Vandaalid

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib idagermaani hõimust, kultuuriväärtuste hävitajate kohta vaata artiklit Vandalism.

inglise Vandals
saksa Wandalen
vene вандалы

Vandaalid (ladina keeles Vandali (hiljem Wandali) või Vandili või Vanduli) olid idagermaani hõim või hõimurühm, kes tungis hilisesse Rooma riiki ning moodustas Põhja-Aafrikas riigi pealinnaga Kartaagos. Vandaalide hõimult on tõenäoliselt nime saanud Hispaania ajalooline piirkond Andaluusia (algselt Vandaluusia), kus vandaalid peatusid enne Põhja-Aafrikasse asumist.

5. sajandi keskpaiku vallutasid Lääne-Rooma riigi provintse mitmed hõimud. Läänegoodid, kes tungisid Hispaaniasse, surusid sealt välja vandaalide hõimu. Vandaalid siirdusid Põhja-Aafrikasse. Sealt tungisid nad 455 Itaaliasse ja panid Roomas toime kohutava hävitustöö. Termin "vandalism" kultuurimälestiste hävitamise tähenduses võeti kasutusele 18. sajandil.

Vandaalide keel oli lähedane gooti keelele, kuid sellest on vähe teada.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandil samastati vandaale Przeworski kultuuriga. Vaieldava iseloomuga on vandaalide seos germaani hõimuga, kelle ladinakeelne nimi on Lugii (või Lygii või Ligii). Nime Lugii on peetud vandaalide varasemaks nimeks; on ka arvatud, et vandaalid kuulusid hõimuliitu nimega Lugii. On võimalik, et vandaalid on pärit tänapäeva Poola territooriumilt. Teiste oletuste järgi on nende koduks Hallingdal Norras, Vendel Rootsis või Vendsyssel Taanis (viimased teooriad põhinevad peamiselt nimede sarnasusel). Arvatakse, et vandaalid jõudsid Läänemere vastaskaldale Poolasse ligikaudu 2. sajandil eKr ning asusid umbes 120 eKr Sileesiasse. Nende asumist Odra ja Visla jõe vahelisel alal tõendavad Tacitus Germania's (2, 4) ning hilisemad ajaloolased ja Plinius Vanem (Naturalis historia 4, 99).

Silingid ja hasdingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vandaalide kaks rühma olid silingid (Silingii) ja hasdingid (asdingid) (Hasdingii). Silingid elasid hilisemas Sileesias, mida sajandeid nimetati Suur-Germaaniaks (Magna Germania). 2. sajandil pKr liikusid hasdingid kuningate Rausi (Rhausi) ja Rapti (Raptuse) juhtimisel lõuna poole ja ründasid Marcus Aureliuse ajal markomannide sõdade ajal roomlasi esimest korda Doonau alamjooksu piirkonnas ning asusid elama Lääne-Daakiasse (praegu Rumeenia ja Ungari). Constantinus Suure ajast on teada hasdingide asustus Pannoonias.

Rännak lääne poole[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 400 või 401 hakkasid hasdingid (võib-olla hunnide rünnakute tõttu) koos oma germaanlastest (sueebid) ja sarmaatidest (alaanid) liitlastega kuningas Godigiseli juhtimisel liikuma lääne poole. Hiljem ühines nendega osa silingidest. Umbes sel ajal olid hasdingid juba võtnud vastu kristluse. Nagu varem goodid, võtsid vandaalid vastu arianismi, mis õpetas, et Jeesus Kristus ei ole Jumal-Isaga võrdne, vaid on loodud olend, kes on hierarhias Jumalast kohe järgmine. See usk oli ketserlik: ta oli opositsioonis kristluse põhivooluga, millest hiljem kujunesid katoliiklus ja õigeusk.

Vandaalid liikusid eriliste raskusteta mööda Doonaud lääne poole, ent Reini jõeni jõudes kohtasid nad vastupanu frankidelt, kes asustasid ja kontrollisid Rooma valdusi Põhja-Gallias. Lahingus frankidega sai surma 20 tuhat vandaali, sealhulgas kuningas Godigisel, kuid siis õnnestus neil alaanide abiga franke lüüa ning 31. detsembril 406 tungisid vandaalid üle Reini Galliasse. Godigiseli poja Gunderici juhtimisel rüüstasid nad lääne ja lõuna poole liikudes Galliat. Oktoobris 409 ületasid nad Püreneed ning jõudsid Hispaaniasse.

Roomlased andsid vandaalidele Galicia ja Andaluusia (Vandaluusia); alaanid said Portugali ja Cartagena ümbruse. Sueebid, kelle kontrolli all oli osa Galiciast, ning läänegoodid, kes enne Lõuna-Prantsusmaal maade saamist tungisid Hispaaniasse, valmistasid vandaalidele ja alaanidele peavalu.

Vandaalide ja alaanide kuningriik Kartaagos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vandal alan kingdom 526.png

Gunderico poolvend Geiseric (Gaiseric) hakkas ehitama vandaalide sõjalaevastikku. Pärast kuningaks saamist ületas ta 429 Gibraltari väina ning liikus itta Kartaago poole. Aastal 435 andsid roomlased neile mõningaid alasid Põhja-Aafrikas, ent 439 langes Kartaago vandaalide kätte.

Geiseric arendas vandaalide ja alaanide kuningriigi võimsaks riigiks. Vandaalid lõid suure merelaevastiku ning vallutasid Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Baleaarid. Nad moodustasid mereriigi, mis oma ulatuselt sarnanes väga 7 sajandit varem õitsenud Kartaagoga. Oma võimu tipul olid nad aastal 477. Saavutanud ülemvõimu merel, hõivasid vandaalid 455 Rooma ning rüüstasid seda palju hullemini kui Alarich 410. 468 purustasid vandaalid tohutu Ida-Rooma sõjalaevastiku, mis nende vastu oli saadetud.

Pärast Geiserici surma 477 sai kuningaks tema poeg Huneric, kelle valitsusajast on mälestusväärsed eeskätt manilaste ja katoliiklaste tagakiusamised. Gunthamund (484496) taotles katoliiklastega kodurahu. Sel ajal hakkas vandaalide vägevus alla käima. Gunthamund kaotas suure osa Sitsiiliast idagootidele ning pidi vastu seisma mauride kasvavale survele.

Hilderic (523530) oli vandaalide kuningatest kõige katolikusõbralikum. Sõdimine teda aga ei huvitatud ning ta jättis selle oma lähedase sugulase Hoameri hooleks. Kui Hoamer mauridele kaotas, kukutati Hilderic kuninga suguvõsa ariaanimeelne tiiva juhtimisel ning kuningaks sai Gelimer (530–534). Hilderic, Hoamer ja nende sugulased vangistati.

Kaotus Bütsantsile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi keiser Justinianus I kuulutas vandaalidele sõja. Sõjakäiku juhtis Belisarius. Kui ta kuulis, et suurem osa vandaalide laevastikust on võitlemas ülestõusuga Sardiinias, otsustas ta kiiresti tegutseda, maabus Tuneesia territooriumile ning marssis Kartaago peale. Aasta 533 hilissügisel kohtusid kuningas Gelimer ja Belisarius 10 miili Kartaagost lõuna pool Ad Decimumi lahingus. Algul olid vandaalid lahingut võitmas, aga kui Gelimeri venna- või õepoeg Gibamund lahingus hukkus, lõid vandaalid araks ja põgenesid. Belisarius vallitas kiiresti Kartaago; järelejäänud vandaalid võitlesid edasi.

15. detsembril 533 toimus Gelimeri ja Belisariuse uus lahing – Ticameroni lahing umbes 20 miili kaugusel Kartaagost. Vandaalid võitlesid vapralt, kuid jäid alla. Seekord langes lahingus Gelimeri vend Tzazo. Belisarius liikus kiiresti edasi vandaalide kuningriigi teise linna Hipposse. Aastal 534 Gelimer alistus ning vandaalide kuningriik lakkas olemast.

Kohaliku donatismi ja arianismi suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vandaalide Aafrika riigi sisevastuolusid suurendasid tülid ariaanidest vandaalide ja kohalike donatistide vahel. Vandaalide kuningad, peale Hilderici, kiusasid donatistide usulahku taga. Kuigi donatsistid ei olnud ametlikult keelatud (ainult Hunerici valitsemisaja viimastel kuudel), ei tohtinud nad vandaale oma usku pöörata ja donatistide vaimulike elu oli üldiselt raske.

Poolakate esivanemad?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskajal oli rahvauskumusi, mis pidasid vandaale poolakate esivanemateks (vaata poolakate ja vandaalide vaheline seos). Tegelikult tuli osa vandaale tagasi Ida-Saksamaale ja Sileesiasse. Sellest räägib kroonika Annales Alamanici (796). Samas on juttu ka sellest, et Pippin läks "vandaalide piirkonda" ja vandaalid tervitasid teda. Veel 2. aastatuhandel nimetati maad Saksamaal vandaalide maaks.

Sidemed gootidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Idagootide kuningas ja läänegootide regent Theoderich Suur oli abielu kaudu seotud vandaalide ja burgundidega ning frankidega Chlodovech I all.