltulija Johannes I
Sünnikoht Frosinone
Surmakuupäev 6. august 523
Surmakoht Rooma

Hormisdas oli paavst 514523. Ta oli 52. paavst.

Hormisdas oli pärit Frosinonest. Ta pärines aristokraatlikust suguvõsast ja oli Justuse poeg.

Ta oli enne ordineerimist abielus, kuid jäi leseks. Tal oli poeg Silverius, kes sai hiljem paavstiks.

Hormisdas sai Symmachuse ajal ülemdiakoniks (kardinaldiakoniks) ja oli aastal 502 Roomas peetud sinodil notar. Tema sõber oli Ennodius Paviast.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hormisdas pühitseti paavstiks 20. juulil 514.

Skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hormisdase ajal jätkus Felix III ajal alanud skisma Konstantinoopoli patriarhiga.

28. detsembril 514 ja 12. jaanuaril 515 teatas Ida-Rooma keiser Anastasius I paavstile soovist likvideerida skisma ja kutsus selleks kokku sinodi Heracleasse. 4. aprillil 515 vastas paavst keisri teisele kirjale, kuid esimene kiri jõudis Rooma 14. mail. Seepeale kutsus Hormisdas 8. juulil Roomas kokku sinodi, pidas nõu kuningas Theoderich Suurega ja teatas keisrile delegatsiooni saatmisest Konstantinoopolisse.

Hormisdas saatis 1. augustil 515 oma legaadid Ennodiuse Paviast, Fortunatuse Caviast, preester Venantiuse, diakon Vitalise ja notar Hilariuse Konstantinoopolisse koos nõudmistega, et keiser peab oma piiskoppidega tunnustama Kalchedoni oikumeenilise kirikukogu ja paavst Leo I otsuseid, piiskopid peavad hukka mõistma nestoriaanid ja monofüsiidid, usuliste vaadete pärast eksiili saadetud vaimulikud tuleb tagasi kutsuda ja nende süüdistusi arutada ning piiskopid, keda süüdistatakse ortodoksse õpetuse taunimises, tuleb saata Rooma, et nende üle kohut mõistetaks. Delegatsioon ei saavutanud edu, sest keiser ei soovinud Akakiose nime eemaldamist diptühhonist.

16. juulil 516 saatis keiser kaks saadikut taas Rooma, kuid paavst jäi oma põhimõtetele kindlaks. Paavsti toetasid Theoderich ja Rooma senat.

Aastal 517 saatis Hormisdas pärast konsulteerimist Theoderichiga Konstantinoopolisse uue delegatsiooni, mille koosseisus olid Ennodius ja Peregrinus Misenumist. Keiser soovis esialgu legaadid ära osta ja muul viisil mõjutada neid tegema järeleandmisi, kuid kui see tulemusi ei andnud, saatis nad tagasi Rooma ja saatis 11. juulil 517 paavstile kirja, milles kinnitas, et keisrit ei käsutata.

Samal ajal toimus Süürias Kalchedoni õpetuse toetajate tagakiusamine, mille käigus tapeti 350 munka ja põletati maha mitu kloostrit. Mungad saatsid paavstile läkituse, millele paavst vastas, et nad peavad vaatamata tagakiusamisele jääma kindlaks Kalchedoni tunnustamisele.

Pärast keiser Anastasius I surma kutsus uus keiser Justinus I Kalchedoni oikumeenilise kirikukogu tunnustavad vaimulikud eksiilist tagasi, tunnustas Kalchedoni otsuseid ja keelas ketseritel tegutseda riigiametites. Keiser saatis paavstile 7. septembril 518 palve skisma lõpetamiseks.

Pärast konsulteerimist Theoderichiga saatis Hormisdas Konstantinoopolisse uue delegatsiooni, mille koosseisus olid Capua piiskop Germanus, preester Blandus, diakonid Dioscorus ja Felix ning notar Petrus. Suurel Neljapäeval 28. märtsil 519 likvideeriti skisma nn. Hormisdase vormeliga (libellus), mida tunnustas Konstantinoopoli patriarh Johannes II. Vormel sätestas Kalchedoni oikumeenilise kirikukogu otsuste tunnustamist ja Roomat tunnustati piiskopkonnana, kus apostellik usk oli säilinud oma puhtuses. Diptühhonist eemaldati Akakiose ja tema nelja järeltulija nimed ning keisrite Zeno ja Anastasius I nimed.

Märtsis 521 soostus paavst järele andma Kalchedoni oikumeenilise kirikukogu 28. kaanoni tunnustamise osas, mis sätestas Konstantinoopoli patriarhi ameti võrdväärseks paavst ametiga.

Hormisdas leppis 514 aastal viimaste vastupaavst Laurentiuse järgijatega.

Suhted Bütsantsi piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 517 keeldusid 40 Illüüria piiskoppi kuuletumast Thessaloníki vikaarile ja soovisid osadust Roomaga. Pärast skisma lõppemist ei tunnustanud Thessaloníki piiskop Dorotheos sõlmitud lepet ja käristas talle saadetud kokkuleppe koopia puruks. Hormisdas nõudis keisrilt Dorotheose tagandamist. Dorotheos tunnustas aastal 520 paavsti jurisdiktsiooni oma piiskopkonnas.

Konstantinoopoli patriarh Epiphanios saatis paavstile 4 kirja. Ta saatis paavstile ka juveelidega kaunistatud karika.

Hormisdas teatas Konstantinoopoli patriarhile, et 3 monofüsiitluses süüdistatud piiskoppi, kes kahetsesid oma patte, tuleb määrata tagasi ametisse.

Hormisdas saatis oma valitsemisaja lõpul Konstantinoopolisse legaadiks vaimulik Paulinuse.

Teised teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hormisdas suhtus taunivalt teopashiitlusesse, mis 519 levis Roomas, kuid ei mõistnud seda ametlikult hukka. Ta hoiatas aastal 521 Ida Rooma keisrit Justinus I-st, et tegu on ohtliku õpetusega, mis interpreteerib pühakirja valesti. Ta nõudis, et Konstantinoopolis järgitakse paavst Leo I Tomet ja Kalchedoni oikumeenilise kirikukogu otsuseid.

Astal 520 teatasid keiser Justinus I ja Konstantinoopoli patriarh Epiphanios paavstile Aasias tegutsevatest väikestest monofüsiitide rühmadest, kuid paavstile soovitati ketseritega olla vähem nõudlik. Paavst kohustas patriarhi jääma kirikuisade õpetusele kindlaks.

Aastal 520 soovis Aafrika piiskop Possessor paavstilt arvamust Riezi piiskopi Faustuse semipelagianistliku teoloogia kohta. Hormisdas ei keelustanud seda, kuid sätestas 13. augustil 520, et kirikuisade õpetusele vastav osa tuleb pidada õigeks ja mittevastav osa valeks.

Paavstiga konsulteeris ketserluste üle Tournai piiskop Eleutherius.

Suhted Hispaania piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hormisdas määras Tarragona piiskopi Johannese ja Sevilla piiskopi Sallustiuse paavstlikeks vikaarideks Hispaanias.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hormisdas saatis Dionysius Exiguusi Konstantinoopolisse, et ta aitaks valmistada ette kreeka kaanoni tõlget ladina keelde.

Ida-Rooma keiser Justinus I soovis paavstilt saada Laurentiuse ja teiste pühakute reliikviaid.

Hormisdas ordineeris 55 piiskoppi ja 21 presbüterit. Ta ordineeris Foligno piiskopiks Vincentiuse Laodikeast.

Tema ajast on teada 4 kardinali, sealhulgas hilisem paavst Felix IV.

Dokumendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hormisdaselt on teada üle 80 kirja ja dokumendi, lisaks saadeti talle umbes 60 erinevat dokumenti.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hormisdas suri 6. augustil 523 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 6. august.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Carmelo Capizzi: Sul fallimento di un negoziato di pace ecclesiastica fra il papa Ormisda e l'imperatore Anastasio I (515–517). "Critica Storica" 17, 1980: 23–54.
  • Brian Croke: Hormisdas and the late Roman walls of Thessalonika. "Greek, Roman and Byzantine studies" 19, 1978: 251–258.
  • Stéphane Gioanni: La contribution épistolaire d'Ennode de Pavie à la primauté pontificale sous le règne des papes Symmaque et Hormisdas. "Mélanges de l'Ecole française de Rome. Moyen Âge" 113, 2001: 245–268.
  • Walter Haacke: Die Glaubensformel des Papstes Hormisdas. Roma, 1931.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Stanisław Koczwara: List papiez.a Hormizdasa (514–523) do wszystkich biskupów Hiszpanii. "Archiwa, biblioteki i muzea kóscielne" 78, 2002: 65–70.
  • Stanisław Koczwara: Paszkwil mnicha Maksencjusza na papieża Hormizdasa jako przykład inwektywy chrześcijańskiej. "Vox patrum" 48, 2005: 215–231.
  • Stanisław Koczwara: List papieża Hormizdasa do cesarza Anastazego I. "Vox patrum" 52, 2008: 489–494.
  • Liber Pontificalis.
  • Celestino Noce: Papa Ormisda. Magistero cura pastorale e impegno ecumenico. Frosinone, 1993.
Eelnev:
Symmachus
Rooma paavst
514523
Järgnev:
Johannes I