Roomajad

Allikas: Vikipeedia
Roomajad
Soomuseline Sauromalus obesus.
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Laurenti, 1768

Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa-eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Neile on iseloomulik hingamine kopsudega, kahe aordikaare esinemine, paks sarvkihiga nahk ja koorega munad. Roomajad on üks mitmekesisemaid selgroogsete klasse, nende hulka kuulusid ka imetajate ja lindude eellased. Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm.

Süstemaatika ja evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajad põlvnevad karboni ajastu ürgsetest kahepaiksetest. Esimesed teadaolevad roomajalaadsed loomad olid tsejaia, hülonoomus ja paleotüüris varasest karbonist, kaks viimast kuulusid roomajate ürgseimasse rühma kotülosaurused. Need algelised roomajad olid tegelikult vahevormiks roomajate ja kahepaiksete vahel, omades mõlemaga ühiseid tunnuseid, mistõttu nende roomajateks tunnistamise üle on ka vaieldud. Oluliseks eristamistunnuseks oleks tõestus lootekestade esinemise kohta, st kuulumine amniootide hulka, varaseimad küllalt hästi säilinud roomajate munad pärinevad aga alles permist. Kotülosaurustest said ilmselt alguse kõik ülejäänud roomajate rühmad. Ühe esimesena eraldusid neist pelükosaurused, kellest sai alguse sünapsiidide alamklass (nende hulka kuuluvad ka imetajate eellased, iseloomulik ühe oimuaugu esinemine koljus). Teine ürgne roomajate rühm olid anapsiidid, traditsiooniliselt on nende järglasteks peetud kilpkonni, kuid viimasel ajal on selles kahtlema hakatud. Varsti seejärel ilmus kolmas, suurim ja võib-olla polüfüleetiline rühm – diapsiidid (esineb kaks oimuauku). Diapsiididega ligikaudu samaaegselt (permis, võimalik, et varastest diapsiididest) eraldusid veel kalauimsed ja sisaluimsed. Triiases algas kiire mitmesuguste diapsiidide rühmade teke, kelledest olulisemad olid soomuselised (nende hulka kuulub enamik tänapäeva roomajaid) ning sisalvaagnalised ja lindvaagnalised. Viimased kaks olid dinosauruste peamisteks rühmadeks ja domineerisid kogu keskaegkonna jooksul maismaaloomastikus. Kriidi ajastu lõpus toimus enamiku roomajate rühmade suhteliselt kiire väljasuremine, mille põhjuste kohta on mitmeid hüpoteese (vt. Kriidi lõpu väljasuremine). Säilisid vaid osad soomuselised, kärsspealised, krokodillilised ja kilpkonnalised.
Allpool esitatud roomajate süsteem on üks paljudest praegu käibelolevatest, ja uute uurimistulemuste kogunedes muutub arvatavasti.

Alamklass: sünapsiidid (Synapsida)

Alamklass: anapsiidid (Anapsida)

Alamklass: diapsiidid (Diapsida)

Alamklass: kalauimsed (Ichtyopterygia)

Alamklass: sünaptosaurused (Synaptosauria)

1Teoreetiliselt pole loomsisalikulised siiski täiesti välja surnud, kuna tänapäeval elavad neist põlvnevad imetajad, keda aga käsitletakse omaette klassina.
2Teoreetiliselt pole sisalvaagnalised siiski täiesti välja surnud, kuna tänapäeval elavad neist põlvnevad linnud, keda aga käsitletakse omaette klassina.

Tänapäeval elab ligi 8000 liiki roomajaid, kellest enamik kuulub soomuseliste seltsi.

Anatoomia ja füsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajate hulka kuulub äärmiselt mitmekesise kehaehitusega loomade rühmi – väikesed sisalikud, jäsemeteta maod, kala meenutavad kalasisalikud, kilprüüsse suletud kehaga kilpkonnalised, fantastiliste kehavormidega suured ja väikesed, kahel ja neljal jalal kõndivad dinosaurused, lendavad tiibsisalikud jne. Neile kõigile on iseloomulik sarvkihiga naha ja koorega munade esinemine, samuti mitmed muud anatoomilised ja füsioloogilised omapärad, nagu hingamine kopsudega, kahe aordikaare, rinnakorvi esinemine, imetajate ja lindudega võrreldes suhteliselt madalalt arenenud kesknärvisüsteem ja termoregulatsioon. Naha sarvkihist on enamikul roomajatest varvaste otsas arenenud küünised ning nahka katvad soomused.

Skelett[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu kogu roomajate kehaehitus, nii on ka roomajate skelett väga mitmekesise ehitusega. Selgroos on hästi eristunud kaela-, rinna-, nimme-, ristluu- ja sabalülid. Teistest kaelalülidest erinevad esimesed kaks, kandelüli ja telglüli, andes peale suurema liikuvuse. Tekkinud on tõeline rinnakorv, roided kinnituvad kõhtmiselt rinnaluu külge (madudel on rinnaluu sekundaarselt kadunud). Mõnedel roomajatel (krokodillilised ja hateeria) on kõhusoomuste luustumisel tekkinud nn kõhuroided. Hästi on arenenud jäsemete luustik. Roomajate jäsemed on kahte tüüpi – keha all või keha külgedel paiknevad. Neist viimane on primitiivsem tüüp, kuid esineb ka enamikul tänapäeva roomajatest. Jäsemed ei kanna sel juhul keha raskust täielikult, ning kõht lohiseb mööda maapinda (sellest ka roomajate nimetus!). Paljudel väljasurnud roomajatel (sealhulgas dinosaurustel) paiknesid jäsemed keha all, see võimaldas keha täielikult kanda. Vastavalt neile kahele tüübile erineb ka õlavöötme ja vaagnavöötme luustik. Rangluu kinnitub roomajatele ainuomasele pealisrinnaluule. Vaagnavööde on (erinevalt kahepaiksetest) juba ühenduses selgrooga (niudeluud kinnituvad ristluulülide külgjätketele). Kolju on suhteliselt kitsas ja kinnitub kandelülile ühe kuklapõnda abil. Silmakoobaste vahel puudub luuline vahesein. Kolju on muutunud keerulisemaks, lisandunud on aseluid. Tekivad tiibluu, koljutulbake, ruutluu ja suulaeluu. Viimane on oluline teisese kõvasuulae moodustumisel, sellega seoses nihkuvad ka tagasõõrmed tahapoole. Alalõualuu koosneb liigesluust, hambaluust, nurgaluust, ülanurgaluust ja pärgluust. Näokolju iseärasuseks on sarnakaarte (ja nendega seoses oimuaukude) teke, neid on kas üks või kaks ja neil on oluline süstemaatiline tähtsus (vt "Süstemaatika ja evolutsioon").

Lihaskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka roomajate lihaskond on võrreldes kahepaiksetega oluliselt keerulisemaks muutunud. Eriti kehtib see jäsemete lihastiku kohta (jäsemed on võimelised sooritama märksa keerulisemaid liigutusi). Ka lisandub hulk näokoljuga seotud lihaseid (lõua-keeleluulihas, oimulihas, tiiblihas) ning keele lihaseid. Seljas on eriti arenenud trapetslihased. Lendavatel roomajatel esinesid võimsad suured rinnalihased. Kere lihastest on maolistel eriti hästi arenenud nahalihased, kuna muud keha lihased on tagasihoidlikult arenenud. Rinnakorvile kinnituvad välimised- ja sisemised roietevahelised lihased. Seoses hingamisega rinnakorvi mahu muutmise teel spetsialiseeruvad hingamislihased. Keha alaküljel paiknev kõhu sirglihas on erinevalt muudest selgroogsetest segmentideks jagunenud.

Närvisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamiku roomajate närvitalitus on suuresti reflektoorne, õppimisvõime on suhteliselt madal (kuid ületab siiski kahepaiksete oma). Seoses aktiivsema jäsemete kasutamisega on roomajatel hästi arenenud seljaaju, eriti kaela- ja nimmepaisumus (mõnedel dinosaurustel olid need isegi peaajust mahukamad). Peaaju ei ole võrreldes kahepaiksetega palju edasi arenenud, mitmeid erinevusi on siiski. Otsaju on pisut suurem, hästi on arenenud juttkeha. Aju külgedel on tekkinud kihilise ehitusega uusmantel, mille koor on juhteteede kaudu ühenduses nii nägemiskulglatega kui ka kogu kehaga. Haistefunktsioon on küll veel oluline (otsaju eesosas paiknevad suured haistesagarad), kuid mitte esmatähtis. Eriti hea on haistmine madudel, haisteepiteel paikneb nii ninakarbikute pinnal kui ka keelel. Vaheaju jääb osaliselt otsaju alla ning osaleb samuti nägemiserutuste töötlemisel (talamus). Nägemine on suhteliselt hea, on tekkinud võime silma fokuseerida silmaläätse kuju muutes. Silmade kaitseks on tekkinud silmalaud. Osadel roomajatel esineb vaheaju ülemises osas nn pineaalelund, mis on valgustundlik. Keskaju on oma suurte nägemissagaratega endiselt peamine nägemiskeskus. Väikeaju kuju ja suurus on eri roomajatel sõltuvalt nende eluviisidest üsna varieeruv (väikeajus paiknevad tasakaalu ja ka liigutuste koordineerimise keskused). Piklikust ajust lähtub 12 paari kraniaalnärve. Roomajate kuulmine on rühmiti väga erinev: Krokodillid kuulevad suhteliselt hästi, kilpkonni peetakse aga peaaegu kurdiks. Keskkõrva ja sisekõrva vahel on peale ovaalakna ka ümaraken, mis võimaldab paremet helivõngete ülekannet sisekõrva.

Seedeelundkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hambad on enamikul roomajatest üksteisest vähe eristunud. Paiknevad algelisematel vormidel lisaks lõualuudele ka nt suulaeluudel. Enamikul roomajatest kinnituvad nad luu pinnale, kuid loomsisalikel ja krokodillilistel ka hambasompudes (vt tekodondid). Hambad vahetuvad elu jooksul korduvalt. Söögitoru ja magu on lihtsa ehitusega, vaid krokodilliliste magu on eristunud eesmiseks ja tagumiseks osaks. Toit (sealhulgas ka saakloomad) neelatakse enamasti tervelt (peenestamata), seda hõlbustavad hästiarenenud süljenäärmed. Peensool on kääruline, jämesool lihtne ja lühike. Pärak avaneb kloaaki.

Hingamiselundkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajate ainukeseks hingamiselundiks on kopsud. Kopsud on mitmesuguse ehitusega, näiteks kärsspealistel on nad veel üsna lihtsad ja väikese pinnaga. Teistel on nad vaheseintega eri sektsioonideks jaotunud ning tiheda traheedevõrguga, mis tagab suure pindala. Madudel on kaks kopsu eri suurusega, või puudub teine hoopis. Hästi on arenenud hingetoru, mida toetavad kõhrelised poolrõngad. Hingamine toimub rinnakorvi mahu muutmise teel peamiselt roietevaheliste lihaste ja kõhu lihaste abil.

Vereringe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajate vereringe jaguneb kaheks osaks – väikese vereringe, kus veri ringleb südame ja kopsude vahel ja suure vereringe, kus veri ringleb ülejäänud keha ja südame vahel. Südame vatsakeses on tekkinud osaline vahesein, mis takistab mingil määral hapnikurikka vere segunemist kopsudesse mineva hapnikuvaese verega (krokodillilistel esineb täielik vahesein). Lootel veelesinev kõhuaort jaguneb kolmeks: kaheks aordikaareks ning kopsuarteriks. Paremast aordikaarest lähtuvad lisaks keha varustavatele soontele ka kaks paari uneartereid, mis suunduvad pähe, ning eesjäsemeid varustavad rangluuarterid, vasakust aordikaarest aga ainult keha varustavad arterid (sealhulgas suur sisusearter). Mõlema aordikaare peasooned ühinevad tagapool seljaaordiks. Venoosne süsteem sarnaneb veel kahepaiksetega. Keha tagaosast kogutakse veri sabaveeni, mis kõhus jaguneb kaheks. Mõlemad harud saavad lisaverd tagajäsemetest, harud lähevad neerudesse (neeru-värativeen), ning ühinevad seejärel taas kõhuveeniks, mis läheb maksa (krokodillilistel jäävad eraldi). Maksast väljub venoosne veri maksaveeni kaudu, mis ühineb neerudest tuleva tagumise õõnesveeniga. Viimane suundub südame paremasse kotta, nagu ka keha esimesest poolest verd toov eesmine õõnesveen.

Südame löögisagedus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajate südametöö sõltub suuresti ümbritseva keskkonna temperatuurist, nii on näiteks krokodillide südame löögisagedus seda kiirem, mida kõrgem on neid ümbritseva keskkonna tempnäit: +10 °C juures teeb krokodilli süda keskmiselt 1 kuni 8 lööki/minutis aga +28 °C juures juba 24-40 lööki/minutis, temp kõrgem kui +40 °C võib krokodillide südant juba pöördumatult kahjustada.[1]

Hemogramm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajate füsioloogiliste eripärade tõttu saab võtta väiksematel liikidel üksnes väga tillukese koguse verd. Vereproovi võtmise vahendite liigsuured mõõtmed ja asjaolu, et on veresooned, mida ümbritsevad tihedalt lümfisooned, väga väikesed. Vereproovi võtmine on keerukas ning ohtlik (nii võtjale kui ka andjale) seega enamikul juhtudel nad tuimestatakse. Verd saab neil imeda kaudaalse veeni ja südame kaudu. [2] Roomajate vereproovide võtmisel ning tulemuste interpreteerimisel on oluline arvestada nende vanuse, soo, keskkonna (looduses,vangistuses,loomaaias, laboris, terraariumis vms) ja toitumisega ning iga üksiku indiviidi eripäraga.

Roomajate mikroskoopiliste vereanalüüside teostamine on äärmiselt komplitseeritud ja tihti ei anna õigeid tulemusi, nõudes kohati vere automaatuuringute asemel mikroskoobiliga vaatlusi ning erinevate vererakkude klassifitseerimist ja kokku lugemist. Roomajate hematogramm sisaldab sarnaselt inimeste omale mitmeid klassifitseeritud näitajaid: leukotsüütide absoluutarv e WBC,erütrotsüütide absoluutarv e RBC,hemoglobiin e HGB, erütrotsüütide keskmine maht e MCV, keskmine hemoglobiini hulk erütrotsüüdis e MCH jt. [3] Nii on näiteks hariliku rästiku punaste vereliblede ehk erütrotsüütide mõõtmed: kõrgus 17 kuni 18 µ ning laius 12 µ.Valgete vereliblede ehk leukotsüütide läbimõõt aga keskmiselt 9 µ ning need jaotatakse roomajate vere mikroskoopilisel uurimisel, lihtsustatult kaheks:

Erituselundkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajate neerud on piklikud (eriti pikad madudel) ja sagarateks jaotunud. Tüübilt on nad järelneerud, ning neil puudub seos suguelunditega. Ühtlasi on nende ehituse eripärased seotud vajaduse puudumidega kehast ülearust vett eemaldada, nagu see nende vee-eluviisiga eellaste puhul oli. Nefroneid on palju, nad on varustatud neerukehakesega ning suubuvad otse kusejuhasse. Looteeas esinevad veel keskneerud, millest kujunevad täiskasvanute neerud ja isaste raiamanused. Kusejuhad väljuvad otse kloaaki, sisalikulistel ja kilpkonnalistel esineb vahepeal ka kusepõis. Enamik vett imetakse koos toitainetega eeluriinist tagasi, mistõttu produtseeritav uriin on paks valkjas mass, mis sisaldab palju kusihapet.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajate sigimine toimub täielikult kuival maal, koorega varustatud munade abil. Isassuguelundid (raiad) paiknevad kahe pikliku kehakesena kõhuõõnes, ning on ühendatud raiamanusega. Viimane on väike kotike, kuhu valmivad seemnerakud kogunevad. Raiamanusest väljub seemnejuha sugutisse. Suguteid on tavaliselt kaks, ning nad paiknevad kloaagi äärtes. Kilpkonnalistel ja krokodillilistel on üks suguti. Emassuguelundid (munasarjad) paiknevad neerude all. Maolistel on nad ebavõrdse suurusega (vasakpoolne on väiksem). Munasarjades produtseeritakse suhteliselt suuri munarakke, ning moodustatakse ka nendele ümber valkkest. Valminud munarakud lastakse vabalt kõhuõõnde, kust nad siirduvad munajuhasse. Munajuha on pikk ja looklev torujas organ, mis lõppeb kloaagis. Munajuhas moodustatakse munadele ümber nahkjas või mineraalne koor. Viljastumine on pea kõigil roomajatel kehasisene. Paljudel madudel ja sisalikel jääb viljastatud muna munajuhasse, ning valmib seal (nad on eluspoegijad). Roomajate arengu kohta pikemalt vt roomajate areng.

Füsioloogilised eripärad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna tänapäeva roomajad on kõigusoojased, peeti pikka aega kõiki roomajaid kõigusoojasteks. Tänapäeval on siiski paljud uurijad seisukohal, et mineviku roomajate seas polnud ka püsisoojasus haruldane (seda kinnitab sulgede või muude katete esinemine paljudel neist, ning muuseas ka see, et neist põlvnevad linnud ning imetajad on püsisoojased).

Roomajate ainevahetus pole nüüdisajal esinevatel liikidel eriti intensiivne, kuid minevikus võis see olla teisiti. Lämmastiku ainevahetuse jääkproduktiks on, erinevalt kõrgematest selgroogsetest, kusihape, mitte karbamiid.

Eluiga on suhteliselt pikk (kilpkonnadel on teada koguni üle 250 aasta).

Haiguslikud seisundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bakteriaalsed haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enimlevinud roomajate bakteriaalsed haigused on septitseemia ka sepsis, abstsessid, nakkuslik stomatiit, kopsupõletik, selgroo osteomüeliit, septitseemiline kutaanne ultseratiivne haigus (SCUD), ultseratiivne või nekrootiline dermatiit jpt.

Nahahaigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajatel on klassifitseeritud hulgaliselt välise kestaga seotud haiguslikke seisundeid. Pisut rohkem on tegeletud nende ravimisega veterinaarasutuste kaudu. Arvatakse ka, et tihedad nahahaigused, mis alluvad raskesti antibiootikumidele ning steroididele on hõlpsamini ravitavad terapeutilistes doosides manustatavate kaltsiferoolidega, nagu näiteks vitamiin D3.

Viiruslikud haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajate enimlevinud viirused on adenoviirused, herpersviirused, retroviirused, paramüksoviirused, papilloomviirused jpm.


Ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomajad on levinud kõikidel mandritel (peale Antarktise) ja kõikides kliimavöötmetes samuti (peamiselt soojematel aladel) meredes ja ookeanides. Roomajate levik minevikus hõlmas ka külmemaid piirkondi kui tänapäeval. Praegune asustus on seotud roomajate keskkonna temperatuurist sõltuva kehatemperatuuriga.

Roomajate käitumine on keerulisem kui kahepaiksete oma, näiteks esineb innaajal võitlusi isaste vahel, mitmetel roomajatel esineb algeline karja-eluviis. Suur osa praegusaja roomajaid on lihatoidulised.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haiguslikud seisundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Rachel E. Marschang,Viruses Infecting Reptiles, Viruses. 2011 November; 3(11): 2087–2126, doi: 10.3390/v3112087, PMCID: PMC3230843, veebiversioon (vaadatud 07.10.2013) (inglise keeles)
  • Disorders and Diseases of Reptiles, The Merck Manual for Pet Health, veebiversioon (vaadatud 12.06.2014) (inglise keeles)

Anatoomia ja füsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]