Leegion

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjaväelisest üksusest; A-Rühma albumi kohta vaata artiklit Leegion (album); muude tähenduste kohta vaata Leegion (täpsustus)

Vexilloid of the Roman Empire.svg

Leegion (ladina keeles tähendab legere väljavalimist) oli Vana-Rooma armee üksus.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. sajandi Rooma põhjaprovintside leegionär

Vabariigi aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varases vabariigis oli leegionis 4200 jalaväelast ja 300 ratsanikku. 4. sajandil jaotati Camilluse reformidega 10 maniipuliks ja iga maniipul 2 tsentuuriaks. II Puunia sõja ajal (218-201) jaotati 30 maniipulist koosnev leegion 10 kohordiks.[1]

Keisririigi aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keisririigi ajal oli leegion jaotatud 10 kohordiks. Esimeses kohordis oli 1105 jalaväelast ja 132 ratsaväelast. Igas ülejäänus 550 jalaväelast ja 66 ratsaväelast. Kohort koosnes 5 tsentuuriast. Leegionis oli kokku 50 tsentuuriat (6095 jalaväelast, 726 ratsaväelast) ja kergerelvastuses abivägesid. Leegion oli varustatud 10 onageri, 55 viskemasina ja relvatöökodadega.[2] Keiser Augustuse ajal oli leegione 25, kuid Septimus Severuse ajal tõusis nende arv 33-ni.[3] Keiser Diocletianuse valitsemisajal vähendati leegionite isikkoosseisu suurust 5000-lt[4] (osadel andmetel 6000-lt) 1000 kuni 500-le, kuid samas suurendati leegionite arvu, millega nende arv tõusis 140-ni.[5]

Juhtimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leegioneid juhtisid tavaliselt senaatoriseisusest pärit mehed. Näiteks noor senaatoriseisusest tribuuni auastmega mees teenis leegioni ülema asetäitjana. Hiljem võis ta tõusta leegioni ülema ehk legaadi (Legatus legionis) ametikohale. Sellest kõrgem oli mõne provintsi tsiviiladministraator ja seal paiknevate vägede juht (legatus Augusti).[6]

Kooslus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ratsavägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ratsaväkke kuulusid enamasti jõukad Rooma noorukid, kes soovisid ennast enne poliitilise karjääri algust näidata. Varustuse pidi iga ratsaväelane ise muretsema. Ratsaväe osakaal leegionis oli väike, umbes 300 meest, mis jagunes kümneks 30-meheliseks üksuseks.

Kergejalavägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kergejalaväelasel ei olnud kindlat funktsiooni või kuuluvust. Seda kasutati vastavalt vajadusele. Põhiliselt kasutati neid lahingu algul, mil nad heitsid vaenlase pihta odasid ja kive.

Raskejalavägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raskejalavägi oli leegioni põhiosa. Koosnes leegionäridest, kellel igal oli pronksist kiiver, kilp, turvis ja lühike oda. Eelistatud relv oli lühike mõõk (gladius).

Raskejalavägi jagunes – vastavalt kogemusele – kolmeks eraldi liiniks. Esimese liini (hastati) moodustasid kõige nooremad. Kahekümnendates aastates mehed olid teises liinis (principes). Kolmas liin (triarii) koosnes veteranidest. Harva, kui nad lahingus osalema pidid. Pärast Gaius Marinust ei loetud sõdurite vanust

Iga liin jagunes maniipuliteks. Iga maniipulit juhtis maniipuli vanim tsentuurio. Tsentuurio ehk sadakonna ülem Rooma armees

Taktika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Kreeka ja Makedoonia jalavägi rivistus faalanksina pikkadesse sirgetesse viirgudesse, vaid malelaua ruutude sarnaselt asetatud allüksustena, mis muutis roomlaste taktika paindlikuks. See võimaldas võidelda ka künklikul maastikul, lahingus väsinud ja kaotusi kandnud üksused said taanduda. Lahingu ajal heitsid leegionärid paarikümne sammu kauguselt vaenlase pihta oma oda ja alustasid seejärel lähivõitlust.[7]

Nimetused ja sümboolika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varajase vabariigi perioodil eristate leegione numbritega, kuid hilise vabariigi ajal hakkasid kandma päritolu tähistavaid nimetusi (nt Pontica, Cilicica), aunimetusi (nt Martia). Leegioni tunnusmärgiks oli leegionikotkas (ladina keeles aquila).[8]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Antiigileksikon, I. Tallinn, 1983. Lk. 309.
  2. Antiigileksikon, I. Tallinn, 1983. lk. 309.
  3. Robert, Jean-Noël. Rooma. 2010. Lk. 115.
  4. Goldsworthy, Adrian. How Rome Fell: Death of a Superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 213.
  5. Mathiesen, Ralph. De Imperatoiribus Romanis. - Diocletian (284-305 A.D.), http://www.roman-emperors.org/dioclet.htm; Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 217–218.
  6. Goldsworthy, Adrian. How Rome Fell: Death of a Superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 63.
  7. Kõiv, Mait. Inimene, ühiskond, kultuur. I osa: vanaaeg. 2006. Lk. 154.
  8. Antiigileksikon, I. Tallinn, 1983. Lk. 309.