Katk

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib haigusest; Albert Camus' romaani kohta vaata artiklit Katk (Camus)

Katk
Pestis
Yersinia pestis nähtuna 200× suurendusega.
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 AA.20
RHK-9 020
DiseasesDB 14226
MedlinePlus 000596
eMedicine med/3381
MeSH D010930

Katkuks (ladina keeles pestis) nimetatakse kergesti levivat nakkushaigust, mille tekitajaks on katkubakter (Yersinia pestis).[1]

Nakatumise teed[muuda | muuda lähteteksti]

Inimeselt inimesele levib looduslik bakter lähikontaktide kaudu (katkuhaige inimese katsumine, temaga seksuaalselt lävimine). Bakterinakkuse võib saada nakatunud kehavedelike, mulla ja bakteriga saastunud pindade kaudu.

Bakter Yersinia pestis võib inimeselt inimesele levida ka aevastamisel ja köhimisel õhku paiskuvate süljepiiskadega või fekaal-oraalselt – peamiselt saastunud toidu, vee ja esemetega.

Bakternakkuse võivad inimesed saada ka näriliste (näiteks rottide) või kirpude vahendusel.

Diagnoosi kodeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis liigitatakse katku järgmiselt:

  • Yersinia pestis'e nakkus
  • [A20.0] – buboonkatk
  • [A20.1] – nahakatk
  • [A20.2] – kopsukatk
  • [A20.3] – katkumeningiit
  • [A20.7] – katkuseptitseemia
  • [A20.8] – muud katkuvormid
  • [A20.9] – täpsustamata katk

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Katku levitavad närilised, eriti rotid ja ümisejad. Neil parasiitidena elavad kirbud nakatavad inimesi. Katku võivad nakatuda ka jänesed, oravad, kassid ja koerad[2].

Puhangud ja pandeemiad[muuda | muuda lähteteksti]

Läbi sajandite on katku tagajärjel surnud enam kui 200 miljonit inimest ning see on põhjustanud vähemalt kolm pandeemiat, millest viimane leidis aset 1855. aastal Hiinas.[2]

Kõige vanemad katku surnud inimesed on leitud Eestist (4500 aastat eKr surnud naine) ja Lätist (5300 aastat tagasi surnud mees).[3]

14. sajandi katk Euroopas ehk must surm[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Must surm

14. sajandil suri katku umbes kolmandik Euroopa elanikest. Katk jõudis Euroopasse 1347. aastal Krimmi ja Itaalia kaudu Aasiast. 1348 jõudis katk Londonisse ja Pariisi ning 1349 Skandinaaviasse ja Moskooviasse[4].

Katkujuhud tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on katku levik kontrolli all ning Euroopa närilised katkubaktereid ei levita, kuid mujal maailmas registreeritakse igal aastal 2000 katku haigestumise juhtu, peamiselt Aasias ja Aafrikas.[2]

Teadaolevalt viimased suuremad katkupuhangud olid Kongo DV-s, kus 2005. aasta veebruaris suri kopsukatku 61 inimest ja juunis 2006 üle 100 inimese.[5] 2014. aastal oli katkupuhang ka Madagaskari saarel – haigusse nakatus enam kui 120 inimest, kellest 40 surid.[6][7]

Katkupuhangud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna laastas katk 1571. aastal (1571. aasta Tallinna katk).

Eestis oli viimane katkuepideemia 17101712 (1710. aasta katkuepideemia). Pärast 1713. aastat pole Eestis katku olnud.

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Muhkkatku sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Muhkkatku nakatumisel tursuvad tugevalt lümfisõlmed ning need muutuvad valulikuks. Muhud tekivad tavaliselt kubemes, kaenla all ja kaelal. Tekivad palavikulised külmavärinad, peavalu ja väsimustunne.

Kopsukatku sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Kopsukatkuga kaasnevad kõrge palavik, hingamisraskused ja vere köhimine.[2]

Ellujäämise võimalused[muuda | muuda lähteteksti]

Ravi puudumisel sureb 60% ja ravi korral 15% muhkkatku nakatunutest.

Kopsukatku nakatunud surevad ravi puudumisel esimese 24 tunni jooksul.[2]

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Katku kahtlusega inimene isoleeritakse ning hoitakse isolatsioonis diagnoosi kinnitamiseni. Raviks kasutatakse antibiootikume.[2]

Katkutekitaja nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Nime on saanud katkutekitaja bakter oma avastaja Alexandre Yersini järgi, kes selle 1894. aastal avastas ja vastuseerumi välja töötas.

Katk mütoloogias[muuda | muuda lähteteksti]

Enne katkubakteri avastamist 1894. aastal (ja kohati veel pärast seda) oli Euroopas laialt levinud uskumus, et katku põhjustab jumala viha, samuti usuti, et katku toob personifitseeritud katkuvaim.[8]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 335:2004.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Michael Powell ja Dr. Oliver Fischer. "101 haigust, mida te saada ei taha". Tõlge eesti keelde: Sinisukk 2006. lk 94–95
  3. "Põhja-Lätist avastati maailma vanim katku surnud inimene" ERR Novaator, 4. september 2021
  4. miksike.ee (kasutatud kirjandusega varustatud), välja otsitud 1.08.10
  5. Plague in the Democratic Republic of the Congo, 14. juuni 2006.a.
  6. Matti Aivar Lind (22. november 2014). "Madagaskarit raputab katkupuhang, 40 hukkunut". Delfi. Vaadatud 22.11.2014.
  7. Fanny Jiménez (22. november 2014). "WHO meldet in Afrika 40 Pest-Tote". Die Welt (saksa). Vaadatud 22.11.2014.
  8. Hiiemäe, Reet. Eesti katkupärimus. Eesti muistendid. Mütoloogilised haigused. Tartu 1997: Eesti Kirjandusmuuseum.