Tsensuur

Allikas: Vikipeedia

Tsensuur on ajakirjanduse, trükkimiseks määratud teoste, näidendite, raadio ja televisioonisaadete eelnev või järgnev läbivaatamine riigiasutuse või eraõigusliku omaniku poolt eesmärgiga piirata teabe jõudmist inimesteni. Tsensuuriga võib piirata eneseväljendust (enesetsensuur) ja sõnavabadust. Tsensuuriga kaasneb olukord, kus inimesed saavad osalist, mittetäielikku teavet. Tsensuuriga saab mõjutada avalikku arvamust.

Valitsus loob tsensuuriga tegelevaid institutsioone, mis kontrollivad avaliku informatsiooni sisu, vormistust, levitamist ja sellega tegelevaid isikuid. Tsensuur võib olla seotud moraali, religiooni, mingi inimtegevuse alaga vms. Poliitiline võim (riik või sotsiaalne grupp) kehtestab tsensuuri seadusandluse või teatava tava, kirjutamata seaduste ja nn telefoniõiguse kaudu. Viimasel juhul võib tsensuur kehtida ka siis, kui seda ei ole seadustega kehtestatud ja tsenseerimiskäske jagatakse nii, et nendest ei jääks jälgi. Tsensuuriga võib kaasneda väärteabe levik, mis aitab varjata tsenseerimise tegelikke eesmärke.

Tsensuuri põhjendatakse vajaduse ja õigusega piirata informatsiooni kättesaadavust avaliku korra, kõlbluse, inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime hoidmise nimel. Seadusega võib kehtestada korra, mille kohaselt ei ole õigust ameti tõttu teatavaks saanud riigisaladust või ärisaladust või konfidentsiaalsena saadud teavet avaldada. Teabe kättesaadavust võidakse lisaks piirata inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Vajadusel reguleeritakse andmete kättesaadavust andmekaitseseaduse või tsensuuriseadusega, kuid seda võidakse takistada ka bürokraatlike vahenditega. Ühel või teisel kujul kehtib tsensuur paljudes, sealhulgas demokraatlikes riikides.

Eeltsensuur ja järeltsensuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eeltsensuur
Next.svg Pikemalt artiklis Järeltsensuur

Tsensuur võib informatsiooni sisusse, vormistamisse või levitamisse sekkuda enne selle jõudmist avalikkuseni (eeltsensuur) või pärast selle avalikkuseni jõudmist (järeltsensuur). Tõkestava eeltsensuuriga võidakse kirjutistest, videotest, filmidest jm välja võtta lõike või näitustelt jm kõrvaldada kujutava kunsti teoseid, sundida teksti ümber sõnastama või muutma teksti, pildi või filmi jne põhitähendust. Ka võidakse kehtestada postitsensuur, millega kaasneb kirjavahetuse, ajakirjanduse, filmide ja teiste postisaadetiste avamine ning tekstilõikude loetamatuks muutmine või saadetiste kõrvaldamine. Postitsensuur võidakse avalikult kehtestada näiteks sõja ajal või kinnipeetavate jälgimise korra kohaselt, kuid see võib olla ka täielikult salastatud.

Karistava iseloomuga järeltsensuur võib viia näiteks raamatute, maalide või filmide füüsilise hävitamiseni, perioodiliste väljaannete ärakorjamiseni müügilt või ka näiteks meetmeteni, mis sunnivad autorit või vahendajat oma tööd ja loomingut avalikult kahetsema. Halvemal juhul võib eel- või järeltsensuuriga kaasneda sulgemine vangistusasutusse, piinamine või isegi hukkamine. Mõnes riigis on teatavad autorid tunnistatud ebasoovitavateks isikuteks või soovitakse neid represseerida, ehkki nad elavad teises riigis.

Ka võivad ametliku tsensuuri olemasolu või poliitilise võimu (näiteks võimuloleva partei) või mõne sotsiaalse grupi (klanni jne.) kehtestatud tingimused viia avalikkuses esinejad enesetsensuurini, mis tähendab hoidumist teatavast hoiakust, mõtteviisist, väljendusviisist, teemast jm.

Enesetsensuur avaldub teatud teemade, väljendite või väljendusviiside või -vormide vältimises, autorite püüdes mõtte otsese väljaütlemise asemel kasutada ridade vahelt ütlemist (nn aisopose keel) jne. Enesetsensuuri põhjuseks on avaliku sõna avaliku kasutamise kartus. Tiit Hennoste sõnul “Inimesed ei julge avalikult öelda”. Sellel võivad olla nii psühholoogilised kui ka sotsiaalsed põhjused, viimaste hulgas kartus tagakiusamise, repressioonide, halvakspanu, avaliku kriitika jm. ees.[1]

Tsensuuri liike ja vorme[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Moraalitsensuur: ühiskonnas või sotsiaalses grupis kehtivate moraalinormide rikkumise (näiteks obstsöönsuste, pornograafia, vägivalla avaliku esitamise) keelamine, piiramine või takistamine kas seaduse jõul või tavadega.
  • Korporatiivne tsensuur: teatava sotsiaalse grupi, ametialase või huvialase grupi piirangud ja keelud kas nende omanduses (või mõju all) oleva või üldse avaliku sõna suhtes, kui see kahjustab neid või näitab neid negatiivses valguses. Korporatiivne tsensuur on seotud ühenduse, organisatsiooni, firma vajadusega säilitada oma korporatiivne identiteet.
  • Religioonitsensuur: vastavale religioonile võõraste seisukohtade ja väljendite tõrjumine, keelamine, kõrvalejätmine või neist hoidumine.
  • Sõjaväetsensuur: keeld edastada konfidentsiaalse iseloomuga ja salastatud andmeid avalikkuses või ametialaselt.
  • Poliitiline tsensuur: võimul olevate jõudude tegevus selleks, et kas seaduslike vahenditega või mõjuvõimuga takistada neile võõraid seisukohti avalikkusesse jõudmast.


Tsensuuri kronoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algaeg Euroopas

  • 1471 paavst Sixtus IV kehtestab trükiste eelkontrolli
  • 1515 Lateraani kirikukogu otsusega luuakse rooma-katoliku kiriku tsensuurikomisjon
  • 1557 esimene keelatud trükiste nimestik
  • 1559 sünnib keelatud raamatute nimekiri ehk Index librorum prohibitorum (kehtis katoliiklikes maades, nimekirju uuendati pidevalt, ajaga kogunes keelatud raamatuid üle 4000. Nimekirjad tühistati aastal 1965
  • 16. sajand: Euroopa protestantlikes maades (kuningavõim kirikuvõimust lahus) tekib riiklik tsensuur, mille eesmärk on takistada katoliku paavstide propagandat ja kaitsta reformitud kirikus levitatavat protestantlikku õpetust

18. sajand ja 19.sajandi algupool Venemaal

  • 1710–1917 Eestis reguleerivad trükisõna kasutamist Vene tsaaririigi seadused ja ukaasid, kohaliku aadli ja ka kiriku kontroll. Eraldi tsensuuriseadus puudub (kuni 19. sajandini)
  • 1783 kehtestatakse politseivõimude kontrolliõigus ja kontrollimise kord
  • 1796 keelatakse varem lubatud, ehkki kontrolli all olnud eratrükikojad ning riigi viies linnas asutatakse esimesed tsensuurikomiteed (sealhulgas Riias)
  • Keelatakse kõik aastal 1789 ilmunud trükised
  • 1799 alustab tööd Eestimaa kubermangu tsensor Tallinnas
  • 1800 keelatakse välismaalt raamatute sissevedu
  • Ülikoolide juurde luuakse tsensuuriorganid (1803–1809 on eestikeelsete tekstide tsensoriks eesti keele lektor F. D. Lenz)
  • 1804 tsensuuriseadus
  • 1826 tsensuurimäärus kohustab lugema “ridade vahelt” ja lubab tsensoril teha sisulisi parandusi, asutatakse kõrgem tsensuurikomitee
  • 1828 tekstide parandamise asemel hakatakse probleemsete lõikude või arvatava ebasoovitava suunitluse korral keelama kogu teksti
  • Asutatakse kogu maa piirides toimiva võimuga Tsensuuri Peavalitsus asukohaga Peterburis
  • 1832 määrus perioodiliste trükiste asutamise kohta (loa saamiseks kooskõlastamine 12 instantsis)
  • 1848–1855 töötab salajane järelevalvekomitee
  • 1850-1851 tsensuurireform Baltikumis: Tartus ja Tallinnas hakkab tegutsema üksiktsensor
  • 1851–1869 Carl Ferdinand Mickwitz on tsensori abi eestikeelse trükisõna alal
  • 1865–1905 kehtivad nn trükiasjade ajutised määrused

Tsensuur Baltimaadel 19. sajandi teisest poolest 1918. aastani

  • 1865 luuakse Trükiasjade Peavalitsus, mis allub siseministeeriumile. Lubasid perioodiliste väljaannete asutamiseks annab minister. Kuni 1905. aastani tehakse ajakirjandusasjade ohjeldamiseks trükiasjade ajutistesse määrustesse üle poole tuhande täienduse.
  • 1869 viiakse eestikeelsete trükiste tsensuur üle Riiga. Tsensor: Mihhail Suigusaar.
  • 1879–1882 Tsensor: Peeter Mets
  • 1884 tsensuur viiakse Tartusse, 1884 – 1892 tsensor: Eugen Jannsen
  • 1885 Tallinnas väliskirjanduse tsensor: Jüri Truusmann
  • 1892–1903 Tsensor: Jaan Jõgever
  • 1903–1905 Tsensor: Zinovi Babanov
  • 1905 avalik võitlus eeltsensuuri vastu (Jaan Tõnisson); uus trükiseadus asendab eeltsensuuri järeltsensuuriga
  • 1905–1908 sõjaseisukord, eriseadused; 1914-1917 kehtib sõjatsensuur
  • 1917 mai Ajutise Valitsuse trükivabaduse määrus; 1917 oktoober – 1918 jaanuar: enamlaste eeltsensuur
  • 1918 jaanuarist novembrini Saksa okupatsiooni aegne tsensuur

Tsensuur Eesti Vabariigis 1918–1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiseaduste järgi ei olnud Eestis (trükitoodete) tsensuuri, kuid sõnavabadust võis kitsendada kõlbluse ja riigi kaitseks. Vabadussõja algul, 1918. aasta detsembris keelati ajaleht Kommunist, mille väljaandmine läks seejärel põranda alla. Hiljem keelati veel arvukate kommunistlikud väljaanded ja Ralf Rondi luulekogu 27[2].

Konstantin Päts on öelnud Eesti Asutavas Kogus 28. mail 1920: "Mis on tsensuur? Tsensuur on oma sisu järgi sõna- ja trükivabaduse jne. kitsendamine. Kui põhiseadus lubab vabadusi kitsendada kõlbluse jne. kaitseks, siis lubab ta nende avalduste tsenseerimist, siis on meil ju tsensuur. Võib ju olla, et ta tsensuuri nime ei kanna, kuid sisu järgi on see instituut võimalik." Asutava Kogu protokollid, 28. mail 1920, protokoll nr. 134, veerg 605.

  • 1918–1923 kehtivad nn trükiasjade ajutised määrused
  • 1918 lõpp – 1920 aprill: sõjatsensuur
  • 6. november 1919 – Sõjavägede Ülemjuhataja sundmäärusega keelatakse ilma loata filmiülesvõtete tegemine sõjaliinil ja seljataga[3]
  • 1920–1940 põhiseaduse järgi trükitoodete tsensuuri ei ole; eksisteerib filmitsensuur (poliitilise politsei, haridusministeeriumi, kindralstaabi ja Tallinna koolivalitsuse esindajad)[4]; 1928. aastal oli alla 16-aastastel kinos käimine sisuliselt keelatud[5]
  • 1923 Trükiseadus (1923); 1924 lisatakse selle juurde keelatud andmete nimekiri
  • 1924 kehtestatakse pärast kommunistide mässukatset eeltsensuur, lehti vaatas läbi kapten Landsberg[6].
  • 1925 kehtestati Siseministri sundmäärusega kaitseseisukorra maa-alal filmide kontroll
  • Põhiseaduslik kriis, 1933 augustis kaitseseisukorra kehtestamine kogu maal, eelkontroll ajakirjanduse üle
  • 1933 septembris uue trükiseaduse eelnõu (loataotlemise kord loodavatele väljaannetele, piirangud)
  • 1935 antakse Kinoseadus, luuakse filmiinspektori ametikoht (Artur Adson)
  • 1938 Trükiseadus, mis kodifitseerib kõik vahepeal kehtestatud piirangud

Tsensuur Eestis 1940–1990

  • 1940 luuakse Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus, ülemaks Olga Lauristin. Algab keelatud autorite ja trükiste nimekirjade koostamine
  • 1940–1941 hävitatakse üle 200 000 raamatu. Tsensoriteks on Hilda Moosberg, Arkadi Uibo
  • 1941–1944 Saksa okupatsiooni ajal on tsenseerimine Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi, Rahvakasvatuse Peavalitsuse ja Sisedirektooriumi allasutuste käes. Trükiseid tsenseerisid Rahvakasvatuse Peavalitsuse Kirjastusamet ja kindralkomissariaadi alluvuses töötav Amt für Verlagswesen.
  • 1944 septembris taastab nõukogude võim oma tsensuuri. Kohe pärast sõda on tsensoriks Eduard Ertis, Järvamaal Endel Sõgel, Pärnus Gustav Naan jmt.[7] 1950. aastate lõpuni jätkub raamatute keelamine ja hävitamine, neil aastail algab ka nõukogude autorite keelamine
  • 1960. aastail poliitilis-ideoloogiline tsensuur mõneti lõdveneb, kuid hakkab koos stagnatsiooniga 1970. aastail jälle tugevnema
  • 1983. aasta juulis asub seoses ulatusliku kaadrivahetusega partei- ja järelevalveorganites tsensuuri senise ülema Arnold Adamsi asemel ametisse Kurt Ingerman
  • 1980. aastate teisel poolel (perestroika, avalikustamine) ideoloogiline tsensuur tugevneb: ehkki Venemaal lubatakse avalikkusse teoseid, mida varem ei lubatud, teeb EKP Keskkomitee (EKP KK I sekretär Karl Vaino, EKP KK ideoloogiasekretär Rein Ristlaan) ajaloo valusaid küsimusi käsitlevate teoste avaldamisele ja avalikele esinemistele äärmuslikke takistusi (autorite tagakiusamine, vastutavate toimetajate kõrvaldamine, trükimasinate seiskamine, psühholoogiline surve, jälitustegevus jm.)

Tsensuur Eestis nõukogude okupatsiooni ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tsensuuri kehtestamiseks võidakse luua vastavad asutused. Nõukogude Liidus oli tsensuuriametiks Trükistes Riikliku Saladuse Kaitse Peavalitsus (ebaametliku lühendnimetusega Glavlit. Ametlik nimetus oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus, mis asus Tallinnas Pärnu maantee 10 hoones.)

ENSV GLAVLIT-i ülem Arnold Adams, 1959–1983

ENSV GLAVLIT-i ülesandeks oli jälgida, et avalikkuse ette ei pääseks riigi- ja ametisaladused, kuid sellega üheaegselt tegutses Glavlit ka ideoloogilise järelevalvajana, mis toimus koostöös kohalike partei keskkomiteede osakondadega ja riigiasutustega. Tsensuuriameti nimetusele vaatamata valvati tegelikult ka näituste, teatrietenduste, filmiasjanduse ning raadio ja televisiooni järele. Lisaks kohalikule tsensuuriametile sekkus vajadusel üleliiduline tsensuuriamet, kellele kohalik tsensuur pidi kõigist oma probleemidest ja sammudest pidevalt ette kandma. Nii näiteks loeti mitmekordse valve all olnud ajakirja Looming ka Moskvas. Informatsiooni kättesaadavuse piiramise ühe vormina oli Loomingu sõjaeelne osa suletud erifondi ja sõjaeelse Loomingu kohta ei lubanud EKP Keskkomitee ja ENSV Kirjastuskomitee avaldada isegi bibliograafiat, ehkki see oli valmis.

Tsensuuri tegevus oli paralleelne ja osalt seotud teiste järelevalveasutuste (nagu KGB) tööga. Vajaduse loodi asutustes eriosakonnad. Jälgiti, kõrvaldati inimeste postisaadetisi ja kirju, erijuhtudel võidi kirjad avada ning teatud kohad loetamatuks muuta. Tsensuur oli paljus salajane ja teatud puhkudel püüti hoiduda jälgede jätmisest: korraldusi anti telefoni teel, teksti muutmisel või kõrvaldamisel sunniti oma ameti järgi tsensuuriga suhtlevat töötajat parandusi tegema oma käega jne. See võimaldas parteiorganitel ja järelevalveasutustel vajadusel väita, et tsensuuriga tegelevad mitte antud hetkel võimul olevad tegelikud otsustajad, vaid see on vabade kodanike oma initsiatiiv. Tegelikult võis tsensor siis, kui avaldaja keeldus tekstis lauset muutmast, kuraator pilti näituselt kõrvaldamast jne., koostöös parteorganitega kogu teose keelu alla panna, näituse avamise keelata.

Tsensuuri eelkontrolli ja järelkontrolliga avastatud puudujääkide pärast kandsid vastutust nii autor kui ka informatsiooni avaldamise, trükise väljaandmise, näituse korraldamise, filmi tootmise jne eest vastutanud asutuse või organisatsiooni juht. Näiteks kirjaniku “ideoloogilise praagi” eest vastutas ajakirja, ajalehe või kirjastuse peatoimetaja, kes sai igal juhul parteiliselt karistada, mis aga parteist väljaviskamise korral võis ka pärast stalinismi taandumist tähendada, et ta kaotas töö ning sai pikaks ajaks avalikkuses esinemise keelu. Sama võis tabada ka autorit. Eri asutused töötasid käsikäes ning koos ametliku represseeerimisega kaasnesid ka salastatud keelud, soovitused ning nn telefoniõigus. Vajadusel võidi ebasoovitav materjal tunnistada nõukogudevastaseks, millega kaasnes kriminaalvastutus. Rängimal juhul võis autorit või toimetajat oodata väljasaatmine maalt või vangilaager.

Parteiline järelevalve partei kohalike keskkomiteede poolt kujutas endast poliitilis-ideoloogilist tsensuuri, mille eesmärk oli välistada kriitika nõukogude võimu ja kohalike võimumeeste aadressil. See koos Glavliti tsensuuriga soodustasid autorite enesetsensuuri, mis avaldus hoidumises teatud teemadest (näiteks küüditamine) ja väljenditest (seda mitte ainult poliitilises mõttes, tsensuur võis sekkuda ka näiteks roppude väljendite kasutamisse jm). Tsensuuri mõjul ilmus tekstidesse, piltidesse ja lintidele kas pehmem väljendus või kasutati otseütlemise asemel ümbernurgajuttu, irooniat ja nn aisopose keelt ehk sellist kujundlikku ütlemist, mis andis edasi vajaliku sisu, mida kõik mõistsid, kuigi asja otseselt välja ei öeldud.

Nõukogude kord oli ka pärast stalinistlikku perioodi varjatult totalitaarne ning represseeris vajadusel ka neid, keda oli ise kasvatanud nõukogude inimesteks ning avalikult tunnustas. Perestroika nn glasnosti ajal 1985–1988 Eestis tsensuur ei leevendunud, vaid muutis veidi meetodeid ja tugevnes. EKP Keskkomitee ideoloogiaalane tsensuur ja Glavlit toimisid käsikäes, kumbki neist asutustest ei vastutanud autori, vaid ainult Moskvas asuvate parteiorganite ja Glavliti juhtorganite ees. Kogu vastutus pandi seejuures kirjastuste ja ajakirjanduse juhtidele. See, kui üks asutus viitas teise asutuse algatusele teose keelaja või muutjana ja ümberpöördult, muutis väljaspoolsetele võimatuks kindlaks teha, kes oli keelamise või muutmise tegelik nõudja ja algataja. Tsensuuriga tegelevate asutuste üle ei olnud sellist avalikkuse kontrolli nagu oli toimetajate üle, kelle töö tulemused olid selgelt näha.

Oluliselt mõjutas olukordi NLKP kaadripoliitika. Tsensuuri tugevnemisele perestroika ajal aitas kaasa see, et 1980. aastate algupoolel oli “ideoloogiarindeks” nimetatud valdkonnas aset leidnud partei- ja repressiivorganite juhtivtöötajate peaaegu täielik väljavahetamine, psühholoogiline ja tööalane surve kohale jäänutele suurenes. Eestis likvideeriti tsensuuriamet Vabariigi Valitsuse 4. oktoobri 1990. a määrusega nr 203 «Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsuse likvideerimise kohta» (RT 1990, 12, 132; RT I 1993, 18, 318).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tiit Hennoste. ”Hirm ja hääled.” – Sirp 18. juuni 2009 [1]; Gigantide kokkupõrge: Google lahkub Hiina tsensuuri alt – Eesti Päevaleht 24. märts 2010
  2. Kiri, mida ei salli seadus. Esmaspäev, 3. veebruar 1930, nr. 5, lk. 4
  3. Esimene korraldus filmi alal Eestis. Rahvaleht, 2. aprill 1940, nr. 77, lk. 10.
  4. Film ja selle hindamine. Rahvaleht, 19. juuni 1928, nr. 71, lk. 4.
  5. Filmitsensuur tegutseb! Rahvaleht, 21. juuli 1928, nr. 85, lk. 3.
  6. Leht tsensuuri ajal. Rahvaleht, 15. august 1933, nr. 95, lk. 3.
  7. Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn 1996, lk. 63

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]