Jupiter

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib planeedist; vanarooma jumala kohta vaata artiklit Jupiter (jumal); telesaate kohta vaata artiklit Jupiter (saade); laeva kohta vaata Jupiter (laev)

Jupiter Jupiter symbol.svg
Jupiter.jpg
1979. aastal Voyager 1 tehtud pilt.
Orbiidi omadused
Afeel 5,458104 AU (816520800 km)
Periheel 4,950429 AU (740573600 km)
Orbiidi ekstsentrilisus 0,048775
Tiirlemisperiood * 11,8618 aastat
  • 4332,59 ööpäeva
  • 10475,8 Jupiteri ööpäeva
Orbiidi kalle ekliptika tasandi suhtes 1,305°
Füüsikalised omadused
Mass *1,8986×1027 kg
  • 317,8 Maad
  • 1/1047 Päikest
Tihedus 1.326 g/cm3
Pöörlemisperiood 9 tundi ja 50 minutit
Kaaslasi 67 (2014. aasta seisuga)


Jupiter on Päikesest kauguselt viies planeet ja Päikesesüsteemi kõige suurem planeet. Hiidplaneet Jupiter ületab kõigi teiste planeetide kogumassi umbes kaks ja pool korda. Päikese massist on Jupiteri mass ligikaudu 1000 korda väiksem. Astronoomid teavad Jupiteri juba antiikajast.[1] Roomlased panid sellele nime oma jumala Jupiteri järgi. Maa pealt vaadatuna võib Jupiteri tähesuurus olla kuni −2,94, mis on piisavalt hele, et jätta varje.[2] Kuu ja Veenuse järel on Jupiter heleduselt kolmas taevakeha. (Opositsiooni ajal võib Marss paista lühikest aega sama hele kui Jupiter.)

Jupiter koosneb peamiselt heeliumist, mis moodustab Jupiteri massist ühe neljandiku, kõigist molekulidest moodustavad heeliumi molekulid aga vaid kümnendiku. Jupiteril võib olla raskematest elementidest tuum,[3] kuid nagu kõigil hiidplaneetidel, puudub ka Jupiteril tahke pind. Kiire pöörlemise tõttu on Jupiter lapik sferoid. Jupiteri välimine atmosfäär on silmanähtavalt jaotunud vastavalt laiuskraadidele erinevateks kihtideks, mille piirialadel esineb turbulentsi ja torme. Üks tähelepänuväärsemaid Jupiteri atmosfäärinähtusi on Suur Punane Laik, mis on olnud olemas juba vähemalt 17. sajandist, mil seda vaadeldi esmakordselt teleskoobiga. Jupiteri ümbritseb tugev magnetväli ja palja silmaga nähtamatu rõngaste süsteem. Jupiteril on vähemalt 67 kaaslast, sealhulgas neli suurt kaaslast, mille avastas 1610. aastal Galileo Galilei. Neist kõige suurema, Ganymedese läbimõõt on suurem kui Merkuuril.

Jupiteri on mehitamata kosmoseaparaatidega uuritud mitu korda, eelkõige esimeste Pioneeri ja Voyageri möödalendude käigus ja hiljem kosmosesondiga Galileo, mis tiirles ümber Jupiteri kaheksa aastat ja pakkus senini kõige täpsemat infot nii Jupiteri kui ka selle suuremate kaaslaste kohta. Viimane Jupiteri külastanud sond on Pluutot uuriv kosmosesond New Horizons, mis lendas Jupiterist mööda 2007. aasta veebruari lõpus. New Horizons kasutas Jupiteri gravitatsiooni, et oma kiirust suurendada. Tulevikus võidakse uurida Jupiteri kaaslasel Europal asuvat jääga kaetud vedelat ookeani.

Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jupiter koosneb peamiselt gaasilisest ja vedelast ainest. Jupiter on Päikesesüsteemi kõige suurem hiidplaneet ja seega ka kõige suurem planeet. Ekvaatoril on Jupiteri läbimõõt 142 984 km. Tiheduse poolest on Jupiter hiidplaneetidest teisel kohal. Kõigi nelja kiviplaneedi tihedusest on Jupiteri tihedus väiksem.

Koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jupiteri ülemise atmosfääri mahust moodustavad umbes 88–92% vesiniku ja 8–12% heeliumi molekulid. Heeliumi aatommass on vesiniku aatommassist umbes neli korda suurem, mistõttu massi poolest moodustab Jupiteri atmosfäärist umbes 75% vesinik ja 24% heelium, ülejäänud 1% koosneb teistest elementidest. Jupiteri tuum sisaldab ka raskemaid elemente, mistõttu massi poolest moodustab 71% vesinik, 24% heelium and 5% teised elemendid. Jupiteri atmosfäär sisaldab vähesel määral metaani, veeauru, ammoniaaki ja räniühendeid. Kuigi palju leidub ka süsinikku, etaani, vesiniksulfiidi, neooni, hapnikku, fosforit ja väävlit. Atmosfääri välimine kiht sisaldab jäätunud ammoniaagikristalle.[4][5] Infrapuna- ja ultraviolettspektroskoopia abil on leitud ka väike kogus benseeni ja teisi süsivesinikke[6]

Vesiniku ja heeliumi vahekorra poolest on Jupiteri atmosfääri koostis sarnane ürgse Päikese udukogu teoreetilise koostisega. Neooni kontsentratsioon on ülemises atmosfääris vaid 20 miljondikosa, mis on umbes kümnendik neooni kontsentratsioonist Päikeses.[7] Raskemate inertsete gaaside kontsentratsioon on Jupiteris 2–3 korda suurem kui Päikeses.

Spektroskoopia põhjal arvatakse, et Saturn ja Jupiter on koostise poolest sarnased, kuid teised hiiplaneedid Uraan ja Neptuun sisaldavad suhteliselt rohkem raskemaid elemente.[8] Atmosfääri uurivate sondide puudumise tõttu ei ole raskemate elementide kontsentratsioon Jupiterist kaugemale jäävates planeetides täpselt teada.

Mass ja suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jupiteri läbimõõt on Päikese läbimõõdust umbes ühe suurusjärgu võrra väiksem (×0,10045) ja Maa läbimõõdust ühe suurusjärgu võrra suurem (×10,9733). Suur Punane Laik on umbes sama suur kui Maa ümbermõõt.

Jupiteri mass on 2,5 korda suurem kui kõigi teiste Päikesesüsteemi planeetide kogumass. See tähendab, et Jupiteri ja Päikese massikese asub väljaspool Päikest. Jupiteri kõrval on Maa imeväike, kuid märkimisväärselt suurema tihedusega. Jupiteri ruumala on 1321 korda suurem kui Maa ruumala, kuid selle mass on vaid 318 korda suurem.[9][10] Jupiteri raadius on umbes kümnendik Päikese raadiusest[11] ja selle mass on umbes 0,001 Päikese massi, mistõttu on Päike ja Jupiter sarnase tihedusega.[12] Jupiteri massi (MJ või MJup)kasutatakse tihti teiste taevakehade, eriti eksoplaneetide ja pruunide kääbuste, massi kirjeldamisel. Planeedi HD 209458 b mass on näiteks 0,69 MJ, Kappa Andromedae b aga 12,8 MJ.[13]

Teoreetilised mudelid ennustavad, et kui Jupiteri mass oleks praegusest palju suurem, tõmbuks Jupiter kokku.[14]

Massi vähese muutumise korral ei oleks muutus Jupiteri raadiuses aga kuigi suur. Kui Jupiteri mass oleks 1,6 korda suurem, suruks rõhk Jupiteri sisemuses planeedi tuuma nii tugevasti kokku, et Jupiteri ruumala väheneks, kuigi aine hulk suureneb. Seetõttu arvatakse, et Jupiteri läbimõõt on hetkel nii suur, kui sellise koostise ja evolutsiooniga planeedil on võimalik saavutada.[15]

Kuigi Jupiteri mass peaks olema 75 korda suurem, et algaks tuumasüntees ja Jupiterist saaks täht, on kõige väiksema punase kääbuse raadius Jupiteri raadiusest vaid 30 korda suurem.[16][17] Sellest hoolimata kiirgab Jupiter rohkem soojust, kui ta Päikeselt saab. Jupiteri sees toodetud soojus on ligikaudu võrdne Päikeselt saadud soojusega.[18]

Lisasoojust toodab Jupiteri Kelvini-Helmholtzi mehhanism. Jupiter tõmbub iga aastaga kokku umbes 2,5 cm.[19] Kui Jupiter tekkis, oli see palju kuumem ja umbes kaks korda suurema läbimõõduga kui praegu.[20]

Siseehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et Jupiter koosneb suure tihedusega tuumast ja seda ümbritsevast vedelast metallilise vesiniku kihist, kus leidub ka heeliumi, ja peamiselt molekulaarset vesinikku sisaldavast väliskihist.[19] Täpsem siseehitus ei ole veel teada. Arvatakse, et Jupiteri tuum koosneb kivimitest, kuid selle täpne koostis ei ole veel teada. Tuuma olemasolu pakuti välja 1997. aastal gravitatsiooniliste mõõtmiste tulemusena,[19] mis näitasid, et tuuma mass on Maa massist 12–45 korda suurem ja moodustab Jupiteri kogumassist 4–14% [18][21]

Kelvin–Helmholtzi mehhanismi tõttu temperatuur tuuma suunas liikudes tõuseb. Jupiteri nn pinnal, kus on rõhk 10 baari, on temperatuur ligikaudu 340 K. Arvatakse, et faasimuutuspiirkonnas, kus molekulaarne vesinik muutub metalliliseks vesinikuks, on temperatuur 10 000 K ja rõhk 200 GPa. Tuuma ja seda ümbritseva kihi piiril on temperatuur hinnanguliselt 36 000 K ja rõhk 3000–4500 GPa.[18]

Atmosfäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päikesesüsteemi planeetidest on Jupiteril kõige paksem atmosfäär, ulatudes kuni 5000 km.[22][23] Kuna Jupiteril puudub tahke pind, loetakse atmosfääri alguseks tavaliselt punkti, kus atmosfäärirõhk on võrdne 1 MPa ehk kümme korda suurem kui Maa atmosfäärirõhk.[22]

Pilvkate[muuda | redigeeri lähteteksti]

25. veebruar 1979 Voyager 1 tehtud pilt Suurest Punasest Laigust ja selle ümbrusest. Voyager 1 oli sel hetkel Jupiterist umbes 9,2 miljoni kilomeetri kaugusel. Otse Suure Punase Laigu all paikneva valge ovaalse tormi läbimõõt on enam-vähem võrdne Maa läbimõõduga.

Jupiteri katavad alati pilved, mis sisaldavad ammoniaagikristalle ja võimalik et ka ammooniumvesiniksulfiidi. Pilved asuvad tropopausis ja moodustavad vastavalt laiuskraadidele iseloomulikud vööndid, mis jagunevad heledateks tsoonideks ja tumedateks vöötideks.

Suur Punane Laik ja teised keerised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suure Punase laigu suurus kahaneb(15. mai 2014).[24]

Tuntuim Jupiteri nähtus on ekvaatorist 22° lõunas asuv Suur Punane Laik, mis on Maast suurem alaline antitsüklon. Hubble'i kosmoseteleskoobi viimaste vaatlusandmete järgi on Suure Punase Laigu lähedal veel kolm nn punast laiku.[25] Matemaatiliste mudelite järgi on Suur Punane Laik stabiilne ja võib olla Jupiteril püsiv nähtus.[26] Suur Punane Laik on piisavalt suur, et seda oleks võimalik vaadelda maapealse teleskoobiga, mille ava on vähemalt 12 cm.[27]

Time-lapse video (ühe kuu jooksul) Voyager 1 lähenemisest Jupiterile. Näha on vööndite ja Suure Punase Laigu liikumine. Täissuuruses video

Suure Punase Laigu pikem läbimõõt on 24 000–40 000 km, lühem 12 000–14 000 km. See on piisavalt suur, et sinna mahuks kaks või kolm Maa läbimõõduga planeeti.[28] Suur Punane Laik pöörleb vastupäeva perioodiga ligikaudu kuus päeva.[29]Suur Punane Laik võib ulatuda kuni kaheksa kilomeetrit üle ümbritsevate pilvede.[30]

Turbulentse atmosfääriga hiidplaneetidel on sellised tormid tavapärased. Jupiteril on ka valged ja pruunid ovaalid, mis on väiksemad ilma nimeta tormid. Valged tormid koosnevad ülemises atmosfääris asuvatest suhteliselt jahedatest pilvedest. Pruunid ovaalid on soojemad ja paiknevad nn tavalises pilvekihis. Sellised tormid võivad kesta kõigest paar tundi või lausa mitu sajandit.

Viiteid sellele, et laiku ei ole võimalik seostada sügavamal planeedi pinnal asuva moodustisega, leidus isegi enne, kui Voyager tõestas, et tegu on tormiga. Suur Punane Laik liigub nimelt ülejäänud atmosfääri suhtes vastupidises suunas – mõnikord kiiremini, mõnikord aeglasemalt. Selle aja jooksul, mil inimkond on Suurt Punast Laiku jälginud, on see teinud Jupiterile peale mitu tiiru.

2000. aastal tekkis Jupiteri lõunapoolkeral kolme väikse valge ovaali ühinemise tulemusena Suure Punase Laigu sarnane, kuid sellest väiksem moodustis. Neid ovaale märgati esmakordselt 1938. aastal. Uus torm sai nimeks Oval BA. Pärast tekkimist on selle intensiivsus kasvanud ja värvus muutunud valgest punaseks.[31][32][33]

Rõngad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jupiteril on Maalt nähtamatu rõngaste süsteem, mis koosneb kolmest osast: sisemisest rõngast ehk halost, suhteliselt heledast põhirõngast ja välimisest loor-rõngast.[34] Vastupidiselt Saturni jäärõngastele koosnevad Jupiteri rõngad ilmselt tolmust.[18]

Põhirõnga moodustavad tõenäoliselt Jupiteri kaaslastest Adrastea ja Metis eemaldunud osakesed. Tavajuhul langeksid osakesed tagasi kaaslastele, kuid tugeva gravitatsiooni tõttu tõmmatakse need Jupiteri poole.[35]

Sarnasel moel on Thebe ja Amalthea ilmselt moodustanud loor-rõnga.[35][36]

Magnetosfäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Virmalised Jupiteril.

Jupiteri magnetväli on Maa magnetväljast 14 korda tugevam; ekvaatoril on selle tugevus 4,2 G ja poolustel 10–14 G (1,0–1,4 mT), mis teeb sellest kõige tugevama magnetvälja terves Päikesesüsteemis (kui mitte arvestada päikeseplekke).[37] Arvatakse, et magnetvälja tekitab pöörisvool vedela metallilise vesiniktuuma sees. Jupiteri kaaslase Io vulkaanid purskavad suures koguses vääveldioksiidi, mis moodustab orbiidil ümber Io gaasist toroidi. Magnetosfääri toimel gaas ioniseerub ja tekkivad väävli ja hapnikuioonid. Koos Jupiteri magnetosfäärist pärit vesinikuioonidega moodustavad need Jupiteri ekvatoriaaltasandil plasmakihi.

Jupiteri magnetosfääri ümbritseb magnetopaus ja nn üleminekuala. Päikesest lähtuvate laetud osakeste kokkupõrgete tulemusena Jupiteri magnetosfääriga paikneb üleminekuala piiril lööklaine, mille kaugus planeedist on võrdne 75 Jupiteri raadiusega. Päikesetuule mõjul on Jupiteri magnetosfäär pikenenud ja see ulatub peaaegu Saturni orbiidini. Jupiteri neli kõige suuremat kuud tiirlevad orbiidil, mis jääb Jupiteri magnetosfääri piiridesse, ja on seetõttu päikesetuule eest kaitstud. [18]

Vaatlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jupiter ja Kuu taevas samal ajal vaadeldavad
15. jaanuar 2001 Cassini kosmoseaparaadi tehtud foto osaliselt valgustatud Jupiterist

Tavaliselt on Jupiter heleduselt neljas taevakeha (Päikese, Kuu ja Veenuse järel);[37] aeg-ajalt paistab aga Marss Jupiterist heledam. Olenevalt Jupiteri asukohast Maa suhtes võib Jupiteri heledus jääda vahemikku −2,9 (Päikese ja Jupiteri vastasseisu ajal) kuni −1,6 (Päikese ja Jupiteri ühenduse ajal). Jupiteri nurkdiameeter on samuti muutuv, jäädes vahemikku 29,8–50,1 sekundit.[9] Jupiteri vaatamiseks on tingimused sobivad, kui Jupiter liigub läbi periheelioni, mis juhtub üks kord ühe tiiru jooksul. 2011. aasta märtsis lähenes Jupiter periheelionile, mistõttu olid sobilikud vaatlustingimused 2010. aasta septembris.[38]

Maalt vaadatuna teeb Jupiter taevas ühe täistiiru 398,9 päevaga, mida nimetatakse sünoodiliseks perioodiks. Aeg-ajalt paistab Jupiter aga tähetede suhtes liikuvat vastupidises suunas. Selle põhjuseks on Maa ja Jupiteri tiirlemisperioodide erinevus.

Jupiteri 12-aastane tiirlemisperiood vastab 12 sodiaagimärgile ja võib olla märkide ajalooliseks aluseks.[10] Iga kord, kui Jupiter jõuab Päikesega vastasseisu, on see liikunud umbes 30° ehk ühe märgi võrra ida suunas. Kuna Jupiteri orbiit jääb väljaspoole Maa orbiiti, on Jupiteri faasinurk Maalt vaadatuna suurem kui 11,5°. See tähendab, et maapealsest teleskoobist vaadatuna paistab Jupiter peaaegu alati täielikult valgustatuna. Vaated osaliselt valgustatud Jupiterist saadi alles kosmosemissioonidel.[39] Väikese teleskoobiga on tavaliselt võimalik näha Jupiteri nelja Galilei kuud ja pilvevööndeid.[40] Suure teleskoobiga on võimalik näha ka Jupiteri Suurt Punast Laiku.

Uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teleskoobieelne aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jupiteri vaatlesid juba babüloonia astronoomid 7.-8. sajandil eKr.[41] Hiina astronoomiaajaloolane Xi Zezong väitis, et hiina astronoom Gan De avastas 362 eKr palja silmaga Ganymedese, ühe Jupiteri kaaslastest. See tähedaks, et Gan De tegi oma avastuse kaks tuhat aastat enne Galileid.[42][43] Vana-Kreeka astronoom Klaudios Ptolemaios koostas 2. sajandil oma teoses Almagest geotsentrilise maailmasüsteemi mudeli, millega seletas Jupiteri liikumist Maa suhtes, kusjuures Jupiter tegi Maa ümber tiiru 4332,38 ööpäeva ehk 11,86 aastaga.[44] India matemaatik ja astronoom Aryabhata kasutas samuti geotsentrilist mudelit, mille abil hindas Jupiteri tiirlemisperioodi pikkuseks 4332,2722 ööpäeva ehk 11,86 aastat.[45]

Uurimine maapealsete teleskoopidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

1610. aastal avastas Galileo Galilei teleskoobi abil Jupiteri neli suuremat kaaslast (Io, Europa, Ganymedese ja Callisto), mida tuntakse nüüd Galilei kuudena. Galilei oli ka esimene, kes avastas, et taevakehad ei tiirle ümber Maa. See oli tugev pooltväide Mikołaj Koperniku heliotsentrilisele maailmasüsteemile. Avaliku toetuse tõttu Koperniku teooriale mõisteti Galilei 1633. aastal süüdi ketserluses.[46] 1660. aastatel kasutas Giovanni Domenico Cassini uut tüüpi teleskoopi, millega avastas Jupiteri värvilised laigud ja vööndid ning leidis, et Jupiter on poolustel lapik. Cassinil õnnestus määrata kindlaks ka Jupiteri pöörlemisperiood.[5] 1690. aastal märkas Cassini, et Jupiteri eri osad liiguvad eri kiirusega.[18]

Voyager 1 tehtud valevärvi foto Jupiteri atmosfäärist. Näha on Suur Punane Laik ja valge ovaali möödumine.

On võimalik, et Suurt Punast Laiku vaatlesid juba 1664. aastal Robert Hooke ja 1665. aastal Cassini, kuid see on vaideldav. Esimese joonise Suurest Punasest Laigust tegi 1831. aastal Samuel Heinrich Schwabe.[47] Aastatel 1665–1708 ei olnud Suur Punane Laik mitmel korral vaadeldav, kuid 1878. aastal muutus see vägagi silmatorkavaks. 1883. aastal ja 20. sajandi alguses märgati taas selle tuhmumist.[48] Nii Giovanni Alfonso Borelli kui ka Cassini märkisid Jupiteri kaaslaste liikumised täpselt üles, mistõttu oli võimalik ennustada, millal kaaslased Jupiteri eest või tagant mööduvad. 1670ndateks märgati, et kui Jupiter on Päikesest teisel pool kui Maa, toimub Jupiteri kaaslaste möödumine oodatust 17 minutit hiljem. Ole Rømer järeldas sellest, et mis tahes nähtuse toimumist ei ole võimalik vaadelda toimumisega samaaegselt (Cassini oli selle eelnevalt välistanud). Ole Rømer kasutas möödumisaegade erinevust, et määrata kindlaks valguse kiirust.[49] 1892. aastal märkas E. E. Barnard Californias Licki observatooriumis Jupiteri viiendat kaaslast. Suhteliselt väikese taevakeha avastamine tegi ta kiiresti kuulsaks. Kaaslasele anti hiljem nimi Amalthea.[50] Amalthea on planeedi viimane kaaslane, mis avastati visuaalse vaatluse teel.[51] Enne kosmosesondi Voyager 1 möödalendu 1979. aastal avastati veel kaheksa Jupiteri kaaslast.

Euroopa Lõunaobservatooriumi teleskoobi Very Large Telescope tehtud infrapunafoto Jupiterist

1932. aastal määras Rupert Wildt Jupiteri spektris ammoniaagi ja metaani neeldumisjooned.[52]

1938. aastal märgati kolme pikaajalist antitsüklonit, mida hakati kustuma valgeteks ovaalideks. Need jäid mitmeks aastakümneks eraldiseisvateks nähtusteks, mis küll aeg-ajalt lähenesid üksteisele, kuid ei ühinenud kunagi. 1998. aastal ühinesid lõpuks kaks ovaali ja haarasid endasse kolmanda, mistõttu moodustus nähtus nimega Oval BA.[53]

Uurimine raadioteleskoopidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

1955. aastal märkasid Bernard Burke ja Kenneth Franklin, et Jupiterist lähtuvad 22,2 MHz sagedusega raadiolainete pursked.[18] Pursete periood ühtis Jupiteri pöörlemisega ja saadud andmete abil oli võimalik täpsustada Jupiteri pöörlemiskiirust. Jupiterist lähtuvad raadiolained võivad kesta mitu sekundit (L-pursked) või paar sajandiksekundit (S-pursked).[54] Teadlased on avastanud, et Jupiterist lähtub kolme tüüpi raadiolaineid:

  • mitmekümnemeetrise lainepikkusega lained (mida mõjutab Io ja Jupiteri vastasmõju, lained muutuvad olenevalt Jupiteri pöörlemisest ).[55]
  • vähem kui meetrise lainepikkusega lained (esmakordselt märkasid neid Frank Drake ja Hein Hvatum aastal 1959. [18] Need lained lähtuvad Jupiteri ekvaatori ümber asuvast toroidist. Signaali põhjustavad Jupiteri magetväljas kiirendatud elektronid).[56]
  • soojuskiirgus (mis tuleneb Jupiteri atmosfääri soojusest).[18]

Uurimine kosmosesondidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Möödalennumissioonid
Kosmoseaparaat Kõige
lähemal
Kaugus
Pioneer 10 3. detsember 1973 130 000 km
Pioneer 11 4. detsember 1974 34 000 km
Voyager 1 5. märts 1979 349 000 km
Voyager 2 9. juuli 1979 570 000 km
Ulysses 8. veebruar 1992[57] 408 894 km
4. veebruar 2004[57] 120 000 000 km
Cassini 30. detsember 2000 10 000 000 km
New Horizons 28. veebruar 2007 2 304 535 km

1973. aastast saadik on mitu kosmoseaparaati teinud Jupiterist möödalende, mille käigus on olnud võimalik Jupiteri vaadelda. Pioneeri programmi missioonide käigus saadi esimesed lähivaated Jupiteri atmosfäärist ja mitmest kaaslasest. Lisaks avastati, et planeedi läheduses on kiirgusväljad palju tugevamad, kui varem arvatud. Kosmoseaparaatide trajektoore kasutati Jupiteri süsteemi taevakehade massi täpsutamiseks. Ka oli missioonide tulemusel võimalik paremini mõõta Jupiteri läbimõõtu ja polaaralade lapikust.[10][58]

Voyageri programmi missioonid parandasid märkimiväärselt arusaama Galilei kuudest ja nende käigus avastati Jupiteri rõngad. Kinnitust sai ka arvamus, et Suur Punane Laik on antitsüklon. Pioneeri ja Voyageri missioonidel tehtud fotode võrdlemine näitas, et Suure Punase Laigu värvitoon on aja jooksul muutunud oranžist tumepruuniks. Io orbiidil avastati ioniseeritud aatomite toroid ja kaaslase pinnal leiti vulkaane, millest mõni oli purskama hakkamas. Jupiteri tagant möödumise ajal oli kosmoseaparaadilt märgata planeedi ööpoolel välgulööke.[4][10]

Järgmine Jupiterist mööda lennanud kosmoseaparaat oli Ulysses, mis oli teel polaarorbiidile ümber Päikese. Möödumise ajal uuris sond Jupiteri magnetosfääri. Kuna Ulyssesel puuduvad kaamerad, ei teinud see ka ühtegi pilti. Kuus aastat hiljem toimus teine möödalend palju kaugemalt.[57]

Jupiter ja Io Cassinilt vaadatuna 1. jaanuaril 2001

2000. aastal pildistas Jupiteri Saturni poole liikunud Cassini möödalennu käigus. Missioonil tehtud pildid on kvaliteedilt ühed paremad, mis Jupiterist on kunagi tehtud. 19. detsembril 2000. aastal õnnestus kosmoseaparaadil pildistada Jupiteri kaaslast Himaliat, kuid pildi lahutusvõime oli liiga väike, et kaaslase pinnavorme näha.[59]

Pluuto poole liikuv kosmosesond New Horizons lendas Jupterist mööda 2007. aastal, kõige lähemale sattus see 28. veebruaril.[60] Kosmosesondi kaamerad mõõtsid Io vulkaanidest tuleneva plasma hulka, uurisid üksikasjalikult Galilei kuid ja vaatlesid kaugemal asuvaid kaaslasi Himaliat ja Elarat.[61] Jupiteri süsteemi vaatlused algasid 4. septembril 2006.[62][63]

Galileo missioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galileo vaatevälja jäi juhuslikult komeedi Shoemaker–Levy 9 kokkupõrge Jupiteriga

Siiani on ainuke Jupiteri ümber tiirelnud kosmoseaparaat Galileo, mis jõudis Jupiteri orbiidile 7. detsembril 1995.[15] Galileo tiirles Jupiteri ümber seitse aastat, lendas mööda kõikidest Galilei kuudest ja Amaltheast ning nägi komeedi Shoemaker–Levy 9 kokkupõrget Jupiteriga 1994. aasta juulis. Galileo kogus küll Jupiteri süsteemi kohta suure hulga andmeid, kuid kosmoseaparaadi peamise antenni tõrke tõttu ei õnnestunud missiooni kõiki eesmärke täita.[64]

340-kilogrammine titaanist Galileo sond eemaldus kosmoseaparaadi küljest 1995. aasta juulis ja sisenes Jupiteri atmosfääri 7. detsembril.[15] Sond langes langevarju abil 150 km läbi atmosfääri kiirusel 2575 km/h ja kogus andmeid 57,6 minuti jooksul, enne kui see suure rõhu (23 korda suurem kui Maa atmosfääri rõhk normaaltingimustel) tõttu kokku suruti.[65] Pärast seda see ilmselt sulas ja võib-olla ka aurustus. Sama saatus sai osaks ka Galileo kosmoseaparaadile, mis juhiti 21. septembril 2003 kiirusel 50 km/s Jupiteri, et vältida kosmoseaparaadi võimalikku kokkupõrget Europaga ja selle saastamist.[66]

Missiooni käigus kogutud andmetest ilmnes, et Jupiteri atmosfäär koosneb 90% ulatuses vesinikust.[15] Enne sondide aurustumist mõõdetud temperatuur ületas 300 °C ja tuulekiirus 644 km/h.[15]

Tulevased missioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

NASA-l on käsil missioon, mille käigus plaanitakse uurida Jupiteri selle ümber polaarorbiidil tiirlevalt kosmoseaparaadilt Juno, mis saadeti kosmosesse 2011. aasta augustis ja jõuab kohale 2016. aasta lõpus.[67] Järgmine kavandatud Jupiteri süsteemi missioon on Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) kosmosesondi Jupiter Icy Moon Explorer missioon (sond peaks kosmosesse lennutatama aastal 2022).[68]

Tühistatud missioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jupiteri jäiste kaaslaste Europa, Ganymedese ja Callisto täpsema uurimise vastu on palju huvi tuntud, kuna kaaslaste pinna all võivad olla vedela vee ookeanid. Arengut on pidurdanud rahastamisraskused. 2005. aastal tühistati NASA Jupiter Icy Moons Orbiter (JIMO) missioon.[69] Selle järel esitasid NASA ja ESA ettepaneku ühismissiooniks EJSM/Laplace, mille esialgne kava nägi ette, et aastal 2020 lennutatakse kosmosesse NASA juhitud Jupiter Europa Orbiter ja ESA juhitud Jupiter Ganymede Orbiter.[70] 2011. aasta aprillis lõpetas ESA aga koostöö NASA-ga viimase eelarveprobleemide ja nende mõju tõttu missiooni ajakavale.

Kaaslased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jupiteril on 67 looduslikku kaaslast.[71] Neist 51 läbimõõt on väiksem kui 10 km ja need avastati alles pärast 1975. aastat. Nelja kõige suuremat kuud, mis on selge ilmaga Maalt binokliga nähtavad, tuntakse ka kui Galilei kuud. Nendeks on Io, Europa, Ganymede ja Callisto.

Galilei kuud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galilei kuud. Vasakult paremale kasvavas kauguse järjekorras Jupiterist: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Io, Europa ja Ganymedese orbiidid moodustavad mustri, mida kutsutake Laplace'i resonantsiks. Iga nelja tiiru kohta, mis Io teeb ümber Jupiteri, teeb Europa täpselt kaks ja Ganymedes ühe tiiru. Resonantsi mõju muudab kaaslaste orbiite ellipsikujulisemaks, kuna iga kaaslast tõmbab selle naaber samas kohas. Jupiteri loodejõud aga hoiavad kaaslaste orbiite ringikujulistena.[72] Io, Europa ja Ganymedese eksentriliste orbiitide tõttu venivad kaaslased Jupiterile lähemale liikudes välja ja Jupiterist eemale liikudes võtavad taas endise kuju. Hõõrdumise toimel kaaslaste sisemus soojeneb. Nähtus on kõige tugevam Iol, mis asub Jupiterile kõige lähemal.

Galilei kuud võrreldes Maa Kuuga
Nimi Läbimõõt Mass Orbiidi raadius Tiirlemisperiood
km  % kg  % km  % ööpäeva  %
Io 3643 105 8,9×1022 120 421 700 110 1,77 7
Europa 3122 90 4,8×1022 65 671 034 175 3,55 13
Ganymedes 5262 150 14,8×1022 200 1 070 412 280 7,15 26
Callisto 4821 140 10,8×1022 150 1 882 709 490 16,69 61

Kaaslaste rühmitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jupiteri kaaslane Europa.

Enne Voyageri missioonide avastusi jagati Jupiteri kaaslased orbiitide sarnasuse alusel nelja rühma, mis kõik sisaldasid nelja kaaslast. Arvukate välimiste kaaslaste avastamine on aga pilti muutnud. Tänapäeval arvatakse, et on kuus pearühma, millest mõned eristuvad teistest paremini. Kuju poolest jagatakse kaaslased korrapärase ja ebakorrapärase kujuga kaaslasteks. Korrapärase kujuga kaaslased on peaaegu ringikujulise orbiidiga sisemised planeedid, mis arvatavasti moodustusid koos Jupiteriga. Ebakorrapärase kujuga kaaslased on loperguse või ellipsikujulise orbiidiga väikesed kaaslased, mis on arvatavasti kinnipüütud asteroidid või nende tükid. Samasse rühma kuuluvad ebakorrapärase kujuga kaaslaste orbiidid on sarnased ja kaaslastel võib seetõttu olla sarnane päritolu, näiteks on nad suurema kaaslase või kinnipüütud keha tükid.[73][74]

Korrapärased kaaslased
Sisemine rühm Sisemisse rühma kuuluvate väikeste kaaslaste läbimõõt on vähem kui 200 km, need tiirlevad Jupiterist vähem kui 200 000 km kaugusel ja nende orbiidi kalle vähem kui pool kraadi.
Galilei kuud[75] Need neli kaaslast avastasid samaaegselt Galileo Galilei ja Simon Marius, need tiirlevad Jupiterist 200 000 kuni 4 000 000 km kaugusel ja mõni neist on Päikesesüsteemi suurimate kaaslaste seas.
Korrapäratud kaaslased
Themisto Siia rühma kuulub üks kaaslane Themisto, mis tiirleb Galilei kuude ja Himalia rühma vahel.
Himalia rühm Tihedalt asustatud rühm, mille kaaslased tiirlevad Jupiterist 11 000 000–12 000 000 km kaugusel.
Carpo Kas siia rühma kuulub ainult üks kaaslane, mis tiirleb Jupiteriga samas suunas Ananke rühma sisepiiril.
Ananke rühm Selle Jupiteriga vastupidises suunas tiirleval rühmal on üsna ebamäärased piirid, keskmiselt tiirlevad siia rühma kuuluvad kaaslased Jupiterist 21 276 000 km kaugusel ja orbiitide keskmine kalle on 149 kraadi.
Carme rühm Teistest rühmadest üsnagi hästi eristuv rühm, mis tiirleb Jupiteriga vastupidises suunas keskmiselt 23 404 000 km kaugusel ja keskmise kaldega 165 kraadi.
Pasiphaë rühm Kõigi ülejäänud välimiste kaaslastega hõredalt asustatud ja vaevu eristatav rühm, mis tiirleb Jupiteriga vastupidises suunas.

Jupiter ja Päikesesüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päikesesüsteemi arengule on Päikese gravitatsiooni kõrval avaldunud suurt mõju ka Jupiteri gravitatsioon. Enamik Päikesesüsteemi planeetide orbiite asub Jupiteri orbiidi tasandile lähemal kui Päikese ekvaatori tasandile (ainuke planeet, mis asub Päikesele lähemal on Merkuur), Jupiter on asteroidide vöös asuvate Kirkwoodi aukude ja võimalik, et ka hilise ägeda meteoriidipommituse peamiseks põhjustajaks.[76]

Jupiteri gravitatsioonivälja mõju all on peale planeedi kaaslaste arvukalt ka asteroide, mis on paigutunud kahte rühma Jupiteri-Päikese süsteemi Lagrange'i punktides Jupiteri ees ja taga. Jupiterist eespool asuvaid asteroide nimetatakse troojalasteks, tagapool olevaid kreeklasteks. Esimese Jupiteri asteroidi troojalase 588 Achilles avastas 1906. aastal Max Wolf, praeguseks on avastatud juba üle kahe tuhande asteroidi.[77] Kõige suurem neist on 624 Hektor.

Suurem osa perioodilisi komeete kuuluvad Jupiteri perekonda (see tähendab, et komeedi orbiidi pikem pooltelg on lühem kui Jupiteri orbiidi pikem pooltelg). Arvatakse, et Jupiteri perekonna komeedid moodustuvad Neptuuni orbiidi taga Kuiperi vöös. Kui komeet satub Jupiteri lähedale, muutub komeedi periood lühemaks ning orbiit Päikese ja Jupiteri gravitatsiooni tõttu ringikujulisemaks.[78]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. De Crespigny, Rafe. "Emperor Huan and Emperor Ling". Asian studies, Online Publications. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2006. Vaadatud 1. mai 2012. "Xu Huang apparently complained that the astronomy office had failed to give them proper emphasis to the eclipse and to other portents, including the movement of the planet Jupiter (taisui). At his instigation, Chen Shou/Yuan was summoned and questioned, and it was under this pressure that his advice implicated Liang Ji." 
  2. "Young astronomer captures a shadow cast by Jupiter: Bad Astronomy". Blogs.discovermagazine.com. 18. november 2011. Vaadatud 27. mai 2013. 
  3. Saumon, D.; Guillot, T. (2004). "Shock Compression of Deuterium and the Interiors of Jupiter and Saturn". The Astrophysical Journal 609 (2): 1170–1180. arXiv:astro-ph/0403393. Bibcode:2004ApJ...609.1170S. doi:10.1086/421257. 
  4. 4,0 4,1 Gautier, D.; Conrath, B.; Flasar, M.; Hanel, R.; Kunde, V.; Chedin, A.; Scott N. (1981). "The helium abundance of Jupiter from Voyager". Journal of Geophysical Research 86 (A10): 8713–8720. Bibcode:1981JGR....86.8713G. doi:10.1029/JA086iA10p08713. 
  5. 5,0 5,1 Kunde, V. G. et al. (10. september 2004). "Jupiter's Atmospheric Composition from the Cassini Thermal Infrared Spectroscopy Experiment". Science 305 (5690): 1582–86. Bibcode:2004Sci...305.1582K. doi:10.1126/science.1100240. PMID 15319491. Vaadatud 4. aprill 2007. 
  6. Kim, S. J.; Caldwell, J.; Rivolo, A. R.; Wagner, R. (1985). "Infrared Polar Brightening on Jupiter III. Spectrometry from the Voyager 1 IRIS Experiment". Icarus 64 (2): 233–48. Bibcode:1985Icar...64..233K. doi:10.1016/0019-1035(85)90201-5. 
  7. Niemann, H. B.; Atreya, S. K.; Carignan, G. R.; Donahue, T. M.; Haberman, J. A.; Harpold, D. N.; Hartle, R. E.; Hunten, D. M.; Kasprzak, W. T.; Mahaffy, P. R.; Owen, T. C.; Spencer, N. W.; Way, S. H. (1996). "The Galileo Probe Mass Spectrometer: Composition of Jupiter's Atmosphere". Science 272 (5263): 846–849. Bibcode:1996Sci...272..846N. doi:10.1126/science.272.5263.846. PMID 8629016. 
  8. Ingersoll, A. P.; Hammel, H. B.; Spilker, T. R.; Young, R. E. (1. juuni 2005). "Outer Planets: The Ice Giants" (PDF). Lunar & Planetary Institute. Vaadatud 1. veebruar 2007. 
  9. 9,0 9,1 Williams, Dr. David R. (16. november 2004). "Jupiter Fact Sheet". NASA. Vaadatud 8. august 2007. 
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Burgess, Eric (1982). By Jupiter: Odysseys to a Giant. New York: Columbia University Press. ISBN 0-231-05176-X. 
  11. Shu, Frank H. (1982). The physical universe: an introduction to astronomy. Series of books in astronomy (väljaanne 12th ). University Science Books. p. 426. ISBN 0-935702-05-9. 
  12. Davis, Andrew M.; Turekian, Karl K. (2005). Meteorites, comets, and planets. Treatise on geochemistry, 1. Elsevier. p. 624. ISBN 0-08-044720-1. 
  13. Jean Schneider (2009). "The Extrasolar Planets Encyclopedia: Interactive Catalogue". Paris Observatory. 
  14. Seager, S.; Kuchner, M.; Hier-Majumder, C. A.; Militzer, B. (2007). "Mass-Radius Relationships for Solid Exoplanets". The Astrophysical Journal 669 (2): 1279–1297. arXiv:0707.2895. Bibcode:2007ApJ...669.1279S. doi:10.1086/521346. 
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 Mall:Cite AV media
  16. Burrows, A.; Hubbard, W. B.; Saumon, D.; Lunine, J. I. (1993). "An expanded set of brown dwarf and very low mass star models". Astrophysical Journal 406 (1): 158–71. Bibcode:1993ApJ...406..158B. doi:10.1086/172427. 
  17. Queloz, Didier (19. november 2002). "VLT Interferometer Measures the Size of Proxima Centauri and Other Nearby Stars". European Southern Observatory. Vaadatud 12. jaanuar 2007. 
  18. 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 18,5 18,6 18,7 18,8 Elkins-Tanton, Linda T. (2006). Jupiter and Saturn. New York: Chelsea House. ISBN 0-8160-5196-8. 
  19. 19,0 19,1 19,2 Guillot, T.; Stevenson, D. J.; Hubbard, W. B.; Saumon, D. (2004). "Chapter 3: The Interior of Jupiter". peatükis Bagenal, F.; Dowling, T. E.; McKinnon, W. B. Jupiter: The Planet, Satellites and Magnetosphere. Cambridge University Press. ISBN 0-521-81808-7. 
  20. Bodenheimer, P. (1974). "Calculations of the early evolution of Jupiter". Icarus. 23 23 (3): 319–25. Bibcode:1974Icar...23..319B. doi:10.1016/0019-1035(74)90050-5. 
  21. Guillot, T.; Gautier, D.; Hubbard, W. B. (1997). "New Constraints on the Composition of Jupiter from Galileo Measurements and Interior Models". Icarus 130 (2): 534–539. arXiv:astro-ph/9707210. Bibcode:1997astro.ph..7210G. doi:10.1006/icar.1997.5812. 
  22. 22,0 22,1 Seiff, A.; Kirk, D.B.; Knight, T.C.D. et al. (1998). "Thermal structure of Jupiter's atmosphere near the edge of a 5-μm hot spot in the north equatorial belt". Journal of Geophysical Research 103 (E10): 22857–22889. Bibcode:1998JGR...10322857S. doi:10.1029/98JE01766. 
  23. Mall:Cite doi
  24. Harrington, J.D.; Weaver, Donna; Villard, Ray (15. mai 2014). "Release 14-135 – NASA's Hubble Shows Jupiter's Great Red Spot is Smaller than Ever Measured". NASA. Vaadatud 16. mai 2014. 
  25. "HubbleSite- NewsCenter". NASA. Vaadatud 12. detsember 2013. 
  26. Sommeria, Jöel; Meyers, Steven D.; Swinney, Harry L. (25. veebruar 1988). "Laboratory simulation of Jupiter's Great Red Spot". Nature 331 (6158): 689–693. Bibcode:1988Natur.331..689S. doi:10.1038/331689a0. 
  27. Covington, Michael A. (2002). Celestial Objects for Modern Telescopes. Cambridge University Press. p. 53. ISBN 0-521-52419-9. 
  28. "Jupiter Data Sheet". Space.com. Vaadatud 2. veebruar 2007. 
  29. Cardall, C. Y.; Daunt, S. J. "The Great Red Spot". University of Tennessee. Vaadatud 2. veebruar 2007. 
  30. Phillips, Tony (3. märts 2006). "Jupiter's New Red Spot". NASA. Vaadatud 2. veebruar 2007. 
  31. "Jupiter's New Red Spot". 2006. Vaadatud 9. märts 2006. 
  32. Steigerwald, Bill (14. oktoober 2006). "Jupiter's Little Red Spot Growing Stronger". NASA. Vaadatud 2. veebruar 2007. 
  33. Goudarzi, Sara (4. mai 2006). "New storm on Jupiter hints at climate changes". USA Today. Vaadatud 2. veebruar 2007. 
  34. Showalter, M.A.; Burns, J.A.; Cuzzi, J. N.; Pollack, J. B. (1987). "Jupiter's ring system: New results on structure and particle properties". Icarus 69 (3): 458–98. Bibcode:1987Icar...69..458S. doi:10.1016/0019-1035(87)90018-2. 
  35. 35,0 35,1 Burns, J. A.; Showalter, M.R.; Hamilton, D.P.; et al. (1999). "The Formation of Jupiter's Faint Rings". Science 284 (5417): 1146–50. Bibcode:1999Sci...284.1146B. doi:10.1126/science.284.5417.1146. PMID 10325220. 
  36. Fieseler, P.D.; Adams, Olen W; Vandermey, Nancy; Theilig, E.E; Schimmels, Kathryn A; Lewis, George D; Ardalan, Shadan M; Alexander, Claudia J (2004). "The Galileo Star Scanner Observations at Amalthea". Icarus 169 (2): 390–401. Bibcode:2004Icar..169..390F. doi:10.1016/j.icarus.2004.01.012. 
  37. 37,0 37,1 Gierasch, Peter J.; Nicholson, Philip D. (2004). "Jupiter". World Book @ NASA. 
  38. Horizons output. "Favorable Appearances by Jupiter". Vaadatud 2. jaanuar 2008.  (Horizons)
  39. "Encounter with the Giant". NASA. 1974. Vaadatud 17. veebruar 2007. 
  40. "How to Observe Jupiter". WikiHow. 28. juuli 2013. Vaadatud 28. juuli 2013. 
  41. A. Sachs (2. mai 1974). "Babylonian Observational Astronomy". Philosophical Transactions of the Royal Society of London (Royal Society of London) 276 (1257): 43–50 (see p. 44). Bibcode:1974RSPTA.276...43S. doi:10.1098/rsta.1974.0008. JSTOR 74273. 
  42. Xi, Z. Z. (1981). "The Discovery of Jupiter's Satellite Made by Gan-De 2000 Years Before Galileo". Acta Astrophysica Sinica 1 (2): 87. Bibcode:1981AcApS...1...87X. 
  43. Dong, Paul (2002). China's Major Mysteries: Paranormal Phenomena and the Unexplained in the People's Republic. China Books. ISBN 0-8351-2676-5. 
  44. Olaf Pedersen (1974). A Survey of the Almagest. Odense University Press. pp. 423, 428. 
  45. tr. with notes by Walter Eugene Clark (1930). The Aryabhatiya of Aryabhata. University of Chicago Press. p. 9, Stanza 1. 
  46. Westfall, Richard S. "Galilei, Galileo". The Galileo Project. Vaadatud 10. jaanuar 2007. 
  47. Murdin, Paul (2000). Encyclopedia of Astronomy and Astrophysics. Bristol: Institute of Physics Publishing. ISBN 0-12-226690-0. 
  48. "SP-349/396 Pioneer Odyssey—Jupiter, Giant of the Solar System". NASA. August 1974. Vaadatud 10. august 2006. 
  49. "Roemer's Hypothesis". MathPages. Vaadatud 12. jaanuar 2007. 
  50. Tenn, Joe (10. märts 2006). "Edward Emerson Barnard". Sonoma State University. Vaadatud 10. jaanuar 2007. 
  51. "Amalthea Fact Sheet". NASA JPL. 1. oktoober 2001. Vaadatud 21. veebruar 2007. 
  52. Dunham Jr., Theodore (1933). "Note on the Spectra of Jupiter and Saturn". Publications of the Astronomical Society of the Pacific 45: 42–44. Bibcode:1933PASP...45...42D. doi:10.1086/124297. 
  53. Youssef, A.; Marcus, P. S. (2003). "The dynamics of jovian white ovals from formation to merger". Icarus 162 (1): 74–93. Bibcode:2003Icar..162...74Y. doi:10.1016/S0019-1035(02)00060-X. 
  54. Weintraub, Rachel A. (26. september 2005). [ttp://www.nasa.gov/vision/universe/solarsystem/radio_jupiter.html "How One Night in a Field Changed Astronomy"]. NASA. Vaadatud 18. veebruar 2007. 
  55. Garcia, Leonard N. "The Jovian Decametric Radio Emission". NASA. Vaadatud 18. Veebruar 2007. 
  56. Klein, M. J.; Gulkis, S.; Bolton, S. J. (1996). "Jupiter's Synchrotron Radiation: Observed Variations Before, During and After the Impacts of Comet SL9". NASA. Vaadatud 18. veebruar 2007. 
  57. 57,0 57,1 57,2 Chan, K.; Paredes, E. S.; Ryne, M. S. (2004). "Ulysses Attitude and Orbit Operations: 13+ Years of International Cooperation". American Institute of Aeronautics and Astronautics. Vaadatud 28. november 2006. 
  58. Lasher, Lawrence (1. august 2006). "Pioneer Project Home Page". NASA Space Projects Division. Vaadatud 28. november 2006. 
  59. Hansen, C. J.; Bolton, S. J.; Matson, D. L.; Spilker, L. J.; Lebreton, J.-P. (2004). "The Cassini–Huygens flyby of Jupiter". Icarus 172 (1): 1–8. Bibcode:2004Icar..172....1H. doi:10.1016/j.icarus.2004.06.018. 
  60. "Mission Update: At Closest Approach, a Fresh View of Jupiter". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. aprill 2007. Vaadatud 27. juuli 2007. 
  61. "Pluto-Bound New Horizons Provides New Look at Jupiter System". Vaadatud 27. juuli 2007. 
  62. "New Horizons targets Jupiter kick". BBC News Online. 19. jaanuar 2007. Vaadatud 20. jaanuar 2007. 
  63. Alexander, Amir (27. september 2006). "New Horizons Snaps First Picture of Jupiter". The Planetary Society. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2007. Vaadatud 19. detsember 2006. 
  64. Galileo’s Telecom Using The Low-Gain Spacecraft Antenna (PDF). NASA/JPL, 1996 (cached). Retrieved 2012-01-29.
  65. Magalhães, Julio (10. detsember 1996). "Galileo Probe Mission Events". NASA Space Projects Division. Vaadatud 2. veebruar 2007. 
  66. McConnell, Shannon (14. aprill 2003). "Galileo: Journey to Jupiter". NASA Jet Propulsion Laboratory. Vaadatud 28. november 2006. 
  67. Goodeill, Anthony (31. märts 2008). "New Frontiers – Missions – Juno". NASA. Vaadatud 2. jaanuar 2007. 
  68. Amos, Jonathan (2. mai 2012). "Esa selects 1bn-euro Juice probe to Jupiter". BBC News Online. Vaadatud 2. mai 2012. 
  69. Berger, Brian (7. veebruar 2005). "White House scales back space plans". MSNBC. Vaadatud 2. jaanuar 2007. 
  70. "Laplace: A mission to Europa & Jupiter system". ESA. Vaadatud 23. jaanuar 2009. 
  71. Sheppard, Scott S. "The Giant Planet Satellite and Moon Page". Departament of Terrestrial Magnetism at Carniege Institution for science. Vaadatud 19. detsember 2014. 
  72. Musotto, S.; Varadi, F.; Moore, W. B.; Schubert, G. (2002). "Numerical simulations of the orbits of the Galilean satellites". Icarus 159 (2): 500–504. Bibcode:2002Icar..159..500M. doi:10.1006/icar.2002.6939. 
  73. Jewitt, D. C.; Sheppard, S.; Porco, C. (2004). Bagenal, F.; Dowling, T.; McKinnon, W, toim. Jupiter: The Planet, Satellites and Magnetosphere (PDF). Cambridge University Press. ISBN 0-521-81808-7. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2011. 
  74. Nesvorný, D.; Alvarellos, J. L. A.; Dones, L.; Levison, H. F. (2003). "Orbital and Collisional Evolution of the Irregular Satellites". The Astronomical Journal 126 (1): 398–429. Bibcode:2003AJ....126..398N. doi:10.1086/375461. 
  75. Showman, A. P.; Malhotra, R. (1999). "The Galilean Satellites". Science 286 (5437): 77–84. doi:10.1126/science.286.5437.77. PMID 10506564. 
  76. Kerr, Richard A. (2004). "Did Jupiter and Saturn Team Up to Pummel the Inner Solar System?". Science 306 (5702): 1676. doi:10.1126/science.306.5702.1676a. PMID 15576586. Vaadatud 28. august 2007. 
  77. "List Of Jupiter Trojans". IAU Minor Planet Center. Vaadatud 24. oktoober 2010. 
  78. Quinn, T.; Tremaine, S.; Duncan, M. (1990). "Planetary perturbations and the origins of short-period comets". Astrophysical Journal, Part 1 355: 667–679. Bibcode:1990ApJ...355..667Q. doi:10.1086/168800.