Innocentius I

Allikas: Vikipeedia
Innocentius I
Valitsemisaja algus 21. detsember 401
Valitsemisaja lõpp 12. märts 417
Eelkäija Anastasius I
Järeltulija Zosimus
Sünnikoht Albano ?
Surmakuupäev 12. märts 417
Surmakoht Rooma

Innocentius I oli paavst 401417. Ta oli 40. paavst.

Innocentius I oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Albanost ja ta oli Innocentiuse poeg.

Hieronymuse järgi oli ta pärit Roomast ja oli oma eelkäija Anastasius I poeg. Kui see fakt vastab tõele, siis on ta esimene paavst, kelle isa oli paavst. Hiljem on paavstide poegadest saanud paavstiks veel Silverius ja Johannes XI.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius I sai paavstiks 21. detsembril 401.

Teda on peetud üheks esimeseks Rooma piiskopiks, kes nimetas end paavstiks.

Läänegootide sissetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius I oli 410 Roomast Ravennasse saadetud delegatsiooni koosseisus, et sõlmida läänegootidega rahu. Kuna delegatsioon ei saavutanud mingeid tulemusi, rüüstasid läänegoodid 24. augustil 410 Roomat. Innocentius I pöördus Rooma tagasi 412 aastal.

Suhted Ida-Rooma kirikutega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius I kinnitas Thessaloníki piiskopile Anysiosele kõik privileegid. Ta andis 17. juunil 412 või 415 Thessaloníki piiskopile Rufusele paavstliku vikaari jurisdiktsiooni Illüüria aladel.

Innocentius I toetas Konstantinoopoli patriarhi Johannes Chrysostomost ja Hieronymust. Ta saatis julgustavaid kirju Johannesele ja keeldus tunnustamast tema asemel määratud piiskoppe. Muuhulgas saatis ta Ida-Rooma keisri juurde delegatsiooni, et pidada Thessaloníkis sinod. Delegatsiooni koosseisus oli ka hilisem paavst Bonifatius I.

Kui delegatsioon saadeti Konstantinoopolist tagasi ja Johannes oli surnud, ekskommunitseeris Innocentius I piiskopid, kes olid Johannest taga kiusanud. Alles 412 vabastas ta kirikuvandest Konstantinoopoli patriarhi, kes lisas diptühhoni Johannes Chrysostomose nime.

Innocentius I noomis Jeruusalemma patriarhi Johannest, kes oli lasknud Jeruusalemmas kujuneda mässul, mille käigus hävitati Hieronymuse kloostrid.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius I sätestas 27. jaanuaril 417, et kõik teoloogilised vaidlused tuleb lahendada Roomas.

Arianism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Arianism

Antiookias puhkenud ariaanide tülis taastas Innocentius I suhted Antiookia patriarhiga alles siis, kui too lisas Johannes Chrysostomose nime diptühhoni.

Pelagianism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pelagianism

416 palusid Kartaago ja Mileve kirikukogud paavstil tunnustada Pelagiuse ametlikku hukkamõistu. Lisaks kirjutasid talle Pelagiuse hukkamõistmise pärast Augustinus ja veel 4 Aafrika piiskoppi.

Innocentius I mõistis 27. jaanuaril 417 Pelagiuse vaated hukka ning ekskommunitseeris Pelagiuse ja Caelestiuse.

Teised teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

22. veebruaril 407 andis Lääne-Rooma keiser Honorius välja dekreedi erinevate ketserluste vastu. Kirikuajaloolaste arvates oli ta eelnevalt pidanud nõu paavstiga.

Innocentius I saatis 404 saadikud Kartaago sinodile, kus tauniti montanismi.

Ta sulges Roomas mõned Novatianuse pooldajate kirikud.

Ta taunis 409 ja 414 Bonosuse vaateid.

Ta pagendas Roomast Photinuse järgija Marcuse.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius I saatis 15. veebruaril 404 Roueni piiskopile Victriciusele, 410 Gubbio piiskopile Decentiusele, Nocera piiskopile Felixile ja 411 Toulouse’i piiskopile Exuperiusele dekreedid, milles ta sätestas, et teistes kirikutes peavad liturgias olema normiks Rooma kombed.

Ta sätestas, et piiskopid peavad apelleerima Rooma paavstile.

Ta kinnitas Piibli kaanoni ja missakaanoni, sealhulgas Tobia raamatu kasutamise.

Ta sätestas, et ametist tuleb tagandada preestrid, kes on pärast ordinatsiooni sigitanud lapsi.

Ta sätestas 409 ja 414, et ketser Bonosuse poolt enne tema taganemist kiriku õpetusest ordineeritud vaimulikud on kirikuga osaduses, kuid pärast ketserlust ordineeritud vaimulikud, kes järgivad tema vaateid, pole osaduses.

Innocentius I ajal toodi Rooma püha Cyruse säilmed.

Ta ordineeris 54 piiskoppi, 30 presbüterit ja 15 diakonit. Tema ajal on kardinalidena teada Valentinus Salaminius ja hilisem paavst Bonifatius I.

Dokumendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius I on teada 36 erinevat dokumenti, neist üks määratud Hieronymusele ja üks Johannes Chrysostomosele.

Uus kirik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius I ajal ehitati Roomas Gervasio e Protasio kirik.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius I suri 12. märtsil 417 Roomas ja maeti Pontianuse katakombidesse.

Innocentiust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 28. juuli.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Robert Cabié: La Lettre du pape Innocent Ier à Décentius de Gubbio (19 mars 416). Louvain, 1973.
  • Bernard Capelle: Innocent I et le canon de la messe. "Recherches de Théologie Ancienne et Médiévale" 19, 1952: 5-16.
  • Hugh Connolly: Pope Innocent I 'De nominibus Recitandis'. "The journal of theological studies" 20, 1919: 215-226.
  • Émilienne Demougeot: À propos des interventions du pape Innocent I dans la politique séculière. "Revue Historique" 78, 1954: 23-38.
  • Geoffrey Dunn: Anastasius I and Innocent I: reconsidering the evidence of Jerome. "Vigiliae christianae" 61, 2007: 30-41.
  • Allan Fitzgerald: Innocent I: insight into the history of penance. "Revue d'études augustiniennes et patristiques" 54, 2008: 95-110.
  • Hermann Gebhardt: Die Bedeutung Innocenz I. für die Entwicklung der päpstlichen Gewalt. Leipzig, 1901.
  • Malcolm Green: Pope Innocent I. Oxford, 1973.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • J. MacDonald: Innocent I: his life and letters. Oxford, 1957.
  • Gaetano Malchiodi: La lettera di Innocenzo I a Decenzio vescovo di Gubbio. Roma, 1921.
  • Santiago Montero Herrero: El papa Innocencio I ante las tradiciones religiosas paganas. A. González Blanco, "Cristianismo y aculturación en tiempos del Imperio Romano". Murcia, 1990: 405-412.
  • Robert Palmer: Roman Shrines of Female Chastity from the Caste Struggle to the Papacy of Innocent I. "Rivista storica dell'antichità" 4, 1974: 113-160.
  • J. Taylor: The papacy and the eastern churches from Damasus to Innocent I (366-417). Cambridge, 1971-1972.
  • Oreste Vighetti: I sacramenti della penitenza e dell'ordine nella dottrina giuridica di S. Innocenzo I. "Miscellanea Francescana" 51, 1951: 39-61.
  • Joseph Wittig: Studien zur Geschichte des Papstes Innocenz I. und der Papstwahlen des V. Jahrhunderts. "Tübinger Theologische Quartalschrift" 84, 1902: 388-439.
Eelnev:
Anastasius I
Rooma paavst
401-417
Järgnev:
Zosimus