Clemens VII

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; samanimelise vastupaavsti kohta vaata lehekülge Clemens VII (vastupaavst)

Clemens VII
Clement VII. Sebastiano del Piombo. c.1531..jpg

Sünninimi Giulio de' Medici
Valitsemisaja algus 19. november 1523
Valitsemisaja lõpp 25. september 1534
Eelkäija Hadrianus VI
Järeltulija Paulus III
Sünnikuupäev 26. mai 1478
Sünnikoht Firenze
Surmakuupäev 25. september 1534
Surmakoht Rooma

Clemens VII (Giulio de' Medici, 26. mai 147825. september 1534), oli paavst 1523–1534. Ta oli 219. paavst ja teine paavst, kes pärines Medicite suguvõsast.

Giulio de' Medici sündis 26. mail 1478 kella 14 paiku pärastlõunal Firenzes Giuliano de' Medici ja Fioretta Gorini pojana abieluvälisest suhtest ning ristiti järgmisel päeval. Tema ristinimeks sai Giulio Zenobio. Tema vanemaid peeti kihlatuteks, mistõttu ta tunnistati hiljem Leo X poolt Giuliano de' Medici seaduslikuks järeltulijaks.

Tema onu Lorenzo de' Medici lapsendas ta pärast Giuliano de' Medici mõrvamist 26. aprillil 1478 toimunud Pazzi vandenõus. Giulio de' Medici õppis esmalt Lorenzo de' Medici õukonnas humanistide Bernardo Michelozzi ja Gentile Becchi juures. Seejärel õppis ta Pisa ülikoolis õigusteadust. 1488 sai Medici Malta ordu kavaleriks ja Capua ülemprioriks. 1492 osales ta kardinal Giovanni de' Medici ametnikuna konklaavil. Seoses Itaalia sõdade puhkemisega siirdus ta 1494 Bolognasse, siis Pitiglianosse ja sealt Città di Castellosse. 1499 reisis Medici inkognito Veneziasse, sealt Baierisse, kust siirdus edasi Ulmi. Ta arreteeriti Ulmis ja saadeti Saksa-Rooma keisri Maximilian I juurde, kes ta vabastas. Medici oli pärast vabanemist Philipp Ilusa külaline ja kavatses külastada Inglismaad, kuid vangistati Rouenis. Piero de' Medici nõudel ta vabastati ja ta pöördus 1500 tagasi Itaaliasse.

Medici vahendas 15081509 Filippo Strozzi ja Clarice de' Medici vahelise abielu sõlmimist. 1511 siirdus ta koos Giovanni de' Mediciga Bolognasse ja viibis hiljem paavstivägede seas. Kui Giovanni de' Medici prantslaste poolt 1512 vangistati, pääses Giulio de' Medici põgenema ja varjas end Cesena kaljudel. Prantslaste loal võis ta sealt lahkuda ja ta kohtus 28. aprillil 1512 paavstiga, kes saatis ta missioonile Milanosse, kus ta pidi kohtuma nende kardinalidega, kes osalesid Pisa kirikukogul. Medici ei soosinud kardinal Francesco Soderinit, kes oli varem olnud Firenze valitseja.

1513 valiti paavstiks Lorenzo de' Medici poeg Leo X, kes kuulutas Giulio de' Medici Giuliano de' Medici seaduslikuks järeltulijaks ja võttis ta oma teenistusse. Medici osales V Lateraani oikumeenilise kirikukogu 6. istungil 27. aprillil 1513. Medici soovis 1513 pääseda Inglismaa kuninga Henry VIII teenistusse ja ta määrati Inglismaa protektoriks. 30. novembril 1515 saatis ta paavsti reisil Firenzesse ja kohtus siis Prantsusmaa kuninga François I-ga, keda ta saatis Bolognasse. Katoliku kiriku asekantslerina kujundas Medici paavstide poliitikat reformatsiooni puhkemisel. Kardinal Medici osales 1521 ning 1523 paavsti ja valitud Saksa-Rooma keisrina tunnustatud Karl V vahelise liidu sõlmimisel.

Medici sai madalama vaimulikupühitsuse 6. detsembril 1513, 17. detsembril 1513 pühitseti ta diakoniks ja ordineeriti 19. detsembril 1517 preestriks. 21. detsembril 1517 pühitseti ta piiskopiks. Ta osales soosikuna 2 konklaavil: 1521–1522 ja 1523.

Alates 1527. aastast kandis ta habet.

Alessandro de' Medicit peetakse tema abieluvälisest suhtest sündinud pojaks.

Medici lasi taastada Rooma San Marcello kiriku.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kardinal Medici, paavst Leo X ja kardinal Luigi de' Rossi. Raffaeli maal, 1518.

1523. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Medici suguvõsast pärit paavstide vapp.

Clemens VII valiti paavstiks 19. novembril Vatikani paavstipalees ja krooniti 26. Novembril 1523 kardinal Marco Cornaro poolt. Ta sai paavstiks 45-aastaselt ja oli noorim paavst pärast Leo X-t. Hiljem pole nii noorelt valitud ühtki isikut paavstiks. Temast sai seitsmes Clemensi-nimeline paavst, kuna 13781394 valitsenud samanimelist isikut peeti vastupaavstiks.

50 päeva kestnud konklaav oli pikim pärast 13141316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII.

1. oktoobrist 19. novembrini 1523 toimunud konklaavi viimases voorus osales 39 kardinali:

Reformatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Reformatsioon

Clemens VII sai võimule ajal, mil Saksamaal puhkenud usurahutused olid laienenud teistesse Euroopa riikidesse. Tema ajal ei omanud paavst enam jurisdiktsiooni Norra, Taani, Rootsi ega mitme Šveitsi kantoni koguduste üle. Šotimaa kuningas James V saatis paavstile 1526 kirja, milles ta protesteeris paavsti tegutsemise vastu.

Olles juba kardinalina puutunud kokku Martin Lutheri vaadetega, püüdis Clemens VII saavutada kontrolli olukorra üle ja lähetas jaanuaris 1524 kardinal Lorenzo Campeggio Nürnbergi riigipäevale. Paavsti tegutsemist takistas keeruline läbisaamine keisrina tunnustatud Karl V-ga, kellega peetud läbirääkimiste järel oli Clemens VII valmis kokku kutsuma oikumeenilist kirikukogu ja 28. novembril 1531 toimunud konsistooriumil leiti, et oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumine on vajalik. 1532 arutasid keiser ja paavst Bolognas oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist ja mõlemad leidsid, et see peab toimuma niipea, kui sellega nõustuvad kristlikud valitsejad. Euroopa valitsejatele saadeti vastavasisulised kirjad, kuid Prantsusmaa kuninga vastus oli keisri jaoks mitterahuldav ja Henry VIII ei vastanud kirjale.

Clemens VII saatis Inglismaa kuningale Henry VIII-le kuldroosi. Henry VIII lahutas end oma esimesest abikaasast ja paavst ekskommunitseeris 11. juulil 1533 Karl V nõudel Henry.

Henry VIII keelas 1531 annaatide maksmise Rooma. Paavst andis Canterbury peapiiskopile Thomas Cranmerile palliumi. Kui Cranmer kuulutas 1533 Henry VIII abielu Anne Boleyniga seaduslikuks, keelati alamkojal kaebuste esitamine Rooma ja nuntsius saadeti Inglismaalt välja. Märtsis 1534 kuulutas paavstlik tribunal Henry VIII abielu Aragóni Catherine'iga kehtivaks.

Itaalia sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia sõjad
Clemens VII. Sebastiano del Piombo maal, 1526.

Clemens VII välispoliitiline eemärk oli säilitada Firenze sõltumatus välisvõimust, mis viis paavsti vastuoluliste otsusteni. Ta saatis Nikolaus von Schönbergi Prantsusmaa, Inglismaa ja Hispaania kuningate juurde sõlmima rahu. Oma valitsemisaja algul toetas ta Hadrianus VI eeskujul Karl V-t, kuid ei soostunud uuendama 1523 paavsti ja keisri vahel sõlmitud liitu. 1524 saatis paavst saadikuks kuninga juurde Baldassare Castiglione. Pärast Milano vallutamist 1524 François I poolt sõlmis paavst detsembris 1524 liidu Prantsusmaaga, millega jaanuaris 1525 liitus Venezia. Pavia lahingu järel toetas Clemens VII uuesti Karli, kuid mais 1526 liitus Cognac'i liigaga, kuhu kuulusid Prantsusmaa, Milano, Firenze ja Venezia.

6. mail 1527 tungisid Itaaliasse marssinud saksa palgasõdurid Rooma ja rüüstasid seda nädala jooksul (Sacco di Roma). Clemens VII põgenes Sant' Angelo kindlusesse, kust tal õnnestus vabaneda 6. detsembril 1527, kui ta oli nõustunud Kirikuriigi linnade okupatsiooniga, lubas säilitada neutraliteeti ja maksis 400 000 tukati suuruse lunaraha. Venezia väed ja Sigismondo Malatesta okupeerisid mitmed Kirikuriigile kuuluvad alad. Hiljem õnnestus paavstil rändkaupmeheks maskeeritult põgeneda Orvietosse, kust ta siirdus Viterbosse.

1529 sõlmis Clemens VII Karl V-ga kokkuleppe usurahutuste leviku tõkestamiseks ja ristisõja korraldamiseks türklaste vastu. Kokkuleppe järgi jäi Medicitele Firenze, mille valitsejaks sai Alessandro de' Medici ja 24. veebruaril 1530 kroonis Clemens VII Bolognas Karli keisriks. See oli viimane Saksa-Rooma Keisririigi keisri kroonimine paavsti poolt.

1531 alustas paavst läbirääkimisi Prantsusmaaga. Oktoobris 1533 toimus paavsti visiit Prantsusmaale, kus tema sugulane Caterina de' Medici abiellus 28. oktoobril Marseilles's François I poja Henriga.

Suhted Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens VII oli vahendaja Poola ja Moskva suurvürstiriigi vahel peetud läbirääkimistel Leedu alade pärast.

Suhted Venemaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens VII saatis saatkonna Moskva suurvürsti Vassili III juurde.

Clemens VII ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens VII kinnitas 16. mail 1533 Ungurpilsi mõisniku Georg von Ungerni palvel muudatuse tema vapil.[1], [2]. 1534. aastal viibisid Roomas Ungern ja Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi sekretär Anton Leckau, kes soovisid, et paavst tagandaks Saare-Lääne piiskopi Reinhold von Buxhoevedeni ja kinnitaks tema asemel ametisse Wilhelmi, aga seda nad ei saavutanud.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. juulil 1532 avaldas Clemens VII konstitutsiooni 'Etsi ad singula', millega ta määras katoliku kiriku asekantslerile San Lorenzo in Damaso titulaarkiriku.

16. aprillil 1526 avaldatud bullas 'Dum consideramus' sätestas ta apostelliku sündiku volitused.

Barnabiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. veebruaril 1533 avaldatud kirjaga 'Vota per quae vos' tunnustas ta barnabiitide ordu asutamist.

Frantsiskaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. jaanuaril 1532 avaldas ta bulla 'In suprema', milles lubas frantsisklaste grupil, reformaatidel, tegeleda misjoniga. Bullaga 'Dum uberes fructus' kinnitas ta frantsiskaani ordu tertsiaaridele Hispaanias privileegid.

Kaputsiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajendatuna frantsiskaanide ordus toimunud reformiliikumisest, lubas Clemens VII 1525 peetud juubeliaastal Matteo di Bassil kanda rüüd, mille hiljem võtsid kasutusele kaputsiinid. 18. mail 1526 kirjas 'Ex parte vestra' lubas paavst kaputsiinidel elada omaette koguduses. 3. juulil 1528 avaldas ta bulla 'Religionis zellus', millega vabastas kaputsiinid kuulekusvandest frantsisklastele ja võimaldas neil asutada uue ordu.

Teatiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta rajas 24. juunil 1524 avaldatud apostelliku kirjaga 'Exponi nobis' teatiinide ordu.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1525. aastat tähistati juubeliaastana.

Clemens VII kinnitas bullas 'Provisionis nostrae' Firenzes ristimise sakramendi erivormi kasutamise.

25. jaanuaril 1526 andis ta Forli dominiiklaste konvendile induldi, et nad võiksid pidada Giacomo Salomone mälestuseks missat.

12. augustil 1530 tunnustas ta karmeliitidele antud sabatiini privileegi.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clement VII keelas bullas 'Consueverunt' ekskommunikatsiooni ähvardusel ketserlikud kirjutised.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens VII oli seotud David Reubeni ja Solomon Molko kohtuprotsessidega. Ta avaldas 7. aprillil 1524 bulla marranosi juutide kohta ja 17. detsembril 1531 bulla inkvisitsiooni tegevuse reguleerimiseks Portugalis.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beatifikatsioonid ja suhted pühade inimestega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens VII kuulutas õndsaks 6 isikut:

Ta soovitas 1525 Angela Mericil jääda Rooma.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens VII pühitses oma valitsemisajal 33 kardinali 14 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 9 prantslast ja 7 hispaanlast.

  1. konsistoorium 3. mail 1527
    1. Benedetto Accolti
    2. Niccolò Gaddi
    3. Ercole Gonzaga
    4. Marino Grimani
    5. Agostino Spinola
  2. konsistoorium 21. november 1527
    1. Gianvincenzo Carafa
    2. Enrique de Cardona y Enríquez
    3. Piero Gonzaga
    4. Girolamo Grimaldi
    5. Andrea Matteo Palmieri
    6. Antoine du Prat
    7. Sigismondo Pappacoda
    8. Antonio Sanseverino
  3. konsistoorium 7. detsember 1527
    1. Francisco de los Ángeles Quiñones
  4. konsistoorium 20. detsember 1527
    1. Francesco Cornaro
  5. konsistoorium jaanuar 1529
    1. Girolamo Doria
  6. konsistoorium 10. jaanuar 1529
    1. Ippolito de' Medici
  7. konsistoorium 13. august 1529
    1. Mercurino Arborio di Gattinara
  8. konsistoorium 9. märts 1530
    1. Bernhard von Cles
    2. Louis de Gorrevod
    3. García de Loaysa y Mendoza
    4. Iñigo López de Mendoza y Zúñiga
    5. François de Tournon
  9. konsistoorium 8. juuni 1530
    1. Gabriel de Gramont
  10. konsistoorium 22. veebruar 1531
    1. Alfonso Manrique de Lara y Solís
    2. Juan Pardo de Tavera
  11. konsistoorium 22. september 1531
    1. Antonio Pucci
  12. konsistoorium 21. veebruar 1533
    1. Esteban Gabriel Merino
  13. konsistoorium 3. märts 1533
    1. Jean d'Orléans-Longueville
  14. konsistoorium 7. november 1533
    1. Philippe de la Chambre
    2. Odet de Coligny de Châtillon
    3. Jean Le Veneur
    4. Claude de Longwy de Givry

Clemens VII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens VII oli Francesco Guicciardini, Benvenuto Cellini ja Michelangelo patroon.

Sebastiano del Piombo tegi temast 1526 ja 1531 portreed. Teda on kujutatud ka kardinalina Raffaeli 1518 valminud maalil Leo X-st.

Ta rajas 1523 Rooma Peetri kiriku ehitamiseks kongregatsiooni.

Ta rajas 1531 Granada ülikooli ja määras Ingolstadti ülikooli tulud.

Ta oli huvitatud astroloogiast, tema astroloog oli Lucas Gauricus.

1533 esitles Albert Widmanstadt talle Mikołaj Koperniku teooriat Päikesesüsteemist.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens VII kannatas Prantsusmaalt tagasipöördumisel kõhuhädade käes. Ta suri 56-aastaselt 25. septembril 1534 Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse. 6. juunil 1542 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria sopra Minerva kirikusse.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly ja 'Catholic Encyclopedia' tunnustavad tema haridust ja kogemusi, kuid taunivad tema nõrka iseloomu ja heidutatavust. Mõlemad mainivad, et Clemens VII tegutses eelkõige kui Itaalia valitseja ja Medici.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. H. von Bruiningk, N. Busch, "Livländische Güterurkunden. [Bd. 2]".
  2. Paul von Ungern-Sternberg: "Ein Wappenbrief des Papstes Clemens VII., für Georg von Ungern, Herrn zu Pürkel dd. Rom 1533 Mai 16." Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik (1907–1908): 214–215

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ivana Ait: I fiorentini a Roma durante i pontificati di Leone X e Clemente VII. Sergio Gensini, "Una "Gerusalemme" toscana sullo sfondo di due giubilei 1500 – 1525". Firenze, 2004: 31–56.
  • Pietro Balan: La politica di Clemente VII. Roma, 1884.
  • Pietro Balan: Clemente VII e l'Italia dei suoi tempi. Milano, 1887.
  • Jürgen Baumgart: Der Krönungszug Kaiser Karls V. und Papst Clemens VII. 1530 in Bologna: ein Fund in der Bibliothek des Heinrich-Suso-Gymnasiums, Konstanz. "Badische Heimat" 85, 2005: 26–30.
  • Guy Bedouelle, Patrick Le Gal: Le divorce du roi Henri VIII. Études et documents. Genève, 1987.
  • Pietro Berti: Alcune documenti che servono ad illustrare il pontificato e la vita privata di Clemente VII. "Giornale storico degli archivi toscani" 2, 1858: 102–128.
  • Victor L. Bourrilly: La première défection de Clément VII à la ligue de Cognac (août-septembre 1526). "Bulletin italien" 1, 1901: 213–231.
  • Anne-Marie Mathy Bragard: Détails nouveaux sur les musiciens de la cour du Pape Clément VII. "Revue belge de musicologie" 12, 1958: 5–18.
  • Remigius Bäumer: Martin Luther und der Papst. Aschendorff, 1982.
  • Delio Cantimori: L'influence du manifeste de Charles V contre Clément VII 1526 et de quelques documents similaires de la littérature philoprotestante et anticuriale d'Italie. "Charles-Quint et son temps". Paris, 1959: 133–141.
  • Philippe Castagnetti: Correspondance papale et construction d'une société politique: Les brefs aux princes de Clément VII. J. Boutier, "Politique par correspondance: les usages politiques de la lettre en Italie (XIVe – XVIIIe siècle)". Rennes, 2009: 57–80.
  • Gustave Constant: Clément VII et le divorce d'Henri VIII (1527–1533). Albert Dufourcq, "Mélanges Albert Dufourcq. Études d'histoire religieuse". Paris, 1932: 145–161.
  • Pierre Crabitès: Clement VII and Henry VIII. London, 1936.
  • Stefan Ehses: Die politik des Papstes Clemens VII bis zur Schlacht von Pavia. "Historisches Jahrbuch" 6, 1885: 557–603.
  • Stephan Ehses: Die päpstliche Dekretale in dem Scheidungsprozeß Heinrichs VIII. "Historisches Jahrbuch" 8, 1887: 609–628; HJ 9, 1888: 28–48; 209–250.
  • Stephan Ehses: Clemens VII. und Karl V. zu Bologna 1533. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 5, 1891: 299–307.
  • Stephan Ehses: Papst Klemens VII. in dem Scheidungsprozesse Heinrichs VIII. "Historisches Jahrbuch" 13, 1892: 470–488.
  • Stephan Ehses: Papst Clemens VII. und Heinrich VIII. von England. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 12, 1898: 225–227.
  • Hermann Fillitz: Papst Clemens VII. und Michelangelo. Das Jüngste Gericht in der Sixtinischen Kapelle. Wien, 2005. ISBN 978-3-7001-3487-9
  • Paul Flemer: Clement VII and the Crisis of the Sack of Rome. William John Connell, "Society and individual in Renaissance Florence". Berkeley, 2002: 409–434.
  • J. Fraikin: Nonciatures de Clément VII. Paris, 1906–1926.
  • J. Fraikin: La nonciature de France de la délivrance de Clément VII à sa mort. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rom"e 26, 1906: 513–564.
  • Christoph Luitpold Frommel: Unbekannte Entwürfe Sangallos für die Gräber Leos X. und Clemens' VII. H. Keller, "Italia et Germania. Liber Amicorum Arnold Esch". Tübingen, 2001: 319–358.
  • Christoph Luitpold Frommel: La Porta Santa di Alessandro VI e di Clemente VII e un'opera sconosciuta di Baldassarre Peruzzi a S. Pietro. Maria Chiabò, "Roma di fronte all'Europa al tempo di Alessandro VI". II. Roma, 2002: 571–592.
  • José María de Garganta Fábrega: El Papa Clemente VII y sus criterios jurídicos en la reforma de las órdenes mendicantes. "Anuario de historia del clerecho español" 23, Madrid 1953, 289–328.
  • Sergio Gensini: Clemente VII difensore dei diritti dei frati nella selva di Camporena. S. Gensini, "Una "Gerusalemme" toscana sullo sfondo di due giubilei 1500 – 1525". Firenze, 2004: 143–162.
  • Felix Gilbert: Alcuni discorsi di uomini politici fiorentini e la politica di Clemente VII per la restaurazione medicea. "Archivio storico italiano" 93, 2 (1935): 3–24.
  • Francisco Gimeno Blay: Documentos del Fondo de Valldigna, (A.H.N) del papado de Clemente VII. "Boletín de la Sociedad Castellonense de Cultura" 56, 1980: 483–505.
  • Kenneth Gouwens, Sheryl E. Reiss: The Pontificate of Clement VII: History, Politics, Culture. Aldershot, Hampshire UK: Ashgate, 2005.
  • Rudolf Grethen: Die politischen Beziehungen Clemens' VII. zu Karl V. in den Jahren 1523–1527. Hannover, 1887.
  • Antonio Guasti: Alcuni Brevi di Clemente VII sulte ferite e la morte di Giovanni de' Medici, estratti dagli archivi segreti del Vaticano. "Archivio storico italiano" 2, 1888: 193–204.
  • Jutta Götzmann: Der Triumph der Medici. Zur Ikonographie der Grabmäler Leos X. und Clemens' VII. in Santa Maria sopra Minerva. Joachim Poeschke, "Praemium virtutis II". Münster, 2005: 171–200.
  • Willi Hellwig: Die politischen Beziehungen Clemens' VII. zu Karl V. im Jahre 1526. Chemnitz, 1890.
  • Christian von Heusinger: Einige Bemerkungen zur Editionsgeschichte des Triumphzugs Kaiser Karls V. und Papst Clemens VII. nach der Kaiserkrönung am 24. Februar 1530 in Bologna von Nicolas Hogenberg: mit einem Anhang, der Holzschnittfries von Robert Peril. "Jahrbuch der Berliner Museen" 43, 2001: 63–108.
  • Judith Hook: Clement VII, the Colonna and Charles V: A Study of the Political Instability of Italy in the Second and Third Decades of the Sixteenth Century. "European Studies Review", 2, 1972: 281–299.
  • Hubert Jedin: Originalbriefe des Bischofs Jacob von Salza an die Päpste Clemens VII. und Paul III. betr. seine Stellung zur Reformation (1524–1536). "Zeitschrift des Vereins für Geschichte (und Alterthum) Schlesiens" 62, 1928: 82–100.
  • Eileen Kane: Documents pour le livre de prières du pape Clément VII. "Mémoires de l'Académie de Vaucluse" 3, 1994: 91–97.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • J. Martin: Charles-Quint et Clément VII à Bologne. Bulletin italien 11, 1911: 99–123, 213–223.
  • Michele Monaco: Le finanze pontificie al tempo di Clemente VII. "Studi Romani", 6, 1958: 278–296.
  • Michele Monaco: Considerazioni sul pontificato di Clemente VII. "Archivi", 27, 1960: 184–223.
  • Gerhard Müller: Zur Vorgeschichte des Tridentinums. Karl V. und das Konzil während des Pontifikates Clemens' VII. "Zeitschrift für Kirchengeschichte", 74, 1963: 83–108.
  • Gerhard Müller: Die Römische Kurie und die Reformation 1523–1534. Kirche und Politik während des Pontifikates Clemens' VII. Heidelberg, 1969.
  • Jean-Pierre Pantalacci: Léon X et Clément VII. À travers le témoignage des ambassadeurs de la République de Venise. F. Alazard, F. La Brasca, "La papauté à la Renaissance". Paris 2007: 677–691.
  • Gianni Peretti: Palazzo Ridolfi a San Pietro Incarnario e la "Cavalcata di Carlo V e Clemente VII" di Domenico Brusasorci. E. Demo, "Edilizia privata nella Verona rinascimentale". Milano, 2000: 390–394.
  • "Quando gli dei si spogliano". Il bagno di Clemente VII a Castel Sant'Angelo e le altre stufe romane del primo Cinquecento. Roma, 1984.
  • Camillo Ravioli: Le guerre dei sette anni sotto Clemente VII, l'assalto, presa e sacco di Roma, l'assedio e la perdita di Firenze dall'anno MDXXIII al MDXXXI sui documenti ufficiali. "Archivio della Società Romana di storia patria" 6, 1883: 303–444.
  • Anne Reynolds, Francesco Berni: Renaissance humanism at the court of Clement VII: Francesco Berni's Dialogue against poets in context. 1997.
  • Emmanuel Pierre Rodocanachi: Histoire de Rome. Les pontificats d'Adrien VI et de Clément VII. Paris, 1933.
  • Maria Teresa Sambin de Norcen: Michelangelo e Clemente VII: corrispondenza e corrispondenti nella genesi della sacrestia Nuova e della biblioteca Laurenziana. "Annali di architettura" 15, 2003: 75–87.
  • Rossana Sodano: Intorno ai "Coryciana": conflitti politici e letterari in Roma dagli anni di Leone X a quelli di Clemente VII. "Giornale storico della letteratura italiana" 178, 2001: 420–450.
  • J. N. Stephens: Pope Clement VII, a Florentine Debtor. "Bulletin of the Institute of Historical Research", 49, 1976: 138–141.
  • Edward Surtz, Virginia P. Murphy: The Divorce Tracts of Henry VIII. Angers, 1988.
  • Olga Zorzi Pugliese: Girolamo Benivieni seguace e difensore del Savonarola: considerazioni sul problema testuale dell'epistola a Clemente VII (1530). "Studi savonaroliani" (1995): 309–318.
  • Lorenzo Tacchella: Il pontefice Clemente VII revoca il provvedimento apostolico dell'elezione di Giovanni Morone a vescovo di Tortona. "Julia Dertona", 35, 1986: 159–166.
  • Cecilia Tasca: Il sacco di Roma (1527) e la donazione di Clemente VII alla cattedrale di Cagliari di alcune reliquie e di un trittico fiammingo. Luisa D'Arienzo, "Gli Anni Santi nella storia. Cagliari", 2000: 379–430.
  • Paul von Ungern-Sternberg: Ein Wappenbrief des Papstes Clemens VII., für Georg von Ungern, Herrn zu Pürkel dd. Rom 1533 Mai 16. "Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik" (1907–1908): 214–215.
  • Marina Valori: Alcuni cenni sui rapporti tra Francesco I Sforza e papa Niccolò V e Francesco II Sforza e papa Clemente VII. L.-D. Baldissarro, "Squarci d'archivio sforzesco". Como, 1981: 71–83.
  • Carlos Alonso Vañes: Cartas originales de Carlos V al Papa Clemente VII. "La Ciudad de Dios" 223, 2010: 725–762.
  • Herbert Millingchamp Vaughan: The Medici Popes: Leo X and Clement VII. London, 1908.
Eelnev:
Hadrianus VI
Rooma paavst
15231534
Järgnev:
Paulus III