Suur rahvasterändamine

Allikas: Vikipeedia

Suur Rahvasterändamine

III-II a.tuh. I pool Põhja-Saksamaal, Taanis ja Lõuna-Skandinaavias kujuneb välja germaanlaste hõim II saj. lõpp e.Kr. Germaanlased ründavad Roomat - roomlaste ja germaanlaste vaenutsemise algus I saj. e.Kr. Julius Caesari teoses “Märkmeid Gallia sõjast” mainitakse esmakordselt germaanlasi 98.a.p.Kr. Rooma kirjanik Tacitus kirjeldab oma teoses “Germania” germaanlaste asukohta ja elu-olu II saj. Ptolemaiose “Geograafia” annab põhjaliku ülevaate Germaania kohta II-III saj. Germaanlased asuvad Ida- ja Kesk-Euroopas ümber - suurem oht Roomale, tekivad püsivamad hõimud: alemannid, frangid, burgundid, saksid, tüüringid, lääne- ja idagoodid, langobardid, vandaalid. 476.a. Germaanlasest väepealik Odoaker tapab viimase Lääne-Rooma riigi keisri Romulus Augustuluse - Lääne-Rooma riigi lõpp

 Germaanlased olid põhjamaalastele omaselt pikad ja heledajuukselised. Mehed kandsid kitsaid, liibuvaid pükse, mida kattis reiteni ulatuv särgitaoline kittel. Meeste ja naiste jalanõudeks olid ühest nahatükist lõigatud ja rihmadega jala külge seotud ummiskingad. Iga mehe ja naise garderoobi kuulus nahast või riidest valmistatud ja pronksist ehistega kaunistatud vöö.  Juuksed ja habe olid mehelikkuse sümboliks, nii et germaanlasest mehe pea paremat külge kattis alati juuksekrunn (“sueebi juuksekrunn”). Juukseid blondeeriti lubjarikka veega. Germaanlaste otsustavaks sõjajõuks oli jalavägi. Kõige tavalisemaks relvaks oli viske- või torkeoda e. framea, tunti ka mõõku. Kaitsena kasutasid germaanlased puidust pronks- või raudäärisega kilpi. Germaani sõjaväeks oli alati võitlusvalmis rahvavägi, mille eesotsas seisis väljavalitud hertsog.