Harilik sibul

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib taimeliigist; köögivilja kohta vaata artiklit Sibul; taimeorgani kohta vaata artiklit Sibul (organ)

Harilik sibul

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Üheidulehelised Monocotyledoneae
Selts Asparilaadsed Asparagales
Sugukond Amarüllilised Amaryllidaceae
Alamsugukond Allioideae
Perekond Lauk Allium
Liik Harilik sibul
Binaarne nimetus
Allium cepa
L., 1753
Sünonüümid
Liigi sünonüümid
  • kromyon Dioscorides
  • Cepa vulgaris, floribus et tunicis candidis (C.Bauh., Tourn.)
  • Allium angolense Baker, 1878
  • Allium aobanum Araki
  • Allium ascalonicum Auct., sensu auct. (misapplied name)
  • Allium ascalonicum var. condensum Millán
  • Allium ascalonicum var. fertile Millán
  • Allium ascalonicum var. majus [1]
  • Allium ascalonicum f. rotterianum Voss ex J.Becker
  • Allium ascalonicum var. sterile Millán
  • Allium cepa var. aggregatum "Memoirs", lk 3–4</ref>
  • Allium cepa var. anglicum Alef.[2]
  • Allium cepa var. argenteum Alef.
  • Allium cepa var. bulbiferum Regel
  • Allium cepa var. bifolium Alef.
  • Allium cepa var. cepa L.
  • Allium cepa var. crinides Alef.
  • Allium cepa var. flandricum Alef.
  • Allium cepa var. globosum Alef.
  • Allium cepa var. hispanicum Alef.
  • Allium cepa var. jamesii Alef.
  • Allium cepa var. lisboanum Alef.
  • Allium cepa var. luteum Alef.
  • Allium cepa var. multiplicans L.H.Bailey
  • Allium cepa var. portanum Alef.
  • Allium cepa var. praecox Alef.
  • Allium cepa var. rosum Alef.
  • Allium cepa var. sanguineum Alef
  • Allium cepa var. solaninum Alef.
  • Allium cepa var. tripolitanum Alef.
  • Allium cepa var. viviparum (Metzg.) Alef.
  • Allium cepaeum St.-Lag.
  • Allium cepaeiforme [3]
  • Allium commune Noronha[4]
  • Allium cumaria Buch.-Ham. ex Wall.
  • Allium esculentum Salisb., 1796[5]
  • Allium napus Pall. ex Kunth
  • Allium nigritanum A.Chev., 1913[6]
  • Allium pauciflorum Willd. ex Ledeb.
  • Allium salota Dostál, 1984[7]
  • Ascalonicum sativum P.Renault
  • Cepa alba Renault, 1804
  • Cepa esculenta Gray
  • Cepa pallens Renault, 1804
  • Cepa rubra Renault, 1804
  • Cepa vulgaris Garsault, 1764[8]
  • Kepa esculenta Raf., 1837
  • Porrum cepa (L.) Rchb., 1830[9]

Harilik sibul ehk söögisibul ehk sibul (Allium cepa L.) on lauguliste sugukonda laugu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Harilik sibul on levinud paljude sortidena kõikidel mandritel (vähem Antarktises).

Sibula looduslik eellastaim on teadmata, kodustamine sai alguse tõenäoliselt 4000 aastat tagasi Lähis-Idast.

Varaseimad arheoloogilised andmed sibula kasutamise kohta pärinevad 5000 aasta tagant Surnumere ümbrusest.[10]

Sibulat on kasutatud kultus-, toidu-, tarbe-, maitse-, ravim-, ilu-, viljakus-, seltsilis-, mee-, mürk-, juur-, värvi-, komposti-, kontroll-, katse-, doonortaimena, kaubaartiklina ja botaanikaaedades eksponaadina.

Kuigi harilik sibul on püsik (geofüüt[11]) kasvatatakse teda kultuuris kahe-[12] ja üheaastase[13] aia- ja põllukultuuri (sh vahekultuuri) taimena.

Botaaniline nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Carl von Linné süstematiseeris hariliku sibula oma 1753. aastal avaldatud taimeliikide raamatus "Species Plantarum". Linnaeuse Systema Sexuale '​s seisis Allium cepa kuue võrdse tolmukaga õitega 6. klassis Hexandria ja order Monogynia[14]

Briti botaanik ja farmakoloog Samuel Frederick Gray eristas harilikku sibulat ja Hispaania sibulat. Viimaseid kultiveeriti Hispaaniast ja Portugalist omandatud seemnetest, kuid nende kasv aasta-aastalt kängus ja sibul muutus harilikuks kibesibulaks.[15]

Benthami ja Hookeri süsteemis, mille koostajateks (1862–1883) George Bentham ja Joseph Dalton Hooker liigitatakse taim üheiduleheliste III seeriasse Coronarieæ liilialiste sugukonda.

Hutchinsoni klassifikatsioonis, mille koostas inglise botaanik John Hutchinson, on sibul üheiduleheliste alamsugukonna 2. divisjonis Corolliferae ja Liliales'e seltsis.[16]

V. L. Komarovi nimelises Botaanikainstituudis (Aptekarski saar, Venemaa) töötanud armeenia botaaniku Armen Thahtadžjani poolt välja töötatud Thahtadžjani süsteemis on liigitus alljärgnev: 1. klass Liliopsida, 2. alamklass Liliidae, 3. ülemselts Liliianae, 4. selts Amaryllidales, 5. sugukond Alliaceae, 6. alamsugukond Allioideae, 7. triibus Allieae, 8. perekond Allium.

Varasemas katteseemnetaimede klassifikatsioonis (Melchior, 1964) liigitati lauk liilialiste sugukonda. Uuemas üheiduleheliste klassifikatsioonis liigitati lauk lauguliste sugukonda (Robert, 1992).

New Yorgi botaanikaaias töötanud Arthur Cronquisti välja töötatud (1968, 1981, Arthur Cronquist. 1988. The Evolution and Classification of Flowering Plants) katteseemnetaimede liigiüleste taksonite Cronquisti süsteemi liigitus on toodud kõrvalolevas tabelis.

Allium cepa Cronquisti süsteemis
Taksonoomia
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Liliopsida
Alamklass Liliidae[17]
Sugukond Liliaceae

Veebipõhises taksonoomilises andmebaasis Catalogue of Life liigitatakse harilik sibul asparilaadsete seltsi amarülliliste sugukonda.[18]

Harilik sibul on koos taimeliikidega murulauk, metslauk, karulauk jpt laukude perekonnas.

Taimesüstemaatikas tänapäeval katteseemnetaimede klassifikatsioonis konsensuseni püüdleva rahvusvahelise informaalse süstemaatilise nimestiku töögrupi A.P.G. (Angiosperm Phylogeny Group) liikmed on andnud välja APG 1998, APGII 2003 ja APG III, 2009 soovitused katteseemnetaimede süstematiseerimiseks. Värskeimas, 2009. aastal avaldatud ja peamiselt molekulaar-fülogeneetilistel uuringutel põhinev taimede klassifitseerimissüsteem soosib hariliku sibula liigitamist amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonda.

Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeeriumi veebipõhises andmebaasis GRIN, mis haldab National Plant Germplasm Systemi andmeid, on harilik sibul amarülliliste sugukonna, lauguliste alamsugukonna, Alliae triibuse, laugu perekonna, Cepa alamperekonna Cepa ((Mill.) Stearn (1978)) sektsioonis.[19]

GRINi
Taksonoomia
Sugukond Amarüllilised
Alamsugukond Laugulised
Triibus Allieae
Perekond Lauk Allium
Alamperekond A. subg. Cepa
Sektsioon Allium sect. Cepa

Nõukogude Liidu botaanik A. Vvedensky (1944) liigitas hariliku sibula Cepa-rühma (Mill.).[20]

Sibula looduslik eellastaim on teadmata[21] varem on eellastaimeks peetud Ošanini lauku[22](Allium oschaninii O.Fedtsch.)[23] (A. cepa var sylvestre) (Wendelbo 1971, Hanelt 1985), seda ei toeta aga karüoloogilised uuringud.[24]

Peter Hanelt (1990) and M. J. Havey (1995) on kandidaat-eellastaimeks pakkunud Vavilovi lauku[25].

Hariliku sibula lähimateks sugulasteks peetakse Iraani taimeliiki Allium asarense[26] ja Lõuna-Turkmenistani ning Põhja-Iraani Vavilovi lauku (Allium vavilovii Popov & Vved.),[27] kellega sünnivad 100% fertiilsed hübriidid.[28]

Raamsdonki jt (2003) uuringu alusel, kus kasutati kloroplasti DNA kolme lookust, olid hariliku sibula sõsartaksoniteks A. fistulosum, A. altaicum, A. oschaninii.

Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Allium cepa subsp. cepa
  • Allium cepa subsp. orientale

Teisendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Allium cepa var. australiorientale
  • Allium cepa var. boreale
  • Allium cepa var. borealiamericanum
  • Allium cepa var. medieuropeum
  • Allium cepa var. medirossicum
  • Allium cepa var. schallot Seregin.[29]

Botaanilised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Juured[muuda | muuda lähteteksti]

Sibulal on ilma peajuureta ja niitjate külgjuurtega narmasjuurestik, millel on vähesed juurekarvad ja mille kasvu mõjutavad nii juuretipud kui ka kasvav võrse.

Juurestik on Eesti kliimavöötmes pindmine, asetsedes vaid 5–30 cm sügavusel,[30] see muudab hariliku sibula põuatundlikuks[31]

Toiteelemendid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Sibula juure biomolekulid ja mineraalsed toiteained

Eksoderm[muuda | muuda lähteteksti]

Sibula eksoderm on dimorfne, koosnedes pikkadest ja lühikestest rakkudest (Kroemer, 1903).

Caspary jooned[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse et juure endodermi mikrotuubulustes moodustuvad Caspary jooned koosnevad ligniinist ja suberiinist. Jooned paiknevad rakus antiklinaalses rakukestas ning nende ülesandeks on takistada kahjulike materjalide sisenemist juure vaskulaarsesse keskossa ja taimetoitainete lekkimist. Ka küpsenud eksodermi rakkudel on Caspary jooned.

Vesikultuurina kasvatades arenevad 'Calypso' sibula juure eksodermis Caspary jooned juuretipust > 50–60 mm kaugusel.

Caspary jooni tuvastati endodermi tipust 10 mm kaugusel.[32]

On tuvastatud mitmeid valke, mis osalevad joonte formeerumisel, kuid suures osas on protsess siiski uurimata[33].

Juurekübar[muuda | muuda lähteteksti]

Sibula juure tipus paikneb kaitsev juurekübar.[34]

Juurekübaras paiknevad ka statotsüüdid, neile omistatakse gravitatsioonilise taju roll.[viide?]

Sibul[muuda | muuda lähteteksti]

Sibul on hariliku sibula pikemaealisem säilitus- ja paljunemisorgan. Kestsibula läbimõõt on olenevalt sordist kuni 15 cm.

Välimised soomused on paljudel sortidel kollakat värvi, kuid on ka lillade (nn punane sibul, näiteks 'Red Torpedo Tropea') või valgete soomustega (näiteks 'White Bermuda', 'Texas Early White', 'White Castle' (F1) jt) sorte. Seesmised soomused on lihakad, valged, rohekad, lillad või lilla- ja valgeviirulised; nad paiknevad lühenenud varrel, mida nimetatakse sibulakannaks.

Sibulakanna mahlakate soomuste põues paiknevad pungad, millest saavad alguse tütarsibulad, mis moodustavad mitmest sibulast koosnevad "pesad".

Sibulavarre muundunud maa-alust osa nimetatakse sibulakannaks ja selle lühike alumine juurteta surnud osa moodustab sibula talla.[31] Kand koos selle külge kinnitunud lihavsoomustega moodustab sibula, tema on olemuselt maa-alune lühivõrse.[35]

Maa-alune sibulavõrse koosneb mitmest pigmenteeritud soomustega kihist, paberjas kiht koosneb välimisest epidermisest, keskmisest parenhüümikoest ja alumisest epidermisest. Meil kasvav sibulataim vajaks sibula moodustamiseks temperatuuri 15–20 °C.

Välimised lihavsoomused lähevad sibula peal üle õhukesteks lehetuppedeks ehk nn sibulakaelaks ja edasi sibula lehtedeks ehk sibulapealseteks.[31] Sibula lehestik on üsna külmakindel ja talub külma −3 kuni −7 °C.[31]

Valminud sibulat katavad kuivsoomused. Lihavaid ja mahlaseid lihavsoomuseid ümbritsevad kuivsoomused omandavad olenevalt sordist kuivades erinevaid värvitoone. Sibula värve seostatakse geneetilise pärilikkusega ja värvuse tekkel osalevad erinevad geenid. Sibulaid on valgest kollase, tuhmkollase, kuldkollase, šartröösrohelise, pruuni, roosa, punase ja lillakaspunaseni. Kuivsoomuste kihtide arv on samuti varieeruv lõunapoolsetel sortidel on kuivsoomuseid 1–2 ja põhjapoolsetel 3–4 kihti.[31] Puhkeperioodiks valmistunud sibulat kasutavad inimesed mitmeti, kas elustoiduna, sibulatoitudes või ka toorainena.

Lehed[muuda | muuda lähteteksti]

Lehed on sibulataime fotosünteesiks ja transpiratsiooniks kohastunud lühiealised taimeorganid.

Lehed on normaalsel juveniilsel ja kasvufaasis oleval taimel ruljad ja nende värvus on sorditi varieeruv, sibulaleht võib olla hallikasroheline, tumeroheline jne.

Juveniilse sibulataime kasvufaasi jõudes, mille indikaatoriks on järjest rohkenev sibulalehtede arv, uued lehed kasvavad vanematest lehtedest suuremad, ja kasvu edenedes kogub jõudu ka jämenev vars.

Leheseis sibulavarrel on vastak, distichous.

Fotosünteesiks vajalikud maapealsed sibula silinderjad lehed, mida kutsutakse ka sibulapealseteks, võrsuvad meristeemist, nende roll elustaime jaoks on sünteesitud süsivesikute transportimine läbi sibulakaela sibulasoomustesse. Sibulalehtede rohelistes osades on kloroplaste sisaldavad rakud, mis tagavad fotosünteesi. Selle jaoks tarbivad rakud vett ja süsihappegaasi sahhariidide ning hapniku saamiseks, kasutades päikeseenergiat.

Puudus-, bakter-, viirus- ja seenhaiguste korral võivad sibulalehtedele tekkida erineva värvuse (kas hallid, kollased) ja suurusega 'plekid' ja/või kolded, mida kasutatakse sibulahaiguste diagnoosimisel.

Õisikuvarb[muuda | muuda lähteteksti]

Sibul moodustab õisikuvarba, (olenevalt kultivarist) teisel kasvuaastal. Juveniilne õisikuvarb meenutab sibulalehte ja õiesarika moodustamisest võib pikka aega märku anda üksnes tema keskne asukoht taimel. Soodsad ilmastikutingimused võimaldavad õievarrel peagi kasvu kiirendada, nii et õisikuvarb võib enamikul sibulasortidel 1–2 m kõrguseks kasvada. Katki murdes on ta seest õõnes, väliskujult aga ümar ja keskelt kergelt punnis (D-tähe kujuline). Pesasibulal võib iga sibul anda õisikuvarba.

Hariliku sibula varrel paiknevad pungad ja nende arv on varieeruv, sibulataimedel mida on lühemat aega vegetatiivselt paljundatud on rohkem pungi. Meil kasvav sibulataim, kes talvel puhanud ja õitseb järgmisel aastal, vajaks õiepungade arenguks temperatuuri 15–20 °C. Sarikakate on 2-kihiline.

Õiepõhi[muuda | muuda lähteteksti]

Õiepõhjale on kinnitunud õiesarikas, tupplehtedest õietupp, tolmukkond koos tolmukatega, emakkond (tsönokarpne) koos emakaga.

Õiesarikas[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku sibula õisiku avanemine

Hariliku sibula õisik, taime lühiajaline struktuur, on lehtedeta putkunud varre (õievarb) otsas asuvale õiepõhjale kinnitunud sarikas. Sarikõisiku valmides katab arenevaid õisi valget värvi 2–3-membraaniline kõrgleht. Avanevate õite survel membraan rebeneb.

Õied[muuda | muuda lähteteksti]

Sibul on hermafrodiitsete (ka täiuslike, emas- ja isassuguorganid on õies koos[36]) õitega taim. Õied on taime lühiealised sugulise paljunemise organid. Rudolph Jacob Camerarius (1665–1721) oli arvatavasti üks esimesi botaanikuid, kes kirjeldas taimesugu ja taime paljunemisorganeid: emassuguorgan emakas ja isassuguorgan tolmukas.[37]

Õied kujunevad õie meristeemist ja koosnevad õietupest, tolmukatest, emakatest ja neid (hiljem ka vilja), ümbritseb õiekate[38].

Hariliku sibula õisiku fragment

Jonesi ja Manni (1963) arvates koosneb enamik laugu perekonna õisikutes hoopis väiksematest agregaatidest, mida kutsutakse ebasarikateks, ja selle moodustavad 5–10 õit.[39]

Sibula õisikus võib olenevalt genotüübist, istutusajast ja sibula säilitustingimustest olla 200–800[31] üksikõit, osade allikate järgi võib õisi olla ka kuni 2000.[40]

Tolmukkond[muuda | muuda lähteteksti]

Ühes sibulaõies asuvad tolmukad moodustavad tolmukkonna ehk androtseumi. Androtseum on koos tolmukatega kinnitunud õiepõhjale ja koosneb 6 tolmukast, need asetsevad kahe ringina – sisemises on kolm ja välimises kolm tolmukat. Osadel õisikutel võib kaks emakat ja seitse tolmukat olla.[40]

Tolmukas[muuda | muuda lähteteksti]

Tolmukkonna kogumi moodustavad tolmukad ehk mikrosporofüllid on taimeõie lühiealised isaspaljunemisorganid. Tolmukad moodustavad sibulaõie 'isasregiooni', koosnedes tolmukottidest, -pesadest, -teradest, -niitidest – neid ümbritseb õiekate.

Tolmukad on olenevalt genotüübist kas valge või purpurse värvusega, kuid see võib eaga muutuda.[40]

Ühes Indias (Lääne-Bengali osariigis) läbi viidud avamaa-katses 14 sibulasordi seemikutega mõõdeti tolmukaniidi pikkuseks õite avanemisel 3,10 mm.[41]

3 seesmise tolmuka põhjas paiknevad nektarinäärmed ehk nektaariumid, mis eritavad sibulanektarit.

Nektari eritamine nektaariumide poolt on taime eluks ja normaalseks paljunemiseks hädavajalik füsioloogiline protsess. Ühes katses eritasid üksikud sibulaõied suures koguses nektarit mitu päeva pärast õite avanemist. Nektari sünteesimine on mitmete geenide osalust nõudev toiming, kuid siin avaldavad toimet ka mitmed väliskeskkonna tegurid nagu õhutemperatuur, päikesekiirgus, mullaniiskus jmt. (Corbet, 1990; Michaud, 1990; Nicolson 1995; Pleasants, 1983; Shud, 1952). Sibula õienektari süntees varieerus nii tunni kui päeva lõikes, suurim kogus nektarit taimeõie elutsükli jooksul sünteesitakse õietolmu levimise ajal. Mitmed nektari sünteesi käsitlevad uuringud näitavad õites nektari reabsorbtsiooni, mille all peetakse silmas nektari kadumist putukate poolt tolmeldamata õitest (Buguez ja Corbet, 1991)[42]

Õietolm

Ühes Indias (Lääne-Bengali osariigis) tehtud avamaakatses 14 sibulasordi seemikutega olid tolmuterad väiksed ja kas pikliku või ovaalse kujuga.[41]

Kui tolmuterad on küpsenud (õietolm), siis tolmukapead avanevad ja tolmuterad väljuvad[43], sattudes emakasuudmele või vastavasse toitekeskkonda, moodustab vegetatiivne rakk tolmutoru. Tolmutoru esmavaatlejaks peetakse (1824, 1830) itaallast Giovanni Battista Amicit (1786–1863).

Sibula õietolmu värvus on kerget oliivivärvi.[44]

Sibula areneva õietolmu ATPaasi jaotumist uuriti Pb3 (pliifosfaadi) sadestamise meetodil. ATPaasi sadet tuvastati mikrospoori emasrakk tuumakeses ja tsütoplasmas. Mikrospoori emasrakkude jagunemise järgselt ilmus ATPaasi-sade mikrospoori tolmutera välimisse kesta eksiini ja ka sisemisse kesta intiini. Õietolmu arenedes ATPaas vegetatiivses rakus suurenes ja generatiivses rakus vähenes.[45]

Õietolmu elujõulisus ja/või steriilsus

Kõrvalekalded normaalsest tolmutera arengust, mida võivad põhjustada ebasoodsad ilmastikutingimused, mitmesugused keemilised ühendid ning geneetilised põhjused (hübriidsus, polüploidsus, apomiktilisus jpm võivad viia steriilse õietolmu tekkimisele. Sibula õietolmu isassteriilsus on üsna levinud ja seda kasutatakse F1 hübriidsortide aretamisel.

Sibula õietolmu elujõulisuse uurimiseks kasutati fluorestseiintesti. Testi käigus tuvastati mitmeid tsütoplasmat sisaldavaid õietolmuteri, aga need osutusid kunstlikus toitekeskkonnas idandamisel mitteelujõulisteks.

Õietolmu elujõulisuses esineb varieeruvusi nii ühe õiesarika õite, nende tolmukapeade ja isegi ühe tolmukapea piires. Test tuvastas, et nii elujõulised kui ka viljatud terad paiknesid suurte klompidena koos. 1974. aasta augustis õitsenud käsitsi tolmeldatud sibulaõied, kes tundusid elujõulised ja kelle õietolmuterad sisaldasid tsütoplasmat, osutusid testis siiski elujõuetuks.

Testis kasutati novembris 1973 pottidesse ja kasvuhoonesse istutatud vabalt tolmlevat isasfertiilset 'Rijnsburger' sorti, kellel lasti õitsele puhkeda ja õietolmu koguti värskelt avanenud tolmukapeadelt.

Uurides käsitsi tolmeldatud õite tolmutoru kasvu emakakaelas tuvastati normaalne tolmutoru areng üksnes vähestel, teistel oli kasv minimaalne või puudus.

Õietolmuterade elujõulisuse täpseid meetodeid 1974. aastal ei teatud. Tsütoplasmata tolmuteri peeti steriilseteks, kuid tsütoplasmaga terad ei pruukinud elujõulised olla. Binucleate pollen grains, nagu need valmivad ka sibulal, tavaliselt kunstlikus keskkonnas idanevad. Kuid idanevad tolmuterad ei garanteeri veel viljastumise jõustamist.

Kuigi õied tundusid katsetaimedel normaalsetena arvasid uurijad, et enne õitsemist võib taimes endas, kui õitsemisele eelneb sibula moodustamine, toimuda konkurents toiteainete kättesaamise pärast kas õie või sibula loomiseks.[46]

Kõikidel isassteriilsetel taimedel, sh varasematel hübriidsetel sibulasortidel (aretatud isassteriilne sibulasort Italian Red 13-53 (Jones&Clarke, California, 1925)), neil ei moodustu 'toimivat' õietolmu (see sisaldab isasgametofüüte) kuid ei ole elujõulised, on S-tüüpi tsütoplasma ja tuumageeni retsessiivne ms vorm ja diploidsetel sibulatel on genotüübis kolm 'isasviljatuse' geeni MsMs, Msms, msms – iga genotüüp või esineda nii N kui ka S-faktoriga tsütoplasmas, kuid üksnes Smsms põhjustab isassteriilsust. Tsütoplasma S-faktor saab üksnes läbi emaka üle kanduda. Teiseks 'tsütoplasma meesviljatuse' põhjuseks võib-olla T-tsütoplasma.[47]

Emakad[muuda | muuda lähteteksti]

Emakad on taimeõie lühiealised emaspaljunemisorganid. Sibula emakas koosneb ühest või mitmest viljalehest.

Emakal eristatakse sigimikku ja emakasuuet ning neid ühendavat emakakaela.

Emaka, viljalehtede ja 3 seesmise tolmuka vahel paiknevad nektaariumid.[48]

Emakas on kolmekambriline ja igas kambris on kaks seemnealget. Seemnealge peidab endas kuni õie avanemiseni lootekotti.

Sigimik (sünkarpne sigimik) koosneb sigimikuseinast ja -pesast.

Emakasuue[muuda | muuda lähteteksti]

Taime emakasuudme kohta teatakse vähe.

Emaka tipmine osa emakasuue on sibulataimel kolmeharuline ja muutub vastuvõtlikuks õietolmule veidi enne õie kroonlehtede avanemist, kui see aga peaks viibima, siis üksikute õite (olenevalt sibulasordist) isetolmlemise tõenäosus suureneb.

Emakasuudme vastuvõtlikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Tolmuterade kandumisel vastuvõtlikule emakasuudmele või seemnealgmele peaks normaalse füsioloogiaga õites toimuma tolmlemine.

Emakasuue muutub vastuvõtlikuks pärast õietolmu levimist[40] ja peetakse taime jaoks soodsaimaks just õite avanemise päevadel.

Arvatakse, et emakasuudme vastuvõtlikkuse oluliseks näitajaks on tema kattumine värvitu eksudaadiga.

Stigma eksudaat (stigma exudate, stigma secretome, stigmatic fluid) on õites teatava ajavahemiku vältel sünteesitav ja eritatav taimevedelik, mis koosneb harilikult õlidest, suhkrutest, valkudest ja aminohapetest ja mis katab vastuvõtliku taime emakasuudme välimist kihti. Arvatakse, et vedelikku eritavad stigmatic cells ja selles olevad ained kannustavad tolmutoru arengut, soodustavad õietolmu idanemist aga tagavad ka emakasuudme seneskentsi.

Fotoperiodism[muuda | muuda lähteteksti]

Sibul liigitatakse harilikult pikapäeva taimede hulka ja enamik sibulasorte vajab kasvuperioodil teatud koguse päikesevalgust sobival fotoperioodil.

Fotoperiodism mõjutab paljusid sibulataime arengustaadiume, nagu seemne idanemine, mugula areng, õite loomine ja õitsemine, lehtede langemine ja puhkeperiood. Erinevad sibulasordid (oleneb ka kasvukohast) reageerivad päeva pikkusele erinevalt ja seetõttu liigitatakse sibulasorte vahel ka valgustarbe kaupa:

  • pikapäeva sibulasort (LD) – valgustarve 14 tundi päevas või rohkem,
  • keskpäeva sibulasort (näiteks 'Caballero', 'Candy', 'Intermediate Day Sampler', 'Red Candy Apple' F, 'Super Star' F) – valgustarve 12–14 tundi päevas
  • lühipäeva sibulasort (SD) (näit 'Mercedes, Superex, Texas Early Grano, Granex 33') – valgustarve 10–12 tundi päevas.

Arvatakse, et fotoperiodismil on kandev roll fütokroomsüsteemil, nii näiteks reageerib pigment fütokroom (valk) – fotoretseptor punasele (650–680 nm) /kaug-punasele valgusele (710–740 nm), tsirkadiaansetele rütmidele ja siseneb tuuma, lisaks geenide kodeerimisele toodavad sibulalehed nende mõjul hormoonilaadseid molekule florigeene (flowering hormone) ja liigutavad neid nii, et õitsemine saaks alguse. Spetsiifiliste sinist valgust ja ultraviolett A-d (lainepikkuste vahemik 320–400 nm) tajuvate retseptorite krüptokroomide roll seisneb lisaks geenide kodeerimisele ka õhulõhede avamisel.

Makromolekulid[muuda | muuda lähteteksti]

Makromolekulide sünteesimine on normaalse sibula elutsükli jaoks määrava tähtsusega.

Sibula kuivmass (dry matter content) koosneb peamiselt (65–80%) mittestrukturaalsetest süsivesikutestfruktoosist, glükoosist, sukroosist ja fruktaanidest (Darbyshire ja Henry 1978)[49], nende kogus aga varieerub sibulasortide lõikes ja võib suuresti pärilik olla.

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Meie kliimas õitseb juunis-juulis. Viljad valmivad augustis.[viide?]

Sibula õitsemise kohta teatakse vähe, sibul õitseb harilikult teisel kasvuaastal.

Osade uurijate arvates toimuvad sibulas, nii õiesarikas kui ka sibulas, mitmed konkureerivad ja/või vastandlikud protsessid, mille toimel võib sibul sibula moodustamise asemel tõmmata toiteaineid õiesarikasse ja vastupidi.

Arvatakse, et fotoperiodismil toodavad sibulalehed fütokroomi toimel hüpoteetilisi mobiilse signaalvalgu Flowering locus T poolt kodeeritavaid hormoonilaadseid molekule florigeene (flowering hormone florigen). Sibulal reguleerivad õitsemist ja sibula moodustamist erinevad FT geenid. Õitsemist toetab vernalisatsioon ja seda seostatakse AcFT2 geeniekspressiooni suurenemisega, sibula moodustamist aga reguleerivad kaks antagonistlikku FT-sarnast geeni. AcFT1 soodustab sibula moodustumist, AcFT4 takistab AcFT1 ekspressiooni ja transgeensetel sibulatel sibula moodustumist. Pikapäeva fotoperiodism aga kodeerib alla AcFT4 ja üles AcFT1 ning see soodustab sibula teket.[50]

Tolmlemine ja tolmeldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Dharam P. Abroli meelest olevat Aristotelese õpilane Theophrastos avaldanud taime kahe soo vahelise seotuse hädavajalikkuse üle seemne loomisel.

Taimede soolist dimorfismi täheldati tõenäoliselt juba ligi 1500 aastat tagasi. Arvatakse, et heebrealased omandasid datlipalmi kunstliku tolmeldamise teadmised ja praktikad egiptlastelt ja babüloonlastelt.[51]

Tolmlemine (isas- ja emasorganite ühinemine) on üks taime sugulise paljunemise valdavalt looduslikest toimingutest (teine on viljastumine), milleks loetakse normaalsete tolmuterade kandumist emakasuudmele või seemnealgmele[52].

Sibulaõite tolmlemise viisid on kas isetolmlemine, risttolmlemine või putuktolmlemine ja harveminituule abil (tuultolmlemine). Isetolmlemise all peetakse silmas tolmuterade kandumist ühe õie tolmukatelt emakasuudmele, või ka ühele õiele samas õisikus.[51]

Tulevaste 'sibulapõlvede' geneetilist variatsiooni pooldajad võivad eelistada seda, et taimedele saaks osaks risttolmlemine.

Sibulaõite isaspaljunemisorganites valmib õietolm mõne päeva võrra varem kui avaneb emakasuue, seega arvatakse, et ühe õie sees ei saa toimuda isetolmlemist, tolmlemiseks vajab üks sibulataime õis oma teise õie ja/või teise taime ehk tolmeldajate vahendusabi. Putukad, nii inimeste poolt hinnatud kui ka vähem tähtsaks peetud, kes endale toitu otsivad, võivad peatuda avanenud õitel ja nende kehale 'liibunud' õietolm võib õnne kombel sattuda vastuvõtlikule emakasuudeme(te)le.[51]

Õite tolmlemisele võib järgneda nende viljastumine.

Isassteriilsete ja -fertiilsete emakasuudme ja style i (ühendab emakasuuet emakaga) karakteristikute ja arengu osas.[40]

Õitsemise ajal võivad õisikut külastada mesilased ja mitmed teised putukad, Bohart jt (1970) raporteerisid 267 õitsvat sibulasarikat külastanud putukaliiki[40], kes koguvad sibulanektarit ja/või õietolmu.

Lühiajalisel õitsemisel on neil taimedel looduslike tolmeldajate (putuktolmlemine) ligitõmbamiseks värvikad õied ja ka nektaariumid, mis toodavad sibulanektarit.

Sibulanektar on magus vedelik, mis eritub taime nektarinäärmetest ja millest mesilased valmistavad mett. Sibulanektari hulk ja koostis sõltub taime õitsemise ajast ja kasvust. Sõltuvalt mõjuritest võib erinevate sibulasortide nektar olla väga varieeruva koostisega: sisaldades tõenäoliselt sarnaselt teiste taimede nektariga vett, fruktoosi, glükoosi, sukroosi, happeid, valke ja mineraalühendeid[53], kaaliumi (ühes katses 5347 miljondikosast alates[54]) jpt aineid. Nektarimahtu mõjutavad ka kasvutingimused, õhuniiskus, valgus, temperatuur, mullastik jms.

India osariigi Haryana ülikoolis Chaudhary Charan Singh Haryana Agricultural University 2009–2010 läbi viidud välieksperimendi käigus istutati HS-2 sordi sibulad sibulapõllule 13. novembril 2009. Tolmeldajateks olid putukaliigid seltsidest kiletiivalised, liblikalised, kahetiivalised, mardikalised.[55]

Mesilased sibulaõite tolmeldajatena[muuda | muuda lähteteksti]

Mesilasi peetakse tänapäeval kultuuride tolmeldamisel põllumajanduses asendamatuteks. Eriti vajalikud on mesilased viljapuude ja marjapõõsaste tolmeldamisel [56], kuid mesilaste tolmeldamisest on sõltuvad ka maasikate, aprikooside, päevalillede, oliivide, porgandite, tomatite, kõrvitsa ja sibulate õied. Vaatamata sellele peetakse ja vaadeldakse mesilaste tolmeldamist valdavalt (välja arvatud kasvuhooned, kuhu lukustatakse vangistuses kasvatatud mesilased) putuktolmlemise raames, kuid see on tahtmatu protsess, kuna arvatakse, et mesilased koguvad sibulaõite õitsemise ajal, erinevad putukad külastavad õisi erinevatel päevadel (olenevalt ilmastikutingimustest) ja ka erinevatel kellaaegadel, nii näitas McGregor (1976) et meemesilane oli aktiivne sibulaõite külastaja kella 9 ja 13 vahelisel ajal.

Lennu-visiitide kestused on varieeruvad, nii külastas India mesilase alamliik Apis cerana indica 17,5–25 sibulaõit, aga meemesilane 25,8–33 õit minutis (Gupta jt, 1984). Yucel ja Duman (2005) salvestasid meemesilase külastused järgnevalt 8,13 ja 4 õit minutis kell 9, 12 ja 15 ning 'kogusid' sibulaõisikutelt õietolmu 8, 10 ja 6 mg. Pole selge kas mesilased vaatavad tolmuteradele kui millelegi toidusarnasele või on see nektarikorje kõrvalsaadus, kuna mesilane pistab oma pea õie sisse, väristab oma mesilasekeha ja suurem osa kehakarvadest (nii kollakate kui pruunidena näivad) saavad õietolmu kaela. Mesilase kehakarvad võivad sisaldada 250 000 – 300 000 tolmutera (Skrebtsova, 1957).[40]

Ideaalseteks ilmastikutingimusteks, mis mesilaste visiite soosivad, loetakse õhutemperatuuri mis oleks kõrgem kui 21 °C, õhuniiskust vähem kui 75%, tuule kiirus alla 25 km/h ja üksikud pilved või pilvitu taevas (Meléndez-Ramirez jt, 2002).[40]

Viljumine[muuda | muuda lähteteksti]

1682. aastal arvas Inglise taimeanatoom ja -füsioloog Nehemiah Grew (1641–1712), et seemnete moodustumiseks peab õietolm sattuma emakasuudmele.[51]

Nüüdseks on katsed näidanud, et sibulataime õisikus ei moodustata ilma putukate 'külastusteta' jätkusuutlikke sibulaseemneid.[40]

Idanemine[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku sibula seksuaalse sigimisvormi korral mõjutavad hariliku sibula seemne arengut ja kasvu mõjutab oluliselt päikesekiirgus, välistemperatuur jpt tegurid. Sibulataime kasvuks minimaalsete väliskeskkonna tingimuste korral hakkab musta (ka sinakasmusta) värvusega sibulaseeme (temas embrüo ümbritsetuna endosperm iga) mullas idanema: läbi seemnekatte tungib esmane juur ehk idujuur ja seejärel iduleht. Iduleht pikeneb, kuid jääb seemnekattega ja seemnes paikneva toitekoega ühendusse, et kasutada ära seal paiknevad varuained, mis aitavad idul kasvada, ja seeme jõuab mullapinnale. Sibulaseemiku meristemaatiline kasvukoht jääb mulla alla, idulehe ja idujuure ühinemiskohta. Esmase juure rakud surevad peagi ning sibulataim hakkab moodustama juurestikku (narmasjuurestik). Meil kasvav sibulataim vajaks juurestiku kasvuks temperatuuri 15–20 °C.

Hariliku sibula õiesarikas

Köögiviljakultuuride kasvatuse taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik sibul on üks vanemaid kultuurtaimi. Tänapäeval on söögisibul majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal maailmas. 2004. aasta seisuga kasvatati sibulat 175 riigis (FAO, 2005).Taimekasvatuses on käibel mitmeid klassifikatsioone.

Botaanik Friedrich Georg Christoph Alefeld (1820–1872) kirjeldab (1886) kahesuguseid sibulaid, valgeid ja kollaseid, punaseid või pruune. Valged sibulad on A. cepa crinides, A. cepa argentea, A. cepa praecox, A. cepa hispanica, A. cepa lisboana. Kollased, punased või pruunid sibulad on A. cepa lutea, A. cepa bifolia, A. cepa portana, A. cepa flandrica, A. cepa anglica, A. cepa globosa, A. cepa Jamesii, A. cepa rosea, A. cepa sanguinea, A. cepa tripolitana, A. cepa solanina[57].

Hanelti klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Hanelti klassifikatsioon

Hanelti (1990) 3 rühma:

  • Pearl onion Group : sünonüümid A. ampeloprasum var sectivum Lued, A.cepa L.,
  • Common onion Group: sünonüümid A.cepa var cepa L, A. cepa var typicum Rgl. – tavanimi sibul,
  • Aggregatum-rühm : sünonüümid A.ascalonicum auct. non Strand – tavanimi pesasibul (šalott), A.cepa var. ascalonicum Becker, A.cepa var aggregatum G.Don – ingliskeelne tavanimi potato onion, A.cepa var solanina Alef, A. cepa var perutile Stearn ingliskeelne tavanimi ever-ready onion.[58]

Hübriidtaksonid[muuda | muuda lähteteksti]

F1 hübriidil Allium Cepa ja A. fistulosum (Emsweller & Jones, 1935) on õietolmu fertiilsus halb, sageli ei küündi 10%-ni (H. A. Jones & Mann, 1963; Levan, 1941; Maeda, 1937; Peffley, 1986; van der Valk jt, 1991b).

Tuntakse mitut tüüpi hübriidtaksoneid, need on saadud hübriidimise teel ja vanemliinis on ka harilik sibul:

  • A. x proliferum [Allium × proliferum (Moench) Schrad. sün. Allium cepa L. var. viviparum (Metzger) Alefeld].: Allium cepa Cepa-rühm ja talisibul (Allium fistulosum);
  • A. x cornutum : Allium cepa Aggregatum-rühm ja talisibul.

In vitro sibulataime kultiveerimisel on sibul doonortaimeks suurele hulgale sibulasortidele.

Cultivated Plant Code nomenklatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Taimekasvatuse põllumajanduskultuurina (kultuurtaimena) kasutatakse tänapäeval formaalset International Code of Nomenclature for Cultivated Plants (ICNCP) nomenklatuuri, kuid keelatud ei ole harilikule sibulale kui cultigen 'ile lisada ka taime botaaniline nimetus.

Kultuurtaimedel võib ära märkida kultivari, rühma (Group, varasem nimetus cultivar-group) ja grex 'i.

Cultivar-group (ICNCP, 1995) asendati 'rühmaga' 2004. aastal.

Hariliku sibula kultivaride informaalne klassifikatsioon pole käesoleval ajal lõplikult selge, veebipõhises eestikeelsete taimenimede andmebaasis on ära toodud 3 rühma:

  • Allium cepa Aggregatum-rühm – pesasibul
  • Allium cepa Echalion-rühm – värtensibul (pesasibul × harilik sibul) (sün: Allium cepa Aggregatum-rühm × Allium cepa Cepa rühm)
  • Allium cepa var. cepa Silverskin-rühm – hõbesibul.

Hariliku sibula Allium cepa Aggregatum-rühma nimena eelistas eestikeelsete taimenimede komisjon 2004. aastal šalottsibulale pesasibulat.[31]

Kuid leidub ka teisi sibularühmi, nagu:

  • Allium cepa Proliferum-rühm (sün: Allium cepa var. viviparum) – rindeline sibul.

Taimekasvatuse köögiviljakultuurina pole hariliku sibula nomenklatuur lõplik ega ühtlustatud, võib nii olla juhtunud, et mujal maailmas peetakse mugulsibulate (bulb onion) all silmas Allium cepa Cepa-rühma sibula põllumajanduslikult olulist sibulakasvatuse/tootmise saadust ja/või seda tagavat sibulaseemne kasvatust, mujal maailmas võidakse sibulafarmides kasvatada sibulataimi ka sibulaistikutest.

Hariliku sibula sordid liigitatakse keemilise koostise järgi kibedateks, poolkibedateks ja magusateks sibulateks.

Sibulasordid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Sibulasordid

Hariliku sibula sordiaretuse üheks eesmärgiks on hariliku sibula vegetiivse (tippsibulad) aga ka seksuaalse paljunemisele kaasa aitamine. Inimesepoolsetele vegetatiivsetele paljundamispüüdlustele mullakeskkonnas vastab sibulataim üsna rahuldava fertiilsusega.

Sibulapõld Moldovas

Hariliku sibula sortide nimetused saadakse tänapäeval taimeperekonna nimest (Allium)+ liiginimest (cepa) + sordinimest ('Honeybee').

Eesti sibulakasvatus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Eesti sibulakasvatus

Esimesed kirjalikud teated sibulast Eesti aladel pärinevad 13. sajandi lõpust, selle järgi olevat sibulaid koos teiste köögiviljadega siinsetele "paganatele" müünud Saksa ordu.[59]

Pesasibulat hakati Eestis tõenäoliselt sibulakultuurina kultiveerima 17. sajandi lõpul, kui Peipsi järve läänekalda äärsetesse küladesse asusid elama Vene vanausulised. Nemad tõid Venemaalt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa sealse kibesibula rahvaselektsioonisordi 'Bessonovski', mis Eesti kliimaoludes hästi kohanes. Pesasibula kasvatamisel, kus mugulaid rohkem kui üks, ongi Eestis suur kultuuriline väärtus just vene vanausulistele.

1920. aastatel saadi suurem osa Eestis tarbitavast sibulast Peipsi äärest ja Setumaalt. Teistes Eesti piirkondades hakkasid eestlased seda köögivilja laiemalt kasvatama 1930. aastatel.

Eesti kliimas on nii kodusel aiamaal kui ka sibulapõldudel kasvatatav harilik sibul valdavalt avamaal kasvav köögiviljakultuur, kuid seda võidakse kasvatada ka kasvuhoonetes.

Richard Klesment kirjutab raamatus "Aiatöö õpetus : köögivilja-, puuvilja- ja marjakasvatus" (1927) sibulakasvatuse kohta järgmist: "Sibul (Allium Cepa.) armastab kergeid (mitte turbasegaseid), liivaseguseid maid; raskes savimulammas kasvavad väikesed ja halvad sibulad. Värsket väetist sibul ei kannata. Sellega võib küll võrdlemisi suuri sibulaid kasvatada, kuid need lähevad kiiresti mädanema. Külvikorras on sibul II ja III rühmas. Kus muld taime toitainetest väga vaene, seal tuleb seda kaali ja vosvorhappe väetistega rikastada, kuna lämmastik tuleb ära jätta. Lisaväetiseks võib kevadel külvata 3 kg supervosvaati ja 3 kg kaalisoola aarile. Koht, kus sibulaid kasvatatakse, peab olema soe ja päikesepaisteline."

Sibulakasvatuses tuleb teha vahet seemnest ja tippsibulast kasvatamise vahel.

Sibula kasvatamine seemnest

Sibulaseeme on peen – 260 tera ühes grammis, sinakasmusta värviga, vängelt lõhnav. Seeme on idanemisjõuline 2–3 aastat. Külviks peaks tarvitama 1-aastast seemet. Seeme tarvitab idanemiseks kaks nädalat aega. Soovitav on seemet aja kokkuhoidmiseks enne külvi niiskes liivas hoida.

Varaste ja suurte sibulate kasvatamiseks tuleb seeme märtsikuu lõpul sõnnikulavasse külvata, kust taimed pärast peenrale ümber istutatakse. Kuid võib ka kohe peenrale külvates söögiks sibulaid kasvatada. Selleks külvatakse, parem idandatud, seeme 20–25 sm kaugustesse ridadesse. Seeme tuleb madalatesse vaokestesse külvata ja päält 1 sm paksuselt mullaga katta.

Ülestõusnud taimi harvendatakse 8–10 sm kaugusele. Sel viisil saadakse kõik suuremad söögiks kõlvulised sibulad. Kui taimi mitte nii harvaks ei kitkuta, siis saadakse osa väikesi sibulaid, mida järgmisel aastal tippsibulatena edasi võib kasvatada.

Lavas kasvatatud taimed istutatakse peenrale 10–15 sm vahedega. Istutamisel peab holitsema, et pisike sibul mitte mulda sügavale ei jääks, vaid parem ainult peened juured mulda saaksid, kuna sibulake maa pääle jääks, Sel puhul langeb istutatud taim küll küljeli, kuid kasvatab edaspidi parema sibula kui sügavale istutatud taim. Istutamise järel tuleb kasta.

Hoolitsemine kasvuajal oleks ainult mulla kohendamine. Kastmist sibulad kasvuajal ei vaja. Isesuguseid töid ei ole.

Sibula kasvatamine tippsibulast

Hispaania sibulaid tippsibulate kaudu paljundada ei ole soovitav, need lähevad teisel aastal kergesti õitsema. Selleks on kõige parem harilik väike Vene sibul. Tippsibulate saamiseks külvatakse seeme peenrale. Taimi ei harvendata, sest siis saadakse rohkem väikesi tippsibulaid. Augustikuus surutakse sibulate varred maha, et kasvamine takistatud saaks. On lehed kuivanud, siis võetakse kuiva ilmaga sibulad maast üles ja kuivatatakse neid 3–4 päeva päikese käes. Sellejärele viiakse nad kuhugi tuult läbilaskva ruumi katuse alla kuivama, kust nad alalhoidmiseks kuiva kohta pannakse. Et nad hästi alal hoiduksid, seks suitsetatakse neid 4–5 päeva rehes 300 soojuses. Alalhoidmiseks murtakse sibulate lehed ära. Alalhoidmise ruum peab olema kuiv ja jahe. Aeg-ajalt valitakse kasvama läinud sibulad teiste hulgast välja.

Teisel kevadel pannakse tippsibulad 4–5 realt peenrale 15 sm kaugusele üksteisest maha. Maha pannes surutakse nad nii palju mulda, et sinna istuma jäävad. Sügavale panemine ei ole soovitav. Hoolitsemine nii kui taimest kasvanud sibulate juureski.

Koristamine algab siis, kui lehed kolletama hakkavad. Alalhoidmine on samasugune kui tippsibulate juureski.

Sordid

'Zittau kollane' ja 'Zittau punane', viimasel on punane koor ja seest punaseviiruline. Kasvavad võrdlemisis suureks, laperikud koonusekujulised. Hoiduvad hästi alal.

'Hollandi kollane' ja 'Hollandi punane', samasugused kui eelmisedki, ainult rohkem naerikujulised. Strassburgi sibul on Hollandi sibulaga sarnane, ainult vähem. Viimased säilivad ka hästi. Madeira sibul on vähe punakas pikergune sibul, ei seisa kaua. Vene sibul on väike kollane ja seisab hästi üle talve. Parem tippsibulast kasvatamiseks.[60]

Peipsi sibul
 Pikemalt artiklis Peipsiäärne
'Jõgeva 3'
 Pikemalt artiklis Jõgeva 3

'Sibulalõhn' ja 'silmaärritus'[muuda | muuda lähteteksti]

Sibulale iseloomulikku lõhna tekitab sibula-, lehe- ja juurerakkude tsütoplasmas esinev lõhnaainete eellane allitsiin, mida taimeosade vigastamise korral katalüüsib vakuoolis paiknev ensüüm allinaas väävlit sisaldavast aminohappest alliinist. Reaktsioon võib alata ka sibula peenestamisel ja toimuda umbes 15 minuti jooksul: 1 mg alliinist tekib 0, 45 mg allitsiini.[35]

Pikka aega arvati, et sibula lõikamisel vastu tuleva sibula lachrymatory factor 'i (tiopropanaal-S-oksiid) jaoks piisab allinaasist, kuid uuemate uuringute alusel on osutunud vajalikuks vakuoolis paiknev valk lachrymatory-factor synthase[61].

Tiopropanaal-S-oksiid mõjub paljude inimeste silmadele ärritavalt, maandudes silmamuna katval eesmisel läbipaistval osal ehk sarvkestal tuvastab selle närvisüsteem ja käivitab, ärritaja lahjendamiseks, silmade pilgutamise ja pisaravedeliku rohkenemise.[62]

Geenilaboreis püütakse 'igavesti õrna' ja 'mitte-nutma-ajava' geneetiliselt modifitseeritud sibulasordi aretamiseks vaigistada geeni lachrymatory factor synthase[63].

Sibul (tarbetaim)[muuda | muuda lähteteksti]

2014. aasta seisuga on sibula mitmed kohalikud sordid kantud Saksamaal tarbetaimede punasesse nimekirja "Die Rote Liste der gefährdeten einheimischen Nutzpflanzen in Deutschland"[64] (väljaandja Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung), kuna nende püsimajäämine ja alalhoidmine võib kahjustatud olla ning nad võivad ex situ kaitset vajada.

Sibul (mahepõllumajanduskultuur)[muuda | muuda lähteteksti]

Mahepõllumajanduse kultuurina on sibula kasvatamisele mitmesugused nõudmised ja võidakse kasutada ka puhtalt orgaaniliselt kasvatatud siblaseemneid ja/või sibulasorte.

Orgaanilised sibulaseemned
  • Kollased: 'Organic Gladstone Onion', 'Organic Walla Walla Sweet Onion', 'Organic Ailsa Craig Onion', 'Organic Valencia Sweet Onion';
  • Kollased F1: 'Organic Cortland' F1', 'Organic Sedona' F1, 'Organic Non-GMO Dakota Tears', 'Organic Calibra' F1, 'Organic Yellow Cipollini' , 'Organic Non-GMO Talon' F1, 'Organic Non-GMO Gabriella' F1, 'Organic Yankee' F1;
  • Punased: 'Organic Red Wing' F1, 'Organic Red Baron', 'Organic Non-GMO Rossa di Milano', 'Organic Red Cipollini', 'Organic Cabernet' F1.
  • Pesasibul: 'Organic Conservor F1'.[65]

Biodünaamilise põllumajanduse edendaja Maria Thun on liigitanud hariliku sibula juurtaimede rühma ehk taimede rühma kelle viljad moodustuvad juurepiirkonnas, nagu lehtkaalikas, porgand, aed-moorputk, redis, rõigas, punapeet, mustjuur, juurpetersell, juurseller, kartul, sibul, küüslauk ja taimede külv, istutamine, kõplamine, hooldamine, koristamine ja konserveerimine on soodustatud juurepäevadel.

Hariliku sibula kasvu eskaleerimiseks võidakse kasutada mitmeid looduslikke taimekasvu soodustavaid vahendeid.

Sibul (aiakultuur)[muuda | muuda lähteteksti]

Seltsilistaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku sibula seltsilistaimedeks, kellega sibulad koos hästi kasvavad, soovitatakse külvata/istutada porgandeid, viinamäelauku (Allium ampeloprasum L.), punapeeti, kapsast, aedmaasikaid, kapsasrohu perekonna taimeliike, aedtilli, aedsalatit ja tomatitaimi.

Istutades kummelit ja aed-piparrohtu sibulate lähimaale, parandavad nad nende maitseomadusi.[66]

Sibul ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Sibul

Rahvameditsiinis kasutatakse sibulat paljude haiguste, nagu hingamisteede katarride, ateroskleroosi, kõrgvererõhktõve jpt terviserikete ning vaevuste profülaktikas ja ravimisel.

Sibulaõli[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Sibulaõli

Sibulat ei loeta õlitaimede hulka ja teda ei kasvatata õli saamiseks. Sibulaõli (Allium cepa õli, CAS-number: 8002-72-0 (v.a sibulast toidu valmistamiseks tehtud maitseõlid, näiteks oliiviõli baasil) on sibulatoodangu väärtuslik kõrvalsaadus, mida toodetakse sibula sibulatest mitmel meetodil, näiteks veeaurudestillatsioonil

Füsioloogilised kõrvalekalded ja haiguslikud seisundid[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvuhäired ja taimetoiteelementide vaegused, mis võivad vastuvõtlikel sibulatel puudushaigusi põhjustada: päikesepõletus, külmakahjustus, lämmastiku-, kaaliumi-, magneesiumi-, boori-, mangaani-, fosfori-, vase-, tsingi-[31], molübdeeni-[67], raua-, seleeni-, väävli-, kaaliumi-, kaltsiumipuudus.

Harilik sibul ei ole 'konkurentsivõimeline' taim, tema kasv võib aeglustuda, kui teda ründavad putukad, loomad või patogeensed organismid.

Sibul (peremeestaim)[muuda | muuda lähteteksti]

Bakterid[muuda | muuda lähteteksti]

Bakterid (taimepatogeenina), kes võivad vastuvõtlikel sibulatel bakterhaigusi põhjustada:

Nematoodid[muuda | muuda lähteteksti]

Nematoodid (taimepatogeenina) mullas, kes võivad vastuvõtlikel sibulatel looduslike vaenlastena parasiteerida ja kahjusid põhjustada:

[81] jpt.

Seened[muuda | muuda lähteteksti]

Seened (taimepatogeenina), kes võivad vastuvõtlikel sibulatel seenhaigusi põhjustada:

  • Aspergillus niger van Tieghem 1867 – sibulaseemneni võib seennakkus jõuda juba enne sibulaõite avanemise faasi; nakatuda võivad ka inimesed[82]
  • Botrytis allii Munn. põhjustab (ka Eesti sibulatel) sibula-hahkhallitust,
  • Penicillium aurantiogriseum Dierckx, (1901)[83]
  • Peronospora destructor põhjustab (ka Eesti sibulatel) sibula-ebajahukastet[84]
  • Puccinia allii (DC.) Rudolph (ka Eesti sibulatel) sibularooste.
  • Sclerotium cepivorum Berk. 1841
    Sclerotium cepivorum on Stromatinia cepivora aseksuaalselt paljunev järk, tuntud taimepatogeen. Sclerotium cepivorum i isolaadi Sc4 seeneniit läbistas kultuuris sibulajuure epi- ja hüpodermise, moodustas apressooriumi ja kasvas koore sisse, hõivates koore parenhüümi nii intra- kui ka intertsellulaarselt, põhjustades ulatuslikku kudede degradatsiooni, seennakkuse algfaasis piirdub sibularakkude surm seeneniitidega läbistatud rakkudega. Sclerotium cepivorum sünteesib fütotoksiini oksaalhapet (Stone & Armentrout, 1985) ja mitmeid rakuväliseid ensüüme, polygalacturonases (PG,(EC 3.2.1.15), Mankarios & Friend, 1980; Favaron jt, 1993), pectinesterases (PE, (EC 3.1.1.11), Abd ElRazik jt, 1974), tsellulaase, arabanases ja xylanases (Mankarios & Friend, 1980), mis lagundavad rakuseina. Sclerotium cepivorum sünteesis kultuuris kahte polygalacturonases (PG) ja kahte pectinesterases (PE) neid isoensüüme tuvastati ka nakatunud sibula juurekoes.[85]

Kahjurid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Sibulakahjurid

Kahjurid, kes võivad oma elutegevusega vastuvõtlikke sibulaid kahjustada:

Sibulakärbes[muuda | muuda lähteteksti]

Sibulakärbes (Delia antiqua [89]) on putukaliik lülijalgsete hõimkonna, putukate klassi, kahetiivaliste seltsi Delia perekonnas. Teda (kõiki kolme arengujärku) peetakse tõsiseks kultuursibula kahjuriks (mõnikord võib rünnata ka sibula metsikuid sugulasi).

Täiskasvanud sibulakärbse pikkus on ~6 mm ja tema keha meenutab hariliku toakärbse (Musca domestica) oma. Emased ja isased erinevad veidi üksteisest, nende jalad on musta värvi, tiivad läbipaistvad ja liitsilmad on pruunid. Täiskasvanud sibulakärbsed elavad 2–4 nädalat ja võivad muneda sadu munasid. Munad on valged, pikenenud kujuga ja ~1,25 mm pikkused, need muneb emane sibulakärbes rühmana peremeestaime võrsele, lehtedele, sibulakaelale, sibulale ja ka maapinnale. Sibulakärbse vastsed on valget värvi, kuni ~8 mm pikkused, kooruvad munadest 2–5 päeva jooksul ja toituvad rühmana sibulal (ka sibulajuurtel) ja küüslaugul.[90]

Sibulakaubandus, -turg ja toodang[muuda | muuda lähteteksti]

Suurimad kuivatatud sibulate tootjad 2013. aastal[91]
Riik Toodang,
tonnides
Osakaal,
%
 Hiina 22 300 000* 26,0
 India 19 299 000 22,5
 USA 3 159 400 3,7
 Iraan 2 381 551* 2,8
 Venemaa 1 984 937 2,3
 Türgi 1 904 846 2,2
 Egiptus 1 903 000 2,2
 Pakistan 1 660 800 1,9
 Brasiilia 1 538 929 1,8
 Alžeeria 1 344 385 1,6
Maailm kokku 85 795 191 100
* – FAO arvutuslik hinnang
Iraan_Siwilla2011
Iraan_Siwilla 2011
Iraan_Siwilla 2011
Sibulate ettevalmistamine hoiustamiseks ja müügiks

Sibulate kiiritamine on toiduainete töötlemise meetod, mille all peetakse harilikult silmas ioniseeriva kiirguse kasutamist (kas radionukliidide koobalt-60 või tseesium-137 gammakiirgust) mitmel otstarbel.

Usutakse, et doos 5–15 krad'i kiirelt pärast sibulate maastvõttu inhibeerib sibulamugulate idanemist puhkeperioodi ajal. Kiirgusdoos oleneb sibulasordist, mõni võib vajada väiksemat doosi.[92]

Sibulatooted

Harilik sibul on toiduainetetööstuse tooraine ja sibulast valmistatakse mitmeid valmistooteid, nagu sibulapulber, sibulahelbed, sibulasool, sibula purgisupp, sibulasupi pulber, marineeritud sibulad, sibulaküpsised, sügavkülmutatud hakitud sibul, sügavkülmutatud sibulapealsed, sügavkülmutatud sibularõngad jpt.

Sibula kui toidutoorme (põllukultuuri) tehastes (process manufacturing, toiduainetetööstus jne) töötlemise (dehüdreerimine, hoidistamine (moosid, supid, marineeritud sibulad) purkidesse, metalltoosidesse jne) tulemusel tekib tootmisprotsessis hulgaliselt, Euroopas hinnanguliselt 500 000 tonni aastas, sibulajäätmeid, mille hulka arvatakse sibulakoored ja välimine soomuste kiht. Euroopa peamised jäätmetootjad on Hispaania, Suurbritannia ja Holland.

Sibulajäätmeid saab taas 'toidutasemeni' töödelda, valmistades neist pektiini ja kiudaineid sisaldavaid tooteid ja/või lisaaineid.[93]

Sibul (toiduaine)[muuda | muuda lähteteksti]

Sibul on taimset päritolu toiduaine. Sibulasaadused toiduainena (nii kaubanduslik kui ka koduaia saak) saab jaotada kaheks, sibulaks ja rohelisteks pealseteks.

Söögisibula all peetakse tavaliselt silmas hariliku sibula küpsenud ja puhkeseisus jämenenud lühivõsu, teda nimetatakse mitmeti nii sibulateks (värske sibul, tarbesibul[94], köögisibul, müügisibul, aiasibul, säilitussibul jm).

Roheliste pealsete ehk värskete sibulapealsete, nemad arenevad sibulapunga lehekimbust, kultiveerimiseks võidakse kasutada spetsiaalselt aretatud sibulasorte (kellel kasvab rohkem pealseid, või on laiemad sibulalehed jm) või ka sibulakultuuri kasvuperioodil kogutavat pealsesaaki, ka siseruumides (tubastes oludes) lillepottides ajatavaid sibulaid.

Inimeste toiduks tarvitatakse sibula sibulat kas toortoiduna või kulinaarselt sibulatoit]]udeks töödelduna aga süüakse ka sibulalehti (kas eraldi või koos sibula ebavarrega) ja neid nimetatakse sibulapealseteks.[31]

Söögisibul ja sellest valmistatud sibulatoidud on kuulunud mitmete muistsete rahvaste toidulauale.

Kreeka ajaloolane Herodotos Halikarnassosest (umbes 484 eKr – umbes 425 eKr) olevat üles kirjutanud, et egiptlased maksid püramiidiehitajatele söögiks ostetud sibula, küüslaugu ja redise eest 1600 hõbetalenti.

George Julius Drews (1873–1945) saksa-ameerika medical nutritionist, tropho-therapy edendaja arvates on sibul (1912) talvetoitude hulgas sama loomulik kui kapsas, kuid spetsiifilisel volatiilsel õlil on ka suurem roll kui puhtalt maitse ja see peaks sibula positiivsele loomusele lisanduseks olema. Sibul on positiivne toit ja see on näidustatud osadele negatiivseid haigusi põdevatele inimestele. Soovitavad on pehme ja magusa maitsega sordid nagu 'Teneriffe', 'Barletta' ja 'Rocca'.[95]

Söögisibulat (ka lihtsalt sibulat) ja tema pealseid peetakse paljude inimeste jaoks väärtuslikuks toiduaineks. Selle all peetakse silmas sibula kultiveerimise lõpptoodet ehk müügisibulaid, mida inimesed kasutavad toiduks.

Sibulatoitudeks loetakse neid toite, kus sibul on oma maitseomadustega kujundab toidu maitse ja/või sisaldub toidus ülekaalukas koguses, näiteks prantsuse sibulasupp või lihtsalt sibulasupp[96].

Eesti toiduainena peetakse silmas Veterinaar- ja Toiduameti heakskiidu saanud Peipsi sibulat (koondnimetus 'Peipsiäärne' ja 'Jõgeva 3')

Kuni 2 nädalat enne kirurgilisi protseduure soovitatakse sibula söömist vältida, kuna seni tuvastamata ained evivad vere hüübimise vastast toimet.[97]

Sibul (maitsetaim)[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik sibul maitsetaimena leiab kasutust koduköökides ja kokanduses ning toiduainetetööstuses toitude ja toodete maitsestamisel. Selget piiri toiduaine ja maitsetaime vahel on raske tõmmata, paljude rahvast rahvusköökides kasutatakse sibula sibulat ja lehti maitsetaimena toitude maitsestamiseks ja lisandina (värske sibula rõngad heeringaga) toorelt, praetult, keedetult, marineeritult, kuivatatult.

Toiteväärtus ja biokeemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Söögisibul sisaldab rohkelt inimese jaoks väärtuslikke toitaineid (sh mikrotoitaineid, rohkesti suhkruid).

Toiteväärtus on varieeruv ja sõltub tema kultiveerimisaegsetest, säilitamisest, sibulasööja füsioloogiast jpt teguritest, ka sibulasordist ja söödavast sibulaorganist, nii näiteks sisaldavad sibulapealsed C-vitamiini ja karoteeni tunduvalt rohkem kui sibulamugul, kuid teisi vitamiine ja mineraalaineid enam-vähem samas koguses.

USA Põllumajandusministeeriumi riiklikus toitainete andmebaasis on tabelid värske (toore) sibula toitainete sisalduse kohta:

Toitained[98]
Toitained Väärtus
100 g kohta
Ühik
Vesi 89,11 g
Kalorsus 40 kcal
Valgud 1,10 g
Lipiidid 0,10 g
Tuhk 0,35 g
Süsivesikud kokku 9,34 g
Suhkrud kokku 4,24 g
Sahharoos 0,99 g
Glükoos 1,97 g
Fruktoos 1,29 g
Kiudained 1,7 g
Toiteelemendid[98]
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Ühik
Kaltsium (Ca) 23,0 mg
Raud (Fe) 0,21 mg
Magneesium (Mg) 10,0 mg
Fosfor (P) 29,0 mg
Kaalium (K) 146,0 mg
Naatrium (Na) 4,0 mg
Tsink (Zn) 0,17 mg
Vask (Cu) 0,04 mg
Mangaan (Mn) 0,13 mg
Fluoriid (F) 1,1 mg
Seleen (Se) 0,5 μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)
Vitamiinid[98]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
Ühik
C 7,4 mg
B1 0,046 mg
B2 0,027 mg
B3 0,116 mg
B4 6,10 mg
B5 0,123 mg
B6 0,120 mg
Betaiin 0,1 mg
A-vitamiin 2 IU
Beetakaroteen 1 μg
E-vitamiin (alfakaroteen) 0,02 mg
Folaat 19,0 μg
Luteiin+
zeaksantiin
4,0 μg
K-vitamiin 0,4 μg
Aminohapped[98]
Aminohape Väärtus
100 g kohta
Ühik
Glutamiinhape 0,258 g
Arginiin 0,104 g
Aspartaamhape 0,091 g
Lüsiin 0,039 g
Leutsiin 0,025 g
Fenüülalaniin 0,025 g
Glütsiin 0,025 g
Treoniin 0,021 g
Valiin 0,021 g
Seriin 0,021 g
Alaniin 0,021 g
Trüptofaan 0,014 g
Isoleutsiin 0,014 g
Tsüstiin 0,004 g
Türosiin 0,014 g
Proliin 0,012 g

Sibul kui allergiataim[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi sibula sibulat peetakse üldiselt ohutuks toiduaineks (Generally regarded as safe GRAS) võib seespidine tarbimine vastuvõtlikel inimestel haiguslikke seisundeid, näiteks bronhiaalastma, rinokonjuktiviit ja kontaktdermatiit (IgE-spetsiifilised antikehad sibula vastu nahatestis ja in vitro) esle kutsuda.[99]

Sibul kui mürktaim[muuda | muuda lähteteksti]

Osade imetajate (nagu hobused, kassid, koerad jt) suhtes liigitatakse taim bioloogiliste toimete tõttu mürktaimeks, kuna tema söömine võib sibulamürgistuse tekitada. Kõiki laukude perekonna taimi peetakse kassidele sobimatuks toiduaineks. On vähetõenäoline, et kassid sööksid toorest sibulat, kuid valmistoitudes sisalduva sibulafragmentide tõttu võib neil sibulas leiduvate keemiliste ainete tõttu tekkida erütrotsüütide, Heinz body anemia.[100][101][102][103] Sama võib juhtuda ka hobuste, koerte[104], merisigade ja ahvidega, eksperimentaalselt on aneemiat esile kutsutud ka lammastel.

Toksikoloogistes uuringutes
Ühes varasemas uuringus põhjustas sibulamürgistuse koertel söödud sibulakogus, mis ületas 0,5% looma kehakaalust. Teises uuringus osalenud koertel, kellel prooviti nimetatud aneemiat indutseerida toideti koertele 30 g sibulaid/kg kehakaalu kohta (3%). ASPCA Animal Poison Control Center case record database for Allium cepa exposure aruande kohaselt on kaheaastase ajavahemiku jooksul juhtumeid (koertel, kassidel) alla 30 ja ainult 6 koeral ja ühel kassil ilmnesid kliinilised sümptomid.

Kliiniline hematoloogia
sibulamürgistuse laboratoorsed leiud:

hobustel <32%)

Arvatakse, et koertel, kes põevad pärilikku (inimestel seostatakse G-6-PD-puudulikkusaneemiat X-kromosoomiga, erütrotsüütides ei toodeta glükolüüsi spetsiaalse raja pentoosfosfaaditsüklis (PFT) piisavas koguses NADPH-d mis hoiab glutatiooni redutseeritud vormis glutatiooni, takistab hemoglobiini denaturatsiooni, redutseerib methemoglobiini tagasi hemoglobiiniks, ega saa toimuda vesinikperoksiid detoksikatsioon) hemolüütilist glükoos-6-fosfaat-dehüdrogenaasi vaeguse tekkelist aneemiat, mille korral erütrotsüütide geeni glükoos-6-fosfaat dehüdrogenaasi ja ensüümi glükoos-6-fosfaat dehüdrogenaasi aktiivsus erütrotsüüdi normaalse eluea tagamisel on häirunud, on sibulamürgistusele vastuvõtlikumad.

Raske sibulamürgistus võib olla letaalse lõppega.[105]

Sibul kui jääde[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku sibula tahketest jäätmetest (lamandunud sibulapealsed ja sibulakoored, müügiks mittesobivad haiged või sibulakorjamise käigus vigastatud sibulad) saab bioetanooli toota, selleks töödeldakse need kõigepealt sibulamahlaks.

Alkohoolsel fermentatsioonil, pärmseeneliigi Saccharomyces cerevisiae abiga, valmistatakse sibulamahlast sibulalikööri ja hiljem sibulaäädikat.[106]

Sibul ja umbrohud[muuda | muuda lähteteksti]

Sibulaid ei peeta konkurentsivõimeliseks taimeks, teda võivad kasvuperioodil 'pitsitada' tihti ümbritsevad, inimeste poolt umbrohtudeks liigitatud, taimed.

Selleks, et sibulad saaksid kasvueelise, võidakse mitmel pool maailmas kasvu- ja/või hoiualadele manustada mitmesuguseid umbrohutõrjevahendeid.[107]

Sibul kui in vitro kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Sibula in vitro-kultuure võib saada enamikust sibula organitest, kudedest.

In vitro kultuure valmistatakse õisikust, juuretippudest, lehtedest, soomustest, juurtest, embrüost, seemnealgest, emakatest ja tolmukapeadest.

Hariliku sibula test[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku sibula test (The Allium cepa test) on katsetaime hariliku sibula (2n = 16) in vivo standardi kandidaatmudel hindamaks keemiliste ainete ja bioloogiliste materjalide võimalikke genotoksilisi toimeid kromosoomide seisunditele. Hariliku sibula testsüsteemi, harilikus sibula juure meristeemi kromosoomide põhjal, esitles A. Levar 1938. aastal.[108]

Testiks hangitakse herbitsiidide ja fungitsiidide-vabad sibula sibulad ja testitakse neid erinevate ainetega.[109]

Sibul kui katse- ja kontrolltaim[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Taimekasvatuse Instituudi laboris uuritakse Peipsi äärset pesasibula põlissorti 'Peipsi sibulat'.[110]

Sibula laboratoorsetes uuringutes kasutatavad laboriseadmed ja meetodid:

Botaanikaaia eksponaat[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik sibul on mitmete botaanikaaedade kollektsioonides kas konserveeritud või ka elusa eksponaadina.

Hariliku sibulataime kodumaa[muuda | muuda lähteteksti]

Nikolai Ivanovitš Vavilov liigitab hariliku sibula kultiveerimisalad mitmeks levikupiirkonnaks.[112]

Sibula kodustamine sai alguse tõenäoliselt 4000 aastat tagasi Lähis-Idast (Hanelt, 1990).

Botaanikud usuvad, et sibulataim pärineb Iraanist ja Pakistanist. Ka Kesk-Aasiat ja Palestiinat on kodustatud sibulataime päritolumaaks loetud.

Ain Raali andmetel pärineb taim Pärsiast, kust levis inimeste kaudu Egiptusse ja Kreekasse ja hiljem peaaegu kogu maailma.[35]

Müügisibula päritolumaa[muuda | muuda lähteteksti]

Sibulaäris ei ole oluliseks aspektiks mitte ainult sibulamugul, vaid sibula tarbijale võib ostuotsustusel vajalikuks osutuda ka päritolumaal kasutavate sibulataime kasvuaegsete kultuuripraktikate tundmine, nii näiteks võidakse/kasutatakse Floridas sibulate teraapias liigispetsiifilsite ümarusside vastu nematotsiide: Telone II[113], Telone C-17[114], Telone C-35[115], Pic-Clor 60[116], Vapam HL[117], KPam HL[118] [119], seni pole selge, kui suured kogused ja nende bioaktiivsus sibulamugula sööjale osaks saab, kuid arvatakse, et mullaveestiku toimel jõuavad need pigem põhjavette.

Müügisibula päritolumaa varjamine võib harva esile kutsuda võimuorganitega suhtlemist, nii näiteks arreteerisid politseiametnikud Fukushima prefektuuris (Jaapan) 2 meest suvisibulate 'siltide võltisimise' ja nende müümise eest koolidele ja vanadekodudele selles prefektuuris kasvatatuid Ibaraki ja Chiba prefektuuri sibulatena. 'Sibulasildi võltsijate' vastuväidete kohaselt testiti toote kiirgustaset ja see olevat normi piiresse mahtunud.[120]

Maalikunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Heraldikas ja sümboolikas[muuda | muuda lähteteksti]

Sibula idanema hakkavat sibulat on kujutatud ka Nižni Novgorodi oblasti Arzamassi rajooni, Hispaania Valencia autonoomse piirkonna Benaguasili valla vapil ja Burgose provintsi Cebollerose vapil ja lipul.

Sibula sibulat koos lehtedega on kujutatud Hispaania Kataloonia, Girona provintsi Sant Climent Sescebesi valla ja Soome, Lapi maakonnas Tervola valla vapil.

Valminud sibulat on kujutatud Colombia, Boyacá departemangu Aquitania linna ja Prantsuse Vabariigi Gardi departemangu Saint-Jean-de-Valériscle vapil.

Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Sibul on üks vanemaid kultuurtaimi, kelle metsikuid esivanemaid tarvitas inimene juba kiviajal. Kultuurtaimena hakati teda viljelema kõigepealt Kesk- ja Edela-Aasias umbes 5000–6000 aastat tagasi. Esialgsetelt viljelusaladelt levis sibul kõigepealt Egiptusse ning sealt Vana-Kreeka ja Rooma riigi valdustesse. Roomlaste vallutusretkede tulemusena sai ta peagi laiemalt tuntuks ka mujal Euroopas.[59]

Frangi riigi kuningas ja Rooma ehk Frangi keiser Karl Suur olevat oma valitsemisajal andnud lausa ametliku korralduse Capitulare de villis vel curtis imperii taimede, sealhulgas aedsalvei, hariliku kurgi, hariliku rosmariini, hariliku köömne, hariliku saialille, aed-mustköömne, metsporgandi, aedtilli, apteegitilli, küüslaugu, apteegitilli, aedkoriandri, kanepi ja sibula[121], ning paljude teiste taimede kasvatamise edendamiseks nii ülikute kui ka lihtrahva aedades.

Sibul Vana-Hiina tseremooniates

Pärast lapse sündi kolmandal päeval viidi läbi esmakordse vannitamise tseremoonia. Lapse vannivee keetmise ajal hoiti selles sibulat ja viigimarju. Kuna "sibul" oli "mõistuse" homonüüm oli sibul sünnirituaalides väga oluline komponent. Ämmaemand puudutas pärast lapse vannitamist sibulaga kolm korda lapse pead, öeldes: "Esimene kord – ole taibukas, teine kord – ole elutark, kolmas kord – ole kaval." [122]

Sibul kultustaime ja keelatud taimena

Vanad egiptlased pidasid sibulavõrset universumi sümboliks[123]. Sibul kuulus neil kunstiobjektide ja rituaalsete ohvriandide hulka, neid lisati igaviku sümbolina ka surnutele hauapanuseks.[124]

Charles Frederick Partingtoni (1837) kirjelduste kohaselt oli levinud aiataim, kuid Vana-Egiptuse preestrid võisid usulistel kaalutlustel egiptuse sibula söömisest hoiduda.[125]

Söögina oli sibul Egiptuses siiski vaid lihtrahva ja orjade menüüs[124], sibulasöömisega püüti madusid eemal hoida.

Vanasõnu ja mõistatusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sibulas teeb sihest terveks, kaseoks teeb otsa kergeks.
  • Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline?[126]

Uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Hariliku sibula uurimislugu

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Corrie
  2. Friedrich Alefeld "Landwirthschaftliche Flora: oder die nutzbaren kultivirten Garten- und ...". Wiegandt & Hempel, Berliin. 1886. lk 299–301
  3. G.Don, 1827
  4. Allium commune Noronha. Vaadatud 25.07.2015
  5. "Memoirs". 6. köide. Wernerian Natural History Society, Edinburgh. lk 26–27
  6. Allium nigritanum A.Chev.: Études Fl. Afr. Centr. Franç. 1: 319 (1913) nom. nudum. Vaadatud 6.08.2015
  7. in Fol. Mus. Res. Nat. Bohem. Occ. Bot. 21, 1984; Bisby F.A., Roskov Y.R., Orrell T.M., Nicolson D., Paglinawan L.E., Bailly N., Appeltans W., Kirk P.M., Bourgoin T., Baillargeon G., Ouvrard D., eds (2011). Species 2000 & ITIS Catalogue of Life
  8. Cepa vulgaris (L.) Garsault :Les Figures de Plantes et Animaux d'Usage en Médecine, Décrit[es] dans la Matiére Médicale de Mr. Geoffroy t. 207. 1764., vaadatud 6.08.2015)
  9. Allium cepa L.. Vaadatud 18.07.2015
  10. Tartu Ülikooli botaanikaaed, (vaadatud 15.08.2015)
  11. geofüüt, (vaadatud 13.08.2015)
  12. Y. H. Hui,Feng Chen,Leo M. L. Nollet, "Handbook of Fruit and Vegetable Flavors", lk 852, 2010, vaadatud 6.08.2015)
  13. "The Visual Food Encyclopedia", lk 36 - 38, 1996, QA International, (vaadatud 11.08.2015)
  14. Linnaeus, C., "Species Plantarum". 1753, Laurentii Salvii, Stockholm. lk 300
  15. Samuel Frederick Gray (1821). "A Natural Arrangement of British Plants". Baldwin, Cradock, and Joy, London. lk 124
  16. N S Subrahmanyam. "Modern Plant Taxonomy". Vikas Publishing House Pvt Ltd. 2009
  17. Hugh D. Wilson, Flowering Plant Gateway, (vaadatud 12.08.2015)
  18. Allium cepa L.. CoL. Vaadatud 18.07.2015
  19. Allium cepa L..
  20. A. Vvedensky, The genus Allium in the USSR, 1944
  21. Robert Theiler, Hanspeter Buser ja Otto Vidalli, Zwiebeln (Allium cepa L.) Sorten, Anbau, Lagerung, AGRARForschung 11 (11-12): 504-509, 2004, (vaadatud 7.08.2015)(saksa keeles)
  22. "Eestikeelsete taimenimede andmebaas". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. september 2015. Vaadatud 12. augustil 2015.
  23. G. J. H. Grubben, Plant Resources of Tropical Africa, PROTA, "Vegetables", lk 44, 2004 (vaadatud 8.08.2015)
  24. M. Gurushidze, S. Mashayekhi, F. R. Blattner, Nikolai Walterowich Friesen, R. M. Fritsch, Phylogenetic relationships of wild and cultivated species of section Cepa inferred by nuclear rDNA ITS sequence analysis, Pl Syst Evol 269: 259–269 (2007), DOI 10.1007/s00606-007-0596-0, (vaadatud 13.08.2015)
  25. Irwin Goldman, University of Wisconsin–Madison,Onions and Other Allium Plants, Encyclopedia of Food and Culture, 2003, (vaadatud 13.08.2015)
  26. R. M. Fritsch & Matin
  27. "Onions and other alliums", (vaadatud 22.07.2015)
  28. G. J. H. Grubben, Plant Resources of Tropical Africa, PROTA, "Vegetables", lk 45, 2004 (vaadatud 8.08.2015)
  29. Allium cepa L.. Vaadatud 6.08.2015
  30. Paasik, Tiina, "Moodne köögiviljaaed", Ajakirjade Kirjastus, lk 160
  31. 31,00 31,01 31,02 31,03 31,04 31,05 31,06 31,07 31,08 31,09 Maia Raudseping, "Sibul aias ja köögis", Maalehe Kirjastus, 2006
  32. Walter Melchior ja Ernst Steudle, Water Transport in Onion (Allium cepa 1.) Roots. Changes of Axial and Radial Hydraulic Conductivities during Root Development, Plant Physiol. (1993) 101: 1305-1315, (vaadatud 25.08.2015)
  33. Takehiro Kamiya jt, The University of Tokyo, Single gene regulates Casparian strip formation, 27. juuli 2015, DOI: 10.1073/pnas.1507691112, (vaadatud 8.08.2015)
  34. Toomas Kukk, Sissejuhatus taimeanatoomiasse, 1999, Tartu
  35. 35,0 35,1 35,2 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 49–50, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  36. Allium cepa – L., vaadatud 3.08.2015)
  37. The Editors of Encyclopædia Britannica, Rudolph Jacob Camerarius, vaadatud 3.08.2015)
  38. Friedrich Alefeld, "Landwirthschaftliche Flora: oder die nutzbaren kultivirten Garten- und ...", lk 299–301, Berliin , 1886, (vaadatud 6.08.2015)(saksa keeles)
  39. LESLEY CURRAH ja D. J. OCKENDON, PROTANDRY AND THE SEQUENCE OE ELOWER OPENING IN THE ONION (ALLIUM CEPA L.), National Vegetable Research Station, Wellesboume, Warwick, 17. jaanuar 1978)
  40. 40,0 40,1 40,2 40,3 40,4 40,5 40,6 40,7 40,8 Sunita Devi, Rachna Gulati, Kanika Tehri ja Asha Poonia, The pollination biology of onion (Allium cepa L.)- A Review,Agri. Review 36 (1) 2015 : 1-13, 23.02.2015
  41. 41,0 41,1 C Karak ja P Hazra, Floral biology of onion construed as an annual crop for seed production, Vegetable Science (2012) 39 (2) : 161-164, september, 2012
  42. Erin M. Silva, Bill B. Dean, Pattern of Floral nectar production of Onion (Allium cepa L.) and the Effects of Environmental Conditions, J. Amer. Soc. Hort. Sci 129 (3):299–302, 2004(vaadatud 20.09.2015)
  43. Õie ehitus, (vaadatud 2.09.2015)
  44. Flowers and annual crop plants - Summer, (vaadatud 19.08.2015)
  45. Ly D jt, The distribution of ATPase during the pollen development of Allium cepa L, Fen Zi Xi Bao Sheng Wu Xue Bao. veebruar 2007;40(1):69-78., PMID 17357451, (vaadatud 18.08.2015)
  46. D.J. Ockendo ja P.J. Gates, REDUCED POLLEN VIABILITY IN THE ONION {ALLIUM CEPA), New Phytol. (1976) 76, 511-517., (vaadatud 21.08.2015)
  47. James L. Brewster, "Onions and Other Vegetable Alliums", 2. Väljaanne, CABI, 2008
  48. M. Jakše, B. Bohanec, Haploid induction in onion via gynogenesis, Doubled Haploid Production in Crop Plants, lk 281-285 (vaadatud 15.09.2015)
  49. McCallum J jt, Genetic mapping of a major gene affecting onion bulb fructan content., Theor Appl Genet. märts 2006 ;112(5):958-67., (vaadatud 22.08.2015)
  50. Lee R jt, FLOWERING LOCUS T genes control onion bulb formation and flowering., Nat Commun. 2013;4:2884. doi: 10.1038/ncomms3884, (vaadatud 22.08.2015)
  51. 51,0 51,1 51,2 51,3 Dharam P. Abrol, "Pollination Biology: Biodiversity Conservation and Agricultural Production", 2012
  52. EE 9. köide, 1996.
  53. Kilter, E, Mesilaste pidamine, Valgus, 1997, lk 13
  54. JR Hagler. Honey bee (Apis mellifera L) response to simulated onion nectars containing variable sugar and potassium concentrations, Apidologie, Springer Verlag (Germany), 1990, 21 (2),pp.115–121. <hal-00890817>, vaadatud 26.07.2015)
  55. Sunita Devi, Rachna Gulati, Kanika Tehri ja Asha, Diversity and abundance of insect pollinators on Allium cepa L., Journal of Entomology and Zoology Studies 2014; 2 (6): 34-38, (vaadatud 10.08.2015)
  56. P. Pihlik, EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, Mesindus, (vaadatud 11.09.2015)
  57. Friedrich Alefeld, "Landwirthschaftliche Flora: oder die nutzbaren kultivirten Garten- und ...", lk 299–301, Berliin, 1886 (vaadatud 6.08.2015)(saksa keeles)
  58. Marlene Diekmann, %20var.%20typicum&f=false "Allium Spp", IPGRI Technical Guidelines for the Safe Movement of Germplasm, nr 18, vaadatud 6.08.2015)
  59. 59,0 59,1 Leopold Meensalu, Sibul, vaadatud 26.07.2015)
  60. Richard Klesment, "Aiatöö õpetus : köögivilja-, puuvilja- ja marjakasvatus", 2. täiendatud trükk, Kirjastus-Ühisus "Agronoom" Tallinn, lk 117–119, 1927
  61. UniProtKB – P59082 (LFS_ALLCE), vaadatud 20.07.2015)
  62. Paul M. Burnham, PROPANETHIAL S-OXIDE The lachrymatory factor in onions, vaadatud 21.07.2015)
  63. Roger Highfield, GM tear-free onion created by scientists, 1. veeruar 2008, vaadatud 21.07.2015)
  64. Die Rote Liste der gefährdeten einheimischen Nutzpflanzen in Deutschland 2014, (vaadatud 22.08.2015)(saksa keeles)
  65. Organic Onion Seeds, (vaadatud 7.08.2015)
  66. Companion Planting, (vaadatud 21.07.2015)
  67. Nutrient deficiency symptoms of onion and garlic, 21. mai 2013, vaadatud 24.07.2015)
  68. B. Kowalska, U. Smolinska ja M. Oskiera, BURKHOLDERIA GLADIOLI ASSOCIATED WITH SOFT ROT OF ONION BULBS IN POLAND, vaadatud 4.08.2015)
  69. Burkholderia cepacia in Healthcare Settings, vaadatud 4.08.2015)
  70. A. Palacio-Bielsa, M.A. Cambra ja M.M. López, First report of bacterial soft rot on onion caused by Dickeya sp. (ex Pectobacterium chrysanthemi) in Spain, New Disease Reports (2006) 14, 33, vaadatud 4.08.2015)
  71. Jodi L. Humann, Complete genome of the onion pathogen Enterobacter cloacae EcWSU1, Stand Genomic Sci. 31. detsember 2011 ; 5(3): 279–286, doi: 10.4056/sigs.2174950, PMCID: PMC3368419, vaadatud 4.08.2015)
  72. Mary Hausbeck, Newly identified bacterial disease on onions, 22. juuli 2014, Michigan State University Extension, Department of Plant Soil & Microbial Sciences, vaadatud 3.08.2015)
  73. Krista Lõivukene, Epp Sepp, Vivika Adamson jt, Acinetobacter baumannii, Pseudomonas aeruginosa ja Klebsiella pneumoniae tähtsus ning antibiootikumitundlikkus Eesti haiglate intensiivravi osakondades, vaadatud 3.08.2015)
  74. Plantwise Knowledge Bank, vaadatud 4.08.2015)
  75. Mohamed H. Abd-Allaab jt, First report of soft rot of onion bulbs in storage caused by Pseudomonas aeruginosa in Egypt, Journal of Plant Interactions, 6. väljaanne, nr 4, 2011, DOI:10.1080/17429145.2010.535618, lk 229–238, 12. jaanuar 2011, vaadatud 3.08.2015)
  76. Bacterial Blight of Sweet Onion Caused by Pseudomonas viridiflava in Vidalia, Georgia.,vaadatud 3.08.2015)
  77. Igor Souza Pereira, Nilvanira Donizete Tebaldi, Occurrence of Xanthomonas axonopodis pv. allii causing onion bacterial blight in Minas Gerais State, Brazil, Summa phytopathol, 39. väljaanne, nr 4, Botucatu oktoober-detsember 2013, http://dx.doi.org/10.1590/S0100-54052013000400015, vaadatud 3.08.2015)
  78. Belonolaimus longicaudatus (sting nematode), (vaadatud 13.08.2015)
  79. Ditylenchus destructor (potato tuber nematode), (vaadatud 13.08.2015)
  80. Ditylenchus dipsaci (stem and bulb nematode), (vaadatud 13.08.2015)
  81. Plantwise Knowledge Bank, common spiral nematode (Helicotylenchus dihystera), (vaadatud 13.08.2015)
  82. A. K. Person jt, Aspergillus niger: an unusual cause of invasive pulmonary aspergillosis, J Med Microbiol. juuli 2010; 59(Pt 7): 834–838. doi: 10.1099/jmm.0.018309-0, PMCID: PMC3052473, vaadatud 4.08.2015)
  83. Ibatsam Khokhar, Rukhsana Bajwa, Penicillium aurantiogriseum Dierckx: First Report on Causing a Postharvest Rot of Onions (Allium cepa L.) in Pakistan, vaadatud 4.08.2015)
  84. Väino Pallum, Sibulapealseid katab hallituskord, 3. august 2012, vaadatud 28.07.2015)
  85. D. A. Metcalf ja C. R. Wilson, Histology of Sclerotium cepivorum infection of onion roots and the spatial relationships of pectinases in the infection process, Plant Pathology (1999) 48, 445±452, (vaadatud 18.08.2015)
  86. Väino Pallum, Kes järab aias salaja sibulaid?, Targu Talita, 3. august 2009, vaadatud 19.07.2015)
  87. Väino Pallum, Kuidas tõrjuda sibulakärbest soolalahusega?, Maaleht, 21. juuli 2012, vaadatud 19.07.2015)
  88. James F. Dill, Clay A. Kirby, Onion Maggot, Pest Management Fact Sheet #5031, vaadatud 25.07.2015)
  89. Meigen, 1826
  90. Cornell University, Erik Smith ja Brian Nault, Onion maggot Delia antiqua Meigen, (vaadatud 11.08.2015)
  91. "Food and Agriculture Organization of the United Nations". faostat.fao.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 19.10.2016. Vaadatud 14.09.2015.
  92. D. K. Salunkhe, S. S. Kadam, "Handbook of Vegetable Science and Technology: Production, Compostion ...", 373–393, 1998 vaadatud 1.08.2015)
  93. James L. Brewster, "Onions and Other Vegetable Alliums", 2. trükk, lk 372, CABI 2008, vaadatud 30.07.2015)
  94. sibul, vaadatud 20.07.2015)
  95. George Julius Drews, "Unfired Food and Tropho Therapy, Food Cure", lk 291, 1912, vaadatud 4.08.2015)
  96. Sibulasupp Evelin Ilvese kokaraamatust "Kingitud maitsed", 6. veebruar 2012, vaadatud 5.08.2015)
  97. Melvin A. Shiffman, Sid Mirrafati, "Aesthetic Surgery of the Abdominal Wall", lk 166, 2005 (vaadatud 10.08.2015)
  98. 98,0 98,1 98,2 98,3 "USDA National Nutrient Database". www.nal.usda.gov (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 17.03.2016. Vaadatud 23.12.2010.
  99. Rommel Valdivieso, Javier Subiz, Susana Varela-Losada jt, Bronchial asthma, rhinoconjunctivitis, and contact dermatitis caused by onion, DOI: http://dx.doi.org/10.1016/0091-6749(94)90161-9, vaadatud 28.07.2015)
  100. Foods That Are Hazardous to Cats, vaadatud 24.07.2015)
  101. Anemia Due to Red Blood Cell Damage in Cats, vaadatud 25.07.2015)
  102. Heinz Body Hemolytic Anemia from Onions, vaadatud 25.07.2015)
  103. Robertson JE, Christopher MM, Rogers QR, Heinz body formation in cats fed baby food containing onion powder, J Am Vet Med Assoc. 15. aprill 1998 ;212(8):1260-6, vaadatud 25.07.2015)
  104. Salgado BS; Monteiro LN; Rocha NS, Allium species poisoning in dogs and cats, Journal of Venomous Animals and Toxins including Tropical Diseases, J. Venom. Anim. Toxins incl. Trop. Dis 17. väljaanne, nr 1, Botucatu 2011, vaadatud 30.07.2015)
  105. Denise M. Simmons, Onion Breath, Veterinary Technician, august 2001, (vaadatud 11.08.2015)
  106. T. K. Lim, "Edible Medicinal and Non Medicinal Plants: Volume 9, Modified Stems, Roots ...", (vaadatud 16.08.2015),
  107. WEED MANAGEMENT IN NORTH CAROLINA, NC State University, (vaadatud 1.10.2015)
  108. Geirid Fiskesjö, The allium test in wastewater monitoring, 30. mai 2006 DOI: 10.1002/tox.2530080306, Wiley Periodicals, Inc., A Wiley Company, Issue Environmental Toxicology and Water Quality, Environmental Toxicology and Water Quality, 8. väljaanne, nr 3, lk 291–298, august 1993, (vaadatud 10.08.2015)
  109. Solange Bosio Tedesco, ja Haywood Dail Laughinghouse,Bioindicator of Genotoxicity: The Allium cepa Test, vaadatud 25.07.2015)
  110. Mariell Raisma, Peipsi sibula väärtuslikke omadusi uuritakse laboris, 15.11.2014 10:39, Saatesari: Maahommik, vaadatud 25.07.2015)
  111. Allium cepa L. (Amaryllidaceae), vaadatud 7.08.2015)
  112. Nikolai Ivanovitš Vavilov, "Origin and Geography of Cultivated Plants", lk 337, vaadatud 5.08.2015)
  113. Telone II, vaadatud 2.08.2015)
  114. Telone C-17, vaadatud 2.08.2015)
  115. Telone C-35, vaadatud 2.08.2015)
  116. Pic-Clor 60, vaadatud 2.08.2015)
  117. Vapam HL, vaadatud 2.08.2015)
  118. KPam HL, vaadatud 2.08.2015)
  119. J.W. Noling, Nematode Management in Onions, vaadatud 2.08.2015)
  120. 2 men arrested for selling falsely labeled Fukushima onions, CRIME, 11. oktoober 2012, vaadatud 26.07.2015)
  121. An Inventory at an Estate of Charles the Great, (vaadatud 20.08.2015)
  122. Maria Tilk, "Kasvatus eri kultuurides III", lk 76 – 77, 2006, Imaprint, ISBN 978 9949 15 007 6
  123. Onion sissekanne Encyclopædia Britannicas
  124. 124,0 124,1 Urmas Kokassaar, Kas ikka tead? Sibul kaitseb mitmeti!, Tervis Pluss, 24. oktoober 2014, vaadatud 28.07.2015)
  125. Charles Frederick Partington, "The British Cyclopædia of Natural History: Combining a Scientific ...", 3. köide, lk 348, vaadatud 5.08.2015)
  126. SEEST SIIRUVIIRULINE, PEALT KULLAKARVALINE? Sibul, vaadatud 24.07.2015)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Süstemaatika ja tavanimetused
Hübridiseerimine
Monograafiates ja nende alusmaterjalides

2. juuli 2004

Kultuuris

NUMA THE LAW-GIVER, [1930, copyright not renewed]

Entsüklopeediates
Ajakirjanduses
Sibulasaak
Kokaraamatud
Meditsiinis (sh meditsiiniuuringutes, loomkatsetes)

Analgeetikum/analgeetiline (sibulamahl rottidel), Gauri NX Kalangutker ja Madhusudan P Joshi, Pharmacological and Behavioral Comparative Study of Allium Cepa Linn. Bulb and Coffee with Bhavana Treatment in Rats, 2. väljaanne, nr 3, 2015, 22. juuni 2015

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]