Liustik

Allikas: Vikipeedia

Liustik on lume tihenemisel ja ümberkristalliseerumisel tekkinud jäämass, mis on moodustunud maismaal (vähemalt osaliselt), ei sula suvel täielikult ja liigub oma raskuse ja gravitatsioonijõu mõjul eemale akumulatsioonialast.

Liustikud katavad tänapäeval ligikaudu 10% maismaast. Geoloogilises minevikus on liustikud korduvalt hõlmanud vähemalt kolm korda suuremat ala. Viimane suurem jäätumine hakkas lõppema umbes 20 000 aastat tagasi. Ka Eesti oli siis veel täielikult kaetud paksu jääkilbiga. Liustikutekkelisi pinnavorme võib leida kõikjalt Eestist. Liustikud kujundavad reljeefi ka tänapäeval, kuid on taandunud poolusepoolsematele aladele. Lähim koht Eestile, kus võib näha liustikke, on Skandinaavia mäestik. Liustikud ei kujunda mitte ainult pinnamoodi, vaid ka mõjutavad kliimat ja on selle indikaatoriks, reguleerivad merepinna taset, mõjutavad maapinna isostaatilisi liikumisi jne.

Liustikud võivad paikneda ka lumepiirist allpool, kuid osa liustikust peab asuma siiski kionosfääris, kus lume akumulatsioon ületab selle sulamise ja aurustumise. Liustike kujunemiseks ei ole vaja väga külma kliimat, küll on aga vaja piisavalt sademeid, sest liustik saab kujuneda vaid siis, kui ablatsioon ehk jää sulamine ja aurustumine on väiksem lume kuhjumisest akumulatsioonialal ehk firnibasseinis.

Liustikke, nende liikumist, levikut, füüsikalisi omadusi jms uuriv teadusharu on glatsioloogia.

Liustik.

Liustiku liikumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jää on küll tahke aine ja tavaarusaama järgi ei tohiks voolata, kuid suure rõhu all muutub ta siiski plastilisemaks ja hakkab käituma väga viskoosse vedelikuna. Rõhku avaldab jääle tema enda raskus. Peale rõhu (mis oleneb liustiku paksusest) avaldavad voolamise kiirusele olulist mõju ka liustiku temperatuur ja nõlva kaldenurk. Mida soojem on liustik, seda suurem on plastilisus. Arvatavasti avaldab liikumiskiirusele olulist mõju ka sulaveekiht, mis "sooja" liustiku alla võib tekkida. Liustik hakkab voolama siis, kui ta paksus ületab 50 meetrit. Erinevalt vooluveest võib liustik liikuda ka ülesmäge, samuti võib liustik uuristada maapinda ka allpool erosioonibaasi. Näiteks jõgedega ei juhtu seda kunagi. Sellega on seletatav väga sügavate fjordide, mis on liustikutekkelised pinnavormid, olemasolu näiteks Norra rannikul. Liustik ei liigu kogu ulatuses sama kiirusega. Näiteks oruliustiku servad, mis hõõrduvad vastu orunõlvi, liiguvad aeglasemalt kui jää liustiku keskosas. Liustiku ülaosas, kus jää on väiksema rõhu tõttu habras, esineb tihti lõhesid. Lõhed ei ulatu sügavamale kui poolsada meetrit, sest sellest piirist allpool on liustik plastiline. Lõhesid esineb kõige rohkem seal, kus liustiku pind on kumer.

Liustike liikumiskiirus on väga erinev. On liustikke, mis praktiliselt ei liigugi, ja on ka selliseid, mida (liustiku kohta) kiire voolamise tõttu nimetatakse sööstliustikeks. Osa liustike liikumiskiirus muutub perioodiliselt. Näiteks Hassanabadi liustik Kashmiris liikus kolme kuuga tervelt 10 kilomeetrit, mis teeb keskmiseks kiiruseks üle 100 meetri päevas. Selliste kiire liikumise perioodide põhjused ei ole selged. Arvatakse, et selle põhjuseks võib olla maapinna külge külmunud jää vabanemine või mingi takistuse taha kuhjunud jää äkiline vabanemine (analoogia paisu taha kogunenud veega). Enamiku liustike keskmine liikumiskiirus on umbes paar sentimeetrit ööpäevas.

See, kas liustikuserv tungib peale, taganeb või püsib statsionaarsena, sõltub sellest, kas lume akumulatsioon on ablatsioonist kiirem või mitte. Taganev oruliustik ei hakka loomulikult mööda mäge üles roomama, vaid ta sulamine on lihtsalt kiirem kui jää juurdevool. Liustike liikumises on palju erineva pikkusega tsükleid, mis rohkem või vähem perioodiliselt korduvad.

Liustike tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eristatakse palju liustikutüüpe, kuid kõige üldisemalt võib nad jagada oruliustikeks ja mandriliustikeks.

Mandriliustikud on suured jääkehad, mis katavad laialdasi alasid. Sellisteks on näiteks jääkilbid, mis katavad suuremat osa Gröönimaast ja Antarktisest. Nende akumulatsiooniala on liustiku keskosas, millest kuhjuv jää radiaalselt igas suunas eemale voolab. Liustikualune pinnamood enamasti ei mõjuta oluliselt mandriliustike pinda, isegi teravad ebatasasused aluspinna reljeefis on tajutavad vaid väga sujuvate ebatasasustena liustiku pinnal. Mandriliustike paksus võib ulatuda mitme kilomeetrini.

Mandriliustikud jaotatakse jääkilpideks ja jäämütsideks, neist jääkilbid on tunduvalt suuremad. Jääkilbi staatus ongi ainult kahel liustikul. Need on Gröönimaa jääkilp ja Antarktise jääkilp. Antarktise jääkilbi suurim paksus ulatub ligikaudu 4300 meetrini. Jäämütsid on väikesed ja suhteliselt õhukesed jääkatted. Eristatakse kiltmaade ja madalike jäämütse. Jäämüts on näiteks Islandi suurim liustik Vatnajökull.

Oruliustikud ehk mäestikuliustikud on pikad "jääjõed", mis on reeglina kujunenud mäestikuorgudes. Oruliustikke jaotatakse omakorda:

Eraldi tuleb esile tuua šelfiliustikke, mis toituvad maismaal asuvaist liustikest, kuid ujuvad ühe otsaga kalda külge kinnitunult vee (enamasti mere või ookeani) kohal. Hea näide on Rossi šelfiliustik Antarktikas. Jäämäed, mis ujuvad meres, on tavaliselt šelfiliustike küljest lahti murdunud suured jääkamakad.


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]