Pruunkaru

See artikkel on pruunkarust; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Karu (täpsustus).

---

Karu
Pruunkaru (Ursus arctos)
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Imetajad Mammalia Selts: Kiskjalised Carnivora Sugukond: Karulased Ursidae Perekond: Karu Ursus Liik: Karu
Ladinakeelne nimetus
Ursus arctos L.
Pruunkaru praegune ligikaudne leviala

Karu ehk pruunkaru (Ursus arctos) on loomaliik karulaste sugukonda karu perekonda kuuluv loom.

Pruunkaru on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav kiskjaline.

Levik ja arv

Pruunkaru oli algselt levinud suures osas Põhja-Ameerikast, Euraasiast ja Põhja-Aafrikast. Nad elasid kogu Põhja-Ameerikas lääne- ja keskosas kuni Hudsoni lahe laiuskraadini põhjas ja Mehhiko põhjaosani lõunas. Euraasias elasid nad Lääne-Euroopast kuni Siberi idarannikuni ja Himaalajani; nad puudusid ainult Ees-Indias ja Kagu-Aasias. Aafrikas elasid nad Atlase mägedes.

Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on pruunkaru leviala ahenenud. Paljudes piirkondades on ta välja surnud. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10. sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafrikas Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas USA-st 20. sajandil.

Lääne- ja Kesk-Euroopas on alles ainult jäänukasurkonnad, samuti USA põhiosas, kus nad elavad ainult loodes. Ka Edela-Aasias ning osas Põhja- ja Ida-Euroopast on nende arv tunduvalt kahanenud. Suured asurkonnad on säilinud Alaskas, Lääne-Kanadas ja Põhja-Aasias.

Eriti ohustatud asurkondade suurendamiseks püütakse asustada ümber karusid teistest piirkondadest.

Pruunkarude koguarv maailmas on hinnanguliselt 185 000 kuni 200 000.

Andmed karude arvu kohta konkreetsetes riikides on jämedad hinnangud, sest karud rändavad üle riigipiiride.

Euraasia

Eesti

Karu on levinud kõikjal mandri-Eestis, välja arvatud Võru ja Valga maakonnas. Karude arvu Eestis on aastati hinnatud järgmiselt: 1954. aastal 180, 1980 – 150, 1985 – 500, 1995 – 660, ja 2001. aastal 550 isendit. 2009. aastal hinnati karude arvuks vähemalt 700 isendit, neist vähemalt 140 on täiskasvanud emakarud.

Albaania

Albaanias on umbes 250 pruunkaru (2006).

Austria

Austrias hävitati karud 19. sajandi keskpaigaks. Kärntenis kohati 1950ndatel ja 1960ndatel karusid, kes olid sisse rännanud Jugoslaaviast. Aastal 1972 asus Ötscheri piirkonda Alam-Austria edelaosas (piirkonda, kus viimased isendid 19. sajandil maha lasti) elama noor isane isend (Ötscheri karu). Aastal 1989 lasti sellesse piirkonda lahti Horvaatiast pärit emakaru, ja 1991 sündis kolm karupoega. Aastatel 1992 ja 1993 jätkati karuprojekti, asustades Austriasse veel kaks karu.

Tol ajal tulid esimesed teated suurematest kahjudest, näiteks murtud lammastelt ja laastatud kalatiikidest, mis häälestasid kohalikud elanikud karuprojekti vastu. Meedias hakati rääkima "probleemsetest karudest". Rajati "sekkumisvägi", kes peletas hoiatuslaskudega eemale asulate lähedusse ilmunud karud.

Alates 1998. aastast nähti igal aastal noorloomi. Üksikud karud rändasid sisse Sloveeniast. Hiljuti oli Austrias 25–30 loomast koosnev väike, kuid stabiilne karude populatsioon. Enamik neist elas Alam-Austria ja Steiermargi piirialal, peamiselt Ötscher-Tormäueri looduspargis (Põhja-Kalkalpenis tõendati 2008. aastani 35 isendit, 1999 oli karude arv maksimaalne (12) jooksul), väike rühm ka Lõuna-Kärntenis, Karni Alpides, Drauzugis ja Karavankides. Aastal 2002 nähti peale selle Trento provintsist sisse rännanud isendit Tiroolis. Veel üks Tirooli pruunkaru oli aastal 2006 Saksamaa piiri ületanud JJ1. Oktoobris 2008 nähti Stubaitalis karu MJ4, keda viimati kohati Lõuna-Tiroolis Sarntalis.

Kuigi karud teevad vahel koduloomadele ja mesipuudele kahju, on austerlased nendega suuremalt jaolt leppinud. "Karuadvokaadid" käivad karupiirkondades karude eest kostmas ja aitavad kahjusid klaarida.

Aastal 2004 kutsuti ellu LIFE Nature Co-op Projekt mis Euroopa Liidu toel püüab pruunkarusid Alpidesse taasasustada. Selles osalevad Itaalia (Trento provints, Friuli), Austria (Kärnten, Põhja-Austria, Ülem-Austria ja Steiermark) ja Sloveenia. Projektiga püütakse Alpides elavatest pruunkaru populatsioonidest moodustada metapopulatsioon, nii et loomad saaksid paljuneda ja iseseisvalt ellu jääda.

Aastavahetusel 2007/2008 teatas Maailma Looduse Fondi Austria organisatsioon, et Austrias sündinud üle kolmekümnest pruunkarust on leitavad veel ainult neli. Teatavaks sai mitu illegaalset mahalaskmist (viimati detsembris 2007 noorloom, mille tegi kindlaks Föderaalne Kriminaalamet), teiste asukoht on teadmata. Ilma kaitsemeetmeteta on pruunkarud Austrias ohustatud.

Hispaania

 Pikemalt artiklis Kantaabria pruunkaru

Hispaanias elab umbes 160 pruunkaru kolmes asurkonnas.

Hinnanguliselt 140 karu elab Somiedo looduspargis Astuurias, Kantaabria mägedes Oviedo linna lähedal.

Väiksem asurkond (umbes 25 isendit) on Kantaabria mägedes Saja-Besaya looduspargis umbes 200 km ida pool Reinosa ja Torrelavega vahel Kantaabria provintsis.

Mõlema piirkonna karude arvu peetakse stabiilseks, sest tegu on asustamata mägipiirkondadega, mida teed ei läbi.

Kõige väiksem asurkond (umbes tosin isendit) elab Püreneedes Hispaania ja Prantsusmaa piirialal. Seda asurkonda peetakse väljasurevaks, sest seal pole pikka aega järelkasvu polnud. Kohalikud elanikud nõuavad karude ümberasustamist või hävitamist.

Itaalia

Itaalias elab kolm väikest pruunkarude rühma. Pruunkarude koguarv seal on 50–60 (2006).

Adamello-Brenta looduspargis on 25 isendist koosnev asurkond, mis on väga ohustatud. Karude arvu suurendamiseks asustati sinna ajavahemikul 1999–2002 kümme looma Sloveeniast.

Abruzzo, Lazio ja Molise rahvuspargi piirkonnas on umbes 30–50 karu. See asurkond erineb kolju ehituse poolest teistest pruunkarudest, mistõttu see võib tegu olla omaette alamliigiga (apenniini pruunkaru, Ursus arctos marsicanus). Eraldi alamliigina kirjeldas seda esimesena Altobello (1921). Apenniini pruunkaru praegune leviala paikneb Monti Sibillini ja Alto Molise ning Monti Simbruini külgaheliku ja Majella vahel. Suurima asustustihedusega ala vastab enam-vähem rahvuspargi territooriumile. Viimastel kümnenditel on registreeritud arvukalt salaküttimise juhtumeid: ajavahemikus 1980–2004 on teada 55 isendi hukkumine selle tagajärjel.

Kolmas rühm elab Sloveenia piirialadel Friuli-Venezia Giulia maakonnas.

Läti

Suuremas osas Lätis hävitati pruunkaru täielikult 20. sajandi alguseks. 19. ja 20. sajandi vahetuseks oli säilinud vaid väike asurkond Vidzemes Lubānsi järve ümbruses. Viimased karud kütiti Lätis 1921. ja 1926. aasta vahel. Kõik karud, keda peale seda Läti territooriumil on kohatud, on juhukülalised kas Eestist või Venemaalt. 1946. aastast on karude arvukus Lätis pisitasa suurenenud, seda peamiselt riigi kirdeosas. 2003. aasta seisuga arvatakse Lätis elavat umbes 10 karu, kuid see arv on aastati kõikuv. Peale loodusliku asurkonna hävimist enne Teist maailmasõda ei ole pruunkaru Läti territooriumil teadaolevalt poeginud, seega on Läti pruunkaru levila marginaalne osa.

Norra

2009. aastal tehti Norras väljaheidete DNA-analüüsi põhjal kindlaks 164 karu, mis on suurim arv selliste analüüside algusest alates.

Prantsusmaa

Pruunkaru Prantsuse Püreneedes

Prantsusmaal elab umbes 10–20 pruunkaru Püreneedes. Kogu sealne asurkond põlvneb tervenisti sissetoodud loomadest. Viimane kohalik karu tapeti 2004. 1930ndateni oli pruunkarude asurkond ka Prantsuse Alpides.

Rootsi

Rootsis hinnati karude populatsiooni suuruseks 2008. aastal 3221 isendit. Võrreldes 2007. aastaga oli karude arvukus tõusnud 4,8%. Karude püsiasustus on 6 läänis: Norrbotteni, Västerbotteni, Jämtlandi, Västernorrlandi, Dalarna ja Gävleborgi läänis.

Rumeenia

Rumeenias elab Venemaa järel suuruselt teine karude populatsioon Euroopas. Eeskätt Karpaatide metsaaladel elab neljakohaline arv pruunkarusid: aastal 1988 oli neid umbes 7000. Et 1989. aastast alates hoogustati küttimist, on nende arv tunduvalt vähenenud. Praeguseks arvuks hinnatakse 6600 või 5500 (2006), teiste allikate järgi on nende arv vähenenud kuni 60% võrra.

Saksamaa

Pruunkaru Nürnbergi loomaaias

Saksamaal ei ela looduses enam pruunkarusid. Juba keskajal tõrjuti nad metsastesse ja raskesti ligipääsetavatesse piirkondadesse. Viimane karu Harzis lasti maha 17. sajandil (tema auks on püstitatud karumonument), Tüüringis 18. sajandi keskel ja Ülem-Sileesias 1770. Baieri metsas tapsid vennad Forsterid Zwieseli ümbruses ajavahemikul 1760–1800 veel umbes kuuskümmend karu. Teadaolevalt viimane pruunkaru Saksamaal tapeti 1835 Ruhpoldingis.

Seoses sellega, et Austriasse on pruunkarusid sisse rännanud või asustatud, on saanud aktuaalseks võimalik karude asurkonna rajamine Saksamaale. Aastal 2005 valis Saksamaa Looduskaitseliit pruunkaru aasta loomaks.

Mais ja juunis 2006 nähti Saksamaal pruunkaru: JJ1, keda ajakirjanduses hakati kutsuma Brunoks, liikus mitu nädalat Austria piiri lähedal. Ta murdis mõned koduloomad ja teda oli sageli näha asulate lähedal. Seepeale anti ajutine luba looma mahalaskmiseks, kuid avalikkuse survel see tühistati. Siis püüti karu elusalt kinni püüda, kuid kolme nädala pärast sellest loobuti. 26. juunil lasti ta Spitzingsee lähedal maha.

Slovakkia

Slovakkias elab 700–900 karu, peamiselt Kesk- ja Põhja-Slovakkias.

Soome

2010. aasta lõpus hinnati Soome karude koguarvuks 1300–1400 isendit. Osa Soome karudest talvitub Venemaal, seetõttu ulatub suvel karude arv Soomes üle 2000.

Šveits

Šveitsis lasti karu enne 2008. aasta juhtumit viimast korda 1904 Engadinis. Hiljem nähti karu veel 1923. aastal. Seoses Austria karude reintrodutseerimise projektiga tehtud uurimuse järgi on Šveitsis veel karudele sobivaid elupaiku.

Juulis 2005 rändas Itaaliast Trento provintsist Val Müstairi karu JJ2, kellele pandi nimeks Lumpaz. See vallandas uue arutelu pruunkarude asurkonna rajamise võimalikkusest Šveitsis. Föderaalne Keskkonnaamet koostas dokumendi "Konzept Bär", mis võtab põhiliselt positiivse seisukoha ning võtab arvesse võimalike järelmeid ja riske, sealhulgas vajadust eriti agressiivsed loomad maha lasta.

Karu JJ3, kes oli JJ1 ja JJ2 vend, kes oli sisse rännanud suvel 2007, tapeti aprillis 2008 Graubündenis, sest ta ei kartnud inimesi. Samal ajal liikus Graubündenis ka inimpelglik karu MJ4, kes oli samuti sisse rännanud suvel 2007. Kevadel 2008 lahkus ta Šveitsist Itaaliasse. Seisuga oktoober 2009 ei olnud pärast seda karude viibimist Šveitsis tõendatud.

Valgevene

2002. ja 2003. aastal hinnati Valgevene pruunkaru asurkonna suuruseks 140 kuni 180 isendit. Nad olid levinud peamiselt riigi põhjapiirkondades.

Venemaa

Venemaal elab umbes 120 000 isendit.

Ameerika

USA-s elab umbes 32 500 isendit.

Välimus ja kehaehitus

Süüria pruunkaru

Värsked karu väljaheited

Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus. Reeglina on nende luustik tugevam kui teistel karulastel. Nagu teistelgi karulastel, on pruunkarul peeniseluu ja lühike juppsaba. Pruunkarule eriomane tunnus on lihaskühm õlgade kohal, mis annab esijalgadele lisajõudu.

Pea ja kael

Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul raske, massiivne pea esileulatuva koonuga. Võrreldes sageli sama värvi baribaliga on laup märgatavalt kõrgem ja koon nõgusalt võlvitud. Kõrvad on eemalseisvad ja ümarad, silmad väga väikesed. Kukal on lühem kui jääkarul.

Kael pöördub hästi.

Hambad ja seedeelundid

Pruunkaru jäävhambad koosnevad 42 hambast. Hambavalem on 3/3-1/1-4/4-2/3: ülalõual on kummalgi kolm lõikehammast, üks silmahammas, neli eespurihammast ja kaks purihammast; alalõua hammastik erineb selle poolest, et purihambaid on kolm. Nagu paljudel kiskjalistel, on neil suurenenud silmahambad. Purihammastel on taimetoidulistele omased laiad, lamedad kroonid.

Nagu kõigil kiskjalistel, on pruunkaru seedeelundkond lihtsa ehitusega. Magu on ühe valendikuga. Pimesool puudub. Sool on 7–10 m pikkune, seega pikem kui puhtlihatoidulistel kiskjalistel.

Jäsemed

Noor pruunkaru. Esi- ja tagakäpad on hästi näha.

Euroopa pruunkaru esikäpa jälg on umbes 16 cm pikkune, tagakäpa jälg umbes 26 cm pikkune.

Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused. Nii küünarvarre luud (küünarluu ja kodarluu) kui ka sääre luud (sääreluu ja pindluu) on lahus, mis tingib suure pööratavuse.

Jalalabad on suured ja neil on alumisel poolel rasked karvased päkad. Esi- ja tagakäppadel on kummalgi viis varvast, mis lõpevad kuni 8 cm pikkuste mittesissetõmmatavate küünistega.

Kõndimisel toetub pruunkaru kogu tallaga nagu kõik karulased: ta on tallalkõndija.

Tagajalgadel seisev karu.

Karvastik

Pruunkaru karvastik on tavaliselt tumepruun, kuid sel võib olla palju värvivarjundeid: võimalikud toonid ulatuvad kollakas- ja hallikaspruunist ja teistest pruuni varjunditest peaaegu mustani. Kaljumägede karudel on karvastiku ülaosa sageli valkjashallide tähnidega (inglise keeles grizzly), mistõttu seda alamliiki nimetatakse grisliks.

Pruunkarul on üldiselt tihe aluskarv, pealiskarvad on pikad.

Karvastik muutub vastavalt aastaaegadele. Talvekarv on tihe ja kare ning tundub tokerjana.

Mõõtmed ja kaal

Pruunkaru kehapikkus (pea ja kere pikkus) on 100–280 cm, õlakõrgus umbes 90–150 cm. Sabapikkus on ainult 6–21 cm.

Kaal on leviala eri piirkondades väga erinev. Kõigis asurkondades on isased emastest tunduvalt raskemad.

Kodiaki karu on pruunkaru suurimate mõõtmetega alamliik.

Kõige raskemad pruunkarud on kodiaki karud, kes elavad Alaska lõunarannikul ja lähedastel meresaartel, näiteks Kodiaki saarel. Nende kaal võib ulatuda 780 kiloni, kusjuures isaste keskmine kaal on ainult 389 kg ja emastel 207 kg. Alaska sisemaa pruunkarud on tunduvalt kergemad: isased kaaluvad keskmiselt 243, emased 117 kg. Lõuna pool Põhja-Ameerikas (Kanadas ja USA põhiosa loodeosas) kaaluvad isased 140–190 kg, emased 80–130 kg. Põhja-Euroopas ja Siberis kaaluvad pruunkarud keskmiselt 150–200 kg, Lõuna-Euroopas on nad tunduvalt kergemad, kõigest umbes 70 kg. Aasias on nad mida ida poole, seda raskemad; Kamtšatka poolsaarel kaaluvad nad 140–320 kg.

Soomes Kuhmos püüti 2006. aastal kinni 373 kilo kaaluv emakaru. Karule süstiti unerohtu, ta kaaluti, varustati raadiosaatjaga kaelarihmaga ja lasti uuesti lahti.

Pikkus: 160–250 cm

Kaal: 150–250 (~ 400) kg

Eluiga: 30–35 (47) aastat

Poegade arv: 1–4 (5)

Vastsündinu kaal: 300–500 g

Imetamine: 4–5 kuud

Meeled

Nägemine on halb, kuulmine keskmine, haistmine väga hea.

Toitumine

Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida.

Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama.

Paljunemine

Karupojad sünnivad keset talve. Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud. Pojad imevad emapiima ja kasvavad kiiresti. Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga talvekoopast – siis on pojad juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid.

Elupaik

Pruunkaru elab metsades, tundras ja jääkõrbes.

Alamliigid

Laia leviala tõttu eristatakse mitmeid alamliike, mis erinevad näiteks kasvu, kolju kuju, karvkatte värvuse ja mitme muu morfoloogilise tunnuse poolest. Alamliikide arvu suhtes ei ole üksmeelt, kuid sagedamini nimetatakse järgmisi:

• euroopa pruunkaru (Ursus arctos arctos) hõlmab asurkonnad Alpides, Püreneedes, Ida- ja Lõuna-Euroopas ning Skandinaavias.
• süüria pruunkaru (U. a. syriacus) on suhteliselt väikest kasvu ja helepruuni karvkattega. Levinud Lähis-Idas ja Kaukaasias. On vaieldav, kas tegu on euroopa pruunkaru variandiga või eraldi alamliigiga.
• siberi pruunkaru (U. a. beringianus) elab Venemaa Aasia-osas.
• kamtšatka pruunkaru (U. a. piscator) elab Kamtšatka poolsaarel ja on suuremat kasvu kui siberi pruunkaru. Ta kehapikkus on kuni 2,5 m ja kaal kuni 600 kilogrammi.
• atlase karu (U. a. crowtheri) elas Põhja-Aafrikas Atlase mäestikus. Suri välja küttimise tõttu 19. sajandi lõpus.
• grislikaru (U. a. horribilis) elab Põhja-Ameerikas. Ta on tugevam ja raskem kui euroopa pruunkaru, teda peetakse ka agressiivsemaks.
• kalifornia pruunkaru (U. a. californicus) on välja surnud. Karvkatte värvuse järgi kutsuti teda inglise keeles „Golden Bear“ (kuldne karu). Ta elas California osariigis ja California poolsaarel.
• mehhiko pruunkaru (U. a. nelsoni) oli levinud Mehhiko põhjaosas, tõenäoliselt suri välja 1960ndatel.
• mandžuuria pruunkaru (U. a. manchuricus) esineb Hiina kirdeosas ja Mongoolias.
• kodiaki karu (U. a. middendorffi) elab Kodiaki saarel ja naabersaartel Alaska lõunaranniku lähedal. Tänapäeval elavatest alamliikidest suurim, kaaluga kuni 750 kilo ja kehapikkusega kuni 2,70 meetrit.
• tiibeti pruunkaru (U. a. pruinosus) esineb Tiibetis ja Sichuanis, sinakashalli karvkattega.
• hokkaido pruunkaru (U. a. yesoensis) elab Jaapani Hokkaidō saarel.

Geneetilised uuringud sellist alamliikide jaotust siiski ei toeta.

Pruunkaru lähim sugulane on jääkaru. Mõlemad liigid võivad ristuda ja ka sigimisvõimelisi järglasi anda. Geneetilised uuringud näitavad, et mõned pruunkaru populatsioonid on jääkarudele lähemal kui teistele pruunkarudele. Arvatakse, et jääkaru on arenenud pruunkarust suhteliselt hilja, keskmise Pleistotseeni ajal.

Karujaht

Karujahi hooaeg kestab Eestis 1. augustist kuni 31. oktoobrini.

2009. aastal anti luba 60 karu laskmiseks, kuid hooaja lõpuks lasti vaid 40–45 karu. 2010. aastal oli samuti lubatud lasta 60 karu, kuid kütiti 57 looma. 2011. aastal oli lubatud lasta 65 karu (lasti 57) ja 2012. aastal 60 karu (lasti 57).

	1954	1960	1965	1970	1975	1980	1985	1990	1995	1998	2001	2005	2007	2009	2010
Karude arv Eestis	180	120	159	181	243	350	500	840	660	600	550	569	725	700	700
Kütitud karude arv	0	0	2	1	1	6	24	55	34	37	27	23	27	40-45	57

Soomes kestab karujaht 20. augustist kuni 31. oktoobrini. Soomes kütiti aastatel 2003–2008 vastavalt 68, 72, 69, 77, 83 ja 84 karu. Rootsis on 2012. aastal lubatud lasta 319 karu ning 22. novembriks oli lastud 302 karu.

Sümboolika

California lipp

Karu kujutatakse sageli vappidel, sümboliseerides võimu ja jõudu. Karu on Soome rahvusloom.

Mütoloogia

Karusid on kujutatud mitmetel koopamaalingutel varasest paleoliitikumist alates. Soome-ugri rahvastel oli karu püha loom. Karu oli tabusõna, eesti keeles kutsuti karu näiteks mesikäpaks või metsaotiks. Paljudel Siberi rahvastel on karukultus. Karu tapmise puhul peetakse karupeiesid.

Välislingid

• Marju Korsten, Sipelgad pruunkaru (Ursus arctos) toidus Eestis, magistritöö, 2006
• Egle Vulla, Pruunkaru (Ursus arctos) toitumine ja sügisene elupaigakasutus Eestis, magistritöö, 2006
• Ulvar Käärt. Uuring kummutas müüdi Eesti karude Vene päritolust EPL, 31. jaanuar 2009
• http://karhutv.fi/
• 23. november 2012, Ulvar Käärt, Karud kolivad üha lääne poole, epl.ee