Oder

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kultuurtaimest; taimede perekonna kohta vaata artiklit Oder (perekond); jõe kohta vaata artiklit Odra.

Oder
Ohra.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Kõrreliselaadsed Poales
Sugukond: Kõrrelised Poaceae
Perekond: Oder Hordeum
Liik: Harilik oder
Ladinakeelne nimetus
Hordeum vulgare
Sünonüümid
  • Hordeum aegiceras Nees ex Royle
  • Hordeum distichon L.
  • Hordeum hexastichon L.
  • Hordeum hexastichum L.
  • Hordeum irregulare Aberg & Wiebe
  • Hordeum sativum Pers.
  • Hordeum vulgare var. trifurcatum (Schlecht.) Alef.[1]
Illustratsioon
Kahe- (Hordeum distichon) ja kuuerealine oder (Hordeum vulgare var. hexastichon)
Odrapõld
Odrast ja kaerast valmistatud toidud

Oder ehk harilik oder (Hordeum vulgare) on kõrreliste sugukonda odra perekonda kuuluv teravili.

Rammututid odra põllus

Harilik oder on kultuurtaim, mis on külvipinnalt (541 tuhat km²) maailmas nisu, maisi ja riisi järel neljandal kohal.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Narmasjuurestik areneb 4–8 idujuurest. Teiste teraviljadega võrreldes on hariliku odra juurestik mõnevõrra väiksem. 85% juuremassist paikneb 20–25 cm sügavusel. Püstine kõrs on õõnes ja selle pikkus on tavaliselt teistest teraviljadest mõnevõrra väiksem (50–80 cm[2]). Leht on rööproodne ja keelekesega. Lehtede alusel asetsevad suured teravad kõrvakesed. Õisikul on pea, lüliline peatelg ja üheõielised 3-kaupa asetsevad pähikud, mille alusel paiknevad 2 liblet. Õiel on 2 emakat ja 3 tolmukat ning seda ümbritsevad välis- ja sisesõkal. Viljaks on sõkaldega kaetud teris.[3]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik oder (Hordeum vulgare) arenes välja metsikust odrast (Hordeum spontaneum), mis kasvab looduslikult Lähis-Idas. Metsiku odra ja loodusliku kaheteranisu (Triticum dicoccoides) teriseid on inimesed toiduks tarvitanud juba ligi 19 000 aastat tagasi. Selle perioodi arheoloogiline leiukoht asub Kinnereti järve lõunakaldal. Veel on metsiku odra teriseid leitud 10–12 tuhande aasta tagusest perioodist Süüriast Tell Abu Hurreyra linna lähedalt. Seda perioodi loetakse ka odra kultiveerimise alguseks. Alates 8000 eKr pärinevate Lähis-Ida leiukohtade arv suureneb märgatavalt, mis viitab teraviljade üha laiemale kultiveerimisele Viljaka poolkuu regioonis. Esialgu kultiveeriti peamiselt kahetahulist kestjat otra, kuid neljandal aastatuhandel eKr ületas kuuetahulise odra kasvatamine kõiki teisi kultiveeritavaid teraviljasorte. Viiendal aastatuhandel eKr kultiveeriti otra Niiluse deltas (levides sealt Etioopia mägismaale), Taga-Kaukaasias, Kaukaasias ja Hindustani poolsaare mäepiirkondades. Neljandal aastatuhandel eKr levis oder Vahemeremaade lääneossa ja kolmandal aastatuhandel Kesk- ja Põhja-Euroopasse.[4]

Kõige kauem tuntakse kuuerealist otra. Seda kasvatasid egiptlased, indialased, juudid ja kreeklased. Vana-Kreekas viljeldi ka kahe- ja kolmerealist otra. Roomlased kasvatasid peamiselt kuuerealist otra, sest see valmis kõige varem. [5]

Vanaajal tarvitati otra peamiselt loomasöödaks, vähem tehti temast leiba. Nii Vana-Egiptuses kui Vana-Kreekas pruuliti odrast õlut. Roomlaste meelistoiduks oli odratangudest valmistatud polenta. [5]

Odra kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oder on tähtis kultiveeritav teravili Põhja-Aafrika mitmes piirkonnas, Kesk-Aasia mägipiirkondades, Aafrika Sarvel, Andides ja Ida-Euroopas. Otra kasvatatakse peamiselt piirkondades, kus kliima ei sobi teiste teraviljade kultiveerimiseks või kus kasvatustingimused pole soodsad sooldunud pinnase tõttu. Oder talub hästi vähest sademete hulka (alla 300 mm) ja mäestikukliimat.[6] Odra viljelemise põhjapiiriks on 70° põhjalaiust ning mägedes (Himaalaja ja Andid) kasvatatakse otra kohati kuni 4700 m kõrgusel.[7]

Oder kasvab kõige paremini parasniisketel neutraalse reaktsiooniga viljakatel muldadel. Taim talub hästi põuda ning idandid taluvad negatiivseid õhutemperatuure kuni −7 °C.[7]

2009. aastal toodeti maailmas 150,27 miljonit tonni otra ja odrapõldude kogupindala oli 54,13 miljonit hektarit. Viimase 40 aastaga pole tootmine palju suurenenud (ligi 27%) peamiselt urbaniseerumise ja nisu eelistamise tõttu.

Suurimad tootjad 2009. aastal[8]
Riik Toodang Osakaal
Venemaa Venemaa 17 880 760 t 11,9%
Prantsusmaa Prantsusmaa 12 879 600 t 8,6%
Saksamaa Saksamaa 12 288 100 t 8,2%
Ukraina Ukraina 11 833 100 t 7,9%
Kanada Kanada 9 517 200 t 6,3%
Austraalia Austraalia 8 098 000 t 5,4%
Hispaania Hispaania 7 399 700 t 4,9%
Türgi Türgi 7 300 000 t 4,9%
Suurbritannia Suurbritannia 6 969 000 t 4,6%
USA USA 4 949 370 t 3,3%
Maailm kokku 150 271 573 t 100%

Oder on teiste teraviljadega võrreldes üsna lühikese kasvuajaga. Sordist ja kasvukoha kliimast sõltvalt on odra kasvuperiood 60–115 ööpäeva. Neljatahuline oder kasvab Eestis ligi 80 ööpäeva. Otra eristatakse selle järgi, mitu tera on odrapeas ridamisi. Vastavalt sellele eristatakse kahe-, nelja- ja kuuetahulist otra. Odratera võib olla kas kestaga või ilma. On nii tali- kui ka suviodra sorte.[9] Taliotra kasvatatakse eelkõige Lääne- ja Kesk-Euroopas, Ukrainas ja Venemaa lõunaosas. Külmakartliku taimena pole taliodra kasvatamine Eestis kuigi hästi õnnestunud.[7]

Eksport ja import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi suurem osa kasvatatud odrast tarbitakse tootjariigis, läheb ligi 20% kogutoodangust ekspordiks. Suurimad odra eksportijad olid 2008. aastal Ukraina (5,74 miljonit tonni), Prantsusmaa (5,02), Austraalia (3,49), Kanada (2,35) ja Saksamaa (1,66). Suurimad importijad olid aga Saudi Araabia (7,85 miljonit tonni), Belgia (1,78), Süüria (1,53), Iraan (1,42) ja Holland (1,33).[10]

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on odrakasvatuse kohta vanimad andmed Asva linnusasulast esimese aastatuhande algusest eKr.[7]

2010. aastal toodeti Eestis 297 300 tonni otra, mis vähenes eelmise aastaga võrreldes 12,6%. Odratoodang moodustas teraviljatoodangust 39,7%. Otra edestas 338 500 tonniga nisu ning järgnesid 61 300 tonniga kaer ja 29 500 tonniga rukis. Odrapõldude kogupindala oli 1218 km² ja keskmine saagikus oli 248,6 kg/ha.[11] Viimastel aastatel on odrakasvatamine järk-järgult vähenenud, 1991. aastal oli odrapõldude kogupindala 28,48 km².[12]

Suviodra kasvatamine Eestis 1980–2010[12]
1980 1982 1984 1986 1988 1990 1992 1994 1996 1998 2000 2002 2004 2006 2008 2010
Külvipind,
km²
2688 2718 2398 2730 2910 2637 2682 2179 1480 1668 1651 1299 1270 1415 1357 1218
Saagikus,
tuhat tonni
574,1 630,1 620,1 610,8 303,7 599,9 300,8 339,5 317,1 272,8 347,5 249,4 292,9 301,4 346,2 295,4

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Odrateradest valmistatakse tavaliselt tangusid, kruupe ja jahu. Jahust valmistatakse omakorda pagaritooteid ning tangust ja kruupidest peamiselt putru. Jahust saab valmistada Eesti rahvustoiduks peetavat odrakaraskit. Enne kohviubade laiemat levikut valmistati sageli odrast viljakohvi. Lisaks on läbi aegade otra kasutatud tangu- ja verivorstide ning kama valmistamisel. Odrajahu lisatakse pagaritoodete taignasse. Leivaküpsetuseks on väärtuslikumad tärkliserikkad odrasordid. Lisaks valmistatakse odrast odrahelbeid, odralinnaseid, linnaseekstrakti, õlut jm. Umbes 75–80% maailma odratoodangust läheb loomasöödaks, peamiselt sigadele.[9]

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keedetud odrakruupide (lisanditeta) toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud alljärgnevates tabelites.

Toitained[13]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Vesi 68,80 g
Kalorsus 123,0 kcal
Süsivesikud 28,22 g
Valgud 2,26 g
Lipiidid 0,44 g
Tuhk 0,27 g
Kiudained 3,8 g
Toiteelemendid[13]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaalium (K) 93,0 mg
Fosfor (P) 54,0 mg
Magneesium (Mg) 22,0 mg
Kaltsium (Ca) 11,0 mg
Naatrium (Na) 3,0 mg
Raud (Fe) 1,33 mg
Tsink (Zn) 0,82 mg
Vask (Cu) 0,11 mg
Mangaan (Mn) 0,26 mg
Seleen (Se) 8,6 μg
Vitamiinid[13]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
B1 0,08 mg
B2 0,06 mg
B3 2,06 mg
B4 13,4 mg
B5 0,14 mg
B6 0,12 mg
C
Foolhape 16,0 μg
K 0,80 μg
Luteiin+
zeaksantiin
56,0 μg
Aminohapped[13]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Glutamiinhape 591 mg
Proliin 269 mg
Leutsiin 154 mg
Aspartaamhape 141 mg
Fenüülalaniin 127 mg
Arginiin 113 mg
Valiin 111 mg
Seriin 95 mg
Alaniin 88 mg
Lüsiin 84 mg
Isoleutsiin 83 mg
Glütsiin 82 mg
Treoniin 77 mg
Türosiin 65 mg

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Hordeum vulgare".. Integrated Taxonomic Information System. Kasutatud 06.01.2011. (inglise)
  2. Oder Hordeum. HERBA. Historistlik Eesti rahvameditsiini botaaniline andmebaas. Kasutatud 17.01.2011.
  3. "Odra botaaniline iseloomustus". www.pikk.ee. Eesti põllu- ja maamajanduse infoportaal. Kasutatud 17.01.2011.
  4. Gustavo A Slafer, Jose Luis Molina-Cano, Roxana Savin, Jose Luis Araus, Ignacio Romagosa. "Barley Science: Recent Advances from Molecular Biology to Agronomy of Yield", CRC Press, 2002. ISBN 978-1560229094
  5. 5,0 5,1 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 42
  6. Other Field Food Crops ACTIVITIES Food Barley Improvement. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 06.01.2011. (inglise)
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Eesti Entsüklopeedia, 7. köide, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994.
  8. "Food and Agriculture Organization of the United Nations: Production". faostat.fao.org. Kasutatud 23.12.2010. (inglise)
  9. 9,0 9,1 Heino Kiik. "Maailma viljad", Tallinn: Valgus, 1989
  10. "Food and Agriculture Organization of the United Nations: Trade". faostat.fao.org. Kasutatud 06.01.2011. (inglise)
  11. "Teraviljaturu ülevaade". www.epkk.ee. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. (PDF) Kasutatud 06.01.2010. (inglise)
  12. 12,0 12,1 "Taimekasvatussaaduste tootmine". Statistika andmebaas. Kasutatud 06.01.2011.
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov. Kasutatud 06.01.2011. (inglise)