Piinia

Allikas: Vikipeedia
Piinia
Piinia Sitsiilia saarel
Piinia Sitsiilia saarel
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Piinia
Ladinakeelne nimetus
Pinus pinea
Linnaeus (1753)
Mapa pinus pinea.png
Sünonüümid
  • Apinus pinea (L.) Neck. (1790)
  • Pinea esculenta Opiz (1839)
  • Pinus fastuosa Salisb. (1796)
  • Pinus maderiensis Ten. (1854)
  • Pinus pinea var. maderiensis (Ten.) Carrière (1867)
  • Pinus sativa Garsault (1764) [2]

Piinia ehk itaalia mänd (Pinus pinea) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta on ainus alamsektsiooni Pinae esindaja (sektsioonis Pinea).

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valminud käbi
Isasõisikud

Piinia kasvab keskmiselt 12–25 m, harva kuni 35 m kõrguseks. Eluiga on üldjuhul kuni 150[3], harva 200–250 aastat[4]. Tüvi on sageli lühike ja vonklev[3], läbimõõt on kuni 1,5 m[4].

Võra on noorel puul ümarjas ja põõsakujuline, vanemas eas tihe ja vihmavarju kujuga[3]. Vana puu võra läbimõõt võib ulatuda 40–60 meetrini. Korp on paks, plaatjas, punakaspruun kuni oranžikas, mustade vöötidega, sügavrõmeline[3].

Pungad on munaja kujuga, punakaspruunide soomustega, 7–20 mm pikkused, ümbritsetud valgete karvakestega[3]. Pungad avanevad aprillis-mais, ning okkad kasvavad kuni sügiseni[4]. Võrsed on paljad, noorelt rohelised, hiljem hallikad[5].

Okkad on kahekaupa kimbus, 10–18 (28) cm pikkused, rohelised, püsivad võrsetel 2–4 aastat. Noored, alla 5–10 aasta vanadel puudel on hoopis teistsugused okkad: need ei ole paaris, vaid kasvavad üksikuna, on 1,5–4 cm pikad ja sinakasrohelised. Alates kolmandast eluaastast hakkavad juveniilsete okaste vahele kasvama täiskasvanud puu okkad ja hiljemalt 10. eluaastaks on kõik juveniilsed okkad välja langenud.[3] Kuid ka vanadel puudel võib esineda juveniilseid okkaid: need hakkavad kasvama puu vigastamise kohta, näiteks võrse murdmise järel.

Isasõisikud on kollaka-oranžika tooniga. Käbid on sümmeetrilised, munajad või ümarad, 8–12 (15) cm pikkused ja 5–11 cm läbimõõduga, noorelt rohelised, valminult läikivad ja helepruunid. Seemned on söödavad, kahvatupruunid, kaetud mustade, tahma meenutavate laikudega, 15–20 mm pikkused, nõrgalt kinnitunud 3–8 mm pikkuse rudimentaarse tiivakesega.[3] Seemne mass on 0,5–1,1 g. Tõusmetel on 10–12 umbes 35 mm pikkust idulehte.[4]

Juurestik ja mükoriisa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piinia juurestik on väga hästi arenenud ja tungib paksudes mullahorisontides üsna sügavale. Kirde-Hispaanias on murenenud graniitpinnases mõõdetud piinia juurte tungimist 5 m sügavusele[6]. Tavaliselt ulatub peajuur 60–180 cm sügavusele ning külgjuured kasvavad horisontaalsuunas võra laiusest kaugemale.[4]

Piinia juurestikuga koos esineb mükoriisat peamiselt koos järgmiste seeneliikidega: Laccaria laccata, Hebeloma crustuliniforme, Boletus granulatus, Hebeloma sinapizans, Paxillus involutus ja Suillus collinitus. Osad neist mängivad olulist rolli fosfori omastamisel ja kasvukiiruse tõstmisel väheviljakatel ja karbonaatsetel muldadel. Väga suurt kasu annab sümbioos piinia ja söödava trühvli Tuber albidum vahel.[4]

Levila ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüvi

Piinia hajusad populatsioonid paiknevad Vahemere lääne-, põhja- ja idaosas, Portugalist kuni Süüriani. Teda võib leida levila lääne- ja põhjaosas 500–600 m ning idaosas 800–1400 m kõrgusel merepinnast. Kuna piinia rammusad seemned on inimkonna ajaloo jooksul olnud suure majandusliku tähtsusega, siis on inimene oluliselt mõjutanud piinia levila suurust. Samas on selline levitamine vähendanud piinia geneetilist mitmekesisust. Piiniat on viimaste aastatuhandete jooksul levitanud etruskid, kreeklased, roomlased, araablased jt. Selle tõttu on piinia algset levilat väga raske kindlaks määrata. Kõige tõenäolisemad piirkonnad, kust piiniat levitama hakati, asuvad mitme teadlase arvates Anatoolias, Liibanonis ja Pürenee poolsaarel. Ligi 50 000 aasta vanuse piinia puidu fragmendid ja käbi on leitud Hispaania paleoliitikumi aegsest asustuskohast.[5]

Piiniametsade kogupindala on ca 380 000 hektarit, millest 75% asub Hispaanias, 9% Portugalis, 9% Türgis, 5% Itaalias ning väiksemat populatsioonid kasvavad Kreekas, Liibanonis ja Prantsusmaal.[3]

Kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiniamets Hispaania lõunaosas

Eelistatavalt kasvab piinia tasandikel, kuid teda võib esineda ka väikese kaldega nõlvadel. Ta armastab valgusküllast kasvukohta ja on üsna külmakartlik. Tiheda ja laiuva võra tõttu ei kannata piinia suurt lume raskust. Kuumal suvel talub ta hästi põuda ja on üsna vastupidav metsapõlengule[4]. Vahemeremaades võivad metsapõlengud hävitada kiiresti suuri männikuid. Kõrgel asuv võra ja paks korp kaitsevad puud väiksemate põlengute ajal. Kui põleng kahjustab puu võra kuni 90% ulatuses, siis võib piinia veel ellu jääda[5]. Tänu hästi väljaarenenud juurestikule ja massiivsele võrale talub piinia küllaltki hästi tugevat tuult.[4]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piinia levilas valitseb tüüpiline vahemereline kliima, kus suved on kuumad ja kuivad ning talved on pehmed ja vihmased. Aasta keskmine sademete hulk on 300...1500 mm, millest enamik esineb talvel. Suvine kuivaperiood kestab 2–5 kuud. Aasta keskmine õhutemperatuur on 10...18 °C. Talvel on jaanuari-veebruari keskmine temperatuur üle 0 °C, minimaalsed õhutemperatuurid langevad keskmiselt kuni –2...–7 °C, areaali absoluutne miinimum on –18 °C. Suve maksimaalsed temperatuurid tõusevad tavaliselt kuni 27...32 °C. Piinia kasvuks parim kliima on siis, kui sademete hulk aastas ületab 600 mm ja aasta keskmine temperatuur on 12...15 °C.[4]

Kuna piinia on üsna külmakartlik, taludes negatiivseid õhutemperatuure kuni –7...–12 °C[7], siis on nii Eesti kui ka Kesk-Euroopa talved tema jaoks liiga külmad.

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piinia ei ole kasvupinnase viljakuse ja niiskuse suhtes väga nõudlik. Ta võib kasvada ka väga õhukestel ja toitainetevaestel muldadel. Muldade lähtekivimitest domineerivad graniit, lubjakivi, liivakivi, serpentiin ja vulkaanilised kivimid. Piinia talub väga happelisi ja aluselisi pinnaseid, mille pH on 4–9. Kõige paremini kasvab ta aga värsketel ja hästi vett läbilaskvatel liivmuldadel, mis on orgaanilise aine väikese sisalduse ja happelise reaktsiooniga (lähtematerjaliks on liivakivi või liiv). Ta ei talu kõrget põhjavett ega pinnase sooldumist.[4]

Kaasliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piinia moodustab puhaspuistuid või segametsi teiste Vahemeremaades kasvavate mändidega nagu merimänd (Pinus pinaster) ja süüria mänd (Pinus halepensis). Lehtpuudest kasvavad kõige sagedamini koos piiniaga iilekstamm ehk vahemere tamm (Quercus ilex), korgitamm (Quercus suber), pürenee tamm (Quercus pyrenaica) ja austria tamm (Quercus cerris).[4]

Viie päeva vanune seemik

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piinia on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Viljakandvus algab avatud kasvukohtades juba 5–10 aasta vanuselt, puistus 20–30 aasta vanuselt. Tolmlemine toimub aprillist juunini. Seemned valmivad sügisel, kaks aastat pärast tolmlemist. Selline kolmeaastane paljunemistsükkel on mändide seas erandlik, kuna teistel männiliikidel on tsükli pikkuseks üldjuhul 2 aastat. Käbid võivad pärast seemnete varisemist mitmeks aastaks puule jääda.[4]

Käbid avanevad veidi aega pärast seemnete valmimist või järgneva aasta jooksul.[3]

Suured, rasked ja väikse tiivakesega seemned ei kuku puust kuigi kaugele ning nende levitajad on peamiselt kodurott (Rattus rattus)[5], siniharakas (Cyanopica cyanus) ja inimene, kes on piinia seemneid Vahemeremaades levitanud vähemalt viimased 6000 aastat[3]. Seemnete idanevus on tavaliselt 75–85%.[4]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dekoratiivse võra tõttu kasutatakse piiniat laialdaselt ilupuuna. Piinia Roomas.
Seemned

Piinia puit on raske ja vaigune, kollakaspunane, keskmise kvaliteediga, kergelt liimitav, kuid raskelt värvitav. Puidu majanduslik tähtsus on viimaste aastakümnete jooksul vähenenud. Ajaloo jooksul laialdaselt ehituskonstruktsioonides ja laevaehituses kasutatud piinia puitu tarbitakse tänapäeval üha vähem. Puitu kasutatakse saematerjalina kergemates konstruktsioonides, puitkonteinerite, puitvilla, kiud- ja saepuruplaatide valmistamisel, vineeritööstuses ja tselluloosi valmistamiseks. Koorest valmistatakse multši ja seemnetest tühjendatud käbisid kasutatakse kütteks.[4]

Piinia seemned on väga toitvad ja inimesed on neid juba aastatuhandeid toiduks kasutanud. Tänapäeval kasvatataksegi piiniat eelkõige seemnete saamiseks toiduainetööstuse jaoks. Peamised seemnete tarbijad on Hispaania, Portugal, Itaalia ja Türgi.[4] Seemnete tootmine on kõige paremini organiseeritud Hispaanias. Sõltuvalt headest seemneaastatest toimub tootmine tsükliliselt, 2–6 aasta järel. 100 kg käbide kohta saab keskmiselt 15–22 kg seemneid. Käbid korjatakse käsitsi, puu otsa ronides. Koristusaeg kestab novembrist veebruarini ning üks tööline korjab päevas keskmiselt 400 kuni 600 käbi. Enne seemnete eemaldamist jäetakse käbid päikese kätte kuivama. Seemnete eemaldamine toimub spetsiaalsete masinatega, mis muudab seemnete tootmise kallimaks. Hispaanias kogutakse koristusaastal umbes 6250 tonni seemneid, mis moodustab maailma erinevate männiseemnete aastatoodangust 40–60%.[3]

Seemnete saagikus erineb väga suures vahemikus, sõltudes kasvupinnasest, kliimast, kahjurputukatest, istanduste majandamismeetoditest jms. Ühel hektarilt kogutakse 1–9 tonni käbisid, milles on 17–20% (200–1500 kg) kestadega seemneid ning millest omakorda saab seemne tuumasid 30–200 kg. Poogitud puudega piinia istandustest on võimalik saada ühelt hektarilt kuni 400–500 kg seemneid.[4]

Seemnete toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud alljärgnevates tabelites:

Toitained[8]
Toitaine Väärtus
100 g kohta
Kalorsus 642 kcal
Lipiidid 51,1 g
Süsivesikud 20,7 g
Valgud 13,2 g
Vesi 5,0 g
Tuhk 4,5 g
Kiudained 1,1 g
Toiteelemendid
Toiteelement Väärtus
100 g kohta
Kaalium (K) 628,0 mg [9]
Fosfor (P) 610,0 mg [8]
Magneesium (Mg) 234,0 mg [9]
Kaltsium (Ca) 10,7 mg [8]
Raud (Fe) 5,36 mg [8]
Mangaan (Mn) 4,33 mg [9]
Tsink (Zn) 4,28 mg [9]
Vask (Cu) 1,04 mg [9]
Vitamiinid[8]
Vitamiin Väärtus
100 g kohta
B1 1,30 mg
B2 0,25 mg
B3 4,79 mg
Piiniad Botticelli illustratsioonil "Dekameronile" (1483)

Väga dekoratiivse võra tõttu kasutatakse piiniat laialdaselt ilupuuna parkides ja aedades üle maailma. Piiniat on edukalt kultiveeritud Californias, Argentinas, Põhja- (Tuneesia, Alžeeria, Maroko) ja Lõuna-Aafrikas.[4][10] Eksperimentaalkorras on piiniat kasvatatud Musta mere rannikul (Krimmis ja Kaukaasias[11]), Brasiilias ja Zimbabwes. Šotimaal, Lõuna-Inglismaal, Liibüas ja Egiptuses kasvatatakse piiniat eelkõige ilupuuna aedades. 20. sajandi alguses Austraaliasse rajatud eksperimentaalsed istandused on tänapäevaks peaaegu täielikult kadunud.[4]

1750. aastal Lõuna-Aafrikasse introdutseeritud piinia on seal muutunud invasiivseks liigiks.[12]

Piiniat kasutatakse bonsaiks ja kasvatatakse kodudes suurtes pottides. Aastavanused seemikud on kuni 20–30 cm kõrged ja neid kasutatakse lauajõulupuudena.[13]

Sandro Botticelli kujutas Ravenna lähedal kasvavat piiniasalu 15. sajandi lõpus Giovanni Boccaccio "Dekameroni" illustratsioonidel.[14]

Pinocchio nimi pärineb ilmselt itaaliakeelsest sõnast pinóchi, mis tähendab piinia seemet.[15]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Pinus pinea." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: Pinus pinea.. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 14.05.2010. (inglise)
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 "Pinus pinea". www.conifers.org, Kasutatud 14.05.2010. (inglise)
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 The Forestry Compendium. "Pines of Silvicultural Importance", CABI, 2002. ISBN-10: 085199539X, ISBN-13: 978-0851995397
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 B. Fady, S. Fineschi, G.G. Vendramin. "EUFORGEN technical guidelines for genetic conservation and use for Italian stone pine (Pinus Pinea)". www.ecolab.bas.bg, 2004. Rooma: International Plant Genetic Resources Institute. (PDF) Kasutatud 14.05.2010. (inglise)
  6. J. Canadell, R.B. Jackson, J.B. Ehleringer, H.A. Mooney, O.E. Sala and E.-D. Schulze. "Maximum rooting depth of vegetation types at the global scale", Springer Berlin / Heidelberg, 1996. ISSN 0029-8549
  7. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Keith Michell. "Keith Michell's practically macrobiotic cookbook", Healing Arts Press, 2000. ISBN 978-0892818488.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 "Pine Nuts (Pinus Pinea)". www.nal.usda.gov, Kasutatud 18.01.2011. (inglise)
  10. "Pinus Pinea L. – Stone Pine, Umbrella Pine, Italian Stone Pine". botany.cz, Kasutatud 13.06.2011. (inglise)
  11. З. К. Клименко "Экзотические растения Южнобережья", Бизнес-Информ, 1999
  12. "Status of invasive tree species in Southern Africa". www.fao.org, Kasutatud 13.06.2011. (inglise)
  13. "Italian Stone Pine, pinus pinea". www.datreestore.com, Kasutatud 13.06.2011. (inglise)
  14. Elizabeth McClintock. "The Trees of Golden Gate Park and San Francisco", Heyday Books, 2001. Lk 156. ISBN 978-1890771287.
  15. "Pinus pinea. Italian Stone Pine. Northern Mediterranean Pinaceae (Pine family)". trees.stanford.edu, Kasutatud 13.06.2011. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]