Palumetsad
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2011) |
Palumets on pohla ja mustika kasvukohatüüpides levinud metsatüüp. Eesti metsatüüpidest on palumetsad kõige levinumad, nende kogupindala moodustab 23,5 % metsade pindalast. Palumetsades on kõige levinumad männikud (60,7 %), kuusikud (19,2 %), kaasikud (15,7 %) ja haavikud (3,6 %).[1]
Metsad kasvavad parasniisketel kuni ajutiselt liigniisketel liivastel lubjavaestel muldadel ning nad on levinud peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.
Palumetsade nimetus on tulnud sõna palu (tulekahju) järgi kuna sellises kuivas metsas toimuvad sageli põlengud. Nendele metsadele iseloomulik pohl on samuti ühe oma nimedest palukas saanud just kasvukoha järgi.
Oma valgusküllasuse ja kuivuse tõttu on palumetsad kõige eelistatumad puhkemetsad. Sügisel meelitab sinna inimesi seenerohkus.
Puurindes on kõige rohkem harilikku mändi, kasvab ka harilikku kuuske ja arukaske.
Põõsarinne puudub ja alustaimestik on liigivaene, kui puurinne on tihe. Põõsarindes kasvavad harilik kadakas, harilik vaarikas ja harilik pihlakas.
Puhmarinne on lausaline ja koosneb pohlast, harilikust mustikast, kanarbikust.
Rohurinne on kidur, liigivaene. Hajusalt kasvavad seal harilik jänesekapsas, palu-härghein, leseleht, kilpjalg, kõrrelised (võnk-kastevars, lamba-aruhein, jäneskastik, karvane piiphein).
Samblarinne on aga pidev ja tihe. Levinumad liigid on harilik palusammal, harilik laanik, lainjas kaksikhammas, harilik lehviksammal.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ ""Aastaraamat mets 2008"" (PDF). www.keskkonnainfo.ee. Keskkonnaministeerium. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6.03.2016. Vaadatud 26.11.2010.