Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lõunarinne
Osa Eesti Vabadussõjast
Vabadussõda.jpg
Lahingutegevus 1918–1919. aastal Viru ja Pihkva rindel
Toimumisaeg 1919–1920. aasta jaanuar
Toimumiskoht Edela-, Kesk-, Lõuna ja Kagu-Eesti
Tulemus Lõuna-Eesti, Põhja-Läti territooriumi puhastamine Punaarmeest ja Landeswehri vägedest, Eesti siseseisvuse tagamine ja Läti iseseisvuse kindlustamine
Territoriaalsed
muudatused
Eesti lõunaosa ja Põhja-Läti vabastamine
Osalised
Eesti Eesti
Flag of the United Kingdom.svg Suurbritannia
Läti Läti
Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa
Flag of the Latvian Socialist Soviet Republic (1918–1920).svg Läti NSV
Baltic German.svg Landeswehr
Väejuhid või liidrid
Flag of Estonia.svg Johan Laidoner
Flag of Finland.svg Martin Wetzer
Flag of Estonia.svg Ernst Põdder
Flag of Estonia.svg Viktor Puskar
Flag of the United Kingdom.svg Walter Cowan
Nõukogude Venemaa Dmitri Nadjožnõi
Nõukogude Venemaa Vladimir Gittis
Flag of the Latvian Socialist Soviet Republic (1918–1920).svg Jukums Vācietis
Baltic German.svg Rüdiger von der Goltz
Jõudude suurus
Flag of Estonia.svg 2. Diviis
Flag of Estonia.svg 3. Diviis
Flag of the United Kingdom.svg Briti kergristlejaeskaader
Flag of Latvia.svg Põhja-Läti brigaad
Nõukogude Venemaa Läänerinne
Flag of the Latvian Socialist Soviet Republic (1918–1920).svgNõukogude Läti armee

Lõunarinne oli lahingutegevuspiirkond Eesti Vabadussõjas Edela-, Kesk-, Lõuna ja Kagu-Eestis, Eesti Rahvaväe, nende liitlasjõudude ja Nõukogude Venemaa Punaarmee (Nõukogude Läti armee) ning Saksa Landeswehri väeosade vahel.

Lõunarinde tegevus ja kaitsepiirkond oli võrreldes Viru rindega (60 km) mitu korda laiem ning ka kaitstud vähem looduslike takistustega. Lõunarinde laius oli 180–250 kilomeetrit, sõjatanner ulatus Liivi lahest Võrtsjärve läänekaldani ja Võrtsjärve idakaldalt Peipsi järveni. Rinde juhatuse kohustuses oli ka Peipsi ja Pihkva järve kalda valvamine 140 kilomeetri pikkusel maa-alal.

Lõunarinde juhatajad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kindral Martin Wetzer, Lõunarinde ajutine juhataja 1919. aasta 25. jaanuarist kuni märtsi alguseni,
  • polkovnik Viktor Puskar, 2. diviisi ja Lõunarinde juhataja 5. märtsist kuni 5. aprillini,
  • 5. aprillist 1919 moodustati lisaks 2. diviisile ka 3. diviis ning sõjategevust juhendasid Lõunarindel diviisiülemad.
Rindejoon Lõuna-Eestis ja Lätimaal 1918. aasta novembris

Lahingutegevuse ja sõja algus[muuda | muuda lähteteksti]

11. novembril 1918 sõlmiti Saksamaa kaotusega Esimeses maailmasõjas Antandile Compiegne'i vaherahu. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu, ettekäändena Antandi seatud vaherahu tingimus, et kõik Saksamaa poolt endise Venemaa keisririigi territooriumil Saksa okupatsiooni ajal sõlmitud lepingud tühistatakse.

15. novembril 1918 saatsid Nõukogude Venemaa sõjavägede ülemjuhataja Jukums Vācietis ja SRN liikmed telegrammi Jaroslavlis asunud Põhjarinde juhatajale Dmitri Parskile, Petrogradi 7. armee komandörile ning telegrammi koopia Moskvasse Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehele V. Leninile nr 259/Ш, milles viidates "kujunenud poliitilisele olukorrale anti korraldus kohe hõivata Pihkva ja Narva".

Taganemisperiood[muuda | muuda lähteteksti]

18. novembril tungisid Vene SFNV Punaarmee läti punastest kütivägedest koosnevad väeosad evakueeruvate Saksa vägede järel Läti idapiirkonda Latgalesse. 22. ja 28. novembril 1918 alustasid Punaarmee väed ka pealetungi Eestile Narva suunal ning algas Eesti Vabadussõda. Läti kütipolgud vallutasid 30. novembril Pihkva seda kaitsnud Üksiku Pihkva vabatahtlike korpuse väeüksustelt. Punaarmee alustas 1. detsembril Pihkvast edasitungi, 2. läti kütibrigaad liikus üle Petseri, Vastseliina, Valga ja Volmari Riia suunas.

Lõuna-Eestis alustas Punaarmee 2. detsembril 1918 kolmes kolonnis (kokku umbes 5000 meest) rünnakut Pihkva rajoonist läände. Esimene kolonn suundus Tartu peale, teine liikus VõruValgaValmiera suunal; kolmas kolonn tegutses Lätis Põtalovo (Abrene)–GulbenePlaviņase suunal.

Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 2. Läti brigaadi edasised löögisuunad olid järgmised. Eestimaale: Pihkva–Võru–Valga. Eesti vallutamisel osales Nõukogude Venemaa 29. kütipolk, mille koosseisus oli umbes 1600 meest, ning mõned ratsaväe ja suurtükiväe üksused. 5. detsembril vallutasid Punaarmee väeosad Kagu-Eestis Vastseliina ja Räpina, 8. vallutati Võru, 14. vallutati Kooraste ja Kanepi, 17. Valga linn ja Valga raudteejaam Valga-Petseri raudteeliinil. Lõuna-Eesti vallutamine Punaarmee poolt toimus peaaegu ilma lahinguteta, ainult Vastseliina lähistel oli väike kokkupõrge Saksa üksustega. Võrus polkovnik Eduard Kubbo oli alustanud 3. polgu formeerimist, kuid selle koosseisus oli napilt sada meest ja ta lahkus Võrust, minnes Puka ja Nõo kaudu Viljandisse. Novembris 1918 Pihkva suunalt alanud Punaarmee väeosadele (Läti nõukogude kütidiviisi 1., 4., 6., 7., 8. ja 9. kütipolk) ei avaldatud Lõuna-Eestis ja Lätis Punaarmeele esialgu mingit vastupanu, sest seni piirkonnas valitsenud Saksa armee väejuhatus takistas rahvuslike relvajõudude loomist ning andis linnad vastupanuta Punaarmeele.

21. detsembril aga punavägede lähenemisel Tartule taganesid Vene valgekaartlaste Üksik Pihkva vabatahtlik korpus ja Bułak-Bałachowiczi väekoondis ning Eesti väed Tartust enne Punaarmee väeosade sinnajõudmist. 24. detsembril 1917 (vkj) 6. jaanuaril 1918 kuulutas Valga linnas asunud bolševistlikult meelestatud Läti Tööliste, Soldatite ja Maatameeste Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (Iskolat) välja iseseisvusdeklaratsiooni ning Nõukogude Läti riigi, Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi.

Punaarmee jäi pikemaks peatuma Valka, et uusi jõude juurde tuua, seejärel liikusid punaüksused edasi Viljandi ja Mõisaküla suunas. Mõisaküla kaitset korraldas Pärnus formeeritud 6. polk. 27. detsembril langes Mõisaküla küll punavägede kätte, kuid Voltveti all pandi selle edasitung lõplikult seisma. Punaarmee polgu üks osa jõudis tungida Viljandi suunas kuni Hallisteni, kus selle edasitung peatati.

Edaspidi pöördus Punaarmee lõunasse, Lätimaale liikudes üle Valmiera ja Cēsise Riia suunas. Detsembri keskpaigas suunasid Punaarmee väed oma löögiraskuse Riia linnale, mis oli strateegiliselt Balti riikide administratiiv- ja majanduskeskus. Samal ajal lähenes Punaarmee Läti pealinnale ka idast läbi Latgale.

Eestis peatati Punaarmee edasitung jaanuari alguses ja 7. jaanuaril 1919 algas rahvaväe vastupealetung.

6. jalaväepolgu 12. roodu võitlejad kitsarööpmelise soomusrongi nr 1 juures, Volveti mets, 8. jaanuar 1919

Pealetungiperiood[muuda | muuda lähteteksti]

6. jaanuaril 1919 algas Eesti vägede vastupealetung Narva ja Paide suunal ning Eesti väed vabastasid Öötla, Kärstna ja Taagepera mõisa; 9. jaanuaril vabastati Jõgeva ja Ruhja; 13. jaanuaril Kaarepere raudteejaama; 14. jaanuaril soomusrongide abil Tartu.

16. jaanuaril peatus soomusrongide pealetung lõhutud Tartu–Valga raudtee Elva raudteesilla juures, soomusrongide dessandid võtsid aga Elva oma kontrolli alla. 17. jaanuaril lahingutes Lõuna-Eestis, Võru suunal vabastati Rõula mõis ja hõivati Elva raudteejaam, Valga suunal vabastati 6. polgu poolt Leebiku mõis, 18. jaanuaril Võru suunal tungisid 2. diviisi väed Võru mõisa ja Vissi külani ning 19. jaanuaril tungisid Eesti väed Voore mõisani.

21. jaanuaril vallutasid Eesti väed Lõuna-Eestis Ruhja suunalt Valga suunas, Lätimaal Piksaare ja Piksaare raudteejaama ning 25. jaanuaril vabastati Julius Kuperjanovi Tartu kaitsepataljoni poolt Rõngu ja Puka. Kuperjanovi kaitsepataljon võttis pärast Kikka lahingut 27. jaanuaril oma kontrolli alla Tõlliste postijaama ning Sangaste raudteejaama ja -silla üle Väike-Emajõe. Soomusrongid pidid aga Sangaste ja Keeni raudteejaamade vahel rikutud raudtee tõttu peatuma ning toetuseta jäänud kuperjanovlased sunniti tagasi tõmbuma. 28. jaanuaril võtsid kuperjanovlased Sangaste raudteejaama uuesti läti küttidelt tagasi, kuid taandudes purustasid taganevad läti kütiväed Väike-Emajõe raudteesilla.

25. jaanuaril 1919 nimetas sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidone moodustatud Lõunarinde ajutiseks juhatajaks Soome kindrali Martin Wetzeri. Lõunarinde ajutisele juhatajale allutati väegrupid:

Mõisaküla–Viljandi grupp pidi kava kohaselt arendama pealetungi piki Pärnu–Valga kitsarööpmelist raudteed ning lõikama Valgast lõunas Säde jõel läbi ühendused Valga ja Riia vahel.

Valga–Paju lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu–Valga grupi põhijõud jätkasid rünnakut Valgale piki Tartu–Valga raudteed ja Tartu–Valga maanteed 30. jaanuaril. Grupi põhijõud moodustasid soomlaste Põhja Poegade rügement, Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusrongid. Raudteeõnnetuse tõttu jõudis Põhja Poegade rügement Sangaste jaama hilinemisega ning soomusrongid takerdusid purustatud silla taha, ettenähtud ajal alustasid pealetungi ainult kuperjanovlased.

Kuperjanovlased hõivasid uuesti Tõlliste postijaama ning pärastlõunal tõrjuti läti kütid välja Paju mõisast. Ohustatud Valga linna ja raudteesõlme kaitsmiseks sai äsja Venemaalt saabunud 7. läti kütipolgu III pataljon käsu kuperjanovlased üksus Paju mõisast välja lüüa ja asuda seal kaitsele. 7. läti kütipolgu III pataljoni rünnaku tulemusel Paju mõisas asunud kuperjanovlaste pataljoni 3. rood ja abiks kutsutud 2. rood pidi mõisa lätlastele loovutama.

Next.svg Pikemalt artiklis Paju lahing

1919. aasta jaanuaris–veebruaris kavandati Eesti aktiivse kaitsesõja kontseptsioon, mille kohaselt ei tohtinud Eesti rahvavägi Eesti etnilistele piiridele jõudes passiivselt ootama jääda, mida vaenlane ette võtab, vaid pidi jätkama pealetungi, et viia võitluste raskuskese Venemaa, sh Ingerimaa, ja Läti pinnale. Eesmärk oli soov vältida edasisi sõjapurustusi ja materiaalseid kaotusi, mis olnuks lahingute jätkumisel Eesti pinnal paratamatud. Aktiivne kaitsesõda andnuks pealetungi jätkamine sõjalise initsiatiivi Eestirahvaväe kätte ja sundinuks Punaarmee juhtkonda keskenduma kaitsele ja võimaldanuks sissetungiga naabrite aladele tõmmata Eesti rahvaväe üksused järk-järgult rindelt tagasi, jättes moodustuvate puhveralade kaitsmise vene, ingeri ja läti väeosade kanda.

18. veebruaril 1919 sõlmis Eesti ajutine valitsus Läti Kārlis Ulmanise ajutise valitsuse esindajatega sõjalise koostöö kokkuleppe. Vastavalt lepingule tuli Eestil aidata kaasa Põhja-Läti vabastamisele Nõukogude Läti armeest ning moodustada nii Eestis kui ka vabastatud Läti pinnal läti väeosi. Sel moel formeerus Põhja-Läti brigaad polkovnik Jorģis Zemitānsi juhtimisel, mis allutati rahvaväe 2. diviisi juhatusele. Lõuna-Läti brigaad tegutses Balti Landeswehri koosseisus.

Kagu-Eesti lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

29. jaanuaril vabastas 2. jalaväepolk Räpina ja Võõpsu ning sai järgnevalt Sõjavägede Ülemjuhatajalt käsu hõivata Pihkva–Riia raudtee Petseri raudteejaam, et katkestada punaväe Valga grupi raudteeühendus Venemaaga.

31. jaanuaril 2. polgu 1. roodu ja luurekomando mehed koos Avinurme kaitseliitlaste salk sundis enamlasi taganema ning Orava mõis ja Orava küla langesid eestlaste kätte. 2. jalaväepolgu allüksused jõudsid Pihkva–Riia raudtee Valga–Pihkva raudteen lõiguni, purustades raudtee Tuderna raudteesilla juures ning hõivates Petseri raudteejaama, kuid tõmbusid vastu õhtut tagasi. Petseri vabastasid 4. veebruaril linna jõudnud soomusronglased, kes võtsid 14. veebruaril ära ka Irboska. Eesti väed hõivasid Venemaal Irboska ümbrus ning Lätis Aluliina ja Ruhja piirkonna. Kogu Kagu-Eesti oli vaenlastest puhastatud.

Rindejoon Lõuna-Eestis ja Lätimaal 6. märtsil 1919

Punaarmee teine suurpealetung Lõunarindel Eesti vallutamiseks algas 1919. aasta veebruaris ja vältas maini. Lahingute põhiraskus koondus tähtsamate teedesõlmede (Petseri, Võru, Valga, Ruhja) ümber.

19. veebruaril langes Irboska ja 28. veebruaril Aluliina, 5. märtsil aga ületas Punaarmee Lämmijärve ning hõivasid MehikoormaRäpina piirkonna. Rahvaväe üksused olid sunnitud järk-järgult taanduma. 11. märtsil loovutati Petseri ning 12. märtsi õhtuks taanduti VastseliinaPiusaOravaVõõpsu joonele. 13. märtsil kaotati ka Vastseliina ja Orava.

Miiniristleja "Lennuk" meredessantpataljon koos Johan Pitkaga Orava all

2. diviisi plaan vallutada Petseri ja Irboska uuesti ebaõnnestus. 14. märtsil püüdsid soomusrongi nr 2 dessant ja kuperjanovlased võtta Oravat tagasi, kuid ebaõnnestusid. Katset korrati 15. ja 16. märtsil, ent samuti edutult. 2. märtsil jõudis Piusa raudteejaama laiarööpmeline soomusrong nr 5. Koos soomusrongiga saabusid: 105-meheline meredessantpataljon, 190 meest erinevatelt sõjalaevadelt (Vambola, Lennuk, Lembit, Olev, Kalev) ning platvormvagun suurtükipaat Lembitu 120 mm suurtükiga.

19. märtsi varahommikul alustasid meremehed koos laiarööpmeline soomusrong nr. 1 ja laiarööpmeline soomusrong nr. 2 dessantide ning 7. jalaväepolgu allüksustega edasitungi Orava sihis. Dessandid ja meremehed puhastasid vastasest mitmed külad raudteest põhja pool (Madi, Kliima, Korgõ jt) ning hõivasid õhtu eel Orava mõisa, aga Orava küla vallutada ei suudetud. 7. jalaväepolk jättis maha ka mõisa, kuhu punased tulid taas sisse. 20. märtsil puhastasid meremehed ja soomusronglased uuesti nii Orava mõisa kui ka küla. 22. märtsil ründasid Oravat punaste värsked jõud, kaitses osales ka soomusauto Tasuja. 23. märtsil aga Tasuja tagarattad vajusid läbi sillakatte ning liikumisvõimetuks muutunud masinat ei suudetud vaenlase tule all uuesti teele upitada. Kuna jalavägi hakkas punaste survel taanduma, süüdati Tasuja ja jäeti maha. Samuti jäeti järjekordselt maha Orava mõis.

Rindejoon Lõuna-Eestis ja Lätimaal 1919. aasta 27. märtsil

Abijõududena täiendati soomusrongide divisjoni kolme võitlustahtelise löögipataljoniga: Eesti Scouts-rügemendi I pataljon, Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste maleva ning Eesti Meredessantpataljoni 4. roodu ning 130 mm kaugelaskesuurtükk Kalevipoeg. Ööl vastu 29. märtsi alanud pealetungil vallutasid soomusrongid Petseri raudteejaama kui ka Petseri linna. Scouts-rügemendi 320-liikmeline I pataljon ründas edutult 3-kordse arvulises ülekaalus punaste kaitseliini, LiuskaMadiKliimaKorgõmõisaOravaRõssa joonel. Scouts-rügemendi pataljoni tegevust toetas 2. suurtükiväepolgu 3. patarei.

Valgas reservis seisnud laiarööpmeline soomusrong nr. 3 ning selle dessantrood hõivasid 30. märtsi varahommikul külasid (Kolodavitsast kuni Nedsäjäni), mis paiknesid punaste kaitsejoonest idas, ähvardades seega Punaarmee Orava lahinggrupi lõigata tagalast ära. Punaarmee taganes ja Scouts-rügement hõivas Orava mõisa. Orava all peetud lahinguga õnnestus Eesti rahvaväel peatada punaarmeelaste edasitung ning tõrjuti vastane Pihkva järveni, lühendades sel moel oluliselt Petseri rindelõiku.[1]

17. aprillil algatas Punaarmee järjekordse suurpealetungi, mille siht oli Võru, Vastseliina ja Mõniste ning eesmärk oli Eesti rahvaväe tõrjumine Võhandu jõe ja Mustjõe taha. Eesti vastu koondati kolm armeed: Viru rinde Narva lõiku 7. armee, Lõuna-Eesti piiridel PihkvaAluliinai suunale loomise algusjärgus olev Eesti Punaarmee ja AluliinaHeinaste joonele Nõukogude Läti armee. Punaarmee pealöögi suunal olnud Eesti rahvaväe üksused taandusid ja bolševike eelsalgad jõudsid 22. aprilliks poolteise kilomeetri kaugusele Võru raudteejaamast. Samaaegselt Punaarmee hõivas ka Mõniste ja tõrjus eestlased Mustjõe taha ning hõivas Pankjavitsa teedesõlme.

Punaarmee pealetungi takerdumisel Võru ruumis alustas Punaarmee pealetungi ValgaHeinaste lõigus. Selle esmane eesmärk oli Ruhja alevi hõivamine, et arendada seejärel pealetungi Valgale, kasutades selleks Ruhjat läbivat Mõisaküla–Valga kitsarööpmelist raudteed.

Ruhja katastroof[muuda | muuda lähteteksti]

25. aprillil 1919 tungisid Läti punased kütid läbi 6. jalaväepolgu kaitsest Ruhja piirkonnas, mis ohustas see tõsiselt Pihkva–Riia raudtee Valga raudteesõlme.

Volmari-Valga raudtee piirkond, Friedrich Theodor Schuberti topograafilisel joonisel, 1826–1840
Next.svg Pikemalt artiklis Ruhja katastroof

6. jalaväepolgu rinne tervikuna hõlmas 56 kilomeetrit, igal eesliini roodul oli keskmiselt 4–7 km. 6. jalaväepolgu võitlusvõimet nõrgendas ka 10. roodus levinud enamlik kihutustöö ja sõjavastased meeleolud. Ööl vastu 25. aprilli võeti ühegi lasuta vangi osa 10. roodust ja III pataljoni staap koos pataljoniülem leitnant Jaan Junkuriga. Endzele (Henseli) mõisas langes vangi veel üks osa 10. roodust ja kuulipildujarühm. Teiste seas langes vangi rooduülem alamleitnant Georg Laur ja kaotati mõlemad kuulipildujad. Kokku võtsid lätlased 66 vangi. 12. rood taandu ja jõudis välja kas Nausküla (Naukšēni) Naukšēni raudteejaama või suurtükiväe tulepositsioonini. 3. rood, jõudis organiseeritult tagasi tõmbuda ning asus korraldama vastupanu Ruhja mõisas.

Vastulöögiks koguti Ruhjas paiknenud varuüksused (1. ja 9. rood ning soomusauto “Vanapagan”, mis liikusid Endzele mõisa suunas. 2. diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder saatis appi diviisi ainsa varuüksuse, 2. diviisi tagavarapataljoni õppekomando. Vastase suurtükitule alla jäänuna, tõmbusid mõlemad roodud Ruhja jõe taha. Jõe vasakkaldale üksi jäänud 3. rood pidi nüüd Ruhja mõisa maha jätma. Polkovnik Viktor Puskar käskis Ruhja evakueerida. Nausküla raudteejaama taandunud 10. ja 12. roodu riismed püüdsid korraldada kaitset punaste käes olnud Radenhofi ja seejärel Heringshofi (Eriņi) mõisa ees, kuid valgusid enamjaolt lihtsalt laiali. Uus kaitseliin suudeti moodustada VilpulkaKööna (Koņi) joonel.

Pealetung ööl vastu 25. aprilli Ruhjast edelas paiknenud 6. jalaväepolgu alamkapten Egbert Jürmanni I pataljoni lõigus, ei saavutanud algselt edu. Õhtul, kui ähvardati pataljoni seljatagust taanduti uuele kaitsejoonele. 6. jalaväepolgu alamkapten Aleksander Jaaksoni II pataljon, mis tegutses Ruhjast tükk maad ida poole, Härgmäe ümbruses lõi kõik pealetungikatsed tagasi aga pataljoni kuid 7. rood sunniti siiski Pikksaare (Piksāri) raudteejaamast taganema. Ruhjast Tallini tekkis ligi 40 kilomeetri laiune tühimik, Ruhja, Nausküla ja Pikksaare hõivamine andis enamlastele võimaluse jätkata edasitungi piki Mõisaküla–Valga raudteed Valga suunas.

26. aprillil võttis Mõisaküla–Valga liinil rindele jõudnud kitsarööpmeline soomusrong nr 2 Pikksaare jaama oma kontrolli alla. Vastulöögiks koondati 6. jalaväepolk, Ratsapolgu tagavaraeskadron ja vene rood Tallinna tagavarapataljonist ja koostati Mõisakülas kitsarööpmeline soomusrong nr 4. Õöl vastu 27. aprilli vastupealetungi, mis nurjus täielikult ja seda 6. jalaväepolgu meeleolude tõttu. 2., 3., 9. ja osaliselt ka 4. rood keeldusid lahingusse minemast.

Valka koondati soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, kolm laia- ja kaks kitsarööpmelist soomusrongi ja soomusauto “Kalevipoeg” ning Narva rindelt toodi üle 1. jalaväepolgu I pataljon ja 2. diviis loovutas 3. jalaväepolgu pataljoni. Lisaks veel Tallinna üksik eskadron ja Viljandi kooliõpilaste rood, Valga linna komandandi komandandikomando ja soome vabatahtlike baasil moodustatud ajutine väeüksus. Ööl vastu 28. aprilli murti Härgmäe all vastase rindest läbi, tekitades seeläbi suurt segadust. 30. aprillil alustas vastupealetungi kogu Härgmäe lahingugrupp: 6. jalaväepolgu II pataljon, 1. jalaväepolgu I pataljon, soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, 3. jalaväepolgu allüksused ning kitsarööpmelised soomusrongid nr 1 ja nr 2. Lahingugrupp liikus laial rindel (Valga–Mõisaküla raudteest kuni Säde jõeni) Ruhja suunas ja päev hiljem lülitus pealetungioperatsiooni Kirbla grupp: 6. jalaväepolgu I ja III pataljon, Tallinna üksikeskadron, Viljandi kooliõpilaste rood, Viljandi soomusrong. Lahingugrupp tungis edasi lõuna sihis, hõivas juba enne keskpäeva Ruhja ja jõudis õhtuks jooneni, kus oli asunud enne 25. aprilli sündmusi. Sellega oli läbimurde tagajärjed likvideeritud.[2]

Kirbla lahingugrupi ülejäänud üksused jätkasid pealetungi ning 3. mail hõivasid Väike-Salatsi alevi ja Väike-Salatsi mõisa, ning olukord stabiliseerus Ruhja ruumis lõplikult.

1919. aasta mai pealetung Petserile[muuda | muuda lähteteksti]

Võnnu kreis, Võru ja Petseri piirkond, Friedrich Theodor Schuberti topograafilistel joonistel, 1826–1840

13. mail alustas Põhjakorpus polkovnik Anton Dzerožinski juhtimisel pealetungi Peterburi suunal. 16. mail sai Pihkva suunal tegutsenud Eesti rahvaväe 2. diviisi juht polkovnik Viktor Puskar kindral Laidonerilt korralduse tungida peale. 19. mai õhtul saadi rindejoone tagant 1. Eesti Kütidiviisi ülem Leonhard Ritti kiri, kes teatas, et eesti punakütid soovivad üle tulla Eesti rahvaväe poolele, avades rinde ja jättes Pihkva kaitseta. Ööl vastu 24. maid tulid Mitkovitsõ (Metkavitsa) küla (Petseri–Irboska maanteel) juures Eesti poolele üle diviisiülem Ritt ja brigaadiülem August Aints koos eesliinil olnud 1. eesti kütipolgu ühe roodu ja ratsakomandoga ning avanes tee sissetungiks Punaarmee tagalasse.

19. sajandi lõpu kaart, Pihkva–Riia raudtee Misso-Irboska sihil

24. mail asusid Eesti armee 2. Diviisi üksused rünnakule Petseri ja Pankjavitsa vahelises lõigus. Piki Pihkva raudteed arendasid rünnakut Eesti neli soomusrongi ja piki Petseri–Irboska maanteed Kuperjanovi partisanide pataljon kahe soomusauto toetusel, neist lõunapool 7. jalaväepolgu üksused ning Riia–Pihkva kivitee rajoonis Scoutspataljon ja Sakala partisanide pataljon. Ootamatu rünnaku alla sattunud ja diviisi juhtkonna ülemineku tõttu juhtimiseta jäänud Punaarmee üksused ei suutnud tõhusat vastupanu korraldada. 1. Eesti Kütidiviisi I brigaadi üksused jäid täielikult ilma igasuguse operatiivse juhtimiseta, katkes side armee ja kütidiviiside vahel, mis tõi kaasa üleüldise koordineerimatuse ning diviisi I brigaadi üksused taganesid järgnevalt kogu rindel.

24. mail hõivasid soomusrongide dessandid Irboska raudteejaama, Kuperjanovi partisanide pataljon Irboska alevi ja Sakala partisanide pataljon Pankjavitsa küla. 25. juunil pealetung jätkus ja soomusrongid sundisid ägedas tulevahetuses taanduma Moglino raudteejaama kaitsnud Punaarmee soomusrongi, pärast mida hõivasid dessantüksused ja kuperjanovlased nii Moglino raudteejaama kui ka Moglino mõisa. Õhtul jõudsid kuperjanovlased koos soomusautodega Pihkva lääneossa ning Punaarmee üksused taandusid linnast. 26. mail jõudsid Pihkvasse soomusrongid ja Peipsi laevastiku divisjoni suurtükipaadid. 24. mail pidas soomusrongide divisjon Pihkvas võiduparaadi.

Pihkva ja selle ümbruse haldamine anti üle vene alampolkovnik Stanisław Bułak-Bałachowiczi väesalgale. Nende toetuseks jäeti Pihkvasse ka mõned eesti väeosad. PetseriIrboska liinil alustati kaitsepositsioonide rajamist. Pihkva operatsiooni tulemusena jäi Punaarmee ilma olulisest teedesõlmest ning lakkas olemast suur osa eesti kommunistlikust kütidiviisist.

1919. aasta maipealetung Lätis[muuda | muuda lähteteksti]

Läti suunal algas edasitung kindral Laidoneri korralduse alusel 16. maist. 2. diviis, mis pidi aktiviseeruma Aluliina suunal, 3. diviis pidi peale tungima Volmari sihis. Kindralmajor Ernst Põdderi 2. diviisi väeosad alustasid pealetungi 17. mail, kuid esialgu edutult. Pealetungi Nõukogude Punaarmeele toetas aga Balti Landeswehri ja Rauddiviisi pealetung Riiale Kuramaalt. Riia vallutati 22. mail ning Punaarmee juhatus otsustas tõmbuda Koiva jõe idakaldale.

24. mail alustas 3. diviis uuesti pealetungi ja Punaarmee taganes. 26. mail langes Eesti vägede kätte Volmari, 29. mail jõuti LemsaluSmiltene joonele. 3. diviisi koosseisu kuulunud Läti 2. Võnnu polk marssis 30. mail sisse Võnnu linna ja 31. mail Rauna alevisse.

Marienburgi-Jakobstadti operatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Marienburgi-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juunini 1919

2. diviisi edasiliikumisel Aluliina suunal tehti Aluliina hõivamine ülesandeks 1. ratsapolgule, mille ülemale kapten Gustav Jonsonile allutati ka samas piirkonnas tegutsenud jalaväeüksused, sh läti 1. Volmari polk ja taani vabatahtlike kompanii.

Pealetung käivitus Aluliina suunal algas 27. mail. Haaravate manöövritega Pankjavitsa ja Mõniste all murti bolševike rinne läbi ning Aluliina langes Eesti vägede kätte juba 28. mai õhtul. 31. mail jõuti Gulbenesse, kus hõivati Gulbene (saksapäraselt Schwaneburg) raudteesõlm.

Rindejoon 1919. aasta 22. juunil

Pealetung jätkus Gulbenest lõunasse Krustpilsi (saksapäraselt Kreuzburg) sihis. Kuna vastupanu oli tagasihoidlik, siis jõudsid ratsaväelased 5. juunil Väina jõeni ning hõivasid lahinguta nii jõe paremkaldal asuva Krustpilsi kui ka teisel pool jõge paikneva Jēkabpilsi (saksapäraselt Jakobstadt). Kümne päevaga tegi Eesti ratsavägi 250 km pikkuse reidi.

Next.svg Pikemalt artiklis Ratsarügement#Marienburgi-Jakobstadti operatsioon
Next.svg Pikemalt artiklis 2. Diviis

Landesveeri sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Landesveeri sõda

Pihkva rinne[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõja lõpupoolel, 1919. aasta sügisel oli Eesti kindlustatud positsioonid umbes 1-3 km läänes hilisemast riigipiirist. Eesmine kaitsepositsioon oli põhjast lõunasse liikudes Vidovitši, Petški, Luki, Podgramje, Sagrivje, Volkova, Kassõgina, Velje järve joonel. Kaitsepositsioonidele ehitati inseneriväe töösalkade poolt välikindlustused valmis juba 1919. aasta suvel, umbes kolme kuu jooksul, enne vägede taandumist Pihkvast. Kõik valitsevad kõrgendikud olid Eesti poole käes, vaenlane oli surutud positsioonide ees laiuvale Velikaja jõe soisele madalikule.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]