Orienteerumine

Allikas: Vikipeedia
Orienteeruja kontrollpunktis
Väljavõte orienteerumiskaardist

Orienteeruja vajab orienteerumiseks kaarti ja kompassi. Samas pole ükski maastik ega rada korduv. Orienteerumisel sõltub paljugi orienteeruja oskusest kaarti tõlgendada.

Orienteerumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni järgi on orienteerumine spordiala, kus orienteeruja liigub iseseisvalt maastikul, kasutades selleks ainult kaarti ja kompassi. Eraldistardi puhul peab orienteeruja läbima raja üksi. Ühis- ja viitstardi puhul võivad võistlejad joosta rajal koos, kuid orienteerujad peavad siiski iseseisvalt kaarti lugema. Samuti peab orienteeruja raja läbima võimalikult kiiresti, kusjuures marsruudi saab võistleja teada alles stardijoonel.[1] Samas on tegemist spordialaga, mis sobib paljudele inimestele, olenemata vanusest või soost. Orienteerumise eeliseks on see, et orienteeruja valib endale sobiva kiiruse, liigub looduses ning peab samaaegselt mõtlema ja liikuma.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerumine on alguses saanud peamiselt Norra ja Rootsi sõjavägedes kasutatud navigeerimistestist. Esimesed orienteerumisvõistlused toimusid 1897. aastal Norras. Esimesed Euroopa meistrivõistlused korraldati 1962. aastal Norras. Maailmameistrivõistlusi hakati korraldama 1966. aastast ja esimesed toimusid Soomes. Rahvusvaheline Orienteerumisspordi Föderatsioon IOF International Orienteering Federation loodi 1961. aastal. IOF-i peakorter asub Helsingis ja sinna kuulub 78 liikmesriiki.[2]

Orienteerumisest lähemalt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerumise all mõistetakse tavaliselt eeskätt orienteerumisjooksu. Rahvusvaheline Orienteerumisföderatsioon ja Eesti Orienteerumisliit tunnustavad eraldi orienteerumisaladena ka suusaorienteerumist, rattaorienteerumist ja täpsusorienteerumist.

Orienteerumise põhiliigid on suundorienteerumine ja valikorienteerumine. Suundorienteerumises tuleb kontrollpunktid läbida etteantud järjekorras, oluline on raja läbimise kiirus. Valikorienteerumises on etteantud kontrollaeg, mille jooksul tuleb läbida võimalikult palju kontrollpunkte. Pika kontrollajaga võistkondlikku valikorienteerumist nimetatakse rogainiks.

Suundorienteerumise radu jagatakse distantsi pikkuse järgi sprindiks, lühirajaks, tavarajaks ja pikaks rajaks. Võistlusi peetakse ka öises orienteerumises. Individuaalvõistlused toimuvad peamiselt eraldistardiga (stardiintervall enamasti 1–3 minutit), kuid korraldatakse ka ühisstardiga võistlusi. Ühisstardiga võistluste puhul kasutatakse sageli hajutust (paralleelpunkte), et vältida koosjooksmist. Lisaks individuaalvõistlustele korraldatakse ka teatevõistlusi ja võistkondlikke võistlusi.

Orienteeruja tähtsamad võistlusvahendid on kaart ja kompass. Orienteerumiskaardid on tavaliselt mõõtkavas 1:10000 või 1:15000, sprindis 1:5000 või 1:4000. Orienteerumiskaartide joonistamisel kasutatakse rahvusvaheliselt kokkulepitud leppemärke. Võistlusi peetakse enamasti metsaga kaetud maastikel, sprindivõistlusi tavaliselt linnas või pargis. Võistlejatel on keelatud enne võistlusi maastikuga tutvuda. Sama maastikuosa katvaid vanu kaarte tohib siiski uurida.

Maastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerumine nõuab orienteerujalt väga head vastupidavust. Joostakse erineval maastikul ja pinnasel, mis ühe võistluse raames võib olla näiteks nii mägine, kaljune kui ka soine. Samuti erineb metsa läbitavus. On raskesti joostavad metsad, raiesmikud ning teised halva nähtavuse või läbitavusega alad. Samas võib võistlusmaastikuks olla näiteks hea nähtavuse ja läbitavusega palumännik. Siiski toimub orienteerumine suurem osa ajast metsamaastiku pehmel pinnasel. Maastiku pidev muutumine nõuab orienteerujalt erinevat sammupikkust ning füüsilist vastupidavust.[3] Samuti ei tohi orienteerujad vahetult enne kasutada võistlusmaastikku, kuid loodushoiu, metsanduse, jahinduse jms seotud aspektid jäävad kehtima.[1]

Kaart[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerumiskaardi puhul on tegu täpse topograafilise kaardiga, millel peavad olema kujutatud kõik maastikul olevad objektid. Sealjuures peab kaart andma informatsiooni pinnavormide, maapinna ja joostavuse kohta. Kaardil peavad olema märgitud maakasutus, hüdrograafia, asustus, ehitised, teed ning teised kaardi täpseks kujutamiseks vajalikud objektid. Tähtsaimaks orienteerumiskaardi objektiks on reljeef, sest selle kaudu on võimalik maastikku kujutada kolmemõõtmelisena. Reljeefi kaudu pole oluline kajastada maapinna absoluutset kõrgust, vaid relatiivset kõrguste vahet. Samuti on orienteerumiskaardile märgitud magnetilise põhjasuuna jooned.[4]

Kaart on joonistatud, kasutades leppemärke. Leppemärkidega tähistatuna on taimestik ja läbitavus märgitud valge ja rohelise värviga. Kehtib reegel, et mida tumedam roheline on kaardil kujutatud, seda raskemini läbitav on maastik. Sinisega märgitud objektid tähistavad kaardil vee ja veekogudega seonduvat. Avatud alade jaoks on kasutusel kollane värv. Mida tumedamat kollast kaardil kujutatud on, seda paremini on maastik läbitav. Reljeef ning muu maastikuvormidega seotu on kaardil kujutatud pruunina. Samas on nii kivid kui ka inimese ehitatud objektid kaardil kujutatud mustana. Rada ja selle tähistused on kaardile kantud violetsena.[5] Starti kujutatakse kaardil kolmnurgana, kontrollpunkti ühekordse ja finišit kahekordse ringina. Samuti on punktid omavahel joonega ühendatud.

Tavaraja kaartide mõõtkava peab põhiklassides olema 1:15000, lühirajal 1:15000 või 1:10000 ning sprindis 1:5000 või 1:4000.[1] Mõõtkava suurus näitab ära, millises vastavuses on maastik kaardiga, näiteks 1:15000 puhul vastab 1-le sentimeetrile kaardil 150 meetrit maastikul. Samuti on kaardile märgitud kõrgusjoonte vahe, mille abil orienteeruja saab hinnata, kui järsk on tõus või langus. Mida tihedamalt on kõrgusjooned kaardile märgitud, seda järsem on maastik. Kõige sagedamini on kaardil kasutatud kõrgusjoonte vahe 2,5 või 5 meetrit, mis on märgitud h2,5 või h5-na.[6]

Punktikoha täpseks määratlemiseks on kaardile trükitud ka legend, kuhu on märgitud täpsem informatsioon kontrollpunkti kohta.[7] Sümbolitena on edasi antud näiteks andmed punkti asukoha kohta mingi objekti suhtes.

Kaardilugemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaardi mõistmiseks on vaja teada, mida on kaardil kujutatud. Selleks on vajalik aru saada leppemärkidest. Samuti peab orienteeruja tajuma maastikku. Et kaarti kiiremini lugeda, peab orienteeruja ebavajaliku info kõrvale jätma. Lisaks sellele ei tohi orienteeruja sattuda paralleelsituatsiooni (olukord, kus maastikul asetseb kõrvuti mitu sarnast maastikuobjekti ning orienteeruja loeb end valele objektile, pidades seda õigeks kohaks) ning aja kokkuhoiu mõttes tuleb jooksu ajal kaarti ette lugeda. Orienteeruja peab kogu jooksu vältel mõistma, kus ta kaardil asub ning kuhu suundub. Kiireks ja edukaks kaardilugemiseks peab orienteeruja oskama kasutada kompassi. Kompass on oluline kaardil oleva maastikupildi õige suuna määramiseks, jooksmisel suuna hoidmiseks ja suuna kontrollimiseks.[3] Et kaardi suund oleks kompassiga vastavuses, peab kompassinõela põhjasuunda näitav ots (üldjuhul punane) näitama kaardi ülemise serva poole. Ilma kompassita orienteerudes tuleb kaarti lugedes jälgida, et objektid paikneksid kaardil samas suunas, kus maastikulgi.[8] Kõige kindlam on orienteerumiseks kasutada hästi arusaadavaid objekte, näiteks teid, kraave, kõrgendikke, õhuliine, kaevikuid ning teisi selgeid objekte. Siiski tuleb isegi kindlaid objekte kasutades hoida kaardi suunda õigena. Selleks peab orienteeruja liikuma kaardi suhtes, mitte liigutama kaarti.[9]

Olukorda, kus kaarti on loetud valesti, nimetatakse veaks. Viga võib tekkida, kui puudu on tehnilistest oskustes, kehalisest võimekusest või mõistusest. Samuti võib orienteeruja eksida ka kõigi nende tegurite koosmõjul. Füüsiliste põhuste tõttu võib jooksja rajal eksida, kui ta jookseb kiiremini, kui on võimeline kaarti lugema. Samuti raskendavad kaardilugemist halb jooksutehnika ja väsimus. Vaimsetest teguritest mõjutavad orienteeruja kaardilugemise edukust stress, keskendumine, eneseusk ning näiteks ka teiste orienteerujate käitumine maastikul.[3]

Rada[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerumisrada on maastikule märgitud kontrollpunktidena ning kaardile violetse ringina. Orienteeruja ülesanne on rajameistri ette antud rada läbida nii, et punktid on võetud õiges järjekorras.[7]

Start[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerujad stardivad stardiprotokolli alusel ühe- kuni kolmeminutiliste vahedega individuaalvõistluse korral või masstardiga näiteks teatevõistluse puhul. Võistleja võib võtta oma võitlusklassi kaardi stardihetkel või pärast seda. Koht, kus rada algab, on kaardil tähistatud kolmnurgana ning juhul, kui rada ei alga stardialas, viib kaardil tähistatud kohani märgistus.[1]

Enne stardialasse sisenemist peab võistleja tühjendama rajal kasutatava märkeseade SPORTidenti ehk SI-kaardi. Tühjendamine on oluline, et SI-kaardil jätkuks piisavalt kohti eelseisva võistluse jaoks. Selleks on stardialas vastavalt märgistatud ja programmeeritud jaamad ,,CLEAR" ja ,,CHECK" ehk ,,tühjenda" ja ,,kontrolli".[10]

Finiš[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerumisrada lõpeb finišipunkti märkega. Pärast finišit peab orienteeruja kohtunike juures SI-kaardilt andmed maha lugema.[10]

Päevakud ja võistlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerumises toimuvaid iganädalasi üritusi nimetatakse orienteerumispäevakuteks. Neid üritusi korraldavad tavaliselt orienteerumisklubid. Orienteerumispäevakutel saavad nii harrastajad kui ka tipporienteerujad lihvida oma oskusi erineva tasemega radadel. Päevakutel osalemiseks ei pea orienteerujad end ka varem registreerima, piisab kohapealsest kirjapanemisest.[7]

Erinevalt päevakutest on võistlustele vaja eelnevalt registreeruda. Samuti eeldab näiteks Eesti meistrivõistlustel osalemine EOLi litsentsi olemasolu. Samuti ei saa võitlusel osalev orienteeruja valida endale meelepärast rada ise, vaid see on ette antud vastavalt tema võistlusklassile.

Võistlusklassid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orienteerujad on vastavalt eale ja soole jaotatud võistlusklassidesse. Kuni 20-aastased noored saavad võistelda kas enda vanusele vastavas klassis või vanemate konkurentidega, kaasa arvatud põhiklassis, kuid mitte vanematega kui põhiklassi jooksjatega. Samuti ei või põhiklassi orienteerujad joosta ei noorte ega veteranide võistlusklassides. Põhiliseks võistlusklassiks on N ja M 21, viimane noorteklass on M, N 20 ning esimene veteranide klass M, N 35. Lisaks põhiklassi arvestusele võib M, N 21 arvestuses olla ka näiteks harrastajate arvestus. Pärast põhiklassi toimub võistluste arvestus veteranide klassides, kus vanemad jooksjad võivad võistelda endast nooremate veteransportlastega.[1]

Orienteerumine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene orienteeriumisvõistlus Eestis korraldati 19. juunil 1926 Pirital. Tänapäevaste põhimõtete järgi peetud orienteerumine 4,9 km 5 KP-ga rajal võitis ajaga 29.18,8 Tartu ülikooli majandusüliõpilane Julius Tiisfeldt, tol ajal tuntud kergejõustiklane (Varssavi 1924. aasta ülemaailmsete üliõpilasmängude võitja keskmaajooksus).

Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused orienteerumises peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel.

Orienteerumises peetakse hulgaliselt pikkade traditsioonidega rahvavõistlusi: öine teade Jüriööjooks (alates 1960, võistkonnas 3 meest ja 2 naist), kahepäevased Suvejooks ja Suunto games, mitmepäevajooksud Ilves-3 ja Kobrase karikas (toimunud on ka 4EST, aga selle korraldamine lõpetati aastal 2006), rahvusvahelise mainega teatemitmepäevajooks Ilvesteade. Populaarseid igamehevõistlusi neljapäevakute nime all korraldatakse üle Eesti, esimene taoline toimus Kloostrimetsas 11. juunil 1964 (idee Rain Lahtmetsalt, käivitaja Toomas Kerem).

8. juunil 1959 loodi Eesti NSV Matkaspordi Föderatsiooni juures orienteerumisspordi komitee, mille esimeheks valiti Aleks Kaskneem. Seda on tähistatud aastaid kui Eesti Orienteerumisspordi Föderatsiooni asutamist, peetud niinnimetatud juubeleid (1969, 1974, 1979, 1984). Nii matkajaid kui orienteerujaid ühendav Eesti NSV Matkaspordi Föderatsioon reorganiseeriti 1960 Eesti NSV Matka- ja Orienteerumisspordi Föderatsiooniks: 15. mail 1960 peeti föderatsiooni presiidiumi esimene koosolek, kus presiidiumi esimeheks valiti Armult Reinsalu.

Iseseisev Eesti NSV Orienteerumisspordi Föderatsioon (EOF) moodustati Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu presiidiumi otsusega 16. oktoobril 1962 ning selle esimesel pleenumil 16. detsembril 1962 valiti presiidiumi esimeheks (presidendiks) Anto Raukas.

EOF reorganiseeriti 6. detsembril 1987 Eesti NSV Orienteerumisliiduks (EOL); otsuse kinnitas Eesti NSV Riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomitee 29. aprillil 1988.

EOF/EOLi presidendid:

Rahvusvahelisesse Orienteerumisspordi Föderatsiooni IOF võeti Eesti vastu 10. juulil 1992, kuigi positiivne telefoni-hääletus Eesti tunnustamiseks oli tehtud kohe pärast taasiseseisvumist 27. septembril 1991.

Esimene orienteerumisklubi Eestis, OK Ilves, loodi 3. oktoobril 1978 Tartus (algataja Arvo Kivikas), järgnesid Orion (1979) ja Kape (1981). 1. jaanuaril 2000 oli Eestis 38 orienteerumisklubi.

Maailmameistrivõistluste medaleid on Eestisse toodud neli: 2010 võitis Tõnis Erm rattaorienteerumise sprindidistantsil hõbeda, 1991 orienteerumisjooksus Sixten Sild pronksi, 1994 suusaorienteerumises Maret Vaher pronksi ja 2008 rattaorienteerumise sprindis Tõnis Erm pronksi.

Juunioride maailmameistrivõistlustel orienteerumisjooksus võitis Eveli Saue 2003 pronksmedali lühirajal. 2006 võitsid Mihkel Järveoja, Timo Sild ja Markus Puusepp teatekulla. Markus Puusepp võitis ka tavarajal pronksi.

Maailmakarika osavõistlustel kolme sekka on tulnud: Sixten Sild võitis orienteerumisjooksu 1996 ja 1998; Inno Ling oli orienteerumisjooksus kolmas 1992; Külli Kaljus orienteerumisjooksus teine 1994 ja kaks korda kolmas (1996 ja 1998); Mall Alev orienteerumissuusatamises korra teine ja kolmas 1997; teatejooksu meeskond (Rene Ottesson, Alar Viitmaa ja Armo Hiie) teine 1998; Timo Sild orienteerumisjooksus kolmas 2014.

Euroopa noorte meistrivõistlustel on sprindis medaleid võitnud Eveli Saue (pronks 1998, hõbe 2000). 2006 võitis M16 vanuseklassis Lauri Sild kuldmedali tavarajal. Teates võitsid pronksi M16 vanuseklassis Raido Mitt, Kenny Kivikas ja Lauri Sild. 2007 võitsid M16 vanuseklassis Raido Mitt, Tauno Tiirats ja Kenny Kivikas teates hõbemedali.

Eesti meistrivõistluste medaleid on kõige rohkem Maret Vaheril 61 19862002 (seisuga 30. detsember 2002), neist kuldmedaleid 34. Meestest on kõige rohkem Eesti meistriks tulnud Sixten Sild – 35 korda (medaleid aastatel 19851999 kokku 50).

Maailmakarika osavõistlusi on Eestis peetud kolmel korral: orienteeriumissuusatamises 1995 Haanjas ja 1999 Käärikul ning orienteeriumisjooksus 1998 Otepääl.

2003 aastal toimusid Põlvas Juunioride maailmameistrivõistlused orienteerumisjooksus, korraldaja klubi Põlva Kobras.

Esmakordselt peeti Eestis Euroopa meistrivõistlusi orienteerumisjooksus 2006. aastal, keskusega Otepääl. Sprint toimus Tartus, lühirada Haanjas ning tavarada ja teade Otepääl. Tavarajal jättis Olle Kärner pronksi Eestisse.

2017. aasta juulis toimuvad Eestis maailmameistrivõistlused orienteerumisjooksus, keskusega Otepääl.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Competition rules for International Orienteering Federation (IOF) Foot orienteering events[1]
  2. http://orienteering.org/about-the-iof/national-federations/
  3. 3,0 3,1 3,2 S.Sild, "Treening Kasulikke nõuandeid orienteerujatele ja nende treeneritele" 2011
  4. Rahvusvahelised nõuded orienteerumiskaartide koostamiseks [2]
  5. Sisekaitseakadeemia- Orienteerumine: leppemärgid[3]
  6. Sisekaitseakadeemia- Orienteerumine: kõrgusjoonte vahe[4]
  7. 7,0 7,1 7,2 Eesti Orienteerumisliit- Mis on orienteerumine [5]
  8. Sisekaitseakadeemia- Orienteerumine: Asukoha kindlaksmääramine ja kaardi orienteerimine[6]
  9. Sisekaitseakadeemia- Orienteerumine: Liikumistee valik ja liikumine maastikul[7]
  10. 10,0 10,1 Eesti Orienteerumisliit- SPORTident märkesüsteemi kasutamine [8]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]