Rekonkista

Allikas: Vikipeedia
"Rekonkista lahing" Cantigas de Santa Maria maal

Rekonkista (hispaania reconquista 'tagasivallutus') oli Pürenee poolsaare kristlike põlisasukate võitlus araablastest ja berberitest (mauridest) võõrvallutajate maalt väljatõrjumiseks 8.–15. sajandil.

Rekonkista alguseks peetakse tavaliselt Covadonga lahingut, milles läänegoodist aadliku Pelayo (Pelagiuse) juhtimisel hävitati Umaijaadide kalifaadi armee. Pärast seda lahingut loodi Astuurias väike kristlik kogukond.

Rekonkista mõiste kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. ja 20. sajandi Hispaania ja Portugali ajalookäsitlus rõhutas fenomeni, mille kohaselt võitlesid Pürenee poolsaare kristlikud kuningriigid 8. sajandi algusest 15. sajandi lõpuni moslemi kuningriikidega. Nendesse suhtuti kui ühisesse vaenlasesse, vaatamata sellele, et otsene rekonkista mõiste ja idee oli veel välja kujunemata.[1] Konkreetne Pürenee poolsaare tagasi vallutamise idee kristlaste jaoks hakkas välja kujunema alles 9. sajandi lõpus.[2]

Ideele pani aluse ladinakeelne kroonika Chronica Prophetica (883-884), milles juhiti tähelepanu kristlaste ja moslemite kultuurilis-usulistele konfliktidele Pürenee poolsaarel. Lisaks ka vajadusele allutada kogu poolsaar kristlikule võimule. Peale idee loomist jätkusid siiski konfliktid samausuliste valitsejate vahel ning sageli loodi teist usku valitsejatega ka sõjalisi liite.[2] Liitlasvägede häguseid piire hägustasid veel enam palgasõdurid, kes sõdisid lihtsalt selle eest, kes parajasti enim maksis.

Kristliku rekonkista ideed aitasid tugevdada 11. sajandi lõpul alanud ristisõjad, mis oli vastukaaluks Al-Andalusis Almoravide ja Almohadide poolt propageeritavale džihadistlikule ideoloogiale. Varasemates, 10. ja 11. sajandi kristlikes dokumentides polnud kristliku rekonkistat üldse mainitud.[3] Kristlaste-moslemite vahelise vaenu õhutajatest propagandistid võtsid idee kiiresti omaks ning kasutasid näiteks Roncevaux oru lahingut propagandategevuses moslemite vastu, väites, et sealses lahingus sõdisid omavahel frankid ja moslemid. Näitena sellisest propagandast on näiteks eepiline poeem Rolandi laul. Seda lahingut õpetati sellisel kujul Prantsuse haridussüsteemis kuni 19. sajandi lõpuni.[4][5]

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moslemite kristliku Pürenee poolsaare invasioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 711 ületas peamiselt Põhja-Aafrika berberitest ja vähemalt määral araablastest koosnev moslemitest mauride armee Gibraltari väina, et vallutada Läänegoodi kuningriik. Pärast läänegoodi riigi Pürenee poolsaarel asuvate osade hõivamist ületas armee 719. aastal Püreneed ning vallutas ka läänegootide ainukese provintsi väljaspool Pürenee poolsaart - Septimania. Enda Narbonne'is asuvast tugipunktist hakkasid nad korraldama regulaarseid rüüsteretki Akvitaania hertsogiriiki.

Mitte ühelgi juhul ei ületanud ründava armee suurus 60 000 mehe piiri[6], ent ometigi suudeti sellise väehulgaga kehtestada võim, mis kestis valdavas Pürenee poolsaare osas 300 aastat ning mõningates osades nagu Granada isegi 781 aastat.

Pürenee poolsaar moslemite võimu all[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast kohaliku emiraadi loomist kutsus kaliif Al-Walid I, Umaijaadi kalifaadi juht, suurema osa edukatest moslemitest väekomandöridest tagasi. Tariq ibn Ziyad, värsketl vallutatud Al-Andalusi provintsi esimene asevalitseja, kutsuti tagasi Damaskusesse ning asendati oma varasema ülemuse Musa bin Nusairi poolt. Musa poeg, Abd al-Aziz ibn Musa, abiellus varasema kuningas Rodericu lese Egilonaga ning lõi enda valitsuskeskuse Sevillasse. Teda kahtlustati oma naise võimu all olemises, soovis kristlaseks hakata ning separistide mässu planeerimises. Seetõttu käskis Al-Walid I palgamõrvaritel tappa. Kaliif Al-Walid I ise suri aastal 715 ning peale teda sai võimule ta vend Sulayman ibn Abd al-Malik. Sulayman karistas tõenäoliselt ellu jäänud Musat, kes suri palverännakul aastal 716. Lõpuks sai Al-Andalusi emiiriks Abd al-Aziz ibn Musa nõbu Ayyub ibn Habib al-Lakhmi.

Moslemite väejuhid pidid kommunikatsioonivahendite puudumise tõttu tegutsema suhteliselt iseseisvalt. Keskvalitsus tundis end selliste väejuhtide poolt ohustatuna, sest iseseisvad väejuhid pidid olema ära teeninud enda väeüksuste ja ohvitseride usalduse, tehes neist potentsiaalselt ohtlikud mässajad. Olukorda pingestasid veel enam vanad rivaalitsemised ja isiklikud tülid. Lõpuks vahetus põlvkond algse invasiooni ajal edukaid väejuhte uute, noorte, Damaskuses asetsevale kaliifile ustavate väepealike vastu.

Moslemitest vallutajate tõsine nõrkus seisnes berberite ja araablaste vahel olevas etnilises konfliktis.[7] Berberid olid Põhja-Aafrikas (tänapäeva Maroko ja Alžeeria aladel) elav rahvas, kes olid just alles hiljuti astunud islamiusku. Samas, olid nad panustanud Pürenee poolsaare invasiooni väga suure hulga meestega ning tundsid, kuidas araablased neid mõningal määral diskrimineerivad, jättes nad kõrvale võimust ja otsustamisest.[8] See sisemine konflikt pani moslemite ühtsuse ohtu.

Pärast kogu Pürenee poolsaare endale allutamist ja Al-Andalusi emiraadi loomist otsustasid maurid tungida põhja poole. Toulouse'i lahingus saadi Franki riigi vägedelt lüüa ning moslemite edasitung Euroopasse peatati. Akvitaania hertsog Odo Suur andis enda tütre mehele Uthman ibn Naissale, berberist mässajale ja Cerdanya valitsejale, lootuses kindlustada oma lõunapiir ning võidelda edasi põhjas Franki kuninga Karl Martelli vägedega. Abdul Rahman Al Ghafiqi poolt juhitud karistava iseloomuga ekspeditsiooni tagajärjel tapeti Uthman ning seesama vägi liikus edasi üle Lääne-Püreneede rüüstades Bordeaux piirkonda. 732. aastal, Garonne'i jõe lahingus satuti kokku Udo väega, mis hävitati.

Viimases hädas pöördus Udo abipalvega varasema rivaali Karl Martelli poole, kes juhtis seejärel Franki riigi armee ning Akvitaania hertsogiriigi ellu jäänud väeüksuste liidu moslemite armee vastu ning võitis neid otsustavalt Tours'i lahingus, tappes Abdul Rahman Al Ghafiqi. See oli moslemite Lääne-Euroopa vallutusretkede lõpp. Mauride võim hakkas hääbuma, kuid kestis suuremas osas Pürenee poolsaarest veel mitusada aastat.

Rekonkista algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. O'Callaghan, Joseph F. (2003). Reconquest and Crusade in Medieval Spain. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. p. 19. ISBN 0812236963. Retrieved February 15, 2012.
  2. 2,0 2,1 McKitterick, Rosamond; Collins, R. (1990). The New Cambridge Medieval. History 1. Cambridge University Press. p. 289. ISBN 9780521362924. Retrieved July 26, 2012.
  3. O'Callaghan, Joseph F. (2003). Reconquest and Crusade in Medieval Spain. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. p. 18. ISBN 0812236963. Retrieved August 26, 2012.
  4. Kinoshita, Sharon (2001-01-31). ""Pagans are wrong and Christians are right": Alterity, Gender, and Nation in the Chanson de Roland". Duke University Press. Retrieved 12 February 2013.
  5. DiVanna, Isabel N. (2010). "Politicizing national literature: the scholarly debate around La Chanson de Roland in the nineteenth century". Historical research (Institute of Historical Research) 84 (223): 26. doi:10.1111/j.1468-2281.2009.00540.x
  6. Fletcher, Richard (2006). Moorish Spain. Los Angeles: University of California Press. p. 43. ISBN 0-520-24840-6.
  7. Chris Lowney, A Vanished World: Muslims, Christians, and Jews in Medieval Spain, (Oxford University Press, 2005), 40.
  8. Roger Collins, Early Medieval Spain, (St.Martin's Press, 1995), 164.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]