Lohesurf

Allikas: Vikipeedia
Lohesurf

Lohesurf on ekstreemne veespordiala, kus sõitja liigub vee peal, seistes laual, mille küljes on tavaliselt 9–20 m² suurune tuulelohe.

Talvel toimub lohesurf lumel või jääl, seda nii mäesuuskade kui ka lumelauaga.

1800. aastatel kasutas inglane George Pocock tuulelohesid selleks, et vedada vankreid ja paate. Tuulelohede juhtimiseks kasutas ta põhimõtteliselt sama süsteemi mis tänapäeval. Nii vankri kui paadiga osutus võimalikuks sõita ka vastutuult. Pocock püüdis juurutada tuulelohede kasutamist alternatiivina hobustele, et vältida tollal vihatud hobusemaksu.

1903 leiutas Samuel Cody seadme, mis töötas tuulelohe jõul ja mis suutis inimese õhku tõsta. Ta ületas tuulelohe jõul sõitva väikese paadi abil La Manche'i.

Tänapäevane lohesurfamine sai võimalikuks alles 1970. aastate lõpul pärast paremini kontrollitavate ja tõhusamate tuulelohede leiutamist. 1978 saavutati tuulelohe jõul liikuva katamaraaniga "Tornaado" kiirus 40 km/h.

1980. aastatel tehti katseid tuulelohede ühendamiseks kanuude, uiskude, suuskade, veesuuskade ja rulluiskudega. Mõned neist katsetest isegi õnnestusid.

Esimesena ületas lohesurfarina 50 sõlme kiiruse piiri Prantsusmaa lohesurfar Sebastien Cattelan, kes saavutas 3. oktoobril 2008 Namiibias kiiruse 50,26 sõlme (93,08 km/h). Juba järgmisel päeval ületas selle tema kaasmaalane Alex Calzergues (50,57 sõlme ehk 93,66 km/h). 2010. aasta oktoobris püstitas USA lohesurfar Robert Douglas kiirusrekordi 55,65 sõlme (103,66 km/h), aga Cattelan Euroopa rekordi 55,49 sõlme (102,77 km/h).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]