Kergetööstus

Allikas: Vikipeedia

Kergetööstus on sekundaarse- ehk tootmistööstuse üks allharudest rasketööstuse kõrval. Kergetööstus on rasketööstusest vähem kapitalinõudlik ja tarbijakesksem (enamik tooteid on valmistatud lõpptarbijale, mitte teistele tootmisahela lülidele).

Ülevaade[muuda | redigeeri lähteteksti]

Töö õmblusvabrikus

Kergetööstus jaguneb mitmeks allharuks, neist suurimad on tekstiili-, rõiva-, jalatsi- ja elektroonikatööstus. Toodetakse tarbijale. Kergetööstuse rajatised ja tootmisvahendid on rasketööstuse rajatistest üldiselt ohutumad ja omavad keskkonnale väiksemat mõju, seega on ka seadused kergetööstusettevõtete elamupiirkondade lähistele lubamise suhtes leebemad. Kergetööstuses toodetu ei pruugi olla standardiseeritud, kuna sinna alla kuuluvad ka käsitöö ning tellimustooted. Tööjõud kergetööstuses võib olla nii madala kvalifikatsiooniga (näiteks tekstiili- ja rõivatööstuses, toiduainetööstuses, plastitootmises) kui ka kõrge kvalifikatsiooniga (elektroonika, arvutite riistvara, täppisseadmete tootmine, juveliiri- või meistritöö).[1] Kergetööstus vajab väikest hulka toorainet, tootmispiirkonda ning energiat. Toodete hind on madal ning neid on lihtne transportida, toodete arvhulk on suur. Üldiselt saastab kergetööstus keskkonda võrreldes rasketööstusega küll vähem, kuid mõned kergetööstuseharud võivad endast kujutada märkimisväärset saasteriski. Elektroonikatööstus kergetööstusena võib emiteerida ohtlikus koguses plii ja muude kemikaalide reostust pinnasesse, tingituna jootemetallide ja muude jäätmete (tootmises kasutatavad puhastus- ja rasvaärastusvahendid) väärast käitlemisest. Majandusteaduse definitsioon kergetööstuse kohta oleks: „tootmisprotsess, milles kasutatakse mõõdukas mahus eelnevalt töödeldud materjale loomaks esemeid, mille väärtus on ühikkaalu kohta suhteliselt kõrge“.[2]

Kergetööstus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1990. aastatel tegi enamik Eesti õmblus- ja tekstiiliettevõtetest välismaistele ettevõtetele odavat alltööd. Kogemuste ja oskuste kasvades on seis täiesti muutunud, mitmed Eesti kergetööstusettevõtted teevad omatoodangut ning ostavad alltööd Ukrainast, Valgevenest, Venemaalt, Hiinast ja mujalt ning nende kaubamärgid on edukad ka välismaal (nt Baltika, Silvano või Ilvese toodang). Vaatamata mitmete kohalike ettevõtete edukusele on kergetööstuse roll majanduses siiski pidevalt vähenenud ja ka tootmismahud on langenud, kuna siinsed väiksemad ettevõtted, mis teevad alltööd välisettevõtetele, ei suuda konkureerida odavate tootjatega väljastpoolt Euroopa Liitu, lisaks trügivad järjest enam Eestisse odavad kaubad Hiinast, Indiast ja mujalt. [3]

Tekstiilitööstus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreenholmi Manufaktuuri asutajad, 1857

Tekstiilitööstus on Eesti üks vanimaid tööstusharusid, mis arenes edukalt ka nõukogude perioodil. Tekstiilitööstus edukalt töötada kuni Eestis on odavat tööjõudu. Tekstiilitööstuses toodetakse mitmesuguseid kangaid, trikootooteid, vaipu ja vaiptooteid. 11 ettevõtet annavad praegu üle 90 % tekstiilitoodangust. Enamik tekstiilitööstuse ettevõtteid kuulub väliskapitalile (Kreenholmi manufaktuur rootslastele ja mitmed ettevõtted Singapuri ärimeestele), kes on teinud küllaltki suuri investeeringuid tootmise kaasajastamiseks. Kuna väliskapital tagab ka turustamise, on tekstiilitööstuse toodangumaht viimastel aastatel tõusnud.

Rõivatööstus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti rõivatööstuses on praegu esindatud kolm töömoodust: allhange välismaistele õmblusfirmadele, tellimuste järgi mingi kaubamajadeketi tarvis tootmine ja oma moekollektsioonide loomine. Edukalt töötavad suuremad õmblusfirmad Baltman (meesterõivad), Sangar (päevasärgid, teksased jne), Ilves-Extra jt, kes valmistavad oma rõivakollektsioone ja teevad ka allhanketöid. Tulevikusuund on omatoodete osakaalu suurendamine ja esinduskaupluste võrgu loomine nii Eestis, Lätis kui ka muudes riikides. Rõivatööstuses annavad 12 ettevõtet üle 70 % allharu toodangust. Palju on väikeseid õmblusettevõtteid (alla 20 töötaja), kes teevad peamiselt allhanketöid. Väikeettevõtted ei suuda luua oma moekollektsiooni ja kindlustada end tihedal konkurentsiturul. Edukad on kudumite ja kodutekstiilitoodete valmistajad, kuid siin on turustuse ja müügivõrgu nõrkus pidurdamas kiiremat arengut.

Naha- ja jalatsitööstus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naha ja jalatsitööstuse haru toodang on võrreldes nõukogudeaegse perioodiga oluliselt vähenenud. Jalatsite turul esineb suur konkurents ja Eesti ettevõtetel on raske võistelda tuntud firmade toodanguga. Jalatsitööstuse allharu areng on suurel määral sõltuvuses (kummi)jalatsite, kroomnahatoodete ning sportjalatsite turu arengust. Suurimaks jalatsitootjaks Eestis on Samelin Tartus.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]