Suured maadeavastused

Allikas: Vikipeedia

Suured maadeavastused olid geograafilised avastused, mis tehti eurooplaste poolt väljaspool Euroopat 15. sajandi algusest 17. sajandi alguseni.

Selle perioodi kuulsaimad maadeavastajad on Bartolomeu Dias, Christoph Kolumbus, Vasco da Gama, Pedro Álvares Cabral, Giovanni Caboto, Abel Tasman, Willem Barents, Juan Ponce de León ja Fernão de Magalhães.

Tehnilised eeldused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suured maadeavastused said võimalikuks tänu renessansiajastu uuele tehnikale ja uutele ideedele, sealhulgas kartograafia, navigatsiooni ja laevaehituse arengule. Laevaehituses etendas kõige tähtsamat osa karaki ja seejärel karavelli leiutamine. Need laevad ühendasid traditsioonilisi euroopa ja araabia konstruktsioonielemente ning olid esimesed laevad, millega sai Atlandi ookeanil suhteliselt turvaliselt seilata.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

See araabia geograafi al-Idrisi tehtud kaart oli üks täpsemaid maailmakaarte enne suuri maadeavastusi. Lõuna on ülal, põhi all.

Suurte maadeavastuste eellooks oli rida eurooplaste ekspeditsioone, mis hiliskeskajal läbisid Euraasia mandri maad mööda. Mongolid olid loonud suurt osa Euraasiast Lähis-Idast Hiinani ühendava kauba- ja ühendusteede võrgu. Mitmed eurooplased kasutasid seda idaalade uurimiseks. Peaaegu kõik nad olid itaallased, sest Euroopa ja Lähis-Ida vaheline kaubandus oli peaaegu täielikult Itaalia linnriikide kontrolli all. Nende lähedased sidemed Levandiga äratasid suurt uudishimu ja ärilist huvi idapoolsemate alade vastu. Ka paavstid saatsid välja ekspeditsioone, lootes edukale misjonile ning preesterkuningas Johannese maa leidmisele.

Esimene neist ränduritest oli Giovanni de Plano Carpini, kes 12441247 reisis Mongooliasse ja tagasi. Kõige kuulsam rändur oli aga Marco Polo, kes 12711295 väidetavalt rändas läbi idamaade. Tema reisi kirjeldust loeti kogu Euroopas. Tänapäeval on tema reisiraamatu ehtsus kahtluse alla seatud.

Nendest reisidest suurt otsest kasu aga polnud, sest mongolite impeerium varises varsti kokku ning tee itta muutus keerukamaks ja ohtlikumaks. Ka 14. sajandi must surm takistas reise ja kaubandust. Maatee idamaadele oli liiga pikk ja keeruline, et see oleks end kaupmeestele ära tasunud, ning seda kontrollisid islamiriigid, kellega Euroopa oli sõjajalal. Agressiivse ka ekspansionistliku Osmanite riigi teke piiras eurooplaste võimalusi veelgi.

Portugallaste suured maadeavastused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lähemalt vaata artiklist: Portugallaste suured maadeavastused

Alles siis, kui Portugalis ja Hispaanias leiutati karakk ja seejärel karavell, hakkasid eurooplased mõtlema muinasjutuliste idamaade peale.

Nendel avastustel oli hulk põhjusi. Monetaristide arvates algasid suured maadeavastused põhiliselt sellepärast, et Euroopas oli suur puudus kullast ja hõbedast. Euroopa majandus sõltus kuld- ja hõberahast, kuid kulla ja hõbeda nappus Euroopas tõi kaasa majanduslanguse suures osas Euroopast.

Teine tegur oli sajanditepikkune konflikt hispaanlaste ja portugallaste ning Pürenee poolsaare lõunaosa moslemite vahel. Suutlikkus Põhja-Aafrika moslemite riike tiivalt haarata oli neile elutähtis. Samal ajal õppisid nad palju oma araablastest naabritelt. Nii karakk kui ka karavell kasutasid araablaste ladina purje, mis tegid laevad manööverdamisvõimelisemaks. Araablaste kaudu taasavastati ka vanakreeka geograafia, mis andis aimu Aafrika ja Aasia kujust.

Esimese suure ekspeditsioonide laine vallandas Portugali infant Henrique Meresõitja. Atlandi ookeani avamerele purjetades avastati 1419 Madeira saared ja 1427 Assoorid, mis said mõlemad Portugali asumaadeks. Henrique Meresõitja põhiprojekt oli Aafrika lääneranniku uurimine. Sajandeid kulgesid ainsad kaubateed Lääne-Aafrika ja Vahemeremaade vahel läbi Sahara kõrbe. Neid teid kontrollisid Põhja-Aafrika islamiriigid, Portugali kauaaegsed rivaalid. Portugallased lootsid, et islamimaid õnnestub vältida, kaubeldes mere kaudu otse Lääne-Aafrikaga. Loodeti ka, et Saharast lõuna poole jäävad maad võtavad vastu kristluse ning saavad liitlasteks võitluses moslemite vastu Magribis. Portugali meresõitjad tegid aeglasi, kuid pidevaid edusamme, tungides järjest kaugemale lõunasse, ning 1434 ületati Boujdouri neeme takistus. Kahe aastakümnega oli Sahara ületatud ning algas kauplemine kulla ja orjadega tänapäeva Senegali alal. Edusammud jätkusid, kui Elminasse ehitati kaubitsemiskeskusi ning São Tomést ja Príncipest sai esimene suhkrut tootev asumaa. 1482 kontakteerus ekspeditsioon Diogo Cão juhtimisel Kongo kuningriigiga. Otsustav läbimurre sai teoks 1487, kui Bartolomeu Dias sõitis ümber Hea Lootuse neeme ning tõestas, et juurdepääs India ookeanile on olemas. 1498 jõudis Vasco da Gama sellele avastusele tuginedes Indiasse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]