Realism (kirjandus)

Allikas: Vikipeedia

Realism (ladina realis 'tõeline, asine') kirjanduses tähendab nii reaalsusele lähedast kujutusviisi kui ka kirjandusvoolu, milles kirjanduse lähedus tõsielule seatakse omaette eesmärgiks. Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust.

Realism kui kunstiline võte või lähenemisviis on vanem kui kirjandusvool. See oli levinud juba antiikkirjanduses ning jätkus järgnenud ajastuil: renessanssis (Giovanni Boccaccio, William Shakespeare), romantikute teostes (Victor Hugo) ja klassitsistlikus kirjanduses (Molière).

Realism kui kirjandusvool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Realism kui kirjandusvool (ka kriitiline realism) kujunes 1830. aastatel, mil kirjanikud võtsid sihiks loobuda väljamõeldistest ja kujutada oma kaasaegset ümbritsevat tegelikkust.

Kriitilise realismi otseseks eelkäijaks võib pidada 18. sajandi valgustuslikku realismi (Johann Wolfgang von Goethe, Voltaire). Kirjanduses kinnistus realism 19. sajandi romaanis seoses kodanliku elulaadi levimisega. Läbimurdeni jõudis see Stendhali romaaniga "Punane ja must" (1831).

19. sajandi lõpul levinud naturalismi, mida iseloomustasid robustne, madaldav tegelikkusekujutus ning terav ühiskonnakriitika, peetakse kas realismi äärmuslikuks vormiks või sellega lähedalt seotud vooluks.

Nõukogude Liidus kuulutati marksistliku ideoloogia toel nõukogude kirjanduse ainsaks ametlikuks ja lubatud vooluks sotsialistlik realism. Praktikas tähendas see tihti nõukogude elu ilustamist (eriti stalinismi ajal, näiteks Hans Leberechti "Valgus Koordis") või vähemalt selle varjukülgede mahavaikimist ja probleemide pisendamist (nõukogude aja lõpupoole).

Kirjanduslik realism on seotud ka realismiga teistel kunstialadel, näiteks maalikunstis, skulptuuris ja filmis.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]