Vikipeedia:Nädala artiklid 2020

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nädala artiklid
2008200920102011
2012201320142015
2016201720182019
2020

Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid, mis vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.

Siin on ära toodud 2020. aasta nädala artiklid.

1. nädal

Saha kabeli asupaik, võimalik ülestõusu märgutule süütamise koht

Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.

Ülestõus puhkes 23. aprillil 1343 Taani kuningale kuuluval Harjumaal, kus kuninga vasallide poolt rõhutud eestlastest talupoegade seisund oli muutunud raskeks ja mida mitmed välisvõimud – ennekõike Saksa ordu ja Rootsi – sel ajal endale soovisid. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – "neli kuningat" – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Peagi toimusid sarnased sündmused Saare-Lääne piiskopile ja Saksa ordule kuuluval Läänemaal, kus piirati sisse Haapsalu piiskopilinnus.

Ordu algatusel toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskopi Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega. Nüüd suundusid Harjumaale juba suuremad ordu sõjajõud, kes võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla ja orduvägi suundus Läänemaale, kus samuti mässajate väed hajutati. Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Täielikult vastuhakku siiski maha veel ei surutud ja ordu pidi oma jõude saatma Pihkva vastu, kes – ilmselt harjulaste õhutusel – Tartu piiskopkonda rüüsteretke korraldas. Loe edasi ...

2. nädal

Kollase männi levila

Kollane mänd (Pinus ponderosa) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Liigi põhiteisendi var. ponderosa leidis 1826. aastal Washingtoni osariigi maa-alalt šoti botaanik David Douglas. Samas pidas ta seda algul vaigumänniks ja leidis alles 1829. aastal, et tema kogus olevate männinäidiste seas on üks uus seni tuvastamata liik. Mänd sai nime kollast värvi väärtusliku puidu järgi.

Kollane mänd introdutseeriti meile 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses, kuid pole levinud. Väga oluline on seemnete päritolu, kuna loodusliku levila lõunaosas kasvavad puud on meil külmakartlikud. Põhja pool kasvavad kollased männid taluvad külma −29...–34 °C. Kollased männid taluvad hästi põuda, kuid mitte liigniiskust, sellepärast tuleks neile valida valgusküllane ja kuivem kasvukoht. Kuigi kollasel männil on pikad ja ilusad okkad, jääb tema võra meie kliimas hõredaks. Eesti kõrgeimad kollased männid (umbes 15 m) kasvavad Tallinna Botaanikaaias. Samuti võib meil kollast mändi leida Tartu puukoolis, selle kõrval olevas pargis, Emajõe-äärses dendropargis ja mujal. Loe edasi ...

3. nädal

Antarktis

Antarktis on Maa lõunapoolust ümbritsev manner. Antarktis paikneb lõunapoolkeral Antarktika maailmajaos ja seda ümbritseb Lõuna-Jäämeri.

Mandri pindala on koos šelfiliustikega 14 miljonit ruutkilomeetrit. Ta on suuruselt viies manner, olles suurem üksnes Austraaliast.

Ligi 98% Antarktisest on kaetud mandrijääga, mille keskmine paksus on 1790 m ja maksimaalne paksus üle 4500 m.

Antarktis on keskmiste näitajate poolest kõige külmem, kuivem, tuulisem ja kõrgem kontinent. Antarktis on kõrb, kuna rannikupiirkonnas langeb sademeid aastas vaid 20 cm ja sisemaal veelgi vähem.

Antarktisel puudub püsiv inimasustus, kuid uurimisjaamades üle kogu mandri töötab aasta ringi 1100–4400 inimest.

Vaid külmakindlad elusorganismid jäävad sellel mandril ellu. Nende hulka kuuluvad pingviinid, loivalised, ümarussid, loimurid, lestalised, vetikad, samblikud ja samblad. Loe edasi ...

4. nädal

Ebolaviirus

Viiruste roll inimkonna ajaloos on alati olnud tähtis. Viiruste põhjustatud epideemiad algasid, kui neoliitilise revolutsiooni ajal 12 tuhat aastat tagasi asuti elama tihedamini asustatud põllumajanduslikesse kogukondadesse. See võimaldas viirustel kiiremini levida ja muutuda epideemilisteks. Suurenes ka taime- ja loomaviiruste hulk. Inimeste sõltuvuse kasvades põllumajandusest ja loomakasvatusest tõid vastavalt kartulit ja veiseid hävitanud viiruste perekonnad Potyvirus ja morbilliviirus kaasa traagilisi tagajärgi.

Esimesena arendasid viiruste vastu kaitsmiseks välja vaktsiinid Louis Pasteur ja Edward Jenner. Viroloogiale andis hoogu ja viiruste olemust aitas tundma õppida elektronmikroskoobi kasutuselevõtt. 20. sajandil avastati, et paljusid uusi ja vanu haigusi põhjustavad viirused. Lastehalvatuseepideemiad saadi kontrolli alla alles pärast vaktsineerimisega alustamist 1950-ndatel. HIV on üks patogeensemaid sajandite jooksul tekkinud uusi viirusi.

Kuigi viiruste vastu hakati huvi tundma nende põhjustatud haiguste tõttu, siis on suurem osa viirusi siiski kasulikud. Need aitavad liikidevahelise horisontaalse geeniülekande kaudu kaasa evolutsioonile, mängivad olulist rolli ökosüsteemides ja on eluks üliolulised. Loe edasi ...

5. nädal

Johann Sebastian Bach. Tundmatu autori 1854. aasta joonistus

Johann Sebastian Bach [j'oohan seb'astian bahh] (31. märts (vkj. 21. märts) 1685 Eisenach28. juuli 1750 Leipzig) oli saksa helilooja ja organist, Bachide suguvõsa kõige väljapaistvam liige.

Oma eluajal ja veel 18. sajandi lõpul oli Bach tuntud vaid võrdlemisi kitsas ringkonnas, heliloojana hakati teda laialt tunnustama alles 19. sajandi esimesel poolel. Praegu peetakse teda põhiliseks heliloojaks barokiajastul ja üheks suurimaks terves muusikaajaloos. Tema loomingut on peetud saksa klassikalise muusika kõrgaja alguseks.

Bach sündis organisti Johann Ambrosius Bachi ja Maria Elisabetha Bachi (sündinud Lämmerhirt) noorima pojana. Isa ja kõik onud olid elukutselised muusikud. Isa õpetas talle juba lapsena viiuli- ja klavikordimängu ning onu Johann Christoph tutvustas noorele sugulasele orelimängu. 8-aastaselt hakkas Bach õppima Eisenachi ladinakoolis. Loe edasi ...

6. nädal

Palsamnulu tüvi

Palsamnulg (Abies balsamea) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Puu kasvab kuni 20, soodsates oludes kuni 28 m kõrguseks. Võra on korrapärane, tihe, alt märksa laiem kui siberi nulul (4–6 m). Oksad on praktiliselt rõhtsad, ainult veidi allapoole suunduvad. Tüve läbimõõt on kuni 45, harva kuni 75 cm. Tüve koor on kahvatuhall, sile, suurte vaigumahutitega, vanas eas tekib nõrgalt rõmeline korp.

Euroopasse toodi palsamnulg 1697, Eestisse 19. sajandi esimesel poolel. Meie vanades parkides on palsamnulg siberi nulu järel levinuim nululiik, kasvades kohati kõrgemaks kui oma kodumaal. Suuri puid kasvab paljudes parkides, näiteks Lasinurme pargis Lääne-Virumaal, Järvseljal, Taageperal ja Kuremaal. Palsamnulg on meil täiesti külmakindel, kuna talub külma -40...-46 °C. Loe edasi ...

7. nädal

Soomusauto Arsenal-Crossley 1929. aastal liikuval sillal balansseerimas

Arsenal-Crossley ehk M 27/28 olid Eestis projekteeritud ja ehitatud soomusautod. Need kasutasid Crossley Motors Ltd mootorit ja veermikku ning valmisid Tallinnas Arsenali relvatehases.

Soomusautosid kasutati Eesti sõjaväes (19291937 Eesti kaitsevägi) ja Kaitseliidus. Kaitseväele antud Arsenal-Crossley soomusautodest moodustati koos "Pisuhännaga" Auto-tanki rügemendi (enne 1928. aasta 1. oktoobrit Auto-tanki divisjon) juurde 2. soomusautokompanii 4 rühmaga, mis hakkas paiknema Valgas. Aastal 1935 korraldati Auto-tanki rügement ümber ja loodi kolm segakompaniid, mille vahel Arsenal-Crossley soomusautod ära jagati. Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner leidis 1938. aastal, et võrreldes vananenud tankidega Renault FT-17 ja Mark V on Arsenal-Crossley soomusautod paremas seisus, kuid siiski mitte päris moodsad.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks ehitati Arsenal-Crossley koopia, mis põhineb 1927. aasta mudelil. 24. veebruaril 2018 toodi Paide keskväljakul esimest korda rahva ette soomusauto Arsenal-Crossley koopia, millelt loeti ette Eesti iseseisvusmanifest. Koopia valmistamist vedas Sergei Jerjomin Jõgewa Muuseumist ja selleks kulus ligi kolm aastat. Loe edasi ...

8. nädal

Stanley Kubricku autoportree (1949)

Stanley Kubrick (26. juuli 1928 New York7. märts 1999 Hertfordshire) oli Ameerika Ühendriikidest pärit filmilavastaja, stsenarist, filmiprodutsent, filmioperaator ja fotograaf, kes tegutses peamiselt Suurbritannias. Kubrickut on nimetatud üheks kõigi aegade mõjukaimaks filmitegijaks, kuigi ta tegi pika, 48-aastase karjääri jooksul vaid 16 filmi. Kubricku filmide žanrivalik oli lai: tema loomingusse kuulub sõja-, kriminaal-, romantika-, õudus-, ajastu- ja ulmefilme ning musti komöödiaid. Kubrickut teati aeglaselt töötava perfektsionistina. Eraelus oli ta eraklik.

Paljud Kubricku filmid olid operaatoritöö poolest uuenduslikud. Eriti paistab silma ulmefilm "2001: Kosmoseodüsseia" (1968), mida filmirežissöör Steven Spielberg on nimetanud uuenduslike efektide ja realistliku õhkkonna loomise tõttu tema põlvkonna nn suureks pauguks. Ajastudraama "Barry Lyndon" filmimisel kasutas Kubrick Carl Zeissi NASA jaoks välja töötatud objektiive, et oleks võimalik üles võtta stseene, kus valgust annab vaid küünal, ning "Hiilgus" (1980) oli üks esimesi filme, kus kasutati steadicam'i.

Kuigi mõned Kubricku filmid tekitasid vaidlusi ja kriitika oli vastuoluline, esitati enamik tema filme kandideerima Oscaritele, Kuldgloobustele ja BAFTA auhindadele. Kubrick võitis Oscari filmiga "2001: Kosmoseodüsseia", lisaks tunnustati tema loomingut 32 muu auhinnaga ja esitati kandideerima 46 auhinnale. Loe edasi ...

9. nädal

Mannerheimi 100. sünniaastapäeval ilmunud mark

Marssal Mannerheimi ratsamonument (soome keeles Marsalkka Mannerheimin ratsastajapatsas) on Soome presidendi marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi ratsamonument Helsingi kesklinnas.

Kuju autor on skulptor Aimo Tukiainen. Monument avati Mannerheimi sünniaastapäeval 4. juunil 1960.

Seda, miks mälestusmärk pidi olema just ratsamonument, põhjendati ühest küljest asjaoluga, et Mannerheim oli ratsaväelane. Teisest küljest on traditsiooniliselt riigimehi ja väepealikuid hobuse seljas kujutatud, Soomes aga polnud veel ühtki ratsamonumenti.

Mannerheimi ratsamonument on üks Helsingi tuntuimaid vaatamisväärsusi. Monumendi jalamile viiakse lilli Mannerheimi sünniaastapäeva ja Talvesõja lõppemise mälestuseks.

Mannerheimi 100. sünniaastapäeval 4. juunil 1967 ilmus monumenti kujutav postmark. Loe edasi ...

10. nädal

Ajakirja Time esimene kaas

Time (registreeritud kaubamärgina läbivate suurtähtedega TIME; lahtikirjutatult The International Magazine of Events) on alates 1923. aastast Ameerika Ühendriikides New Yorgis ilmuv uudisteajakiri.

Suurbritannias Londonis ilmub Euroopa väljaanne (Time Europe, varem kandis nime Time Atlantic), mis hõlmab ka Lähis-Ida, Aafrikat ja alates 2003. aastast Ladina-Ameerikat. Aasia väljaande (Time Asia) toimetus asub Hongkongis. Austraalia ja Okeaania väljaanne (Time South Pacific) hõlmab Austraaliat ja Uus-Meremaad ning muid Okeaania saareriike; selle toimetus asub Sydneys. Detsembris 2008 sulges Time versiooni, mis erines põhiväljaandest ainult spetsiaalselt Kanada lugejaskonnale suunatud reklaamide poolest.

Time on maailma loetuim iga nädal ilmuv uudisteajakiri. Selle trükiversiooni loeb 26 miljonit inimest, kellest 20 miljonit elab Ameerika Ühendriikides. Loe edasi ...

11. nädal

Itaalia vapp

Itaalia, ametliku nimega Itaalia Vabariik (itaalia keeles Repubblica Italiana), on riik Euroopas.

Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.

Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavina asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.

Itaalia ühinemine 19. sajandil liitis sealsed arvukad väikeriigid Itaalia kuningriigiks. Aastal 1922 alguse saanud fašism sai lõpu riigi lüüasaamisega II maailmasõjas. Aastast 1946 on Itaalia vabariik.

2015. aastal oli Itaalia majandus maailmas 12. ja Euroopas 4. kohal. Itaalia inimarengu indeks on 0,872 ja oodatav eluiga 82,4 aastat (2014. aasta seisuga). Itaalia on Euroopa Liidu, NATO, Euroopa Nõukogu ja OECD asutajaliige, samuti G7, ÜRO ja Schengeni viisaruumi liige. Itaalias asub riikidest enim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte ja riik on turistide külastatavuselt maailmas 5. kohal. Loe edasi ...

12. nädal

Eesti šotlased on üks rahvusvähemusi Eestis.

Eesti vabariigis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 21 šotlast.

Teadaolevalt saabusid esimesed šotlased Eesti aladele 16.–17. sajandi sõdade käigus, mil suur hulk šoti palgasõdureid teenis Rootsi ja Taani vägedes. Tol ajal läänistati šoti päritolu aadlikele Eesti alal mitu mõisa ja mõned šoti päritolu aadlisuguvõsad immatrikuleeriti hiljem Balti rüütelkondade koosseisu. Eesti- ja Liivimaal elas ka šotlastest linnakodanikke.

Šoti päritolu mõisaomanike järgi on Eestis nime saanud vähemalt kaks asulat: Purdi (Burt) ja Vorbuse (Forbes).

Eestis tegutseb Eesti Šoti Kultuuriselts, mille eesmärk on tutvustada Eestis šoti kultuuri ning arendada huvitegevust ja kahe maa vahelisi kultuurisuhteid. Šoti Kultuuriselts on korraldanud Haapsalus šoti kultuuripäevi ja muid üritusi. Loe edasi ...

13. nädal

Graffiti väikesest printsist Bratislavas

"Väike prints" (prantsuse keeles "Le Petit Prince") on prantsuse kirjaniku ja lennunduspioneeri Antoine de Saint-Exupéry (1900–1944, langenud Prantsusmaa eest) 1943. aastal ilmunud kirjandusteos.

Tegemist on loetuima ja tõlgituima prantsuskeelse jutustusega, mis on ilmunud umbes 300 keeles ja murdes. Raamatut on müüdud üle 200 miljoni eksemplari. Prantslased hääletasid selle 20. sajandi parimaks prantsuse raamatuks.

Saint-Exupéry, sõjaväelendur ja hinnatud kirjandusauhindade laureaat (Prantsusmaal Grand Prix du Roman ja USA-s National Book Award), kirjutas ja illustreeris käsikirja USA-s, kuhu ta pages II maailmasõja ajal.

Raamat esitab sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid elu ja inimloomuse üle, kutsudes kaasa mõtlema üksinduse, sõpruse, armastuse ja kaotuse üle.

Jutustusest on aastakümnete vältel loodud mugandusi, sealhulgas kuuldemänge, filme, teatri- ja balletilavastusi. Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 1999. aastal sajandi 100 parima raamatu hulka. Loe edasi ...

14. nädal

Ameerika alligaator kaitseasendis

Ameerika alligaator ehk mississippi alligaator (Alligator mississippiensis) on suur roomaja krokodilliliste seltsist. Ta elab Ameerika Ühendriikide kaguosas. Ameerika alligaator on suurem kahest elavast alligaatori perekonda kuuluvast liigist, väiksem liik on hiina alligaator. Isased alligaatorid kasvavad 3,4–4,6 m pikkuseks ja võivad kaaluda kuni 453 kg. Emased on väiksemad ja kasvavad umbes 3 meetri pikkuseks. Ameerika alligaatorid elavad mageveega märgaladel, sealhulgas padurates ja küpressisoodes Texasest Põhja-Carolinani. Kui nende lõuad on suletud, siis erinevalt krokodillidest pole nende hambad nähtaval. Alligaatorid taluvad merevett kehvemini, kuid jahedat kliimat paremini kui ameerika krokodillid, keda on leitud vaid troopilise kliimaga aladelt.

Alligaatorid on tippkiskjad, kes söövad kala, kahepaikseid, roomajaid, linde ja imetajaid. Vastkoorunud pojad toituvad peamiselt putukatest. Paaritumisajal isased möirgavad ja kasutavad emaste ligimeelitamiseks infrahelisid. Emane muneb munad taimedest, okstest, mudast ja lehtedest pessa, mis asub varjatud kohas vee läheduses. Vastsündinute keha ümber on kollased vöödid ja ema valvab järeltulijaid tavaliselt aasta, aga vahel ka kaks-kolm aastat. Loe edasi ...

15. nädal

Edgar von Wahl

Edgar von Wahl (täisnimi Edgar Aleksis Robert von Wahl või Edgar Alexei Robert von Wahl, pseudonüüm Julian Prorók; 23. august (vkj 11. august) 1867 Ukraina9. märts 1948 Tallinn) oli baltisaksa õpetaja ja harrastuskeeleteadlane, kes sai tuntuks kunstliku keele oktsidentaali loojana.

Wahl omandas hariduse Peterburis ja läbis vabatahtlikult sõjaväeteenistuse Venemaa keiserlikus mereväes. 1894. aastal kolis ta Tallinna, kus elas pea kogu oma ülejäänud elu. Ta töötas kooliõpetajana, andes tunde mitmes Tallinna koolis. Enne esimest maailmasõda ja selle ajal oli ta ka Tallinna linnavolinik.

Keeleteadusega tegeles Edgar von Wahl hobi korras, ta polnud seda õppinud ega teinud keeleteadlasena erialast tööd. Wahli huvi keelte ja eriti tehiskeelte vastu tekkis juba Peterburis õppides. Ta alustas volapüki propageerijana ja asus seejärel esperantoga tegelema, olles üks esimestest esperantistidest. 19. sajandi viimasel kümnendil alustas ta aga uue ideaalse rahvusvahelise keele otsinguid, mis jõudsid 1922. aastaks oktsidentaaliks nimetatud keele tutvustamiseni ja eelkõige oktsidentaali propageerimiseks mõeldud ajakirja Kosmoglott väljaandmiseni.

1949. aastal nimetati tema loodud keel ümber interlingueks ning selle nimetusega tuntakse seda enamasti ka tänapäeval. Loe edasi ...

16. nädal

Bütsantsi vapp

Bütsants ehk Ida-Rooma riik ehk Ida-Rooma keisririik ehk Ida-Rooma impeerium oli riik, mis tekkis Rooma keisririigi idaosas riigi jagunemise tagajärjel. Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime (Byzantion) järgi.

Riiginimed Bütsants ja Ida-Rooma keisririik võeti kasutusele alles pärast riigi eksisteerimise lõppu. Bütsantsi enda ja tema naabermaade elanike jaoks oli riigi nimi Rooma keisririik (kreeka keeles Βασιλεία Ῥωμαίων, Basileia Rhōmaiōn; ladina keeles Imperium Romanum) või Romania (Ῥωμανία), mis kasvas otseselt välja Rooma riigist ja kus säilisid selle traditsioonid.

Bütsantsi eristatakse tänapäeval Rooma riigist eelkõige seetõttu, et riik oli orienteeritud kreeka kultuurile, riigi ametlikuks usundiks oli ristiusk erinevalt Rooma polüteismist ning riigikeeleks oli ladina keele asemel kreeka keel.

Riik eksisteeris 4. sajandist kuni aastani 1453 – ligi 1000 aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukaimate riikide hulka. Loe edasi ...

17. nädal

Võitlushärg

Corrida (hispaania keeles corrida de toros (sõnadest correr – jooksma ja torohärg, otsetõlkes 'härgade jooksutamine')) on traditsiooniline hispaaniapärane härjavõitlus, mida harrastatakse lisaks Hispaaniale mõnes teiseski (eeskätt Ladina-Ameerika) riigis. Corrida on vaatemäng, mille käigus jalgsi või hobuse seljas härjavõitlejad (toreadoorid ehk toreerod) võitlevad härjavõitlusareenil selleks otstarbeks kasvatatud võitlushärgadega. Tänapäeva Hispaanias peetav härjavõitlus tugineb 18. sajandi lõpus kehtestatud reeglitele, mille järgi härjavõitlus lõpeb härja surmaga.

Hispaania härjavõitluskultuuri täpne kujunemislugu pole teada, kuid levinud oletuse järgi peituvad selle juured antiikkultuuris, mis jõudis tänapäeva Hispaania alale romaniseerumise käigus. Läänegootide kuningriigis hakkas umbes 5. sajandil seni levinud härgade õrritamise kombest välja kujunema kindlate elementidega vaatemäng. Vaatemängu käigus õrritasid noored mehed enda julguse tõestamiseks härga ning hüppasid üle tema, kui härg neid ründas. 711. aastal Ibeeria poolsaarele tunginud osavate ratsanikena tuntud maurid viisid härjamängudesse sisse võitluse pidamise hobuselt ja piigiga.

Corrida't on alates selle sünnist kritiseeritud, korduvalt ära keelatud ja see on kohanud mitmesugust vastuseisu. 20. sajandi lõpus ja 21. sajandil on härjavõitlus langenud loomakaitsjate üha süveneva surve alla. Loomakaitseaktivistide sõnul on härjavõitlus julm ja barbaarne tegevusala, mille käigus härg kannatab tugeva stressi käes ning sureb aeglasse ja piinarikkasse surma. Loe edasi ...

18. nädal

Abakala

Abakala (Abramis ballerus, sünonüüm Ballerus ballerus) on karpkalalaste sugukonnast latika perekonda kuuluv kalaliik.

Esimesena kirjeldas abakala teaduslikult Karl Linné 1758.

Abakala on latikaga sarnane kala, kelle levilasse kuuluvad Läänemerre, Musta merre, Põhjamerre ja Kaspia merre suubuvad suured jõed. 20. sajandi alguses arvukalt väljapüütud abakala on tänapäevaks oma tööndusliku tähtsuse praktiliselt minetanud.

Eestis on abakala välja surnud. Viimased isendid püüti meil 19. sajandil. Peipsi järves arvukalt esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel.

Abakala eelistab elupaikadena madalikke läbivaid suuri aeglase vooluga jõgesid, kuid teda võib esineda ka eutroofsetes järvedes. Toiduks on talle peamiselt zooplankton. Loe edasi ...

19. nädal

Antonio Vivaldi

Antonio Lucio Vivaldi (4. märts 1678 Veneetsia28. juuli 1741 Viin) oli Itaalia barokiajastu helilooja ja viiulimängija.

Ta õppis viiulit isa käe all ja ühe allika andmetel asendas ta isa Püha Markuse katedraali orkestris. Sellegipoolest pandi ta 15-aastaselt õppima preestriks. Kui Vivaldi kümme aastat hiljem preestriks sai, jäi ta tervislikel põhjustel selleks vaid vähemaks kui aastaks. Vivaldi töötas viiuliõpetajana ning hiljem ka orkestri- ja koorijuhina Veneetsia orbude- ja vallaslastekodus Ospedale della Pietà. Vaheaegadega tegutses ta seal aastatel 1703–1740. Sealse orkestri ja koori viis ta nii kõrgele tasemele, et lapsi tuldi spetsiaalselt kuulama ka välismaalt.

Vivaldi on kirjutanud soolo-, kaksik- ja ansamblikontserte, soolo- ja triosonaate, avamänge, oopereid, vaimulikke vokaalteoseid ja kantaate, kokku umbes 770 teost. Tema tuntuimad helitööd on neljast soolokontserdist koosnev "Neli aastaaega" ning "Gloria" koorile ja orkestrile. Vivaldi paistis silma erakordse töötempo poolest: ooperi "Tito Manlio" kirjutas ta vaid 5 päevaga. Loe edasi ...

20. nädal

Briti impeerium

Briti impeerium oli Suurbritannia (ja sellele eelnenud riikide) hallatud suurriik, mille koosseisu kuulusid dominioonid, kolooniad, protektoraadid, Rahvasteliidu mandaadid ja muud sõltuvad territooriumid.

Impeeriumi tekkeperioodiks kujunes 16. sajandi lõpp ja 17. sajandi algus, mil Inglismaa rajas ülemere kolooniad ja kaubasadamad. Briti impeerium oli oma kõrgajal suurim impeerium maailmas. 1922. aastal elas suurriigis 458 miljonit inimest (veerand maailma elanikkonnast) ja selle kogupindala oli suurem kui 33,7 miljonit km² (peaaegu veerand Maa maismaast).

II maailmasõja lõpu järel algas ulatuslik Euroopa riikide dekoloniseerumine ja enamik Briti impeeriumi kolooniaid iseseisvus. Protsess lõppes Hongkongi üleandmisega Hiina Rahvavabariigile 1997. aastal. Impeeriumi jäänukina on 14 meretagust territooriumi jäänud Suurbritannia hallatavaks. Paljud iseseisvunud kolooniad kuuluvad tänapäeval Rahvaste Ühendusse. Nendest 16 riiki tunnistavad Inglismaa kuningannat oma riigipeana. Loe edasi ...

21. nädal

Alexander von Benckendorff

Krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff (venepäraselt Александр Христофорович Бенкендорф; 4. juuli (vkj 23. juuni) 1781 Tallinn23. september (vkj. 11. september) 1844 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane. Ta on tuntud Venemaa salapolitsei Sandarmite Erikorpuse loojana ja riikliku julgeolekuasutuse kolmanda osakonna juhina aastatel 1826–44.

1798 alustas Alexander von Benckendorff väeteenistust allohvitserina Semjonovski ihukaitseväepolgus. Sama aasta detsembris oli ta juba praporštšik ja sai Paul I tiibadjutandiks. 1803 osales ta sõjas Kaukaasias, kus paistis silma vaprusega. Ta osales sõjakäigul ka 1806–07, sealhulgas Eylau lahingus. 1807 ülendati ta polkovnikuks. Ta osales Vene-Türgi sõjas. 1811 lõi ta Ruse lahingus tagasi Venemaa vägede tagalat ohustanud Türgi väed, mille eest ta ülendati kindralmajoriks ja teda autasustati Püha Georgi 4. järgu ordeniga. Loe edasi ...

22. nädal

Kõrvukrebane

Kõrvukrebane (Otocyon megalotis) on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja, kõrvukrebase perekonna ainus säilinud liik.

Kõrvukrebane elab Aafrika savannides kahe eraldiseisva asurkonnana mandri ida- ja lõunaosas. Ta sai nime oma suurte kõrvade järgi. Kõrvukrebane toitub eelkõige putukatest, eriti termiitidest.

Kõrvukrebane on karjaloom. Nad peavad jahti karjadena ja liiguvad harva üksteisest kaugemale kui 200 meetrit, avatud maastikel püsivad nad enamasti kuni 30 meetri kaugusel. Nad puhkavad koos ja otsivad üksteise lähedust. Ühest küljest aitab koospüsimine paremini vaenlast märgata ja talle vastu hakata, teisest küljest aga elavad neile toiduks olevad putukad tavaliselt kolooniatena.

Kõrvukrebane pole inimpelglik. Ta on uudishimulik ja ettevaatamatu ning tuleb tihti inimesi uudistama. Inimesed peavad teda üldiselt kasulikuks, sest ta hävitab termiite. Vahel peetakse kõrvukrebaseid ekslikult koduloomade murdjateks, sest neid nähakse korjustelt usse söömas. Tegelikult ei suuda ta oma hammaste ehituse tõttu suuremaid loomi murda. Loe edasi ...

23. nädal

Gustav Mahler (1898)

Gustav Mahler (7. juuli 1860 Kaliště18. mai 1911 Viin) oli juudi päritolu Austria hilisromantismi helilooja ja üks oma aja tähtsamaid dirigente.

Heliloojana oli Mahler sillaks 19. sajandi Austria ja Saksa traditsioonide ning 20. sajandi alguse modernismi vahel. Ta oli oma eluajal tunnustatud dirigent, kuid tema helilooming sai populaarseks alles pärast natsionaalsotsialistlikku diktatuuri, mille ajal oli tema teoste esitamine keelatud. Nüüdseks on temast saanud üks kõigi aegade sagedamini esitatavaid ja salvestatavaid heliloojaid.

Mahleri muusikaanne avaldus varakult. Pärast Muusikasõprade Seltsi Konservatooriumi lõpetamist 1878. aastal edenes tema dirigendikarjäär Euroopa ooperiteatrites, kuni ta 1897. aastal sai Viini Õukonnaooperi muusikadirektoriks. Kümne Viinis veedetud aasta jooksul pidi Mahler taluma juudivastase ajakirjanduse rünnakuid, kuigi enne Viini asumist sai temast katoliku kiriku liige. Kompromissitu nõudlikkuse ja uuenduslike interpretatsioonide tõttu peeti teda üheks suurematest ooperidirigentidest. Eriti hinnati tema tõlgendusi Wagneri ja Mozarti lavateostest. Hiljem oli ta lühikest aega Metropolitan Opera ja New Yorgi Filharmoonikute peadirigent. Loe edasi ...

24. nädal

Portugali vapp

Portugal (ametlikult Portugali Vabariik) on riik Lõuna-Euroopas Pürenee poolsaare lääneosas.

See piirneb läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga ning idas ja põhjas Hispaaniaga ning on Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem riik. Lisaks kuuluvad Portugalile kaks saarestikku, Assoorid ja Madeira, millel on autonoomse piirkonna staatus. Nime on Portugal saanud Douro jõe suudmes asunud muistse rooma asula Portus Cale järgi, mille lähistel asub tänapäeval riigi suuruselt teine linn Porto.

Tänase Portugali territoorium on olnud asustatud esiajast alates. Keltidele ja roomlastele järgnesid germaani rahvad läänegoodid ja sueebid; nende valdused hõivasid omakorda araablased ja berberid, keda hakati hiljem nimetama maurideks. Need muslimitest elanikud tõrjuti poolsaarelt välja rekonkista käigus. 1139. aastal eraldus Portugali kuningriik Leóni kuningriigist. 15.–16. sajandil suurte maadeavastuste ajastul laiendas Portugal läänemaailma mõjupiire ja rajas esimese ülemaailmse koloniaalimpeeriumi. Portugalist sai üks võimsaimaid riike kogu maailmas, mis jagas 1494. aastal sõlmitud Tordesillase lepinguga suurema osa maailmast enda ja Hispaania vahel. Loe edasi ...

25. nädal

Kareda lahing oli 1220. aastal Järvamaal Kareda külas toimunud Liivimaa ristisõja lahing. Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, ristisõdijate ja latgalite Harjumaale teel olnud sõjavägi kohtas piiskopi võimu all olevasse Järvasse rüüstama tulnud saarlasi. Kristlaste vägi otsustas neile vastu astuda ja ründas Karedal laagris olnud saarlasi. Lahing lõppes kristlaste ülekaaluka võiduga. Lahingu kirjeldus pärineb peamiselt Henriku Liivimaa kroonikast, lühemalt on sellest juttu ka Liivimaa vanemas riimkroonikas.

Riiast alustati sõjakäiku eesmärgiga rünnata Harjumaad, ainsat Mandri-Eesti piirkonda, kus poldud veel Riia piiskopi või Taani kuninga ülemvõimu tunnistatud. Saksi hertsogi Alberti (Albrechti), Mõõgavendade ordumeistri Volquini ja Riia piiskopi Alberti venna Theoderichi juhitud sõjavägi, kuhu kuulusid orduvennad, piiskopimehed, liivlased ja latgalid, liikus Liivimaalt Sakalasse Navesti äärde, kus nendega liitusid sakalased, ugalased ja järvalased. Edasi läbi Nurmekunde liikus vägi Harjumaa poole kolmes kolonnis: sakslased koos latgalitega keskel, liivlased vasakul ja eestlased paremal. Loe edasi ...

26. nädal

Punarind vihmaussiga

Punarind (Erithacus rubecula) on rästaslaste sugukonda punarinna perekonda kuuluv lind.

Tema rahvapärased nimetused on teiste hulgas punakurguke, lepalind ja risulind.

Eestis on punarind harilik haudelind ja läbirändaja, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 0,7–1,1 miljonile paarile ja talvist arvukust 10–100 isendile. Talvituma jääb punarind üksnes Lääne-Eesti saartel ja rannikul.

Punarind pesitseb maapinnal ja tema pesa on varjatud. See võib asuda kännu juuretühemikus, murdunud puutüve all või lihtsalt pinnasesüvendis sõnajala varjus, harvem risuhunniku all või madalal asuvas puuõõnes.

Punarind muneb mai alguses 5–7 muna. Munad on heleroosad või kreemjad tuhmide roostepruunide või kollakate tähnidega. Emaslind haub neid 13–14 päeva. Isaslind toidab teda haudumise ajal. Seejärel pojad kooruvad.

Pojad viibivad pesas 12 päeva. Vanemad toidavad neid, tuues neile toitu üle 300 korra päevas. Toiduks on eranditult selgrootud, eriti putukad. Vanemad on pesa juures ettevaatlikud, et selle asukohta mitte reeta. Seejärel pojad lahkuvad pesast, kuigi ei oska siis veel lennata. Nad jooksevad rohus ja vähimagi ohu korral peidavad end. Ohu eest hoiatavad vanemad neid tasase ja kestva hüüdega "Tsss..." või "Tsii...". Vanalinnud toidavad neid veel kaks-kolm nädalat. Seejärel pojad iseseisvuvad ja pesakond laguneb. Loe edasi ...

27. nädal

Pliivalgega kattunud pliiplekirull (keskajal tavaline viis pliivalge tootmiseks) Albrecht Düreri muuseumis Nürnbergis

Pliivalge on valge mürgine värvipigment, mis on olnud kasutusel alates antiikajast. Hoolimata mürgisusest oli see pikka aega maalikunstis kasutatav põhiline valge pigment, sest puudusid samaväärsed alternatiivid. Koostiselt on pliivalge aluseline pliikarbonaat, 2PbCO3·Pb(OH)2. Ta on kompleksühend, mis sisaldab nii karbonaat- kui hüdroksiidioone.

Pigment on hõbejas- kuni kreemjasvalge, opaakne, hästi värvust andev ja hea katvusega. Värvuselt kõige soojatoonilisem kõigist valgetest pigmentidest. Nagu kõik pliid sisaldavad pigmendid neelab väga tugevasti röntgenikiiri (nagu ka kroomkollane, Napoli kollane või mennik).

Värvainete indeksis on pliivalge tähised PW 1 (Pigment White 1) ja C.I. 77597, CAS-number on CAS 1319-46-6.

20. sajandil keelati pigmendi kasutamine mürgisuse tõttu. Erandina on lubatud kasutada pliivalget sisaldavaid värve kunstiteoste restaureerimisel ja ajalooliste hoonete rekonstrueerimisel.

Eesti keeles on varem kasutatud pliivalge kohta eksitavat terminit "tinavalge". Loe edasi ...

28. nädal

Keila lipp

Keila on linn ja omavalitsusüksus Harju maakonna lääneosas Keila jõe ääres, Tallinnast 25 km edelas.

Keila piirneb kirdenurgast Harku valla Kumna külaga, idas Saue valla Valingu külaga, lõunas Lääne-Harju valla Ohtu ja Kulna külaga, lõunas ja läänes Lääne-Harju valla Niitvälja külaga ning põhjas Lääne-Harju valla Valkse ja Tõmmiku külaga. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.

Keila pindala on 11,25 km² ja elanike arv 2016. aasta alguse seisuga oli 9577. Linn on elanike arvult Harju maakonnas Tallinna ja Maardu järel kolmas.

Esmakordselt mainiti Keilat (Keikæl) kirjalikes allikates 1241. aastal 10 adramaa suuruse külana. Hiliskeskaegses Eestis oli Keila üks 15 alevist. Liivi sõja ajal sai Keila rängalt kannatada ja pärast sõda jäi sinna vaid kirikuküla. 1925. aastal sai Keilast alev ja 1. mail 1938 kolmanda astme linn.

Linna läbib elektrifitseeritud Tallinna–Keila raudteeliin, mis hargneb seal Paldiski ja Turba liinideks. Raudteejaam ise pärineb 1870. aastast ja see on olnud linna arengus oluline. Loe edasi ...

29. nädal

Tarandkalme Soomes Karises

Tarandkalme on kivikalme, mis sisaldab ühte või mitut tarandit – maapinnale kividest laotud müüriga ümbritsetud nelinurkset ala. Mitme tarandiga kalmetes on need ehitatud üksteise külge.

Tarandi piirideks on suured raudkivid või paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Välisserv püüti laduda sirgena ning tarandi sisemus täideti kivide ja mullaga. Tarandi pikkus varieerus 2–3 meetrist 10–12 meetrini, laius vaevalt 1 meetrist kuni 4–5 meetrini.

Tarandkalmeid rajati alates 8. sajandist eKr ja viimased järelmatused on dateeritud vahemikku (7.) 8.–11. (12.) sajand pKr.

Tarandkalmeid ehitati Eestis, Edela-Soomes, Põhja- ja Lääne-Lätis, Loode-Venemaal ja Kesk-Rootsi idaosas. Valter Langi arvates märgib tüüpiliste tarandkalmete ja neile iseloomulike hauapanuste levik läänemeresoome algkeele hilise vormi Põhja-Eestist lähtunud ekspansiooni.

Neid rajanud kollektiivid polnud suuremad tavalisest perest ja sageli ei maetud neisse ka kõiki selle kollektiivi liikmeid. Loe edasi ...

30. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/30 (2020)

31. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/31 (2020)

32. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/32 (2020)

33. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/33 (2020)

34. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/34 (2020)

35. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/35 (2020)

36. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/36 (2020)

37. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/37 (2020)

38. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/38 (2020)

39. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/39 (2020)

40. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/40 (2020)

41. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/41 (2020)

42. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/42 (2020)

43. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/43 (2020)

44. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/44 (2020)

45. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/45 (2020)

46. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/46 (2020)

47. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/47 (2020)

48. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/48 (2020)

49. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/49 (2020)

50. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/50 (2020)

51. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/51 (2020)

52. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/52 (2020)

Vaata ka