Arianism

Allikas: Vikipeedia

Arianism ehk ariaanlus oli 4.7. sajandil levinud kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi.

Ariaanluses polnud kolmainsusõpetust sellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistel kirikukogudel, Areiose õpetuse vastu.

Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas I Nikaia kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks.

Arianismi tähtsad esindajad olid Areiose kõrval Eusebius Nikomedeiast, Eunomios, vastupaavst Felix II, Wulfila ja Konstantinoopoli patriarhid Makedonios, Eudoxios Antiookiast, Demophilos ja Maxentius.

Arianismi tähtsamad vastased olid Athanasios Aleksandriast, Basileios Kaisareast, Gregorios Nazianzosest, Gregorios Nyssast, Ambrosius Milanost ja Hilarius Poitiers'st.

Hilisantiikajal kasutasid I Nikaia kirikukogu otsuste pooldajad oma vastaste kohta nimetust "ariaanid" ka juhul, kui need tegelikult ei olnudki Areiose õpetuse pooldajad.

Mitmed germaani rahvad, nagu läänegoodid, langobardid, burgundid ja vandaalid, omandasid ristiusu esmalt arianismi kaudu.

Kui Nikomedeia piiskop, ariaan Eusebios pühitses Wulfila (311–383) gootide piiskopiks, võtsid idagermaanlased vastu ristiusu Areiose õpetusena. Alles Frangi kuningas Chlodovech I võttis ristiusu vastu katoliku õpetusena.

Peale reformatsiooni tekkis kolmainsuse vastane liikumine, mis taaskasutas arianismi arusaamu (selle liikumise pooldajad kutsusid end poola vendadeks). XVIII sajandil levis arianism Inglismaal, eesotsas Isaac Newtoniga.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]