Airsoft

Allikas: Vikipeedia
Airsoft-lahing.

Airsoft on spetsiaalsete relvadega taktikaline sõjamäng, milles imiteeritakse ehtsaid lahingusituatsioone üldjuhul üksiksõduri kuni rühma vaatenurgast.

Airsofti on põhiliselt hobi, kuid seda kasutatakse ka paljude riikide politseiüksuste ja sõjavägede taktikaliseks väljaõppeks.

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mängus on rühmal eesmärk, näiteks pantvangide vabastamine või vaenlase baasi vallutamine. Aga on ka muid mängutüüpe, näiteks zombie, wolf ja deathmatch.

Airsofti kuuliga pihtasaamine on tuntav ja mõnikord ka riietel kuuldav, kuid ausa mängu kontrolliks võidakse kasutada ka vahekohtuniku abi. Kuuliga pihtasaanud võitleja peab mängu peatama (sageli tõstma käe märguandeks, et teda rohkem ei lastaks) ja kas ise mängu alalt lahkuma või tuleb kaaslastel ta evakueerida sõltuvalt kokkulepitud reeglitest.

Airsofti positiivseks küljeks on (lisaks varustuse ja relvastuse realistlikule välimusele) reaalne pihta saamise oht, mis sunnib mängijat hoolikalt varjuma ja taktikaliselt õigesti tegutsema. Negatiivseks on relvade piiratud laskeulatus (olgugi et näiteks suurem kui paintballis), mis ei võimalda korralikult mängida lagedal avatud alal, kus vaatlus- ja laskekaugused ületaksid 40–50 m.

Relvastus ja varustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Airsoftis kasutatakse tõeliste tulirelvade (automaat, kuulipilduja, täpsuspüss, püstol) metallist või plastikmaterjalist koopiaid, mis tulistavad suruõhuga või elektrilise mootori abil 6 mm läbimõõduga plastikkuule. On ka vedruvinnastatavaid relvi. Kuulid kaaluvad tavaliselt 0,2–0,3 g. Kuulid ei ole eriti ohtlikud, kuid mängijad peavad siiski kandma kaitseprille või kaitsemaske. Mängija varustus sarnaneb sageli päris sõdurivarustusele.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Airsoft on saanud alguse Jaapanist, kus esimesed Airsoft-relvad arendati välja 1980. aastatel. Pärast seda levis Airsoft väga kiiresti ka mujale Aasiasse, kust tuleb ka täna suurem osa Airsoft-relvade toodangust.

Airsofti sünd ja esimesed relvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Airsofti sünnimaaks peetakse Jaapanit, kust hobi sai 1970.–1980. aastatel alguse kuid airsoftrelva idee ja esimene teostus pärineb Ameerikast, tuntud õhupüssifirmalt Daisy. Selle põhjuseks olid Jaapanis kehtivad ranged tulirelvaseadused, mis praktiliselt välistasid relva omamise. Kuna aga huvi relvade vastu oli üsna suur, hakkasid turule ilmuma pärisrelvade täpsed koopiad. See hobi kogus suurt popularsust ja peagi otsiti ka võimalusi, et hakata tootma haavleid laskvaid, kuid ohutuid airsoftrelvi. See saavutatigi Daisy väljatöötatud tehnoloogia lisamisega mudelrelvadele. 1980. aastatel hakkas see hobi levima ka naaberriikidesse, näiteks Filipiinidele, Koreasse, Taiwani jt. Mudelrelvade näol jõudis see ka Ameerikasse ja Euroopasse. 1990. aastate lõpu poole hakkas Airsoft levima väga kiiresti USA-s ja ka Euroopas.

Esimesed relvad olid väikese võimsusega, vähese töökindlusega ja ebatäpsed vedrupüstolid, mis töötasid vinnastatud vedru, kolvi ja silindri tööpõhimõttel, lastes välja 6mm plastkuule. Kui müük ja huvi nende relvade vastu Ühendriikides hakkas kasvama, tulid kasutusele ka airsoftpüssid. Need võimaldasid juba tugevamat vedru ja suuremat silindrit/kolbi ning ka pikemat toru. Seega saavutati juba suurem kuuli algkiirus 60–75 m/s ja ka laskedistants. Kuid siiski jäid nad oma põhiolemuselt ebatäpseks.

Gaasirelvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmine suurem edasiareng toimus gaasirelvade kasutuselevõtuga. Nende tööpõhimõte sarnanes paintballirelvade omale. Kuulile anti kiirendus kokkusurutud freoon või FLON gaasiga, mis paiknes relvaga vooliku kaudu ühenduses olevas mahutis. Sellega muutus algkiirus veelgi suuremaks ja ka täpsus ja laskedistants paranesid. Ja mis veelgi olulisem, võimalikuks sai automaattulerežiim.

Aga samas oli sellel süsteemil ka palju puudusi. See oli tänu oma eraldi olevale balloonile kohmakas ning automaattule ajal oli mahutil kombeks jääkülmaks minna. See aga põhjustas täpsuse ja laskedistantsi vähenemise. Aja mõõdudes paranesid kasutatavad tehnoloogiad ja peagi oli võimalik ehitada tagasilöögiga airsoftrelvi ehk nn gasblowback relvi. Ka oli uuenduslik gaasimahuti paigaldamine salve, mis võimaldas valmistada juba äärmiselt täpseid koopiaid pärisrelvadega, mille tööpõhimõtegi oli teatud osas kattuv. Üheks olulisemaks uuenduseks kujunes aga hop-up-süsteemi kasutuselevõtt, millega saadi lihtsa lahenduse abil senisest suurem täpsus ja laskedistants. Nüüdseks on hop-up saanud lahutamatuks airsoftrelva osaks.

AEG relvade ajastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmise generatsiooni airsoftrelvad tulid 1990. aastate algul. Nendeks olid elektrilised airsoftrelvad ehk AEG-d. AEG-s toimub vedru vinnastamine automaatselt tänu elektrimootorile, mille töö muudetakse käigukasti abil kolbi liikumiseks silindris. Oma toite saab mootor relva kabas või laesääres asuvast akust, mis on lihtsalt eemaldatav ja taaslaetav. Niimoodi aga on võimalik ehitada pea iga pärisrelva koopiat, mis saigi seoses AEG tulekuga hoo sisse. Sellest ajast on juhtiv airsoftrelvade tootja Jaapani firma Tokyo Marui. Samas peetakse 1990. aastat ka airsofti tõelise leviku algusajaks. Tekkis palju teisigi tootjaid, näiteks Classic Army, kuid pea kõik nad kopeerisid Marui väljatöötatud süsteemi. Relvad olid päris relvade 1:1 koopiad. Kuulid paiknesid salves, mis mahutasid 30–70 haavlit või suure mahtuvusega salvedes ehk Hi-Cap-salvedes, kuhu läks 200–500 haavlit.

Maailmas hakkas tekkima airsofti kogukondi ja gruppe, kes korraldasid mänge ja muid üritusi, aidates kaasa airsofti veelgi suuremale levikule, mis viiski 1998-ndatel (?) sellise airsoftini nagu praegu.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]