Harilik mandlipuu

Allikas: Vikipeedia
Harilik mandlipuu
Harilik mandlipuu valmiva viljaga. Mallorca, Hispaania.
Harilik mandlipuu valmiva viljaga. Mallorca, Hispaania.
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Roosilaadsed Rosales
Sugukond: Roosõielised Rosaceae
Perekond: Toompuu Prunus
Alamperekond: Mandlipuu Amygdalus
Liik: Harilik mandlipuu
Ladinakeelne nimetus
Prunus dulcis
Miller
Sünonüümid
  • Amygdalus communis L.
  • Amygdalus dulcis Mill.
  • Prunus amygdalus Batsch
  • Amygdalus amara Duhamel
  • Amygdalus sativa Mill.
  • Prunus dulcis var. amara (DC.) Buchheim.

Harilik mandlipuu (Prunus dulcis) on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv heitlehine viljapuu.

Mandlipuu kuulub samasse perekonda hariliku aprikoosipuu (Prunus armeniaca) ja kirsipuuga (Prunus avium).

Mandlipuul eristatakse kahte vormi (viljade maitse ja biokeemilise koostise kaudu): magusat mandlipuud (forma dulcis) ja mõru mandlipuud (forma amara).

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mandlipuu kuulub toompuu (Prunus) perekonna alamperekonda mandlipuu (Amygdalus), osad autorid liigitavad ka eraldi perekonnana Amygdalus. Mandlipuu varasema liigituse ning teadusliku nimetuse perekonnas Amygdalus (Amygdalus communis L.) avaldas esmakordselt Carl von Linné teoses Species Plantarum.[1]

Fülogeneetiline klassifikatsioon liigitab mandlipuu roosilaadsete (Rosales) seltsi roosõieliste (Rosaceae) sugukonna Amygdaloideae alamsugukonda.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik mandlipuu on 4–10 meetri kõrgune, tüve läbimõõduks kuni 30 cm. Noored võrsed on rohelised, muutudes siis punakaks ja teisel aastal halliks. Lehed on 7–13 cm pikad, saagja servaga ja 2,5 cm pikkuse rootsuga. Õied on valged või heleroosad, 3–5 cm läbimõõduga, kroonlehti on õies 5, õied asuvad üksikult või paarikaupa ja puhkevad kevadel enne lehtimist.

Harilik mandlipuu hakkab vilja kandma 3 aasta vanuselt, aga parimasse viljakandmisikka jõuab ta 5-6 aasta vanuselt. Vili valmib 7–8 kuud pärast õitsemist.

Mandlipuu on erineb teistest toompuudest kuiva kestaga luuviljade poolest. Vilja valmides kest lõheneb ja paljastab viljaluu, mis on kerge, urbne ja pehmem kui teistel luuviljadel. Kui ülejäänud luuviljadele on iseloomulik lihakas viljakest (kirss, ploom, aprikoos jt), mis on saagi söödav osa, siis mandlipuud kasvatatakse luuseemne söödava tuuma, mandli pärast. Viljapuuna on ta rohkem võrreldav pähklipuuga kui näiteks kirsi- või ploomipuuga.

Kultiveeritav mandlipuu on umbes sama suur kui õunapuu ja mandliaiad sarnanevad õunaaedadega.

Levila ja kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mandlipuu on pärit Ees- ja Kesk-Aasiast. Looduslik levila ulatub idas Induseni. Inimesed on teda kasvatama hakanud kõikjal Vahemeremaades ja viimastel sajanditel mujalgi, eriti Californias.

Hariliku mandlipuu metsik vorm kasvab Levandis ja tema tuumad on mõru maitsega (nn mõrumandel). Arvatavasti sealkandis mandlipuu kodustatigi. Kuid sellega kaasnes suur probleem: metsiku mandlipuu seemned sisaldavad glükosiidide hulka kuuluvat amügdaliini, mis muutub pärast vilja füüsilist kahjustamist, näiteks purustamist või katkihammustamist jms kehas ensüümide toimel ülimürgiseks sinihappeks.

Kuid kodustatud mandlipuu amügdaliini ei sisalda. Toimus mutatsioon, mille inimesed avastasid ja hakkasid muteerunud mandlipuud kasvatama.

Kodustatud mandlipuud on leitud Lähis-Idast varapronksiajast enam kui 4000 aastat tagasi. Laialt tuntud on see, et mandleid leiti Vana-Egiptuse valitseja Tutanhamoni hauast (umbes 1325 eKr) ja nähtavasti olid need mandlid sisse veetud Levandist.

Hiinas tunti mandlipuud 3000 aastat tagasi, 2500 aastat tagasi Kreekas (kreeklased nimetasid mandlit amygdalon) ja 2100 aastat tagasi hakati teda kasvatama Itaalias. Roomlased nimetasid mandlit 'kreeka pähkliks' (nux Graeca).

Mandlipuude kasvatamist mainitakse juba Piiblis jutustuses.[2]

Saksamaa on kõige põhjapoolsem riik, kus majanduslikult arvestataval tasemel mandlipuid kasvatatakse, kuigi üksikuid puid leidub Islandilgi.

California mandlipuude tolmeldamine oli maailma suurim iga-aastane tolmeldamisüritus. Ligi miljon mesipuud, peaaegu pool kõigist USA mesipuudest vähemalt 49 osariigist sõidutati Californiasse mandlipuid tolmeldama. Mandlipuude kasvatajad sõlmisid mesilaste kasvatajatega, kelle hulgas oli rändavaid mesilastepidajaid, vastavaid lepinguid. Seda tegevusala kahjustas rängalt pere kokkukukkumise sündroom, mistõttu mesilasperede arv vähenes USA-s üle kahe korra. Seetõttu on mandlipuude kasvatajatele läinud tolmeldamine palju kulukamaks.

Mandlikasvatajate aitamiseks aretati vana sordi 'Nonparell' kõrvale uus mandlipuude sort 'Tuono', mis võimaldab isetolmlemist. Nendel sortidel on teisigi erinevusi. Nonparellil on suured siledad seemned, millest 60—65% moodustab söödav seeme. 'Tuonol' seevastu on paks karvane seemnekest ja seeme moodustab viljast üksnes 32%. Teisalt pakub paks seemnekest kaitset kahjurputukate vastu.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mandlite tootmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

2002. aastal toodeti maailmas 1,76 miljonit tonni mandleid, nendest 41% USA-s, 13% Hispaanias, 7% Süürias, 6% Iraanis ja Itaalias, 5% Marokos, 3% Alžeerias, Tuneesias ja Kreekas ning 2% Türgis, Pakistanis, Liibanonis ja Hiinas.

2009. aastal olid maailma kümme suurimat mandlitootjat USA (1 162 200 t), Hispaania (282 100 t), Iraan (128 464 t), Itaalia (113 700 t), Maroko (104 115 t), Süüria (97 002 t), Tuneesia (60 000 t), Türgi (54 844 t), Alžeeria (47 393 t) ja Kreeka (44 273 t).

Mandlite kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mandel

Luuseemnete tuumad (mandlid) on meditsiiniliselt tähtis ja söödav droog ning mandlid leiavad kasutamist ka homöopaatias. Lisaks mandlite tarvitamisele koduses majapidamises toiduainena on mandlid ka hinnaline tooraine toiduainetetööstusele ja kosmeetikastööstusele.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Carl von Linné: Species Plantarum. Band 1. Impensis Laurentii Salvii, Holmiae 1753, S. 473, [1], Veebiversioon (vaadatud 19.12.2013) (ladina keeles)
  2. Alan Davidson, The Oxford Companion to Food, Oxford University Press, lk 12, 1999, ISBN 0 19 211579 0

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]