Plankton

Allikas: Vikipeedia
Planktilised organismid

Plankton ehk hõljum (ainsuses plankter; kreeka sõnast planktos 'ümbereksleja') on veekogudes hõljuvate väikeste organismide kogum. Planktilised on organismid, kes ei ole võimelised hoovustele ega lainetele vastupanu osutama.

Teadusharu, mis uurib planktonit, nimetatakse planktoloogiaks.

Mõiste "plankton" võttis kasutusele 1887. aastal saksa zooloog Victor Hensen.

Sisukord

Jaotus[muuda]

Planktilise faasi kestuse järgi[muuda]

Planktonit saab jagada kahte rühma: holoplankton ja meroplankton. Holoplanktoni rühma kuuluvad organismid, kes on planktilised terve oma elutsükli vältel. Meroplanktoni rühma kuuluvad organismid on planktilised vaid oma elutsükli mõnes faasis (tavaliselt vastse faasis).

Meroplanktoni näide – jääkala vastne (liik Channichthyidae sugukonnast)

Suuruse järgi[muuda]

Eri autorid võivad planktonit liigitada erinevalt. Levinud liigituse kohaselt eristatakse järgmisi suurusklasse[viide?]:

Grupp Suurus (ESD) Tähtsamad esindajad
Mega(lo)plankton 2×10-1→2×100 m (20–200 cm) loomad ;näiteks meduusid
Makroplankton 2×10-2→2×10-1 m (2–20 cm) loomad ; näiteks tiibjalalised (Pteropoda)
Mesoplankton 2×10-4→2×10-2 m (0,2mm–2 cm) loomad ; näiteks aerjalalised
Mikroplankton 2×10-5→2×10-4 m (20–200 µm) suuremad eukarüootsed protistid; vastse staadiumis/väiksemad loomad
Nanoplankton 2×10-6→2×10-5 m (2–20 µm) väiksed eukarüootsed protistid;
Pikoplankton 2×10-7→2×10-6 m (0,2–2 µm) väiksed eukarüootsed protistid; bakterid
Femtoplankton < 2×10-7 m (< 0,2 µm) mereviirused

Lisaks neile gruppidele on kirjanduses räägitud ka ultraplanktonist (pikkus alla 5 µm[1]).

Toitumise järgi[muuda]

  • Zooplanktoni moodustavad protistid või väiksemad loomad, ka suuremate loomade vastsed. Zooplankterid toituvad fütoplanktonist või teistest väiksematest zooplankteritest. Mõnikord eristatakse zooplanktonist ihtüoplankton, mille alla arvatakse kalade pelaagilised munad ja vastsed[1].

Elukeskkonna järgi[muuda]

Vaata ka[muuda]

Viited[muuda]

  1. 1,0 1,1 Ökoloogialeksikon. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

Välislingid[muuda]