Suur rahvasterändamine

Allikas: Vikipeedia
Teise kuni viienda sajandi rändeteed
Euroopa rändeteed

Suur rahvasteränne (saksa keeles Völkerwanderung "rahvasteränne") oli intensiivse rände periood Euroopas umbes aastatel 400 kuni 800 pKr. See periood tähistab üleminekut hilisantiikajalt varakeskajale. Rännet soodustasid sügavad muutused Rooma riigis ja selle "barbaripiiril". Esimesed saabujad olid germaani hõimud nagu goodid, vandaalid, langobardid, sueebid, friisid ja frangid; hiljem surusid neid lääne poole hunnid, avaarid, slaavlased, bulgarid ja alaanid. Hilisemad ränded (nagu araablaste vallutused ning viikingite, madjarite, mauride, türklaste ja mongolite sissetungid) omasid ka märkimisväärset mõju (eriti Põhja-Aafrikas, Pürenee poolsaarel, Anatoolias ning Kesk- ja Ida-Euroopas); siiski jäävad need väljapoole Suure rahvasterände ulatust.

Kronoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Idagoodid
Next.svg Pikemalt artiklis Läänegoodid
Next.svg Pikemalt artiklis Burgundid
Next.svg Pikemalt artiklis Alaanid
Next.svg Pikemalt artiklis Langobardid
Next.svg Pikemalt artiklis Anglid
Next.svg Pikemalt artiklis Saksid
Next.svg Pikemalt artiklis Jüüdid
Next.svg Pikemalt artiklis Sueebid
Next.svg Pikemalt artiklis Alemannid
Next.svg Pikemalt artiklis Gepiidid
Next.svg Pikemalt artiklis Vandaalid

Germaani hõimude päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Germaani rahvad lahkusid Lõuna-Skandinaaviast, Taanist ning naabermaadest Elbe ja Oderi jõgede vahel pärast 1000 eKr. Esimene laine liikus läände ja lõunasse (surudes keldid Reini jõest läände umbes 200 eKr) ning jõudis Lõuna-Saksamaale Rooma provintsi Gallia piiridele 100 eKr, kus nad peatati Gaius Mariuse ja Julius Caesari poolt. See oli see läänegrupp, keda kirjeldasid rooma ajaloolane Tacitus (56 – 117 pKr) ning Julius Caesar (100 - 44 eKr). Germaani hõimude hilisem laine liikus Skandinaaviast 600 ja 300 vahel eKr itta Läänemere vastaskaldale, liikudes Vislat pidi Karpaatidesse. Tacituse ajal olid nendeks vähetuntud hõimud nagu heruskid, hermundurid ja katid; siiski tekkisid liitude sõlmimisel tuntumad grupid nagu alemannid, frangid, saksid, friisid ja tüüringid.

Esimene faas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suure rahvasterände võib jagada kaheks faasiks. Esimene faas, mis toimus aastatel 300 kuni 500 pKr, on osaliselt dokumenteeritud kreeka ja ladina ajaloolaste poolt, kuid seda on raske kinnitada arheoloogiliselt. Läänegoodid sisenesid Rooma territooriumile (pärast kokkupõrget hunnidega) aastal 376. Järgmisel aastal Läänegoodid mässasid, tungisid lõpuks Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat, enne asumist Ibeeriasse ja kuningriigi asutamist, mis kestis 200 aasat. Neile järgnesid Rooma territooriumile Theoderich Suure juhtimisel Idagoodid, kes asusid Itaaliasse.

Gallias sisenesid frangid (läänegermaani hõimuliit, mille juhid olid Roomaga seotud alates kolmandast sajandist pKr) Rooma maadele tasapisi ja rahulikult viienda sajandi kestel, ja rooma-gallia elanikkond tunnistas neid oma valitsejatena. Tõrjudes alemannide, burgundide ja läänegootide väljakutseid, sai frankide kuningriik tulevase Prantsusmaa ja Saksamaa tuumikuks. Esialgne anglosaksi asustus Britannias tekkis viienda sajandi kestel, kui Rooma Britannia hääbus.

Teine faas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teine faas leidis aset aastatel 500 kuni 700 ning nägi slaavi hõimude asumist Kesk- ja Ida-Euroopasse (eriti Ida-Germaaniasse), mis järkjärgult muutus slaavlaste alaks. Aastal 567 hävitasid avaarid ja langobardid enamuse gepiidide kuningriigist. Germaani rahvas langobardid asus Põhja-Itaalias piirkonda, mida nüüd tuntakse Lombardiana. Bulgarid (türgi või iraani päritolu rahvas, kes paiknesid kaugel Ida-Euroopas teisest sajandist alates) vallutasid Bütsantsi Ida-Balkani territooriumi seitsmendal sajandil.

Esimeste Bütsantsi-Araabia sõdade ajal seitsmenda sajandi lõpul ja kaheksanda sajandi algul püüdsid araablaste väed tungida Kagu-Euroopasse Väike-Aasia kaudu, kuid alistati Konstantinoopli piiramisel Bütsantsi ja bulgarite ühendvägede poolt. Kasaari–Araabia sõdades peatasid kasaarid araablaste tungimise Ida-Euroopasse üle Kaukaasia. Samal ajal tungisid maurid (araablased ja berberid) Euroopasse üle Gibraltari (vallutades HispaaniaPürenee poolsaareLäänegootide kuningriigilt aastal 711), enne kui frangid nad aastal 732 Poitiers' lahingus peatasid. Need lahingud kinnistasid suuresti piiri kristliku maailma ja islamimaailma vahele järgmiseks tuhandeks aastaks. Järgnevad sajandid nägid moslemite edu Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia osade vallutamisel kristlastelt.

Klimaatilised tegurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmed tänapäevased ajaloolised viited üle maailma viitavad äärmusliku ilma perioodile aastail 535-536, millel olid pikemaajalised tagajärjed. Selle külma perioodi tõendeid on leitud ka dendrokronoloogias ja igijääs. Selle külma perioodi põhjusi ja tagajärgi alles arutatakse.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]