Francisco Franco

Allikas: Vikipeedia
Francisco Franco ametlik portree (1970)

Francisco Paulino Hermenegildo Teódulo Franco y Bahamonde Salgado Pardo (lühendatult Francisco Franco Bahamonde või generalissimus (Generalísimo) Francisco Franco või el Caudillo 'Juht'; 4. detsember 189220. november 1975), oli Hispaania riigipea aastast 1936 kuni oma surmani aastal 1975.

Tema esivanemate hulgas oli ka Portugali kuningaid.

Franco sai aastal 1926 Hispaania ajaloo noorimaks kindraliks. Ta juhtis aastatel 1936–1939 Hispaania kodusõjas falangistide, katoliiklaste ja monarhistide koalitsiooni vabariiklaste vastu.

Hispaania kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hispaania kodusõda

1936. aasta juulis puhkes Hispaania vabariigis sõjaväelaste ülestõus, mille eesmärgiks oli kukutada vasakpoolsesse Rahvarindesse koondunud parteide valitsus. Valitsusvastaste jõudude etteotsa astus kindral Franco, pärast seda kui vandenõulaste eelmine juht José Sanjurjo oli lennuõnnetuses hukkunud. Mäss kasvas üle kodusõjaks, millesse sekkusid võõrriigid. Vabariiklasi asus toetama Nõukogude Liit, mis intrigeeris ka oluliselt kommunistide mõju kasvatamiseks Hispaania valitsuses. Saksamaa, Itaalia ning Portugal tunnustasid ja abistasid sõjaliselt Franco mässulist valitsust. Välisriigid kasutasid kodusõda ka oma uute relvade katsetamiseks. Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised lääneriigid kuulutasid end aga täielikult neutraalseks, mis tuli kasuks Francole, kuna tema sai Saksamaalt ja Itaalialt tunduvalt rohkem sõjalist abi kui vabariiklased Nõukogude Liidult. Kodusõda lōppes 1939. aasta märtsis vabariigi langemisega.

Franco diktatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigis kehtestati Franco diktatuur. Ta sai diktaatoriks, kes võttis võimu Rahvuslikult Valitsuselt üle ja sai nii Hispaania riigipeaks. Teise maailmasõtta Franco ei sekkunud, kuigi Hitler seda talt ootas. Ta lasi vaid moodustada vabatahtlikest koosneva Sinise Diviisi, mis sõdis koos Saksa vägedega Idarindel.

Ta oli poliitilistelt vaadetelt pigem traditsionalist kui fašismi pooldaja (tema režiimi on nimetatud klerikaalseks autoritarismiks). Oma kommunismipõlgust, mida mõni ta biograaf on võrrelnud vaid kinnismõttega vabamüürlusest, oli Franco (ise muide ristitud juut) endas kandnud juba terve kümnendi enne võimuletulekut. Märtsis 1940 valas ta selle ka seadusesse, pannes Kommunistliku Partei ja vabamüürlased Hispaanias karmi keelu alla.

Pärast sõja lõppu hakkas Franco järk-järgult tegema muudatusi monarhia taastamiseks. Tal oli sügavaid kahtlusi Hispaania kuningliku perekonna eri harude (alfonsiinid ja karlistid) vahelise konkurentsi, samuti nende sugulusabieludest tingitud pärilike haiguste tõttu. Seetõttu otsustas Franco, et monarhia taastatakse alles pärast tema surma ning määras troonipärijaks prints Juan Carlose.

Evolutsioon Franco isikuvõimult konstitutsioonilisele korrale algas Hispaanias 1950. aastate lõpul töölisstreikide, tudengirahutuste jmt meeleavalduste kaudu diktaatorlikule režiimile osutatud vastupanu tõttu. Franco ise otsustas rahumeelselt lasta laguneda Hispaania koloniaalimpeeriumil, see oli asi, mida ei õnnestunud saavutada Portugalis.

Seitsmekümnendate keskel oli ETA Franco Hispaanias innukamaid demokraatia ja vabaduse nõudlejaid. Franco aga keelas baski keele, naeruvääristas baski kultuuri, piinas ja mõnitas baski haritlasi.

Franco surma järel sai kuningaks Juan Carlos I, kes kehtestas riigis konstitutsioonilise monarhia.

Franco mälestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1959. aastal püstitati Madridi San Juan de la Cruzi väljakule Franco kuju, mis võeti maha alles 2005. aasta alguses, kuna see seganuks piirkonnas ehitustöid. Teine põhjus kuju kõrvaldamiseks oli ministeeriumi sõnul asjaolu, et "enamikule elanikest see ei meeldinud". Kuju mahavõtmisel laulsid Franco toetajad Hispaania fašistide hümni "Cara al Sol".

Francisco Franco on palmariaanliku katoliku kiriku pühak.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]