Gregorius II

Allikas: Vikipeedia
Gregorius II
Valitsemisaja algus 19. mai 715
Valitsemisaja lõpp 11. veebruar 731
Eelkäija Constantinus
Järeltulija Gregorius III
Sünnikuupäev 669
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 11. veebruar 731
Surmakoht Rooma

Gregorius II (ka Gregorius Junior; 66911. veebruar 731) oli paavst 715–731. Ta oli 89. paavst.

Gregorius oli pärit Roomast. Ta oli patriitsi Marcelluse ja tema naise Honesta (Onesta) poeg. Savelli suguvõsa peab teda pärimuse järgi oma kaugeks sugulaseks. Ta oli esimene roomlane pärast Benedictus II-st, kes sai paavstiks.

Gregorius õppis paavstlikus kirikukoori õppeasutuses. Ta ordineeriti paavst Sergius I ajal alamdiakoniks. Temast sai varahoidja (sacellarius) ja raamatukogu hoidja. Ta osales diakonina (kardinaldiakon) paavst Constantinuse kaaskonna koosseisus visiidil Konstantinoopolisse aastatel 710711.

Mõnede allikate järgi oli ta benediktiini munk.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius II pühitseti paavstiks 19. mail 715, kui Bütsantsi eksarh oli teda tunnustanud.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 717726 taunis Gregorius II Bütsantsi keisri Leo III sätestatud maksutõusu. Paavsti käitumisest ärritunud keiser plaanis teda tagandada või hukata. 725 püüdis eksarh Paulos keisri plaane täita ja paavsti tagandada, kuid edutult. 727 püüdis hertsog Esilarato paavsti tagandada ja korraldada ülestõusu, kuid ta tapeti, veidi hiljem tapeti ka Paulos.

Paavst toetas eksarh Eutychiost võitluses usurpaator Tiberius Petasiuse vastu.

Gregorius II mõjutas langobarde loovutama Bütsantsile Cumae ja Sutri kindlused.

Pilditüli[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 726730 üritas Bütsantsi keiser Leo III veenda paavsti hukka mõistma kirikus pühapiltide kasutamist. Gregorius II oli vastavas küsimuses kompromissitu ja väitis, et ikoonidel ja iidolitel on erinevus. Ta kuulutas ikonoklastia ketserluseks ning hoiatas keisrit, et dogma kehtestamine pole printside, vaid preestrite pärusmaa. Keiser ähvardas tulla Rooma ja paavsti vangistada, kuid paavst vastas, et võib sel juhul siirduda Campagnasse. Paavst võttis endale tüli käigus dux’i tiitli.

Gregorius II tunnustas Konstantinoopoli patriarhi Germanos I-se vastuseisu pühapiltide keelustamisele ja nõudis patriarh Anastasioselt kiriku õpetuse järgmist.

Suhted langobardidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius II mõjutas aastal 716 langobardide kuningat Liutprandi andma paavstile tagasi varem langobardide poolt ära võetud valdused.

Aastal 729 suundus Liutprand koos Bütsantsi eksarhi Eutychiosega Rooma peale. Paavst külastas Rooma lähedal asunud langobardide laagrit ja veenis kuningat lahkuma.

Suhted Frangi riigiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius II pöördus Frangi majordoomuse Karl Martelli poole ja soovis, et Martell alustaks sõda Roomat ohustavate langobardide vastu.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius II tunnustas Cividale ja Grado patriarhe Aquila patriarhaadi õigusjärglastena.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius II sätestas Suure Neljapäeva missa.

Gregorius II ordineeris 150 piiskoppi, 35 preestrit ja 4 diakonit. Tema ajast on teada 25 kardinali, tema ajal said kardinalideks hilisem paavst Gregorius III ja Albano piiskop Andreas.

Monoteletism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 715 saatis paavstile kirja Konstantinoopoli patriarh Johannes VI, kes vabandas monoteletismi toetamise pärast keiser Philippikose ajal.

Manilus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius II nimetas Aafrikat maniluse kasvulavaks.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius II toetas Bonifatiuse misjonit germaanlaste juures ja saatis ta 15. mail 719 Friisimaale. 30. novembril 722 ordineeris paavst Bonifatiuse piiskopiks ja saatis Karl Martellile tema kohta soovituskirja.

Aastal 716 käisid Roomas palverännakul Baieri hertsog Theodo ja abt Ceolfrid ning aastal 726 Wessexi endine kuningas Ine.

Ta ordineeris piiskopiks ka misjonär Corbinianuse.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius II soosis munklust. Ta lasi taastada ja uuesti asustada tühjaks jäänud kloostreid. Ta muutis kloostriks ka oma perekonnale kuulunud mõisa ja pühendas selle püha Agathale. Ta kohustas aastal 720 Brescia abti Petronaxi taastama Monte Cassino kloostrit.

Gregorius II kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius II lasi parandada Rooma linnamüüri ja taastada mitmete kirikute katuseid. Tema ajal rajati Roomas anglite õppeasutus.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius II suri 11. veebruaril 731 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse. Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 11. veebruar, varem ka 13. veebruar.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ottorino Bertolini: I papi e le relazioni politiche di Roma con i ducati longobardi di Spoleto e di Benevento, III, Il secolo VIII: da Giovanni VI (701-705) a Gregorio II (715-731). "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 9, 1955: 1-57.
  • Hans Grotz: Beobachtungen zu den zwei Briefen Papst Gregors II. an Kaiser Leo III. "Archivum Historiae Pontificiae" 18, 1980: 9-40.
  • Hans Grotz: Weitere Beobachtungen zu den zwei Briefen Papst Gregors II. an Kaiser Leo III. "Archivum Historiae Pontificiae" 24, 1986: 365-375.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • Helmut Michels: Zur Echtheit der Briefe Papst Gregors II. an Kaiser Leon III. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 99, 1988: 376-391.
  • August Schäfer: Die Bedeutung der Päpste Gregor II und Gregor IlI für die Gründung des Kirchenstaates. Montjoie, 1913
Eelnev:
Constantinus
Rooma paavst
715731
Järgnev:
Gregorius III