Barokk

Allikas: Vikipeedia

Barokk on stiil, mis oli iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele.

Sõna 'barokk' tuleneb portugalikeelsest sõnast barocco, mis tähendab ebakorrapärast pärli. See oli algselt pilkenimi, mis anti ajastule 18. sajandi keskel, kuna tol ajal peeti ajastu stiili ebaloomulikuks, kummaliseks ja liialdavaks. Kuid hiljem, 19.–20. sajandi vahetusel, võetigi see perioodi nimetusena kasutusele.

Arhitektuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates ca 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) üli-dekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates ca 1760–70ndatest aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist – seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks. Tihtipeale esines neobarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Neobarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone.

Näited Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maalikunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia maalikunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia maalikunstnikud eelistasid soojasid ja küpseid toone. Maalikunstis valitsesid tumedamad toonid, kujutatava ümarus ja keerukus. Kompositsioon oli sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Maalisid sujuvate värviüleminekutega kuid ilma kindlate piirjoonteta. Tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, seega oli nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsad stseenid. Palju on neis ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke. Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad. Tahvelmaalile eelistatakse Itaalias seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, kus on tõelisus ja kus on maalitud detail. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel, ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks.

1585. aastal asutasid vennad Carraccid Bolognas kunstiakadeemia, kus nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine ja teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja laadide ühendamine ehk eklektitsism. Kõrvuti ekletitsismiga arenes Itaalias ka teine kunstivool, milleks oli naturalism ja selle suurimaks esindajaks oli Caravaggio. Tema maalis lihtrahvast nii nagu nad tegelikult olid. Tema töödes oli oluline osa valgusel ehk valgus suundus ülevalt ühest punktist alla tegelaskujudele nn. keldriluugivalgus. Tema usuteemalistest maalidest on tuntumad: "Peetruse ristilöömine", "Lautomängija".

Prantsuse maalikunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mida vahel nimetatakse ka vana klassitsismiks. Selle aluseks oli ratsionalism. Vana klassitsism on rangem ja rahulikum ja otsest eeskuju võeti Kreeka ja Rooma kunstist ning renessansist.

Prantsuse maalikunsti mõjukaim maalija oli Nicolas Poussin. Tema kuulsaimad tööd on suuremõõtmelised, allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Ta on kuulus ideaalmaastike looja. Tema maastikud on fantaasiavili, mitte tegelikkus. Igale tema maastikule oli joonistatud juurde ka alati üks inimene. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks. Tuntud teos on näiteks "Maastik surnukehaga".

Veel üheks tuntuks maastikumaalijaks oli Claude Lorrain. Tema maastikes laiuvad kaugusesse minevad vaated, mille esiplaanil on puudegrupid, sambad, varemed. Tema töödes valitseb selgus ja rahu. Tema kuulsaim teos on "Odysseuse loovutamine".

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]