Euroopa Nõukogu

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib rahvusvahelisest organisatsioonist; Euroopa Liidu institutsiooni kohta vaata artiklit Euroopa Liidu Nõukogu

Euroopa Nõukogu lipp/Euroopa lipp
Euroopa Nõukogu liikmesriigid

Euroopa Nõukogu (EN) on rahvusvaheline organisatsioon, millesse kuulub 47 liikmesriiki Euroopast ja Aasiast. Euroopa Nõukogu põhilised tegevusvaldkonnad on inimõigused, sotsiaalõigused, keelelised õigused, haridus ja kultuur. Euroopa Nõukogu ei ole Euroopa Liidu institutsioon ja seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga, mida mõnes dokumendis samuti nimetatakse Euroopa Nõukoguks.

Euroopa Nõukogu oluline saavutus on Euroopa inimõiguste konventsiooni koostamine 1950. aastal, mille raames asutati Euroopa Inimõiguste Kohus.

Euroopa Nõukogu alaline asukoht on Strasbourgis, juhtorganid on parlamentaarne assamblee ja ministrite komitee. Nõukogu ametlikud keeled on inglise ja prantsuse keel.

Euroopa Nõukogu peasekretäri valib parlamentaarne assamblee koos sekretariaadi juhtidega viieks aastaks. Alates 1. oktoobrist 2009 on peasekretär endine Norra peaminister Thorbjorn Jagland.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimest korda kutsus üles Euroopa Nõukogu asutama Winston Churchill oma 19. septembril Zürichi ülikoolis peetud kõnes. Kuid ta oli Euroopa Nõukogust rääkinud juba 1943 raadioülekandes.

Euroopa Nõukogu ülesehituse kindlaksmääramiseks kutsuti 1948 Hollandis Haagis kokku kongress mitmesaja juhtiva poliitiku ning valitsuste ja kodanikuühiskonna esindajate osavõtul. Kongressil põrkusid kaks seisukohta: mõned pooldasid klassikalist rahvusvahelise organisatsiooni mudelit, kuhu valitsused oma esindajad määraksid, aga teised eelistasid parlamendisaadikute foorumit. Lõpuks ühendati mõlemad lähenemised, kui Euroopa Nõukogu põhikirjaga loodi nii ministrite komitee kui parlamentaarne assamblee. Sellist kahepoolset ülesehitust, mis koosneks osalt valitsustevahelisest ja osalt parlamentidevahelisest struktuurist, matkiti hiljem Euroopa Ühenduse, NATO ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni loomisel.

Euroopa Nõukogu asutati 5. mail 1949 Londoni lepingu ehk Euroopa Nõukogu põhikirja allkirjastamisega kümne riigi poolt. Need olid Belgia, Holland, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Suurbritannia ja Taani.

Edaspidi ühinesid nõukoguga teised Euroopa riigid. Eesti ühines koos Leedu ja Sloveeniaga 14. mail 1993, misjärel nõukogus oli 29 liiget. Pärast Montenegro ühinemist 11. mail 2007 on nõukogus 47 liikmesmaad. Euroopa riikidest ei kuulu sellesse üksnes Kasahstan, Valgevene ja Vatikan ning mõned üldiselt tunnustamata piirkonnad.

Läbi aegade on Euroopa Nõukogust lahkunud üksainus riik. See oli Tšehhoslovakkia, kes sai 21. jaanuaril 1991 nõukogu 25. liikmeks ja lakkas 31. detsembril 1992 olemast. Tema järglasriigid Tšehhi ja Slovakkia võeti mõlemad nõukogu liikmeks pool aastat hiljem, 30. juunil 1993.

Sümbolid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Nõukogu lipp

Euroopa Nõukogul on lipp ja hümn. Mõlemad on Euroopa Nõukogul ja Euroopa Liidul ühised.

Euroopa lipp võeti kasutusele 1955. aastal. See koosneb 12 kuldsest tähest, mis asuvad tumesinisel taustal ja on paigutatud ringikujuliselt. Tähed märkisid asutajaliikmete arvu, aga juba lipu kasutuselevõtmise ajal oli Euroopa Nõukogus 14 liiget.

Euroopa Nõukogu asutamise 15. aastapäeval 5. mail 1964 kuulutas nõukogu iga aasta 5. mai Euroopa päevaks.

Euroopa hümn võeti kasutusele 1972. aastal. Selleks on Ludwig van Beethoveni "Üheksanda sümfoonia" finaalist pärinev "Ood rõõmule".

Euroopa lippu kasutavad laialdaselt nii avalikud asutused ja organisatsioonid kui ka eraisikud. 1980. aastatel hakkas sama lippu kasutama ka Euroopa Liit. Et vahet teha liidu ja nõukogu sümboolikal, hakkas nõukogu tihtipeale kasutama lipu sellist varianti, kus lipule on lisatud e-väiketäht.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]