Napoleon I

Allikas: Vikipeedia
Napoleon I

Napoleon I ehk Napoleon Bonaparte (prantsuse keeles Napoléon I Bonaparte; 15. august 1769 Ajaccio, Korsika5. mai 1821 Saint Helena saar) oli Prantsusmaa valitseja ja väejuht. Napoleoni sünninimi oli itaaliapärane Napoleone di Buonaparte. 1796. aastal abieluaktile alla kirjutades kasutas Napoleon juba prantsuspärast nimekuju Napoléon Bonaparte[viide?].

Napoleon valitses Prantsusmaad 11. novembrist 1799 kuni 11. aprillini 1814 ja 13. märtsist 1815 kuni 22. juunini 1815.

11. novembrist 1799 kuni 25. detsembrini 1799 oli ta koos Pierre Roger Ducos' ja Emmanuel Joseph Sieyès'iga konsul. 25. detsembrist 1799 kuni 18. maini 1804 oli ta esimene konsul.

18. maist 1804 kuni 11. aprillini 1814 oli ta Prantsuse esimese keisririigi Prantsusmaa keiser: "Jumala armust ja Vabariigi konstitutsiooni kohaselt prantslaste keiser" (Par la grâce de Dieu et les constitutions de la République, empereur des français) ja alates 1809. aastast "Jumala armust ja keisririigi konstitutsioonide kohaselt prantslaste keiser" (Par la grâce de Dieu et les constitutions de l'empire, empereur des français).

Tema muid tiitleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päritolu ja sünd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suguvõsa ja vanemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korsika Buonaparted pärinesid itaalia väikeaadli hulka kuulunud suguvõsast, mille esindajad olid 16. sajandil Liguuriast Korsikale asunud[1].

Napoleoni isa Carlo Buonaparte.

Napoleoni isa nobile Carlo Buonaparte oli jurist, kes 1777. aastal oli määratud Korsika vabariigi esindajaks Louis XVI õukonda.

Napoleoni peamine mõjutaja lapsepõlves oli tema ema Letizia Ramolino, kelle range distsipliin talitses ohjeldamatut last.[2]

Sünd, nimi ja ristimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Napoleon sündis 15. augustil 1769 kaheksalapselise pere teise lapsena Korsika saarel Ajaccio linnas majas, mis kannab nime Casa Buonaparte. Korsika oli täpselt aasta varem, 15. augustil 1768, läinud Versailles' lepinguga ametlikult Genova vabariigi käest Prantsusmaa okupatsiooni ja halduse alla.[3]

Tulevane keiser ristiti Napoleone di Buonaparte nime all; kahekümnendatel eluaastatel vahetas ta selle välja prantsuspärasema Napoléon Bonaparte'i vastu[4][5]. Eesnime sai ta tõenäoliselt onu järgi, kuigi sama nime kandis ka tema väikelapsena surnud vanem vend. Napoleon ristiti oma esimese sünnipäeva eel 21. juulil 1770 katoliku kiriku Ajaccio katedraalis[6].

Õed ja vennad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Napoleonil oli seitse õde-venda, kes said täisealiseks, ning kolm õde-venda, kes surid lastena:

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Napoleoni aadlipäritolu ning perekonna suhteline jõukus ja sidemed võimaldasid talle hariduse, mis oli tol ajal tavalistele korsiklastele kättesaamatu.[7]

Jaanuaris 1779 astus Napoleon Autuni usklikku kooli, et õppida prantsuse keelt ning sama aasta mais võeti ta Brienne-le-Château sõjakooli. Ta rääkis rõhutatud Korsika aktsendiga ning ei õppinud kunagi korrektselt kirjutama. Napoleoni kaasõpilased narrisid teda tema aktsendi pärast ning ta pühendas end lugemisele. Eksamineerija märkis Napoleoni kohta, et "ta on alati silma paistnud oma pühendumisega matemaatikale. Ta on üsna hästi tuttav ajaloo ja geograafiaga... Poisist saaks hea meremees."

Õpingud Brienne'is lõpetas Napoleon 1784. aastal, misjärel asus edasi õppima École Militaire'i Pariisis. See lõpetas tema mereväeplaanid, mis olid viinud isegi ideeni astuda Briti mereväkke. Ta asus hoopis õppima suurtükiohvitseriks. Samal ajal suri tema isa. Sellest tulenevalt vähenesid tema sissetulekud ja ta oli sunnitud kaheaastase kursuse lõpetama ühe aastaga. Napoleon oli esimene korsiklane, kes antud kooli lõpetas.

Sõjaväekarjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Touloni piiramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Touloni piiramine

1793. aasta juulis lasi Bonaparte trükkida vabariiklasi toetava pamfleti "Le Super de Beaucaire" ("Õhtusöök Beaucaire'is"), mis tõi talle Prantsuse revolutsiooni ühe peamise juhi Maximilien Robespierre'i venna Augustin Roberspierre'i imetluse ja toetuse. Korsika päritolu Antoine Christophe Saliceti abiga nimetati Bonaparte vabariiklaste suurtükiväe ülemaks Touloni piiramisel. Linn oli vabariiklaste vastu üles tõusnud ning selle olid hõivanud Briti väed. Bonaparte otsustas vallutada kõrgendiku, mis lubanuks vabariiklaste suurtükiväel survestada sadamat ning sundinuks Briti laevad evakueeruma. Kõrgendiku hõivamiseks sooritatud rünnak, mille käigus Napoleon reide haavata sai, viis linna vallutamiseni ning tema ülendamiseni brigaadikindraliks 24 aasta vanuselt.

Bonaparte teod tõid kaasa Rahvapäästekomitee tähelepanu ning ta määrati Prantsuse Itaalia armee suurtükiväe juhatajaks. Oodates oma kinnitamist antud ametipostile, tegutses Napoleon rannakindlustuste inspektorina Vahemere rannikul Marseille ümbruses.

Ta koostas plaani Piemonte ründamiseks Esimese koalitsiooni vastase sõja käigus ning saadeti Augustin Robespierre'i poolt Genovasse, plaaniga uurida välja riigi kavatsused Prantsusmaa suhtes.

13 vendémiaire[muuda | redigeeri lähteteksti]

Robespierre'ide kukutamise kaasa toonud 9. termidoori riigipöörde järel pandi Bonaparte Nice'is koduaresti seotuse pärast vendadega. Ta vabastati kahe nädalal pärast ning sai ülesandeks joonistada plaanid Itaalia positsioonide ründamiseks Prantsuse-Austria sõja tarvis. Ta võttis ka osa sõjakäigust Korsika tagasivallutamiseks brittidelt, kuid Kuninglik Laevastik tõrjus Prantsuse rünnaku tagasi.

Napoleon Bonaparte kihlus jõukast Marseille kaupmeheperekonnast pärit Désirée Claryga, kelle õde Julie Clary oli abielus Napoleoni venna Josephiga. 1795. aasta aprillis määrati ta Läänearmee juurde, mis oli hõivatud rojalistide vasturevolutsiooniga Vendées. Kuna jalaväe juures teenimist võis suurtükiväekindrali jaoks pidada madalamale ametikohale saatmiseks, vältis Napoleon kehvale tervisele viidates ametikohale asumist. Ta asus tööle hoopis Rahvapäästekomitee Topograafiabüroosse ning soovis enda viimist, kuigi edutult, Konstantinoopolisse, plaaniga pakkuda enda teeneid Türgi sultanile.

Isikuomadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Napoleon oli terava mõistuse ja väga hea mäluga, seetõttu suutis ta vastaseid lahingus üllatada ja keerulisi olukordi kiirelt lahendada, samuti teadis ta peast paljude oma sõdurite nimesid, millest viimased vaimustuses olid. Ta oli ka sügavalt haritud. Ta lemmikaine oli matemaatika, kuid tal olid ka head teadmised kirjandusest, ajaloost ja geograafiast ning teda huvitasid valgustusaja teosed.

Napoleoni töövõime oli suur ja vajadusel võis ta ööpäevas vaid 2–3 tundi magada. Ta suutis tegeleda korraga mitme asjaga, nt mõne väejuhi ettekannet kuulata ja samaaegselt päevakäsku dikteerida. Napoleon oskas valida häid abilisi, ta ei kartnud enda ümber tarku inimesi. Ta oli auahne ja armastas kuulsust.

Ta oli ka karm ja halastamatu, kui Egiptuse sõjakäigul toimunud Jaffa kindluse piiramisel selgus, et paljud kaitsjad olid endised sõjavangid, kes olid vabastatud tingimusel, et nad sõjas rohkem ei osale, käskis Napoleon garnisoni ja 1400 vangi tappa.[8]

Napoleon oli ka tujukas. Ta võis sattuda raevuhoogudesse, mis mõnikord olid siiski teeseldud, et vastaspoolele mõju avaldada.

Napoleoni on peetud lühikeseks inimeseks. Tegelikult oli ta keskmise prantsuse mehe pikkune – umbes 168 cm[9]. Väärarvamuse levikut on põhjendatud mitmeti. Üks põhjus võis olla, et tema pikkust mõõdeti prantsuse, mitte inglise jalgades. Teised allikad põhjendavad müüti sellega, et Napoleon ümbritses ennast pikkade kaardiväelastega ning tundus seetõttu lühem.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Napoleone Buonaparte abiellus 1796. aastal Joséphine de Beauharnais'ga (1763–1814), kes oli prantsuse poliitiku ja kindrali Alexandre de Beauharnais' (1760–1794) lesk. Abielu jäi lastetuks ning nad lahutasid 1810. aastal.

Samal aastal abiellus Napoleon Austria ertshertsoginna Marie Luisega (1791–1847). Abielust sündis poeg Napoléon Francis Joseph Charles Bonaparte (1811–1832), kes 1815. aastal oli Napoleon II nime all lühikest aega Prantsusmaa keiser.

Napoleonil oli lapsi ka abieluvälistest suhetest:

Lisaks võisid tema lapsed olla ka:

Pärast võimuletulekut määras Napoleon ka oma sugulasi kõrgetele võimukohtadele:

Hinnangud[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Napoleon tähistab indiviidi hiiglaslikku katset kogu maailma ümber haarata oma nimega, omamata endas mingit ideed – rahvuseta enda selja taga, samuti jumalata enda kohal." Rudolf Kjellén, Riik kui eluvorm, 1940, lk. 99.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. McLynn 1998:2
  2. Cronin 1994: lk 20–21.
  3. McLynn 1998:6.
  4. Dwyer 2008:xv.
  5. Nime kirjutati ka kujudel Nabulione, Nabulio, Napolionne ja Napulione.
  6. napoleon.org
  7. Cronin 1994:27.]
  8. Andrew Roberts "Napoleon and Wellington" Weidenfeld and Nicholson, 2001, p. xx
  9. The Napoleon Series: FAQ (inglise keeles)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]