See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.

Kareda lahing

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kareda lahing
Osa Liivimaa ristisõjast ja eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 1220, märtsi paiku
Toimumiskoht Kareda, Järvamaa, tänapäeva Eesti
Tulemus kristlaste (sakslaste ja latgalite) väe võit
Osalised
saarlased Riia piiskopkond
Mõõgavendade ordu
ristisõdijad
latgalid
Väejuhid või liidrid
? Albrecht I
Volquin
Theoderich
Kaotused
1000 (krooniku liialdatud hinnang) 2 sakslast, 2 latgalit (krooniku hinnang)

Kareda lahing oli 1220. aastal Järvamaal Kareda külas toimunud Liivimaa ristisõja lahing. Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, ristisõdijate ja latgalite Harjumaale teel olnud sõjavägi kohtas piiskopi võimu all olevasse Järvasse rüüstama tulnud saarlasi. Kristlaste vägi otsustas neile vastu astuda ja ründas Karedal laagris olnud saarlasi. Lahing lõppes kristlaste ülekaaluka võiduga. Lahingu kirjeldus pärineb peamiselt Henriku Liivimaa kroonikast, lühemalt on sellest juttu ka Liivimaa vanemas riimkroonikas.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

1220. aasta alguses kaalusid saarlased, kas minna Revalasse taanlastega võitlema või Järvamaad laastama. Aasta varem oli Taani kuninga Valdemar II vägi maabunud Revalas ning Lindanise lahingus kohalikke revalasi ja harjulasi võitnud. Toompeale oma püsiva tugipunkti rajanud taanlased alistasid 1219. aasta lõpuks kogu Revala oma võimule. Taani näol oli tegemist pikaajalise saarlaste vastasega. Saarlased olid korraldanud rüüsteretki Taani rannikualadele, Valdemar II omakorda tegi 1206. aastal ebaõnnestunud katse Saaremaad vallutada. Nüüd olid taanlased kanda kinnitanud otseselt saarlaste mõjusfääri kuuluvas piirkonnas, võttes sh oma kontrolli alla ida poole viiva kaubatee olulise sadama tänase Tallinna kohal.[1][2]

Saarlaste huvipiirkonda kuulus ka Järvamaa. Sealsed ülikud olid esimest korda Riia piiskopi ülemvõimu tunnustanud ja kristluse vastu võtta lubanud 1217. aastal, kui riialased koos ristitud latgalite, liivlaste ja ugalastega nende maakonda sõjakäigu tegid. Järvalased taaskinnitasid oma alluvussuhteid piiskopiga 1218. (pärast Madisepäeva lahingu ajal toimunud mässu) ja 1219. aastal (pärast revalaste toetamist nende Taani-vastases võitluses). Saarlasi ilmselt häiris järvalaste poliitika ja alistumine. Mõnikord, ennekõike vanemas ajalookirjanduses, kus muinaseestlasi nähti sisemiselt ühtse rahvana, on järvalaste ründamise soovi tõlgendatud altruistliku karistusaktsioonina kaaseestlaste sakslastele alistumise eest. Tänaste ajaloolaste seas domineerib aga seisukoht, et rahvusliku ühtsuse ideede 13. sajandisse üle kandmine on ekslik ja Järvamaad oma huvisfääri kuuluvaks lugenud saarlased pidasid silmas isekamaid poliitilisi eesmärke.[1][2][3]

Otsuse langetamiseks heitsid saarlased liisku, nähes selles jumalate tahte avaldust. Liisk langes järvalaste peale. 1220. aasta märtsi paiku tungisidki saarlased Järvamaale ja asusid maakonda rüüstama.[1]

Samal ajal alustati sõjakäiku ka Riiast eesmärgiga rünnata Harjumaad, ainsat Eestimaa mandriosa piirkonda, kus poldud veel Riia piiskopi või Taani kuninga ülemvõimu tunnistatud. Saksi hertsog Alberti (Albrechti), Mõõgavendade ordumeister Volquini ja Riia piiskop Alberti venna Theoderichi juhitud sõjavägi, kuhu kuulusid orduvennad, piiskopimehed, liivlased ja latgalid, liikus Liivimaalt Sakalasse Navesti äärde, kus nendega liitusid sakalased, ugalased ja järvalased. Edasi läbi Nurmekunde Harjumaa poole liikus vägi kolmes kolonnis: sakslased koos latgalitega keskel, liivlased vasakul ja eestlased paremal.[1][3]

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Öösel teele asunud keskmine kolonn märkas pärast päiksetõusu Järvamaa pool tulesid ja suitsusambaid ning suundus sinna. Nad leidsid eest rüüstatud ja põletatud külad ning mõned saarlaste käest pääsenud järvalased. Õhtul tabati neli saarlast, kes olid üht küla süütamas, ja tapeti nad. Edasi liikus sakslaste ja latgalite vägi Kareda küla juurde, kus asus saarlaste kogunemiskoht. Need tulid "karjudes suure häälega ja kilpe tagudes" külast välja ning heitsid esimesena kohale jõudnud latgalite ja väheste sakslaste pihta oma odad. Sellele vastati omakorda odade viskamisega saarlaste pihta. Kuigi saarlased olid sel hetkel arvulises ülekaalus, suutis kristlaste vägi vastu pidada, seades latgalid vasakule ja külmunud lume tõttu kitsal rajal hanereas tulevad sakslased paremale poole.[1]

Peagi jõudsid kohale ordu ja hertsogi põhijõud ning üheskoos asuti rünnakule. Vastaste väe keskosast tungiti läbi ja saarlasi olevat langenud "nagu heina". Nad löödi tagasi külani, kus hakati põgenema pööranud saarlasi taga ajama. Latgalid liikusid ümber küla ning jälitasid ja tapsid külas sakslaste käest pääsenud saarlasi. Külas langenute arvuks nimetab Henriku kroonika 500 meest ja samapalju olevat neid olnud ka küla ümbruses. Seda on peetud tugevalt liialdatud hinnanguks. Võitjate poolel sai kroonika järgi surma vaid kaks sakslast ja kaks latgalit. Saarlaste sõjasaak võeti endale ja vangistatud järvalaste naised ja lapsed vabastati. Vangist pääsenud naised olevat malkadega tagunud langenud saarlasi ja öelnud: "Löögu sind kristlaste jumal!"[1][3]

Järgnevad sündmused[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast lahingut liikusid sakslased ja latgalid edasi Harjumaale, kuhu liivlased ja eestlased juba päev varem olid jõudnud. Maakonnas rüüstati seni, kuni nende juurde ilmusid varbolaste saadikud, kellega sõlmiti rahu tingimusel, et varbolased andsid pantvange ja lubasid end edaspidi ristida lasta. Pärast seda kohtuti Revala taanlaste saadikutega, kes nõudsid pantvange enda kätte, kuna kogu Eestimaa kuulus nende arvates Taani kuningale. Sakslaste juhid kuninga sellist ülemvõimu ei tunnistanud, ent andsid pantvangid siiski üle.[1][3]

Saarlaste sõjalisele võimekusele kaotus märgatavat jälge ei jätnud. Samal suvel vallutasid nad Rootsi tugipunkti Läänemaal, ning järgnevatel aastatel võideti Saaremaale tunginud Taani vägesid ja tehti mitu katset taanlaste käes olnud Toompea linnuse vallutamiseks.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Henriku Liivimaa kroonika, XXIII, lk 193–211
  2. 2,0 2,1 Marika Mägi
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Sulev Vahtre
  4. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV–XXVI

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]