Gröönimaa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib omavalitsuslikust alast; saare kohta vaata artiklit Gröönimaa saar

Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Gröönimaa

grööni Kalaallit Nunaat
taani Grønland

Coat of arms of Greenland.svg
Gröönimaa vapp
Gröönimaa lipp
Gröönimaa lipp

Pindala: 2 166 086 [1] km²
Elanikke: 56 749 (1. jaanuar 2012)[2]
Pealinn: Nuuk
Gröönimaa asendikaart
Satelliidifoto Gröönimaast

Gröönimaa on Taani Kuningriigi koosseisu kuuluv omavalitsuslik ala, mis hõlmab Gröönimaa saare ja mitu väikest saart Ameerikas Põhja-Ameerika mandrist (Kanadast) kirdes Põhja-Jäämere ja Atlandi ookeani vahel.

Gröönimaa põhjaosa eraldab Kanadale kuuluvast läände jäävast Ellesmere'i saarest kitsaimas kohas 26 km laiune Narese väin, milles asub Tartupaluki saar. Lõuna pool jäävad Gröönimaa ja Kanada vahele 350 kuni 700 km laiuselt Baffini laht ja Davise väin. Ida pool paiknevast Islandist eraldab Gröönimaad 300 km laiune Taani väin.

Gröönimaa pindala on 2 166 086 [3] või 2 180 000[viide?] km². Ta on pindalalt ligikaudu viiskümmend korda suurem kui Eesti. Gröönimaa ulatus põhjast lõunasse on 2670 km. Morris Jesupi neem 730 km kaugusel põhjapoolusest on paljudes teatmikes maailma põhjapoolseim maismaapunkt. Selle neeme läheduses asub mõni veel veidi põhja pool asuv saareke. Lõunapoolseim punkt Farveli neem paikneb ligikaudu Tallinna laiuskraadil.

Elanike arv on 56 615 (1. jaanuar 2011)[4].

Kuigi Gröönimaa asub Ameerikas ja moodustab loodusgeograafiliselt osa Põhja-Ameerikast, on ta ajalooliselt, poliitiliselt ja majanduslikult Euroopaga tihedalt seotud.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gröönimaa gröönikeelne nimi Kalaallit Nunaat tähendab grööni keeles 'inimeste maad' (st 'gröönlaste maad').

Taanikeelne Grønland tähendab 'rohelist maad'. Selle nime andsid maale sinna 10. sajandil elama asunud islandlased (vanaislandi Grænland).

Sümbolid ja tähised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gröönimaal on lipp.

Autode eraldusmärk on GRO.

Lennukite eraldusmärk on Taani ja Fääri saartega ühine OY.

Interneti tippdomeen on .gl.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isfjord, Ilulissat, Disko laht, Lääne-Gröönimaa. Hiiglaslikud jääkamakad (kuni 180 meetrit kõrged) ja rusujää liikumas välja Isfjordist merre. Suvel võib see liikumine toimuda kuni 30 meetrit päevas.

Loodusgeograafiliselt moodustab Gröönimaa osa Põhja-Ameerikast.

Suurema osa Gröönimaast moodustab enam-vähem puutumatu loodus. Üle 80% Gröönimaast on kaetud igijää ja igilumega, mille paksus on kuni 2300 meetrit. Saare keskosas on jääalune maapind kohati üle 300 m allpool Maailmamere taset. Jäävabu alasid on kokku 410 449 km² (umbes 9 korda suurem ala kui Eesti). Gröönimaa kirdeosa hõlmab Põhja- ja Ida-Gröönimaa rahvuspark, mis on maailma suurim looduskaitseala (972 000 km²). Sellest tohutust alast veidi lõuna poole saare idarannikule jääb ka kõigi Taani Kuningriigi valduste kõrgeim mäetipp Gunnbjørn Fjeld - 3694 m. Valdav osa Gröönimaa mägedest jääb siiski alla 1500 meetri.

Liustike tegevus on vorminud väga liigendatud rannajoone, kus leidub palju fjorde ja rannikulähedasi saari.

Kliima on kõikjal polaarne, kuid paikkonniti üsna erinev.

Gröönimaa saare lõunaosas kasvab madalaid puid ja põõsaid, kanarbikku, kukemarju, mustikaid, samblikke. Orgudes esineb kohati üsna lopsakaid niite.

Gröönimaal elavad polaarrebased ja hundid, põhjapõdrad, muskusveised, valgejänesed, jääkarud, rannikul hülged, morsad, vaalad. Saarel pesitseb umbes 50 linnuliiki.

Gröönimaal on kaevandatud kivisütt, krüoliiti, marmorit, tsinki, tina ja hõbedat. Võimalik on nafta, kulla, nioobiumi, tantaali, uraani, rauamaagi ja teemantide kaevandamine.

Haldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1979 sai Gröönimaa autonoomse staatuse ja omavalitsuse (Hjemmestyre/Home Rule).

Gröönimaa kuulus Taani riigi koosseisus alates 1973. aastast Euroopa Majandusühendusse, kuid peale autonoomia saavutamist ja 1982. aasta referendumi korraldamist astuti sealt 1985. aastal välja. Kuulutakse Põhjamaade Nõukogusse ja Arktilisse Nõukogusse.

21. juunist 2009 hakkas Gröönimaal vastavalt 2008. aasta referendumile kehtima uus staatus, "isevalitsus" (taani Selvstyre), mis annab muu hulgas Gröönimaale kontrolli oma maavarade üle ja grööni keelele riigikeele staatuse.

Ametlikud keeled on grööni keel ja taani keel.

Gröönimaa parlament[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gröönimaa parlamendis on 31 kohta. Erakondadest on pärast 2009. aasta parlamendivalimisi esindatud:

Taani parlamendis esindab Gröönimaad kaks esindajat.

Gröönimaa valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ministrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Minister Partei Alates Kuni
Peaminister Aleqa Hammond Siumut 26. märts 2013
Tööhõive- ja tooraineminister Jens-Erik Kirkegaard Siumut 26. märts 2013 1. oktoober 2014[5]
Finants- ja siseminister Vittus Qujaukitsoq Siumut 26. märts 2013
Kalandus-, jahindus- ja põllumajandusminister Karl Lyberth Siumut 26. märts 2013 6. jaanuar 2014
Kalandus-, jahindus- ja põllumajandusminister Finn Karlsen Siumut 27. jaanuar 2014
Perekonna- ja justiitsminister Martha Lund Olsen Siumut 26. märts 2013
Haridus-, kultuuri- ja võrdõiguslikkuse minister Nick Nielsen Siumut 26. märts 2013 1. oktoober 2014[5]
Tervise- ja infrastruktuuriminister Steen Lynge Atassut 26. märts 2013 1. oktoober 2014[5]
Elamu-, loodus- ja keskkonnaminister Mette Lynge Partii Inuit 26. märts 2013 5. november 2013
Eluasememinister Siverth K. Heilmann Atassut 5. november 2013 1. oktober 2014[5]
Keskkonnaminister Kim Kielsen Siumut 5. november 2013


2009-2013 moodustasid valitsuse Inuit Ataqatigiit ja Demokratiit.

2005–2009 oli valitsuse koosseis järgmine:

Suhted Taaniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani esindajaks Gröönimaal on alates 2005. aastast ülemvolinik Søren Hald Møller. Taani pädevuses on välissuhted ja kaitsepoliitika, kuid Gröönimaal on õigus välissuhetes kaasa rääkida kõikides küsimustes, mis on otseselt Gröönimaaga seotud.

Suhted teiste inuittidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gröönimaa osaleb inuittide koostööorganisatsioonis Inuit Circumpolar Council.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haldusjaotus

Gröönimaa jaguneb alates 2009. aastast 4 vallaks (Kujalleqi vald, Qaasuitsupi vald, Qeqqata vald, Sermersooqi vald) ja Gröönimaa rahvuspargi alaks. Valdade koostööd edendab omavalitsuste liit KANUKOKA.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elanike arv on olnud:

  • 2007: 56 361
  • 2010: 56 452 (1. jaanuar)[6]

Keskmine eluiga oli 2007. aasta hinnangul meestel 66 aastat, naistel 74 aastat.

89% Gröönimaa elanikest on Gröönimaal sündinud inuitid ja taanlased, 11% mujal, peamiselt Taanis, sündinud.[7]

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nuuk

Gröönimaa majandus on suures osas riiklik. Enamik suurematest ettevõtetest kuulub Grööni valitsusele, maa eraomand puudub. Peamiseks tuluallikaks on kalandus, eelkõige krevetipüük. Olulised on Taani riigi poolt makstavad subsiidiumid, mis ulatuvad 3 miljardi Taani kroonini aastas.

Grööni majandus kasvas 2005. aastal 3,0%, inflatsioon oli 1,4% ja tööpuuduse määr 6,2%.

Rahvatulu elaniku kohta oli 2007. aastal 20 000 USA dollarit.

Peamine majandusharu on kalandus ja sellega seotud muud tööstusharud. Valitsusele kuuluv Royal Greenland on Põhja-Euroopa suurim kalatööstus. Tegeldakse ka hülge- ja vaalajahiga. Tulenevalt majanduse struktuurist ekspordib Gröönimaa peamiselt kalatooteid (sh krevette) ja muid toidukaupu. Euroopa Liiduga on sõlmitud kalandusleping, mis võimaldab kalatoodete eksporti Euroopa Liidu turule. Imporditakse peamiselt masinaid ja seadmeid, muid tööstuskaupu, toidukaupu ja kütust. Suurim kaubanduspartner on Taani.

Rahaühik on Taani kroon.

Gröönimaa ainus pank on GrønlandsBANKEN A/S. Sideteenuste osas on ainus operaator Grööni valitsusele kuuluv Tele Greenland. Gröönimaa rahvuslik lennundusettevõte on SASi osalusega Air Greenland.

Maanteede puudumise tõttu kasutatakse Gröönimaa siseseks liikluseks mere- või õhutransporti (kopteriliiklus).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paleoeskimod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rohkem kui 4500 aastat tagasi asustasid Gröönimaa paleoeskimod, kes saabusid Siberi idaosast ja asusid küllalt lühikese aja jooksul Alaskasse, Kanadasse ja Gröönimaale (Independence I ja Saqqaq'i kultuur). Paleoeskimod olid jahimehed, nad kasutasid väga mitmesuguseid püügivahendeid (harpuunid, odad, vibud) ja tööriistu (kirved, noad, kaabitsad, naasklid). Töödeldi puud (Gröönimaa rannikule oli eelnenud aastatuhandete jooksul kogunenud tohutul hulgal ajupuid), luud, sarvi, kivi, merevaiku, nahka. Elati vastavalt püügihooajale vahelduvates laagripaikades. Peamiselt elatuti hülge- ja põhjapõdrajahist, kala- ja linnupüügist (kajakad, hahad, haned). Korjati marju. Peeti koeri, keda tõenäoliselt kasutati koormavedamiseks ja jahil, saanide kasutamisest ei ole jälgi leitud. Toidu valmistamiseks tehti ajupuudest tuld.

Umbes 900 eKr tekkis Dorseti kultuur, mis erines eelnenust püügivahendite ja eluasemete välimuse poolest, ka ei kasutatud enam lõkke tegemiseks ajupuitu. Tuleaset asendasid nüüd steatiidist lambid, milles põletati mereimetajate rasva. Dorseti kultuuri hilisemal perioodil (umbes 400 eKr – 1500 pKr) muutus ühiskonna struktuur arvatavasti keerukamaks. Tekkisid eluasemed, mis mahutasid palju perekondi endise 1–2 asemel. Arvatavasti tugevnes šamaani positsioon usulise juhina. Inuittide gruppidel olid omavahel tihedad kaubandussidemed. Asustus koondus selle perioodi lõpus Gröönimaa loodeosasse.

Skandinaavia asustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

10. sajandi lõpust kuni 15. sajandini asustasid Gröönimaa edelarannikut Skandinaavia päritolu sisserändajad. Islandi saagade andmetel avastas Gröönimaa islandlane Gunnbjörn Úlfsson. Esimene ümberasuja oli saagaandmete kohaselt Eiríkr Punane (rauði), kes purjetas sinna 982. aasta paiku. Ta uuris Gröönimaa ranniku põhjalikult läbi, valides välja piirkonnad, mis olid loomakasvatuse seisukohalt soodsaimad. Eiríkr andis kirjalike allikate andmetel maale ka nime Grænland ('Roheline maa'), lootuses, et hea nimi meelitab sinna rohkem inimesi. 10. sajandil oli Gröönimaal kliima arvatavasti praegusest soojem ning Islandiga võrreldes olid sealsed rohumaad lopsakamad, mis tegi saare väljarändajatele ahvatlevaks. Gröönimaa edelaosa, kuhu väljarändajad saabusid, asub Islandist geograafiliselt lõuna pool, samadel laiuskraadidel Shetlandi saartega ning Bergeni ja Osloga Norras. Viikingiajal oli madalaid rohumaid seal ka praegusest rohkem, maa on aja jooksul vajunud ja osa tolleaegseid rohumaid on praeguseks merre kadunud.

Keskajal skandinaavlaste poolt ehitatud Hvalsey kiriku varemed 20. sajandi alguses. Pildistanud Frederik Carl Peter Rüttel.

Aastal 985 asus Islandilt Gröönimaa poole Eiríkr Punase juhtimisel teele 25 laeva, millest 14 jõudis kohale. Asustus koondus Gröönimaa edelarannikul kahte keskusse: Ida-Asula (Eystribyggð, praegune Narsaq, Qaqortoq ja Nanortalik) ja Lääne-Asula (Vestribyggð, Nuuki fjordi kaldal). Skandinaavia asustuse hiilgeaegadel, 12.-13. sajandil elas seal 3000–5000 inimest. Gröönimaa ristiti umbes aastal 1000. Aastal 1125 loodi Gröönimaa piiskopkond, keskusega Garðarris (Igaliko). Saarel oli üle kümne kiriku. Lisaks loomakasvatusele (lambad, kitsed, lehmad, hobused, sead) tegeleti Gröönimaal jahiga (põhjapõdrad, morsad, jääkarud, linnud) ning kala- ja vaalapüügiga. Gröönimaa pakutavad morsakihvad, jääkarud, polaarrebase- jt nahad, vaalakiused olid Euroopas hinnatud luksuskaupadeks, mis võimaldasid sisse osta rauda, puud, vilja ja muud vajalikku. Kui Gröönimaa skandinaavlased aasta 1000 paiku Ameerika avastasid, käidi ka seal puid toomas, Gröönimaal kohapeal võis leida vaid ajupuud. Gröönimaa skandinaavlastest elanikkond oli sõltuv kaubandusest Euroopaga ja esimestel sajanditel suheldigi Lääne-Euroopaga küllalt tihedalt. Näiteks jõudsid sinna üsna kiiresti Lääne-Euroopa rõivamoed. Mingil määral suheldi ja kaubeldi ka inuittidega.

15. sajandil Gröönimaal Skandinaavia asustus hääbus. Viimane kirjalik tunnistus skandinaavlastest Gröönimaal pärineb aastast 1407, kirjeldatud on Hvalsey kirikus peetud pulma. Viimased arheoloogilised leiud, mis tunnistavad skandinaavlaste asustusest Ida-Asulas, pärinevad 15. sajandi lõpust.

Asustuse kadumise põhjused ei ole päriselt selged. Selles võis oma osa olla kliima jahenemisel, mis tõi kaasa ikaldusi, põhjustas inuittide liikumise lõuna poole ja raskendas laevaühenduse pidamist Euroopaga. Võimalik, et mingi osa inimesi rändas Gröönimaalt uuesti välja. 1540. aasta paiku olevat üks tormiga Gröönimaale aetud kaupmees näinud seal kivimaju ja leidnud ühes neist surnud mehe, kel oli peas kapuuts, seljas villased ja hülgenahksed rõivad ning käe kõrval peaaegu lõpuni ära kulunud nuga. Rohkem inimesi ta seal ei kohanud.

Thule kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Thule kultuur
Jääkarukütt kajakil. Pildistatud 1904. aastal Frederik Carl Peter Rütteli poolt.

Aasta 1200 pKr paiku saabus Põhja-Ameerikast Gröönimaale uus inuittidest sisserändajate laine: Thule kultuur. Asustus levis ajapikku peaaegu terve Gröönimaa ranniku ulatuses, välja arvatud kõige põhjapoolsemasse piirkonda. Talvel elati paiksetes külades, suvel liiguti ringi ja käidi jahil. Asulad olid küllalt suured, mis näitab, et ühiskond oli suhteliselt organiseeritud. Ühistegevuse tegi vajalikuks nende peamine tegevusala, vaalapüük. Jahiti ka hülgeid, põhjapõtru, muskusveiseid, morski, püüti kalu ja linde, korjati mollusekid, marju ja taimi. Talvel elasid mitu perekonda koos ühises suuremas majas, suvel elasid perekonnad eraldi telkides. Majade ja telkide ehitamiseks kasutati vaalaluid ning ajupuid, viimast eriti läänekaldal. Katused ja seinad kaeti hülgenahkadega. Teel olles ehitati ka lumest maju, iglusid. Reisides kasutati koerte poolt veetavaid saane, kajakke (nahast ühemehepaate) ja umiakke (naiste juhitavaid perepaate). Thule kultuuri tööriistad ja majapidamisesemed valmistati kivist, luust, sarvest, puust, vähesel määral ka vasest, üksikuid rauast tööriistu saadi skandinaavlastelt või nende ammu tühjaks jäänud asulatest.

Uued sidemed Skandinaaviaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1721 saabus Gröönimaale Norra kirikuõpetaja Hans Egede, kes lootis eest leida viikingite järeltulijad. Skandinaavlasi ta saarelt ei leidnud, kuid tekkisid kontaktid inuittidega, kelle seas Egede hakkas misjonitööd tegema, üritades neid "tsiviliseerida". Godthåbi (praegu Nuuk) rajati kaubalinn ja Gröönimaa muutus Norra kolooniaks (sel ajal valitses ka Norrat Taani kuningas). Aastal 1814 muutus Gröönimaa ka formaalselt Taani kolooniaks. 1953 kaotati koloonia staatus ja Gröönimaa muudeti põhiseadusega Taani riigi osaks, võrdselt Taani maakondadega. Aastal 1979 sai Gröönimaa kohaliku omavalitsuse.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kurt Welker: Unustatud kontinent. Normannide avastusreisid Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse. Tõlkinud Ants Viires. Eesti Raamat, 1978
  • Else Roesdahl: The Vikings. Penguin Books, 1999.
  • Viikingid Vinlandis. Eiríkr Punase saaga ja Gröönlaste saaga. Tõlkinud Arvo Alas. Perioodika, Loomingu raamatukogu 7/8, 2003
  • Grønlands forhistorie. Toim. Hans Christian Gulløv. Gyldendal, 2005

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]