Säga

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kalaliigist; üldnimetuse kohta vaata artiklit Säga (üldnimetus)

Säga
Säga
Süstemaatiline kuuluvus
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Kiiruimsed Actinopterygii
Selts: Sägalised Siluriformes
Sugukond: Sägalased Siluridae
Perekond: Säga Silurus
Liik: Säga
Silurus glanis

Säga (Silurus glanis) on sägalaste sugukonda kuuluv kalaliik.

Morfoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Säga on laia ja madala peaga kala. Ülalõual on tal kaks pikka poiset ja alalõual neli väiksemat. Pärakuuim on pikk ja ulatub sabauimeni, seljauim on väike ja keha suhtes suhteliselt eespool. Selg on mustjasrohekas, küljed laigulised ja kõht hele.

Suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt on sägad 1,3–1,6 meetri pikkused, suurimad isendid on olnud kuni 3 meetri pikkused (teistel andmetel ka kuni 5 m [1] ja 300 kg raskused; suurim isend, kes kirjalikes allikais on märgitud kaalus 375 kg, ja see püüti Oderi jõest. Eesti püütud suurim isend kaalus 152 kg[2]. Sägad võivad elada kuni 80 aasta vanuseks[viide?].

Elupaik ja -viis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Säga eelistab suuri soojemaid järvi ja aeglase vooluga sügavaid jõgesid, ning riimveelisi jõgede suudmealasid. Toitub enamasti kaladest, vähemal määral ka limustest ja putukatest, suuremad kalad ka vähkidest, konnadest, pisiimetajatest ja veelindudest.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Säga on levinud Lääne-Euroopas Reini jõest ida pool kuni Kaspia ja Araali mereni, põhjas kuni Lõuna-Soomeni ja lõunast Väike-Aasiani. Puudub Põhja-Jäämere jõgede vesikonnas.

Eestis on säga vähesel määral levinud peamiselt Emajõe alamjooksul, Peipsi ja Pihkva järves ning Võrtsjärves. Püük on Eestis aastaringselt keelatud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Miller, P. J ja Loates, M. J. 2006. Euroopa kalad. Eesti Entsüklopeediakirjastus
  2. Mikelsaar, N. 1984. Eesti NSV kalad. Tallinn, Kirjastus Valgus

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]