Airsoft

Allikas: Vikipeedia
Airsoft-lahing.

Airsoft on spetsiaalsete relvadega taktikaline sõjamäng, milles imiteeritakse ehtsaid lahingusituatsioone üldjuhul üksiksõduri kuni rühma vaatenurgast.

Airsofti on põhiliselt hobi, kuid seda kasutatakse ka paljude riikide politseiüksuste ja sõjavägede taktikaliseks väljaõppeks.

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Airsofti mängijate grupp rünnakul

Mängus on rühmal eesmärk, näiteks pantvangide vabastamine või vaenlase baasi vallutamine. Aga on ka muid mängutüüpe, näiteks zombie, wolf ja deathmatch.

Airsofti kuuliga pihtasaamine on tuntav ja sageli ka riietel kuuldav, kuid ausa mängu jälgimiseks võidakse kasutada ka kontroll-vahekohtuniku abi. Kuuliga pihta saanud võitleja peab mängu peatama (sageli tõstma käe märguandeks, et teda rohkem ei lastaks ja hüüdma) ja kas ise mängu alalt lahkuma või tuleb kaaslastel ta evakueerida sõltuvalt kokkulepitud reeglitest.

Airsofti positiivseks küljeks on (lisaks varustuse ja relvastuse realistlikule välimusele) reaalne pihta saamise oht, mis sunnib mängijat hoolikalt varjuma ja taktikaliselt õigesti tegutsema. Negatiivseks on relvade piiratud laskeulatus ja lasketäpsus (olgugi et see on näiteks suurem kui paintballis), mis ei võimalda korralikult mängida lagedal avatud alal, kus vaatlus- ja laskekaugused ületavad 40–50 m. Headeks mängukohtadeks on näiteks vahelduvate vormidega või pisut künklik maastik, metsaalune või mõni mahajäetud hoonete kompleks. Hoonetes ei lasta reeglina valangutega.

Mängimiseks on tavaliselt hea teineteise vastu vähemalt 4 + 4 mängijat, maksimaalselt aga umbes 35 + 35. Suurema osalejate arvuga mängude korraldamine on samuti võimalik, kuid nõuab ürituse korraldajalt juba märkimisväärseid kogemusi ja lisaks kontroll-kohtunikke, kes on abiks situatsioonide efektiivsemal lahendamisel või suunamisel.

Relvastus ja varustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Airsofti relva lõige
Airsofti relvade kuuli algkiirus, lennukaugus ja energia

Airsoftis kasutatakse tõeliste tulirelvade (automaat, kuulipilduja, täpsuspüss, püstol) metallist või plastikmaterjalist koopiaid, mis tulistavad suruõhuga või elektrilise mootoriga pumba abil 6 mm läbimõõduga plastikkuule. Elektrilises airsoftirelvas ehk AEG-s toimub vedru vinnastamine automaatselt tänu elektrimootorile, mille töö muudetakse käigukasti abil kolbi liikumiseks silindris. Toite saab mootor relva kabas või laesääres asuvast akust, mis on lihtsalt eemaldatav ja taaslaetav. Reguleerida saab kuuli väljalennunurka ja tiirlemist (hop-up), mis suurendab laskekaugust ja -täpsust.

Suruõhu- ehk gaasirelvad on peamiselt püstolid, millel on salves lisaks kuulidele ka asendatav balloon või pudelist täidetav gaasimahuti. Gaasipüstolid on kas lasu ajal realistlikult tagasi liikuva kelguga (gas-blowback) või säästlikuma liikumatu kelguga. On ka vedruvinnastatavaid relvi, kuid neid kasutatakse tänu laadimise aeglusele mängudes vähe (peamiselt snaiperrelvad).

Relvadele saab kinnitada lisaseadmeid nagu lamp või optiline sihik, sarnaselt päris relvaga. Relva hind sõltub materjalist, kvaliteedist, tõepärasusest ja tootjafirmast. Uute elektriliste automaatide hinnad jäävad tavaliselt 150 - 400 euro vahemikku.

Kuulid kaaluvad tavaliselt 0,2–0,4 g. Valmistatakse ka bioloogiliselt lagunevast materjalist kuule. Relva kuuli algkiirus on tavaliselt kuni 100 m/s. Kuulid ei ole pihta saamisel eriti ohtlikud, kuid võivad siiski tekitada lähedalt lastes avatud nahale väikese kriimustuse või pindmise vigastuse. Salved on erineva mahutavusega ja toimimispõhimõttega. Väiksema mahuga salved on kokkusurutava vedruga, mahutades alla 100 kuuli. Suuremad salved mahutavad korraga umbes 500 kuuli (Hi-Cap) ja neid tuleb kuulide etteandmiseks vahepeal all asuvast hammasrattast "peale" kruttida.

Mängija varustus sarnaneb tavaliselt päris sõdurivarustusele, kuid võib olla säästu eesmärgil mõnikord sõltuvalt tootjast ja eesmärgist pisut tagasihoidlikuma kvaliteediga. Kõik mängijad ja juuresolevad isikud peavad aga kandma ohutuseks kaitseprille või kaitsemaske. Avatud nahaga kehaosad (näiteks nägu, kael, käed) tuleb pindmiste vigastuste vältimiseks kinni katta (sall, sõrmkindad).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Airsoft on saanud alguse Jaapanist, kus esimesed Airsoft-relvad arendati välja 1980. aastatel. Pärast seda levis Airsoft väga kiiresti ka mujale Aasiasse, kust tuleb ka täna suurem osa Airsoft-relvade toodangust.

Airsofti sünd ja esimesed relvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Airsofti sünnimaaks peetakse Jaapanit, kust hobi sai 1970.–1980. aastatel alguse, kuid airsoftrelva idee ja esimene teostus pärineb Ameerikast, tuntud õhupüssifirmalt Daisy. Airsofti initseerijaks olid Jaapanis kehtivad ranged tulirelvaseadused, mis praktiliselt välistasid relva omamise. Kuna aga huvi relvade vastu oli üsna suur, hakkasid turule ilmuma pärisrelvade täpsed koopiad. See kogumise hobi kogus suurt populaarsust ja peagi otsiti ka võimalusi, et hakata tootma haavleid laskvaid, kuid ohutuid relvi. See saavutatigi Daisy väljatöötatud tehnoloogia lisamisega mudelrelvadele. 1980. aastatel hakkas see hobi levima ka naaberriikidesse, näiteks Filipiinidele, Koreasse, Taiwani jt. Mudelrelvade näol jõudis see ka Ameerikasse ja Euroopasse.

Esimesed relvad olid väikese võimsusega, vähese töökindlusega ja ebatäpsed vedrupüstolid, mis töötasid vinnastatud vedru, kolvi ja silindri tööpõhimõttel, lastes välja 6mm plastkuule. Kui müük ja huvi nende relvade vastu Ühendriikides hakkas kasvama, tulid kasutusele ka airsoftpüssid. Need võimaldasid juba tugevamat vedru ja suuremat silindrit/kolbi ning ka pikemat toru. Seega saavutati juba suurem kuuli algkiirus 60–75 m/s ja ka laskedistants. Kuid siiski jäid nad oma põhiolemuselt ebatäpseks.

Gaasirelvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmine suurem edasiareng toimus gaasirelvade kasutuselevõtuga. Nende tööpõhimõte sarnanes paintballirelvade omale. Kuulile anti kiirendus kokkusurutud freoon või FLON gaasiga, mis paiknes relvaga vooliku kaudu ühenduses olevas mahutis. Sellega muutus algkiirus veelgi suuremaks ja ka täpsus ja laskedistants paranesid. Ja mis veelgi olulisem, võimalikuks sai automaattulerežiim.

Aga samas oli sellel süsteemil ka palju puudusi. See oli tänu oma eraldi olevale balloonile kohmakas ning automaattule ajal oli mahutil kombeks jääkülmaks minna. See aga põhjustas täpsuse ja laskedistantsi vähenemise. Aja mõõdudes paranesid kasutatavad tehnoloogiad ja peagi oli võimalik ehitada tagasilöögiga airsoftrelvi ehk nn gasblowback relvi. Ka oli uuenduslik gaasimahuti paigaldamine salve, mis võimaldas valmistada juba äärmiselt täpseid koopiaid pärisrelvadega, mille tööpõhimõtegi oli teatud osas kattuv. Üheks olulisemaks uuenduseks kujunes aga hop-up-süsteemi kasutuselevõtt, millega saadi lihtsa lahenduse abil senisest suurem täpsus ja laskedistants. Nüüdseks on hop-up saanud lahutamatuks airsoftrelva osaks.

AEG relvade ajastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Airsofti pood 2005. a

Järgmise generatsiooni airsoftrelvad tulid 1990. aastate algul. Nendeks olid elektrilised airsoftrelvad ehk AEG-d. Sellisena aga oli võimalik ehitada pea iga pärisrelva koopiat, mis saigi seoses AEG tulekuga hoo sisse. Sellest ajast on juhtiv airsoftrelvade tootja Jaapani firma Tokyo Marui. Samas peetakse 1990. aastat ka airsofti tõelise leviku algusajaks. Tekkis palju teisigi tootjaid, näiteks Classic Army, kuid pea kõik nad kopeerisid Marui väljatöötatud süsteemi. Relvad olid päris relvade 1:1 koopiad. Kuulid paiknesid salves, mis mahutasid 30–70 või suure mahtuvusega salvedes ehk Hi-Cap-salvedes, kuhu läks 200–500 kuuli.

1990. aastate lõpul hakkas Airsoft levima väga kiiresti USA-s ja ka Euroopas. Maailmas hakkas tekkima airsofti organisatsioone, kogukondi ja gruppe, kes korraldasid mänge ja muid üritusi, aidates kaasa airsofti veelgi suuremale levikule, mis viiski uue aastatuhande algul sellise airsoftini nagu praegu. Samuti on airsofti hakanud väljaõppes kasutama militaar- ja jõustruktuurid.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]