Jõulud

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg
See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Kristlikud jõulud. Lisainfot artikli arutelust
Merge-arrow.svg
See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Põhjala rahvaste jõulud. Lisainfot artikli arutelust
Jõulukuusk

Jõulud on 21.–27. detsembril (kristlikud jõulud 25.–27. detsembril) tähistatav püha, mille tähendus on kombestikes või usundites erinev.

Eesti tänapäevases jõulukombestikus on liitunud kolm traditsiooni: Põhjala talvine pööripäev, kristlik Jeesuse sünnipäev ning Lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Igal neist on oma kombestik ja sümbolid ning eri inimeste silmis on eri traditsioonide osatähtsus erinev: kes peab olulisimaks kinke ja kuuseehtimist, kes muistset talvepüha ja kes jõulujutlust.

Inimesi, kes tahavad säilitada ühe või teise traditsiooni puhtust, on suhteliselt vähe ning nende seisukohad on tihti ägedalt vastandlikud. Näiteks võivad paganluse pooldajad nimetada jõule vanaks päikesepühaks, mille kristlased alles hiljem üle võtsid (ning see seisukoht on ajalooliselt põhjendatav), samas võidakse jõulude tähistamist halvaks panna nii nende kristliku tausta kui ka kommertsialiseerumise tõttu. Teisalt on kristluses aeg-ajalt peetud jõulude tähistamist paganlikuks kombeks, mis õigele kristlasele kuidagi ei sobi. Uuem, 20. sajandi vältel juurdunud kaubanduslik jõulutraditsioon kipub endasse sulandama aga kõigi teiste tavasid ja sümboolikat.

Tihti ongi üksikute tänapäevaste kommete taga eri traditsioonide tavandid, mida tavaline jõulutähistaja ei pruugi enam eristada. Eestis muudab pildi pisut segasemaks ka asjaolu, et siin elab arvukalt venelasi, vene õigeusu traditsioonis tähistatakse jõule ent alles jaanuaris, eesti kolmekuningapäeva aegu. Samuti kaasnevad õigeusu jõuludega mõnevõrra teistsugused kombed.

Jõulud eesti rahvakalendris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Jõulud eesti rahvakalendris

Eesti rahvakalendris olid jõulud tähtsaimateks pühadeks.[viide?]

Jõulud algasid maarahval pööripäevaga ning lõppesid mõni päev peale uusaastat.

Uuem jõulukombestik Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on Eesti levinumate jõulutavade seas perekeskne rohke söömaaeg, tuppa toodud kuuse ehtimine, vastastikune kingijagamine, vähene liikumine ning kirikukülastus.

Ristiusu levikuga Eestis omandas muistne talvepüha Jeesuse sünnipäeva lisatähenduse ning jõulupühade kombestikku lisandus kirikuskäimine. Mõisa- ja linnakultuuri kaudu jõudis maarahvani 19. sajandi keskpaiku ka jõuludeks kuuse tuppa toomise ning ehtimise komme. 20. sajandi algul kujunes komme käia jõulude ajal kalmistul ja süüdata küünlad lähedaste haudadel. Jõulukaartide saatmise komme tekkis 20. sajandi algul ja levis laiemalt 1920. aastatel. 20. sajandi algusest hakkas kodusid külastama ka jõuluvana, kes tõi perele kingitusi ja kellele tuli tänutäheks salmi lugeda. Jõululauale lisandusid piparkoogid.

Nõukogude võim käsitles jõulusid religioosse pühana ning nende tähistamist püüti välja juurida, kandes vastava ilmaliku kombestiku üle vana-aasta õhtule ja uusaastale (näärid). Jõuluvana asemele tuli näärivana, lauludes ja salmides asendati sõna "jõulu-" sõnaga "nääri-" jne. Jõulud olid tavalised töö- ja koolipäevad, jõulupühade kodusele tähistamisele vaadati võimude poolt viltu ning eriti noori püüti takistada kirikus käimast.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on esimene ja teine jõulupüha (25. ja 26. detsember) riigipühad ja puhkepäevad, alates 2005. aastast ka jõululaupäev. Jõulukombestikku mõjutab järjest rohkem rahvusvaheline traditsioon. Rahvusringhääling kannab üle nii jõululaupäeva kui esimese jõulupüha jumalateenistusi. Paljudes asulates püstitatakse juba advendiaja alguses keskväljakule elektrituledega ehitud jõulukuusk, mis jääb enamasti püsti kolmekuningapäevani (langeb kokku õigeusu jõululaupäevaga). Skandinaaviast on üle võetud komme asetada akendele advendiküünlad. Paljudes lastega peredes pannakse jõulude eel õhtuti aknalauale suss, kuhu toob maiustusi päkapikk – jõuluvana abiline, kes kontrollib ja talle ette kannab, kas lapsed on hästi käitunud. Kaubandusettevõtted rõhutavad jõulude eel külluse, heaolu ja kinkide tegemise tähtsust, püüdes suurendada oma läbimüüki; jõuludekoratsioonid ilmuvad kauplustesse sageli juba novembrikuus. Jõuluaja traditsioonilisteks toitudeks on jäänud verivorstid ning seapraad ahjukartuli ja hapukapsastega. Nii nagu naaberriikides, nõnda ka Eestis sagenevad jõulude ja uusaasta aegu meditsiinistatistikas liigsöömisest ja -joomisest tekkinud vaevused.

Eestis, nagu ka teistes lääneriikides, antakse igal aastal välja jõulupostmarke.

Kristlikud jõulud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kristlikud jõulud

Jõuludega pühitseb kristlik kirik jumala poja Jeesuse Kristuse sündimist. Jeesuse kui oletatavalt ajaloolise isiku täpne sünnipäev ja -aasta on teadmata, teadlastel on selle kohta erinevaid teooriaid. Õhtumaa kirik asetas Kristuse sündimise püha teadlikult 25. detsembrile, paganlikule päikesekultuse pühale, sümboliseerimaks Kristuse kui tõelise valguse tulekut maailma, et võita patu- ja surmapimedust.

Jõulupühi on vana traditsiooni kohaselt tähistatud mitme jumalateenistusega: 24. detsembri õhtul, 25. detsembri öösel, varajasel hommikul ja päeval. Suurele osale kristlaskonnast on just jõuluöö missa jõulupühade tähtsaim teenistus ja pühade kõrgpunkt.

Jõululaupäeva õhtusel teenistusel on rõhk prohvetite ennustustel ja nende täitumisel. Jõuluöö on kristlaste jaoks Kristuse sündimise öö. Nagu karjased valvasid öösel oma karja, nii koguneb ka kogudus sel ööl valvama ja palvetama. Jõuluhommiku jumalateenistusel, kus seda peetakse, on rõhk karjastel, kes ruttavad sündinud Päästjat vaatama. Jõulupüha jumalateenistusel tänatakse Jumalat selle eest, et ta on tulnud oma pojas inimesena inimeste keskele.

26. detsembrit ehk teist jõulupüha on peetud esimärter Stefanose mälestuspäevana.

27. detsember ehk kolmas jõulupüha, apostel Johannese päev.

Ajaloos on jõuludesse suhtutud mitmeti. Veel 200 aastat tagasi ei pidanud puritaanid jõule, kuna pidasid seda liialt paganlikuks pühaks. USA-s kuulutati jõulud ametlikult pühaks alles aastal 1870.

Jõulud on Katoliku kiriku ja protestantlike kirikute kirikuaasta suurim püha, samas kui ülestõusmispühad on suurim püha õigeusu kirikus.[viide?]

Uuem jõulutraditsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Uuem jõulutraditsioon
Jõuluehteis kaubanduskeskus Torontos, 2008

20. sajandi vältel kasvasid jõulud Lääne ühiskonnas kõige suurema kaubandusliku käibega pühaks. Üks selle põhjustest on tava teha jõulude puhul üksteisele kingitusi. Ärihuvide toel propageeriti jõule üha laiemalt, ühtlasi levis moodne jõulumütoloogia ja -sümboolika. Tänapäevast jõulutraditsiooni kannavad arvukad filmid, teatrietendused, muusikapalad ja raamatud, samuti kuulub sellesse tava ehtida rikkalikult nii inimeste eluasemeid kui ka terveid linnu. Peetakse tavapäraseks, et nii eraisikud kui ka omavalitsused kulutavad jõulude tähistamisele arvestatavaid summasid. Kommertsialiseerumise tõttu nihkub ka jõulukampaaniate algus kaubanduses üha varasemaks.

Moodsa jõulutraditsiooni keskne tegelane on jõuluvana (inglise keeles Santa Claus), kes jagab lastele kingitusi. Sageli peetakse kinkide valmistajateks päkapikke, kes kannavad punaseid või (eelkõige anglosaksi maades) rohelisi rõivaid. Ameerikalikus traditsioonis veab jõuluvana kinke üle maailma laiali lendava saaniga, mille ees on põhjapõdrad. (Jõulumütoloogias on neil ka nimed, eriti tuntud on helendava ninaga põhjapõder Rudolf.) Jõuluvanale jäetakse tavapäraselt kaminasimsile või muusse silmapaistvasse kohta piima ja küpsiseid. Üks tuntumaid jõuluvana kujutisi reklaaminduses esineb Coca-Cola reklaamides, mis üldjuhul järgivad ka jõuluvana tavapärast kuvandit.

Tuppa tuuakse kuusk, mida ehitakse ning mille alla pannakse kingid. Et jõulukinkide tava peetakse eriti tähtsaks lastele, kingitakse tihti mänge või mänguasju. Ehkki aeg-ajalt kõneldakse isetehtud ja individuaalsete, just konkreetsele kingisaajale mõeldud kinkide tähtsusest, tavaliselt kingid siiski ostetakse. Seetõttu on omatehtud kinkide osakaal tegelikult kaduvväike.

Kuna jõule seostatakse kunstis, reklaamis ja muudes mütoloogia kandjates saanide, kuuskede, põhjapõtrade, lume ja muu põhjamaise atribuutikaga, on see jõulutööstuse mõjul levinud ka lõunamaades, kus lund praktiliselt ei tunta.

Jõuluootuse loomiseks on tava panna perekonnas (vahel ka töökohtades) inimestele sokkidesse või sussidesse hommikuks komme või muid maiustusi (piparkooke, mandariine vms). Et seda oleks lihtsam teha, asetatakse sussid-sokid sageli aknale või riputatakse kamina kohale. Jõulumütoloogia kohaselt toovad maiustusi päkapikud. Selle kombega on seotud ka jõulukalendrid: advendiaega (1. advendist jõuludeni) või detsembri algust (1. detsembrist jõuludeni) kajastavad kalendrid, kus iga kuupäeva numbri taga on tasku, milles peitub maiustus. Kuigi advendiajal on ka kristlik tähendus, on see paljude jaoks tänapäeval just aeg, mil päkapikud komme toovad.

Tavandis on tähtsal kohal majade akendele ja väliskülgedele helendavate tulede paigaldamine. Mitmes riigis on levinud ka jõulukaunistuste võistlused.

Jõule seostatakse rahu ja rõõmuga. Üks selle traditsiooni osi on komme kuulutada linnas, riigis või muus piirkonnas avalikult välja jõulurahu. Tavaliselt teeb seda linnapea, kohalik riigi- või usujuht. Ka on jõulude ajal kombeks annetada raha või asju heategevuseks, seetõttu keskenduvad paljud heategevuskampaaniad just detsembrile. Televisioonis ja raadios korraldatakse heategevussaateid, kuhu helistades või sõnumeid saates annetavad inimesed raha mingiks otstarbeks (sageli lastehaiglatele, lastekodudele või muudele lastega seotud algatustele), toimuvad heategevuskontserdid.

Et jõulumütoloogia ja -turunduse põhirõhk on suunatud lastele, on lasteasutustes kombeks joonistada jõulueelsel ajal jõuluteemalisi pilte, õppida luuletusi ja laule, lavastada jõulunäidendeid jne. Sel ajal korraldatakse ka mujal avalikke jõulumuusika kontserte, esilinastuvad jõulufilmid ja toimub muidu jõuludega seostuvaid kultuurisündmusi. Jõululaule mängitakse avalikes kohtades: tänavail ja kaubanduskeskustes.

Jõuluõhtul või selle eel korraldatakse kodudes, lasteasutustes, töökohtades jm jõulupidusid. Pidudel süüakse, juuakse ning jagatakse kinke, mis on kas tehtud üksteisele (nimeliselt või valitud loosiga), ühiselt (igaühe makstud raha kogutakse kokku ning selle eest ostetakse nt kommipakke) või asutuse poolt. Vahel, ehkki mitte alati osaleb peol jõuluvana, kellelt tuleb kingitused lunastada jõululaulu, -luuletuse või muu etteastega.

Haruldane pole ka kommertsjõulude sidumine kristlusega. Jõulujumalateenistust külastavad paljud, kes muul ajal kirikus ei käi ning vahel ennast otseselt kristlasekski ei pea. Eriti massiliselt kõlastati jõulude aegu kirikut pärast Eesti taasiseseisvumist, hilisemal ajal on see tava taandunud. Siiski kaunistab paljusid jõulutarbeid kristlik sümboolika, näiteks on inglid levinud kuuseehete seas. Raadios ja kaubanduskeskustes mängitavas jõulumuusikas on kõrvuti laulud jõuluvanast ja Jeesuse sünnist, päkapikkudest ja inglitest.

Eesti vanema jõulutavandiga võib seostada näiteks õlletehaste kommet tuua iga aasta hilissügisel turule tumedate õllesortidega, mille nimes on tihti jõule ka otsesõnu mainitud, näiteks "jõuluõlu" või "jõuluporter". Enamik selliseid sorte kaob müügilt enne kevadet.

Ehkki jõulutavandid kipuvad segunema uusaastakommetega, püütakse neid mitmes punktis siiski lahus hoida. Nii alustatakse näiteks ilutulestikutarvete müüki paljudes maades juba ammu enne jõule, kuid jõulude puhul üldjuhul ilutulestikke ei korraldata. Seevastu kuulub ilutulestik kindlalt uusaastarituaalide hulka. Jõulumuusika ja kõikvõimalik jõuluatribuutika seevastu jääb pigem aega enne jõule kui pärast seda.

Jõuluteemalised kunstiteosed kalduvad uuemas jõulutraditsioonis kordama samu teemasid. Levinud süžeede seas on näiteks jõulude vargus, jõuluvana lapsed, jõuluvana puhkus kergekujulised mütoloogia tingimuste rikkumised jms. Probleemid leiavad alati positiivse lahenduse, moraalina jääb kõlama vajadus uskuda jõuluimesse ning tähistada pühi sõbralikult teistega koos.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õnnevalamine: sulatina valatakse vette ja hiljem ennustatakse tinatüki varju uurides tulevikku.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mathias Johann Eisen "Meie jõulud" 1931
  • Mall Hiiemäe "Eesti rahvakalender VII" 1981–1995
  • "EELK Kirikukäsiraamat" I osa, 2009