Armastus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib armastusest; jumalaarmastuse kohta vaata artiklit jumalaarmastus; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Armastus (täpsustus)

Armastuse all mõeldakse tavakeeles eelkõige sügavat kiindumust kahe inimese vahel või erakordset tunnet, mis laseb maailmal imelisena paista. Sõna "armastus" kasutatakse paljudes seostes ning pole selge, kas tegu on ühe asjaga, mis avaldub erinevalt, või mitme eri asjaga. Armastust ei saa üheselt ega ammendavalt defineerida.

Armastus on tundeline ja mõtteline side; positiivseid elamusi esile kutsuva isiku, eseme[1] või abstraktse nähtuse kõrge väärtustamine ning püüdlemine selle poole. Armastus võib väljenduda tunnetes, mõtetes, hoiakutes ja käitumises ning põhineda näiteks vanemlikel instinktidel (ema armastus lapse vastu), harjumusel ja kasvatusel (kodumaa-armastus) või seksuaalsel külgetõmbel (erootilis-romantiline armastus).

Sõna "armastus" võidakse kasutada erineva intensiivsusega tundesideme tähistamiseks. Enamikus keeltes on armastuse mõiste, kuid puuduvad eraldi sõnad, et eristada naise ja mehe vahelist armastust, ema armastust lapse vastu, armastust kodumaa või raha vastu jne.

Armastuse (love) all mõistetakse kahe isiku vahelist vastastikust veetlust, intiimsust, kiindumust ja teisest hoolimist.

Kui räägitakse armastusest, peetakse kõige sagedamini silmas inimlikku armastust, st armastust kahe inimese vahel, eeskätt mehe ja naise vahelist erootilis-romantilist armastust.

Ameerika Ühendriikides 1966. aastal tehtud küsitluse kohaselt oli armastus, lapse saamise tungi kõrval, üks peamisi abiellumise põhjuseid.

Armastuse kokkuleppelised definitsioonid ja süstemaatika puuduvad, st armastusel on palju nii soolisi, psüühilisi, füsioloogilisi, anatoomilisi, geneetilisi, religioosseid, kultuurilisi, intellektuaalseid kui ka isiksuslikke erisusi, ka on ta pidevas muutumises. Nii kirjeldatakse armastust vahel ka rea paradoksidena.[2][3]

Sarnaselt sõprusele võib armastus olla hüve ja väärtus aga ka muret, kurbust ja teisi soovimatuid nähtuseid endas kandev inimsuhe ja -side.

Sisukord

Teadus[muuda | muuda lähteteksti]

Teaduse vaatepunktist lähtuvalt on aluseks interdistsiplinaarsus – 'armastus' ei kuulu ühelegi teadusharule eksklusiivselt, sest ratsionaalne, ühtne teaduslik meetod on justkui müüt, midagi sellist reaalselt ei eksisteeri – tunnetusprotsessid pole normatiivsed.[4]

Armastusest saab kirjutada nii teadusliku positivistliku kontseptsiooni (abstraktne, ratsionaalne ja loogiline) kui ka avatud ressursi (mõisted, tulemused ja protseduurid) metoodikate printsiipe rakendades.[5] [6]


Inimestevaheline armastus[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestevaheline armastus esineb eri vormides mitmesugustes inimsuhetes perekonnaliikmete, sõprade ja partnerite vahel. Inimestevaheline armastus on nii põlvkondade ülene kui -vaheline. Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja füüsiline lähedus, altruism, abivalmidus ja pühendumus.

Seksuaalse püüdluse olemasolu eristab olulisel määral erinevaid armastusi. Mehe armastusel naise vastu ja naise armastusel mehe vastu (samasooliste suhte puhul ka samast soost armastajatel) on seksuaalsusel väga oluline roll. Bioloogilise sooga ennast mitte identifitseerivad inimesed (transmees ja transnaine) võivad olla identiteedilt kas hetero-, bi-, homo-või aseksuaalsed. Lapsevanema armastusel lapse vastu seksuaalsuse roll praktiliselt puudub.[7] Tõenäoliselt puudub nimetatud roll ka enesearmastuse[8] puhul.

Armastus võib olla vastastikune või ka vastamata.

Tihti käib armastusega kaasas ka romantiline armukadedus, soovimatus oma armastatu lähedust teistega jagada.

Vahel võib armastuse lõpp, armsama kaotus või ka topeltkaotus (näiteks armastajapaari surma näol) ettenägematuid sündmusi, konflikte või koguni sõdu esile kutsuda. Nii vallandus Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi ja ertshertsoginna Sophie Maria Josephine Albina Gräfin Chotek von Chotkow und Wognini mõrvamine Sarajevos, 1914. aasta juunis, Esimese maailmasõja.

Romantiline armastus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Romantiline armastus.

Üks inimesi kõige enam huvitanud ning kunstis enim käsitletud armastuse liike on erootilis-romantiline armastus.

Harilikult mõistetaksegi armastuse all sügavat, füüsilist ja emotsionaalset kiindumust kahe inimese vahel.[9](vt ka armukolmnurk; vabaarmastus).

Mitmetes allikates pakutakse, et eestlasi paelub kas kinokomöödia[10] või siis tegelik paarivahetus.

Romantilise armastuse intensiivistumist, selle lembesuhte keelatuse[11] tõttu vanemate poolt, nimetatakse Romeo ja Julia efektiks.[12]

Kui inimestevahelist armastust peetakse oluliseks igas vanuses inimestele siis romantilise armastuse sarnaseid ilminguid on täheldatud ja empiiriliste uuringutega tuvastatud juba 9-aastastel.[13]

Millisest vanusest alates tänapäeval romantilist armastust oleks võimalik valideerida ja kontrollida pole selge. Kas eelmise sajandi arengupsühholoogiliste (näiteks poiste ja tüdrukute arengukäsitlused erinevad [14]) käsitluste alusel saaks inimlapse anatoomilisi, füsioloogilisi, või psüühilisi ning vaimse arengu etappide läbivust võrrelda üksnes ealiselt piiritletud skaalal pole selge.

Eesti psühholoogid peaksid lähtuma üldisest määratlusest mille kohaselt kuuluvad alla 18-aastased vanemliku ettehoolde alla, seda vaatamata asjaolule, et otsustusvõimeliseks arvatakse noorukeid 13. eluaastast alates. Võiks püüda eristada noorukite ja täiskasvanute romantilise armastuse käsitusi. Ka täiskasvanuikka jõudnute eneseraporteeritud andmeid töödeldes, pole uurijad alati selgusele jõudnud, mida mõtleb uuritav (alla 30-aastane üliõpilane), kes vastab, et on olnud üle 1300 korra armunud, need andmed võidakse elimineerida.

Romantilise armastuse täpseid väliseid ja sisemisi mehhanisme ja toimeid ei tunta. Arvatavasti puuduvad (ei ole levinud ja ligipääsetavad) mudelid, kategooriad, skaalad ning mõõtmisvahendid milles oleksid mõõtmise alla ühtlustatud nii sugu, rass, karakter, vanus, identiteet, usk, kogemus, haridus, elukoht, praktikad, piirid (ajalised, seadusandlikud jpm) ja nende dünaamilised muutused inimese eluajal. Siin ei ole mõeldud mitte saatuslikku kohtumist[15] ja armastuse hilisemat reflektsiooni, et mis oleks saanud siis kui oleksin kohanud korraga kaht identset armastatut näiteks, vaid tänapäevane romantiline armastus kuulub inimese eraelusfääri (delikaatsed isikuandmed kogumis) ja on samal ajal muudetud infovõrgustiku osaks, v.a Facebook jpt suhtlusvõrgustikud [16]. Pole selge, mida saaks täpselt teha olemasolevate inimuuringute raames töödeldud, kogutud ning juba avaldatud delikaatse infoga uue andmekaitseseaduse andmekaitse üldmääruse (GDPR) ilmumisest arvates, kuivõrd süsteem suhtleb andmete kaudu ja romantilist armastust puudutav info kuulukse samal ajal ka armastuse õiguslikku ruumi.

Developmental cognitive neuroscience

Selleks, et aru saada, mis on täiskasvanuks saamise eesmärk ja kuidas täiskasvanu käitumine: romanss ja seks on seotud, tuleks lähemalt uurida millal see algab. Developmental cognitive neuroscience on interdistsiplinaarne teaduse valdkond, mis uuribki psühholoogiliste protsesside ja nende neuroloogilisi aluseid arenevas organismis. Selle raames peetakse täiskasvanuks indiviidi, kes jõuab oma arengujärgus suguküpsuse etappi, st puberteedieas. Normaalne adrenarhe jõuab indiviidi arengus kätte nii 10. eluaastaks. Kuigi uuringutega on tõestatud, et üksnes väike protsent 12-aastaseid on seksuaalselt aktiivsed, on see arv pidevalt kasvamas ja 19. eluaastaks on vähemuses need, kes ei soovi romantilist armastust või seksuaalset kirge kogeda ja/või ei ole seda juba teinud. Eesti haridussüsteemis on koolikohustus 17. eluaastani, seega on tõenäoline ja ühe sotsioloogilis-semiootilise uuringuga on kinnitust leidnud ka 14–17-aastaste Eesti õpilaste mälestused esmase romantilise armumise/romantilise armastuse koha (kooli) kohta.[17]

Selle all peetakse silmas, arvatavasti mitte koolimaja, vaid koolikaaslaste ja/või samaealiste vahelisi suhtlemiskeskkondi üldisemalt, nutiseadmed, internet, suhtlusvõrgustikud. Uuemad uuringud näitavad, et õpilasi tihti ei pruugi rahulolevaks/õnnelikuks teha vanematepoolne kvaliteetaja-nõue ja vanemad jälle ei saa/ei taha, erinevatel põhjustel (ei pruugi olla tadlikud digitehnoloogia võimalustest jne) kõige uuemaid digitehnoloogiaid, kui 12-aastane nurub huvitegevusliku jalgpallitreeningu asemel robootikaringi ja nõuab "Alexat".[18]

Armastuseuuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalpsühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajand

Ekspermentaalses sotsiaalpsühholoogias pidasid sotsiaalpsühholoogid romantilist armastust (näiteks Heider 1958, Walster 1965) intensiivseks meeldimiseks. Rubin (1970) lähtus sellest, et romantiline armastus on inimese hoiak teise inimese suhtes, millel saab eristada kolme komponenti: kiindumus (attachement), hoolitsus (caring) ja lähedus (intimacy).

Altman ja Taylor töötasid välja sotsiaalse läbitavuse teooria (the social penetration theory) (1973) kirjeldamaks suhtlemisel vahetatava informatsiooni (eneseavamine) rolli vastastikuse läheduse tekkel/või ka mitte.[19][20]

Lee (1977) eristab kuut armastusestiili: erōs, lūdus, storgē, pragma, mania ja agapē. Sternbergi arvates on armastus psühholoogiline fenomen ja armastuse kolme komponendi teooria kontekstis (1986, 1998), mille üheks aluseks oli Spearmani inim-intelligentsuse mudel ja üldise intelligentsuse G-faktori mõiste, on armastusekogemusel kolm komponenti: kirg, lähedus ja kohustus. Hatfield ja Walster (1978) kirjeldasid kaht romantilise armastuse liiki: kirglik armastus (passionate love) ja liitlaslik armastus (companionate love). [21] [22][23] Kirgliku armastust all peavad nad silmas nii romatilist, obsessivset, infatuate, 'armuhaigust' või ka armumist.

Lisaks leiavad sotsiaalpsühholoogias rakendust veel mitmed teised sotsioloogilised teooriad, mille üldküsimus võiks kõlada mitte, et kui palju (sina-mind, mina-sind) armastan?, vaid Mis maksab armastus? Social exchange theory ('sotsiaalse vahetuse teooria') alguseks peetakse aastat 1958, mil Ameerika sotsioloog George Homans avaldas artikli pealkirjaga "Social Behavior as Exchange." Selles artiklis määrati kahe ja/või enama inimese (näiteks rühma [24] ) vahelise suhtluse (armsamad, sõbrad jt) ja sotsiaalse konteksti raamistikuks beheiviorism ja majandusteadus. Kontseptsiooni järgi saab sotsiaalseid suhteid analüüsida ka tasuvusanalüüsi alusel. Vahetusprotsessis vahetame: vahetus midagi väärtuslikku (kulu) millegi vastu mida vajame/hindame (tulu); tulust arvates maha kulu saame meeldiva tulemuse korral (kasumit) ja ebameeldiva tulemuse korral (kahjumit); ebavõrdsuse tunneme ära kui kulud > tulud või ka minu kulud > sinu kulud või ka tulud < sinu tasu. Teooriat on kaasajal modifitseeritud selliselt, et see hõlmaks suhte tekkimise, arengu ja lõpetamise otsustustes vajalikuks peetavat emotsioonifooni. Seda saab kasutada ka suhete kvaliteedi, väärtuste jmt teiste armastuse tegurite hindamiseks.

Armastuseuuringutega püütakse otsida-leida seoseid armastuse ja suhete omaduste, ka seksuaalerutuse ja armastuse, vahel. Eelduseks inimeste armastusevajaduse hüpotees.

Elaine Hatfield ja William Walster (1981) töötasid välja armastuse kui sildistamise kolme teguri teooria, mille kohaselt on armastus midagi millega tähistame armastuse objekti kohaloleku korral füsioloogilist erutust, sest füsioloogilise erutusega seostatakse õpetuste kohaselt (kiirenenud pulssi) armastusega. Selle alusel on armastus kolme teguri interaktsioonide tulem. Need kolm tegurit on:

  • armastuse kultuuriline määratlus (mis armastus on);
  • kultuuriliselt sobiva armastuse objekti olemasolu (isik)
  • emotsionaalset erutust armastuse objekti juuresolekul.

Uurimise all on ka seksuaalkäitumise osa lähisuhetes ja armastuses. Lisaks sotsiaalse stressi, sotsiaalse toetuse, psühhosomaatika ja psühhoteraapia ning demograafilistele ja kultuuridevahelistele uuringutele on oluliseks uurimisprobleemiks ka armastuse ja stressi seosed.[25]

Yale'i Ülikooli kirjastusel 1988. aastal välja antud raamatule "Armastuse psühholoogia" ("The Psychology of Love") eessõna kirjutanud Rubini arvates on vaatamata asjaolule, et pole teada kas armastus on hoiak, emotsioon või käitumisaktide kogum uurijad nõustunud, et armastust tuleks vaadelda suhete kontekstis .[19][26]

Bernard I. Murstein on psühhoterapeut ja tema kirjutatud on peatükk "Armastuse klassifikatsioon"/A Taxonomy of Love". Murstein analüüsib teadaolevaid armastusekäsitusi ja püüab koostada enda käsitust küsides: mis on armastus?. Armastuse põhjused jaotab ta eri arvamuste järgi nelja rühma: isiksuse ebaadekvaatsus, isiksuse küpsus, sotsiaalsed normid ja füsioloogiline erutus.[27]

Isiksuse ebaadekvaatsuse all mõeldakse isiksuse patoloogiat. Kuna armastus on oma vabaduse piiramine (sõltuvuse suurenemine [28]) ja vaba inimene peaks ise saama hakkama siis peetakse vajadust kedagi armastada haiguseks. Patoloogiline pole mitte armastus, vaid armastusevajadus. Siia rühma liigitab Murstein psühhoanalüütilised ja narkootilise armastuse kontseptsioonid, kuna armastuse eesmärk on üks: põgenemine iseenda eest.[29] Vastupidiselt eeltoodule nähakse isiksuse küpsuse põhjenduses armastuses isiksuse küpsus[30] tunnust. Isiku küpsuse all peetakse silmas võimalust oma sisemisi potentsiaale arendada mitte kii sõltuvust vaid inimeste võrdsust eneseteostusele. Need, kes pooldavad sotsiaalsete normide põhimõtet, otsivad armastuses sotsiaalset survet. Selle põhimõtte kohaselt peab ühiskond vajalikuks üksnes teatud käitumisviise – neid, mis otstarbekad ühiskonna säilimisele ja suunatud selle struktuuride jätkuvusele (nt perekond). Selleks, et antud ühiskonnas oleks võimalik elada tuleks luua perekond ja armastuseks nimetatakse siin allumist sotsiaalsetele normidele[29].

Stanley Schachter ja Jerome E. Singer lõid kahefaktoriline emotsiooniteooria, mille kohaselt põhineb emotsioon kahel teguril: füsioloogilisel erutusel (arousal) ja kognitiivsel märgistamisel (labeling). Vastavalt nende teooriale toimub emotsiooni tundmisel füsioloogiline aktivatsioon ning inimene kasutab füsioloogilisele erutusseisundile nimetuse, mis vastab tema subjektiivsele hinnangule sotsiaalses keskkonnas toimuva kohta.[31][31]

Mursteini meelest tähendab see seda, et kui inimene interpreteerib oma suhtlemissituatsiooni intiimsena, siis kas põhjuseks on viha, hirm, seks jne, suurendab see inimese füsioloogilist erutust ja ta võib seda armastuseks nimetada. Emotsioonide teooria ühiseks nimetajaks peab Murstein emotsionaalset sõltuvust teisest inimesest ja sellistesse suhetesse astumine on meisse programmeeritud.[29]. Kui see on sisse programmeeritud siis saab rääkida pigem vabaduse ja emotsionaalse sõltuvuse proportsioonides. Inimese kahe vajaduse, armastada ja olla armastatud, näitel on lihtsustatult kolm armastuse liiki:

  • omandamise-armastus (acquisitive love) – kui suhetes püütakse rahuldada armastatud olemise vajadust ja toob näidetena Platoni ja Freudi armastusekäsitused;
  • andmise-armastus (benevolent love) – kui suhetes püütakse rahuldada vajadust kedagi armastada, abistamissoovist ja toetusest, näiteks Martin Luther;
  • omandamise-andmise armastus (acquisitive-benevolent love) – kui suhtes on tasakaalus mõlemad liigid. Reaalsetes suhetes on armastus seotud alati omandamise ja andmisega, kuid nende vahekoorad on igal erijuhul erinevad.[32]

Armastusel eristatakse mitmeid alaliike: kirglik armastus, romantiline armastus, vennaarmastus, lapse armastus, vanemlik armastus, ligimesearmastus, jumalaarmastus jt.[33]

Romantiline armastus on Kidroni ja Kulli (2019) (romantic love) järgi armastatu idealiseerimisel põhinev kiindumus, millega kaasnevad kinnismõtted ja mäslevad tunded.[34]

Romantilise armastuse komponente, prototüüpe, stiile, kestvust, patoloogiat jpm on püütud kirjeldada, uurida ning mõõta (vt nt armastuse skaalad[35].

Rubini armastuseuuringud ja -skaalad[muuda | muuda lähteteksti]

Romantilise armastuse eksperimentaalsete uuringute alguseks sotsiaalpsühholoogia raames võib pidada aastat 1968.[19] 1970. aastal avaldati ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology Rubini artikkel "Romantilise armastuse mõõtmine" ("Measurement of romantic love"). Rubini armastuse sotsiaalpsühholoogilise konstruktsiooni kohaselt, on romantiline armastus inimese hoiak, mis kätkeb kalduvusi teise inimese suhtes teatud viisidel mõelda, tunda ja käituda, ning on üks inimestevahelise külgetõmbe vorme meeldimise, imetluse ja austuse kõrval. Nii ei taandu armastus ei emotsiooniks, vajaduseks ega käitumisviiside komplektiks. See käsitus erineb ka vaatest, mille järgi armastus on isiksuse või kogemuse aspekt, mis ei piirdu konkreetsete inimeste ja olukordadega.

Sealsamas tutvustab ta kaht paber-pliiats meetodil välja töötatud armastuse ja meeldivuse skaalat. [36] Pulver 1990:1795.</ref>

Armastuse kolm faasi[muuda | muuda lähteteksti]

Helen Fisher pakkus välja armastuse kolm faasi: iha, kiindumus ja seotus. Armastus algab ihaga, mille juures mängivad tähtsat rolli seksuaalinstinktid ja füüsilised signaalid. Kiindumuse staadiumis muutub oluliseks isiklik side ja truudus partnerile. Seotus asendab esialgse tugeva füüsilise kire keskmiselt 2–3 aasta jooksul.

Alternatiivsed käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sorokini armastusemudel.

Harvardi Ülikooli sotsioloogia osakonna[37] asutaja komi-vene-ameerika sotsioloogi Pitirim Sorokini armastuse kontseptsioon koos allikate, vormide ning armastuseenergiaga, mida kaasajal vaadeldakse armastuse kontseptuaalse mudelina.

Sorokini armastuse kirjeldused võib liigitada kas religioosseteks või ka sotsiaalfilosoofilisteks. Oma teoses "The Ways and Power of Love: Types, Factors, and Techniques of Moral Transformation." (1954) uurib ta seitset armastuse vormi/domeeni: religioosne, eetiline, ontoloogiline, füüsiline, bioloogiline, psühholoogiline ja sotsiaalne ning viit armastuse dimensiooni.

Selle kontseptsiooni järgi on bioloogiline armastus armastuse vorm, mida avaldatakse seksuaalselt, romantiliselt ja läbi kire. Psühholoogiline armastus aga armastusevorm, mida kogetakse emotsionaalselt, andes ja vastu võttes empaatiat, sümpaatiat, õrnust ja heatahtlikkust.

Levin jt on tema teoste [38] põhjal koostanud ja valideerinud armastuse skaala SMILE.[39] Selle skaala kohaselt ei ole bioloogiline armastus armastuse skaalaga positiivses korrelatsioonis.

Bioloogilised ja psühholoogilised käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Armastuse bioloogilised teooriad ja mudelid käsitlevad seda ihulise tungi ja vajadusena, nagu nälg või janu.

Charles Darwini kohaselt võib tegu olla ka bioloogilise evolutsiooni teguriga.

Armastuse peamisteks tõukejõududeks on peetud seksuaalset külgetõmmet ning kiindumust, mis kujuneb täiskasvanute vahel umbes samamoodi nagu ema ja väikelapse vahel. Äsja armunud inimeste ajuskaneeringud näitavad, et neil on aktiviseerunud sama ajupiirkond mis nälja, janu ja uimastisõltuvuse puhul. Aja jooksul see reaktsioon nõrgeneb ning aktiveeruvad ajupiirkonnad, mis vastutavad pikaajaliste sidemete eest.

Eristatakse kirglikku ja kiindumusarmastust. Esimese juurde kuulub tihti füsioloogiline erutus (nt kiirenenud südamelöögid), teine on lähedustunne ilma füüsilise erutuseta.

Kirglik armastus (passionate love) on Kidroni ja Kulli järgi kahe inimese vaheline sügav, füüsiline ja emotsionaalne kiindumus.[40] Ekstaasilaadne seisund saavutatakse vastuarmastuse korral.

Tõenäoliselt mängivad armastuse kujunemise ja kogemise juures rolli nii hormoonid ja feromoonid kui ka kultuuritaust.

Armastuse bioloogia ja füsioloogia on keerulised. Kaasajal puudub konsensus uurimisteemaga seotud teadusdistsipliinide (bioloogia, neuroteadused jpt) üleste teooriate kehtivuse ja tõepärasuse kohta.

Kõige üldisemalt, kuni uuritakse ja selgitatakse välja erinevate armastuseliikide[41] neuraalsed korrelaadid, võib kirjeldada romantilist armastust mikrobiokeemia terminites (neuroendokrinoloogia, neurokeemia; keemiline evolutsioon) "armastuse puutetundliku ülekande" näitel. Neurotransmitterite ringluse toimel on märgata muutusi ka närvivõrkude aktivatsiooniradades ja struktuurides. Romantilise armastuse radadel näiteks oksütotsiin, vasopressiin ning närvirakkude kasvufaktor [42] ja erootilis-seksuaalse armastuse korral bioloogiliste signaalmolekulide (steroidhormoonide -östrogeeni ja testosterooni) radades.

Armastuse oksütotsiinihüpotees

Oksütotsiinitulv modifitseerib amügdalat ja hüpotalamus-hüpofüüs-adrenaaltelge. Selle hüpoteesi kohaselt suurendab neurohüpofüüsi poolt vereringeesse eritatav oksütotsiin usaldusekalduvust, empaatiat, ka leevendab oksütotsiin stressihormoonide sünteesi, mis muudab hirmu ja ärevust. Seda eraldub ka seksuaalse erutuse ajal, nii meestel kui naistel, koguseid suurendab suguühtejärgne orgasm. Paraku on siin soolised iseärasused, naisekehas on eritusmäärad kõrgemad kui mehekehas.

Oksütotsiiniretseptorid vajavad seondumiseks kolesterooli ikka -östrogeeni ja testosterooni tarbeks.

Inimese ja teiste liikide neurokeemia-alaste ja käitumise hormonoloogiliste uuringute raamistiku seosed pole selged. Arvatakse, et laborihamsteritel kontrollivad agressiivset käitumist vasopressiini/serotoniini interaktsioonid hüpotalamuse kaudu[43]

Osade uuringute alusel suhtlevad/muudavad/loovad prosotsiaalsed suhted (mitte seksuaalsed lähisidemed) loomad, näiteks koerad inimestega (vt ka loomade kodustamine; inimene-koer side; puppy love; kiindumus lähisuhtes), pilkude kaudu, mida rohkem koer inimest koerapilguga igapäevaselt vaatab, seda tugevam toime. Pole selge, kas sünteetilise armuhormooni ninakaudse manustamise uuringute tulemusi saab üleselt rakendada kõikidele koeratõugudele, kuna koerte tõuaretusel on pikad traditsioonid ja lisaks eristatakse ka neil erinevaid karaktereid. Pole üheselt selge, milliseks muudab koera, või loomapsüühika üldisemalt, inimesepoolne hülgamine[44], kas kurjaks või abiotsivalt depressiivseks[45] olid ju nende eelkäijad looduses karjaloomad.[46] Vastavate uuringute käivitajakteks peetakse jaapanlasi ja tõepoolest leiab uuringuid, kus need Bushido – samuraide klassi eetikareeglistiku ustavate järgijate järglased, ilmutavad oksütotsiini sünteetilise derivaati ninna pihustamisel rahulolevust. [47]

Testosteroonil on inimagressiivsuse esile tulekul ülioluline roll.

Autonoomne närvisüsteem juhib lümfisüsteemi talitlust, seetõttu on romantiliselt armunud olek ja immuunsus otseselt seotud.

Semiootilised teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

21. sajand

Armastuse semiootilised[48] uuringud tegelevad armastuse märkide, tähenduste, tähendusloome, kommunikatsiooniprotsesside ja kommunikatiivsete meetodite/vahendite ebapiisavuse jm uurimisega.

Armumist esimesest silmapilgust peetakse võimalikuks. See ei ole kindel reegel ega põhimõte, kindlasti on mitmeid erialasid ja teadusharusid, kus inimeste tööks on pedagoogiline suhtlus, mille osaks on otsene silmkontakt (osa kommunikatsiooniprotsessist). See võib käia nii koolitajate, pedagoogide kui õppejõudude kohta ja oleneb kontekstist ning osapooltest. St, et mitte iga süvendunud silmavaatamine pole väljakutse. Nii näiteks kirjutab "Dr. Love'ina" tuntud itaalia päritolu ameerika itaalia päritolu pedagoogikaprofessor Felice Leonardo Buscaglia oma raamatus "Love", et huvitaval kombel pole keegi 'armastust' patenteerinud; tema soovib ja isegi kohati nõuab õpetamissuhetes, et loengus oleks üliõpilaste silmad tema silmadega elavas kontaktis.

Psühholoogilised ja psühhiaatrilised teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogilised käsitlused vaatlevad armastust ka kui sotsiaalset ja kultuurilist nähtust.

Psühholoogid, ja ka psühhiaatrid, uurivad muuhulgas ka armastuse erinevaid aspekte. Psühholoogid defineerivad romantilist armastust erinevalt.

Levinud on mitmed psüühilised teooriad.

Psühholoogia, psühhiaatria ja seksuoloogia uurimisvaldkonnad ning romantilise armastuse uuringud on kaasajal mõneti kattuvad. Tänapäeva mõistes peetakse psühholoogide pärusmaaks erinevaid teraapiaid (sh psühhoteraapia), uuringuid, katseid ning psühhiaatritel lisandub medikamentoosne ravi. Erinevad ka hariduslikud nõudmised.

Kui lõpetatakse armastussuhe, alustatakse uut armastussuhet, ka siis, kui partneritest üks lävib romantilise armastuse mõttes samaaegselt mitme ja nood omakorda mitmete teiste partneritega, ja seda korduvalt (rohkem kui üks kooselu elukaaslasega, mitu abielu, rohkelt romantilisi partnerivahetusi), kui peresuhetes või ka elukaaslaste ja partnerite vahelistes suhetes ettetulevate olukordade arutamiseks võib pöörduda abi saamiseks psühholoogide või ka psühhiaatrite poole.

Järjest enam on hakatud uurima agressiivse käitumise ilminguid (lähisuhtevägivald; intimate partner violence).

Armastuse erandlikud vormid võivad põimuda vihkamisega ning isegi ajendada armastuse objekti või ka armastajat ennast hävitama. Katkestatud (armsamast eraldamine, armastatust eraldumine) ja/või vastamata armastus, noorematel armastuse avaldamine, võib viia traumaatilise kriisini (vormiks näit 'armastusetrauma sündroom' (love trauma syndrome; mõõteskaala Love Trauma Inventory (LTI)), enesetapu idealiseerimiseni või ka enesetapuni (mitmete hüvastijätukirjade analüüside põhjal).[49][50]

Üks esimesi armastuse teooriad pärinebki Austria psühhiaatrilt Freudile. Talle omistatakse kolme armastuseteooria loomine, kuid uurijatel on raskusi nende rakendamisega empiirilistes uuringutes. Paremini tuntakse tema rajatud psüühikahäirete ravimeetodit psühhoanalüüsi. Tänapäeval on psühholoogia ja psühhiaatria eraldi teadusdistsipliinid ja psühhoanalüüsi praksis on laialt levinud, kuid teadmata põhjustel, pole kaasnenud tõendatavaid andmeid paranemisnäitude kohta [51]

Inimeste seksuaalkäitumise uuringute algus on varasem kui armastuseuuringute oma.[19]

Saksa psühhiaater ja seksuoloog Richard von Krafft-Ebing (1886–1945) kirjeldas viit armastuse liiki: tõeline armastus, sentimentaalne armastus, platooniline armastus, sõprus ja sensuaalne armastus[52].

Mitmeid armastuse väljendusvorme liigitatakse tänapäeval haigusega seotuiks ja käsitletakse kas haiguse teguritena (sümptomaatika) või ka haigustena, näiteks De Clérambault' sündroom, Othello sündroom Williamsi sündroom, hüperseksuaalsus jmt. Lisaks on täiskasvanutel (valdavalt meestel) hulgaliselt erinevaid seksuaalsuunitluse käitumisvorme, mida tänapäeval peetakse hälbivateks, (näiteks pedofiilia, efebofiilia jmt[53]. Mitmed neist mitteprokreatiivse seksuaalse käitumise praktikatest on kriminaliseeritud.

Sotsiaalsed ja kultuurilised käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned ajaloolased on väitnud, et romantilise armastuse mõiste ja traditsioon kujunesid alles keskajal seoses rüütlikultuuri tekkega ning kaua aega levis vaid ühiskonna ülemkihtide seas.

Armastus kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Robert C. Solomon kirjutab oma raamatu "About Love: Reinventing Romance for Our Times" peatükis "Love Stories", et romantilise armastuse juurekese on armastuslood (romanss). Kõige kuulsamate armastajapaaride hulgast kultuuriloos leiame Romeo ja Julia armastuslugu. Romeo ja Julia armastuslugu baseerub William Shakespeare'i näidendil "Romeo ja Julia" ("The Most Excellent and Lamentable Tragedy of Romeo and Juliet") (1597).[54]

Armastuse kultuuriloo kandjad, mis meie ajani säilinud on jätkuvalt uurimise all. Neid analüüsitakse ja kõrvutatakse erinevate autorite käsitlustega, seetõttu ei ole kõik allikad usaldatavad, ja tõepärasus võib kaheldav olla, nii võib Sokrates Platonil ja Xenophonil ("Memorabilia") erineda.

Sageli ei ole võimalik Antiik-Kreeka aegsetest suurkujudest ja armastajapaaride täpseid eluaastaid, või ka seda kas nad olid abielus või vaba abielus. Nii näiteks inditseerivad osad kirjanduslikud allikad, et Antiik-Ateena riigimehe Periklese (u 495 eKr) kaaslanna[55] Aspasia (u 470 eKr) suhe võis võrdõiguslik olla, kuid nad võisid ka abielus olla. (vt ka Periklese ja Aspasia armulugu)[56]

Armastus kirjanduses

Oma raamatus, "HimEros", taaselustab Soome filosoof Pekka Himanen fiktiivse dialoogi, Hadesest ülesse tõusnud Sokratese ja tema naise Xantippe vahel. Dialoogi toimumiskohaks on Helsingi, täpsemini Helsingi Ülikooli filosoofiaosakond, kuhu ta õppima asus. Dialoog toimub õpetlastega ja vältab 3 päeva.[57]

Armastus luules

Mihhail Lotmani arvates, on luule ja eriti lüüriline luule armastusega tihedalt seotud – armastuseteema on luules valdav.[58]

Armastus mütoloogias[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevate maade kultuurilugudest leiame armastuslugusid, mille päritolu pole, nagu luule ja kirjandusegi puhul, selge. Armastuslood legendides, müütides ei pruugi olla tõelised, vaid suulise traditsiooni käigus modifitseeritud, liialdatud, vägivaldsed, uhked jmt kuid legendid armastajapaaride kohta on ka tänapäeva kultuuris säilinud, nagu näiteks "Tristani ja Isolde armastuslugu", kus armujook tõi igavese armastuse.

Vanakreeka mütoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vanakreeka mütoloogia.

Eros ( Ἔρως, armastus) on vanakreeka mütoloogias armastuse jumal, Aphrodite ja Arese poeg. Hesiodose järgi sündis Eros algselt Kaosest.[59] (vt ka Erose ja Psychee armulugu)

[[Pilt:Heinrich Bollandt – Veenus und Cupido.jpg|pisi|150px|Lucas Cranach: Venus ja Cupido u 1540]]

Teda kujutati peamiselt tiivulise lapse või noorukina, vibu ja nooltega käes, mõnikord ka seotud silmadega.

Vanarooma mütoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vanarooma mütoloogia.

Amor (ladina keeles 'armastus') on vanarooma mütoloogias armastusjumala Cupido rööpnimi.

Amor vastab vanakreeka jumalale Erosele.

Armastus kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstiarmastus on üsna levinud kultuurifenomen.

"Aadam ja Eeva" (Adam and Eve), Albrecht Dürer (1507)

Armastus muusikas[muuda | muuda lähteteksti]

Sarnaselt luulearmastusele on armastusevorm ka kalduvus muusikat kuulata ja nautida/kogeda, nimetatakse ka muusikaarmastuseks. Platoni meelest on erinevatel muusikaliikidel võime erinevaid emotsioone esile kutsuda.

Muusika (tänapäeval ka muusikatööstus) onotseselt armastusega seotud, st ka muusikas on armastuseteema valdav. Siia kuuluvad nii Vana-Kreeka muusika, tänapäevased Snuup Dogg, Nublu kui ka 5 Miinust ja tulevikumuusika, kaudselt looduslik linnulaul.

Neuroteadustes uuritakse muusika, kuulmiselundite ja aju vahelisi seoseid neurobioloogilise kontseptsiooni raames, uurides ajus paiknevaid 'muusikakeskuseid'. Tänapäeval usutakse, et muusikat on võimalik inimeste ravis edukalt rakendada – muusikaravi.[60]

Armastus religioonis[muuda | muuda lähteteksti]

Armastus on levinud ja oluline mõiste paljudes religioonides, kus nõutakse armastavat pühendumist mõnele jumalusele või usutakse, et jumal või jumalad armastavad oma palvlejaid. Paljudes usundites on mõni jumal või jumalanna armastuse kehastuseks või kaitselmuseks.

Kristlaste usuliste kohustuste hulka kuulub ligimesearmastus, mida on tõlgendatud mitte niivõrd emotsionaalse sidemena kuivõrd teadliku hoiaku ja valmisolekuna soovida ja teha inimestele head.

Juutlik-kristliku ja islami pärimuse kohaselt on esimesed loodud inimesed Aadam, tema esimene naine Lilith (esimene paar) ja teine naine Eeva (teine paar).[61]

Kas ja kuidas Piibli jutustuses hea ja kurja tundmise puu viljade söömist, mao ahvatlusel, pidada ürgarmastuse tekkeloo alguseks pole selge.

Armastuse käsitluste tulevik[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tehnosfäär#Tehnosfääri olevik.

Maa kui terviku seisukohalt vaadeldakse elavate inimeste elu tänapäevases maailmas teatud sfäärilise kolmikuna: biosfäär, sotsiosfäär ja tehnosfäär vastastikes suhtevõrkudes ja interaktsioonides biosfääriga.

Sfäär ja aeg

Tehnosfäär[62] on inimtekkeliste struktuuride süsteem (näiteks asulad, külad, linnad, suurlinnad, niisutussüsteemid, veetammid, transport, raudteed, tehased, kalakasvandused, põllumajandushooned ja haritud põllumaad, kasvuhooned, infotehnoloogia jpm) biosfääri atmosfääris, mis on inimkontrollile allutatud.

Transformatiivsus: tehnosfäär on noorim geosfääri osa, kuid kõige jõulisem ning dünaamilisem transformaator, mille toimel kujunevad tehniseerituks kõik ühiskonnasfäärid ja olulisi tehnogeenseid muutusi toimub ka biosfäärides.

Põhifenomeniks on tehnogeensete nähtuste ja neid esile kutsuvate vahendite süsteem (masinad, seadmed, aparaadid, masinaliikumised ja selleks vajalikud rajatised, tehniline energeetika, tehnogeensed kiirgused ja väljad jms)

Interaktsioonid: tehnika on vajalik abivahend kõigis ühiskonnasfäärides ja mõjutab üha enam ka loodussfääre. Tehnosfääri areng sõltub kõige enam teadusest (kultuurisfäär), majandusest ja ametlikust tehnopoliitikast (haldussfäär).

Globaalsus: tehniliste seadmete ja süsteemide näol kõikjal atmosfääris.

Põhispetsialisatsioonid: tehnika rakendamine kõigis ühiskonnasfäärides ja tehnoloogia loomise ning teenindamisega seotud personal (leiutajad, konstruktorid, insenerid, tehnikud, mehaanikud jt)

Põhiväärtused: tehnikaalased kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed karakteristikud.[63]

Armastus võrgus[muuda | muuda lähteteksti]

Nüüdismaailma inimeste igapäevaelus kasvab virtuaalse osa roll[64], suhtlusvõrgustikud,virtuaalkohtingute äpid jpm. Käesoleval ajal pole nende loomuse, loomise ja rakendamisega seotud toimeid inimarmastusele põhjalikumalt-ülevaatlikumalt uuritud.

Sotsiaalne robootika

Inimese-robotkaaslas(t)e (emotsionaalsed robotid, seksirobotid ja tehisintellektiga varustatud süsteemid jt) vastastikuste romantiliste armastus- ja seksisuheteks võimaluste loomine ja nende teaduslik uurimine ei ole laialt levinud ja on alles algusjärgus.[65] Armastusrobotite kohta teatakse vähe ja uuringuteväli suuresti lahtine, näiteks inim- ja robotieetika. Arvatakse, et käesoleval ajal seaduste mõttes seksirobotiga (sh lapsseksirobotiga) vahekorras olemine truudusetuseks ei liigitu.[66]

Inimvõime uuringud veenvalt inimest jäljendavatesse robotitesse armuda, või ka nendega abielluda, ei ole üheseid katsetulemusi andnud. Inimestel tõenäoliselt armastamisvõimekust jaguks, kuid osadel sotsiaalselt võimekateks programmeeritud robotitel tuleks läbida Turingi test.

Armastuse käsitluste ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vedade filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Rigveda loomislaulus (10.129.3–4) on kāma kõikide asjade allikas: "Alguses oli pimedus pimeduses peidus; algselt pimeduses varjus olles oli see kõik eristamatu kaos. Kõik, mis siis oli, oli tühi ja vormitu: suure kuumuse väest sündis see üks. Siis sündis alguses kāma, mis oli vaimu esimene seeme."

Kāma on algtung, mis hoiab nähtuvat maailma alal, sansaara taga seisev jõud.

Empedokles[muuda | muuda lähteteksti]

Empedokles käsitles armastust (philia, philotēs, storgē) ja vaenu (neikos) muutusi tekitavate printsiipidena maailmas, mis panevad neli elementi omavahel seonduma ja lahknema. Armastus hoiab kõike koos, vaen lahutab ühe vastandite paljuseks. Armastus ja vaen on kordamööda valdavad. Lahutatuse seisundis toimib ainult vaen, armastuse seisundis puudub üksik.

Platon[muuda | muuda lähteteksti]

Alustrajavalt on armastuse käsitlemisest lääne filosoofias ja kultuuris mõjutanud Platon, kes jagas hinge kolmeks osaks: madalamalt kõrgemale himu (thymos), teadmine (epistēmē) ja mõistus (nous). Vastavalt jagas ta ka armastuse kolmeks liigiks:

  • Erōs ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu, mida tajutakse meelte (nägemise, kuulmise, kompimise jt) abil.
  • Philia etaloniks on armastus sõbra vastu. Seda armastust tajutakse intellekti abil.
  • Agapē etaloniks on armastus jumala vastu. Siia kuuluvad nii-öelda kõrgemad tunded.
Fail:1868 1868 Lawrence Alma-Tadema - Phidias Showing the Frieze of the Parthenon to his Friends.jpg
Kujutatud Pheidiast (u 480 eKr – u 430 eKr) esitlemas Parthenonis oma töid tähtsatele riigitegelastele nende hulgas Vana-Ateena riigi esimene mees Perikles (1868) Sir Lawrence Alma-Tadema

.

Platoni armastuse käsitlusi võib leida dialoogides "Phaidros","Lysis" ja "Pidusöök".

"Pidusöök"[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pidusöök (Platon).

Armastusele on pühendatud Platoni dialoog "Pidusöök". Selles kirjeldatakse koosviibimist, kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. Eelviimasena, pärast viit eelnenud kõnet, esineb Sokrates oma filosoofilise armastuse kontseptsiooniga ning lõpuks esineb hilinenud Alkibiades, kes esitab Sokratest armastaja ideaalina. Taustaks on mehe homoseksuaalne armastus nooruki vastu, mis oli oluline nooruki sotsialiseerimisel. Heteroseksuaalsete suhetega ei seostatud vaimset armastust.

Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jala ja käega, kahe ühesuguse vastassuunda pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mida võis vastassuunda pöörata. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohverdamine jätkuks. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud – nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled said jälle kokku, siis nad embasid teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, nii et mõned inimesed said teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole.

Pärast Aristophanest kõneleb Agathon, kelle kõne on eelviimane ja pärast teda peaks kokkulepitud järjekorrale vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest hirmus vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp. "Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. Inimene peab jõudma taipamisele, mida ta tegelikult ihaldab ja armastab.

Ideaalne armastaja läbib viis staadiumi. Kõigepealt armub ta konkreetsesse inimesse, kelle välimus on eriti ligitõmbav. Edasi märkab ta, et füüsiline ilu ei piirdu tema armastatuga, ning hakkab armastama füüsilist ilu üldse. Järgmisena taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum kui keha ilu. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas.

Islami filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Pärsia filosoof, arst ja poeet Avicenna kirjutas palju, kuid arvatakse, et ühtset armastuse kontseptsiooni tal ei olnud. Armastusest kirjutas ta mitmes kirjutises, peamiselt teoses "Traktaat armastusest" ("Risalah fil-'Ishq"; inglise keeles "Treatise on Love" ja "Treatise on Passionate Love"; ka "Uurimus armastusest"). Osad hilisemad autorid peavad teda armuhaiguse esmakirjeldajaks, või ka ravitsejaks[67].

Avicenna uurija ja tema armastusetraktaadi tõlkija Emil L. Fackenheimi arvates võib tema armastusekäsituse sarnaseid jooni tunda ka Abū Nasr al-Fārābi ja Abū al-Kindī (umbes 800 – umbes 870) teostes.[68]

Läänemeresoome armastus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestlaste rahvapärimus

Tšuute arvatakse 9.–10. sajandi kontekstis tähistavat teatud või kõiki läänemeresoome rahvaid või laiemalt isegi kõiki Kirde-Euroopa mitteslaavlasi, alates 11. sajandist aga enamasti eestlasi.

Meil on Eesti oma rahvapärimus ja selle tunnustatud uurijad ja publikatsioonid. Esoteerika valdkonnas on Aleksander Heintalu kaasajal käsitlenud estide hingestatud ilma mitmes raamatus, nagu "Väeraamat" ja "Estide (tšuudide) hingestatud ilm".

Tänapäeval uurib topofiiliat Valdur Mikita.

Küsimused ja vastused armastuse kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Mis laadi asi armastus on?[muuda | muuda lähteteksti]

Mis laadi asi armastus on? Kas ta on inimsuhe armastajate vahel, armastaja hoiak, emotsioon või midagi muud?

Armastus on emotsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Neera Kapur Badhwar (2003) väidab, et suhte teeb armastussuhteks armastuse dispositsioon, mis kutsub armastajal puhuti esile armastuse emotsiooni.

Armastus on sündroom[muuda | muuda lähteteksti]

Arina Pismenny ja Jesse Prinz oma artiklis Is Love an Emotion?. C. Grau and A. Smuts (toim.) The Oxford Handbook of Philosophy of Love, New York: OUP 2017.

Kas armastus on moraaliga vastuolus?[muuda | muuda lähteteksti]

Moraal nõuab erapooletust: inimesi tuleb kohelda ühtemoodi, kui pole mõnd üldist ja moraali seisukohast olulist erinevust, mis kohtlemise erinevust õigustaks. Armastus kui isiklik suhe (romantiline armastus, perekonnaliikmete vaheline armastus, sõprus) toob kaasa ühe inimese eelistamise teisele: nendega, keda armastatakse, käitutakse teistmoodi kui võõrastega ning neil lubatakse endaga teistmoodi käituda; neist, keda armastatakse, hoolitakse rohkem.[69]

On väidetud, et isikliku suhte (armastussuhte) olemasolu ongi üldine ja moraali seisukohast oluline põhjend erapoolikuseks nende suhtes, keda armastatakse, järelikult moraal ja armastus ei ole vastuolus. See põhjend on moraali seisukohast oluline sellepärast, et isiklik suhe edendab ausust, hoolivust, ustavust, enese tundmaõppimist, kannatlikkust, empaatiavõimet ja muid moraalseid väärtusi. Sel juhul aga pole põhjendit, miks kohelda ka neid, keda armastatakse, erinevalt.[70]

Armastus on moraaliga vastuolus; tuleb eelistada moraali[muuda | muuda lähteteksti]

Armastus on moraaliga vastuolus; tuleb eelistada armastust[muuda | muuda lähteteksti]

Armastus ei ole moraaliga vastuolus[muuda | muuda lähteteksti]

Armastuse ja moraali vastuolu leevendab nende vastastikune toetus[muuda | muuda lähteteksti]

Sandro Botticelli, "Venuse sünd" (umbes 1484–86). õlimaal. Uffizi galerii, Firenze

Terminid[muuda | muuda lähteteksti]

Vanakreeka kultuuril on hõlmamatu mõju lääne kultuuri arengule ja ka armastuse käsitlusele. Paljud autorid kasutavad oma armastusekäsitlustes, -teooriates ja -uuringutes kreekakeelseid termineid, nagu Erōs, Lūdus, Storgē, Pragma, Mania, Agapē, Philía (fiilia, Philautia (enesearmastus) jmt. Nende kreeka mõtteloo mõistete tähendussüsteemid, tõepärasus, kultuuriline autentsus ning tõenduslikkus jm pole saadaolevais ajaloolistes ega kaasaegsetes allikates üheselt mõistetavad. Nii näiteks on kreekakeelses Uues Testamendis armastus Agapē ja Philía, kuid samal ajal on philía käesoleval ajal armastuse geneeriline termin, mille liigid ka kirglik armastus, romantiline armastus, vennaarmastus, lapse armastus, vanemlik armastus, ligimesearmastus, jumalaarmastus jt.[33]

Põhjalikum Philía käsitlus on säilinud Platoni õpilaselt Aristoteleselt[71] (vt ka "Nikomachose eetika" VIII. ja IX. raamat). Filosoofi Simon Blackburni filosoofialeksikoni artikli "armastus" kohaselt on Aristoteles vastastikusele ja tunnustusväärsele Philía 'le üsna ranged fiiliatingimused kirja pannud: lähedane tutvus, vooruslikkus ja võrdsus[72].

Erōs on kreeklastel valdavalt seksuaalse loomusega ja tähistab iha, igatsust, tasakaalutust.[72]

Blackburni (2002) kohaselt on Agapē kiindumusvormide loendi kristlik lisandus, mis võib viidata vähem keskendatud, üldisemale heasoovlikkusele ja ei pea tähtsaks vastastikusust.[72]

Fiilia (kr philia) on võõrsõna ja tähendab nii sõprust, harrastust, lembesust kui ka armastust. Bioloogias tähendab fiilia kellegi või millegi eelistamist. Seksuoloogias või ka psühholoogias aga (haiguslik) -kalduvust, millegi rohkust ja selle vastandiks on foobia.[73]

Lepiku ja Kivineeme "Eesti-kreeka sõnaraamatus" (2017) on armastuse tõlkevasteteks agapē ja erotas (kreekakeelne sõna- mille tõlkevasted on 'armastus' või 'seks').

Käeolevas artiklis on mitmed nimetatud kreekakeelsetest terminitest läbipõimunult, kas armastuse ja/või sõpruse liigid.

Platooniline armastus

Platoni järgi on platooniline armastus armastus idee vastu. Igavese ja muutumatu iluideeni on võimalik jõuda dialektika müstilise entusiasmi (eros) saatel[74] Kui kunstilooming ei ole hümnid jumalate auks on need meelelise maailma matkimine.[74]

Platoonilist armastust on osades kirjanduslikes allikates mainitud. Kuid hilisematel aegadel on lisandunud platoonilisele armastusele "kreeka armastus/sõprus", Sokratese armastus, homoseksuaalne armastus, või ka pederastia (paiderastês). Viimati nimetatu kohta peetakse heaks allikaks Doveri Vana-Kreeka homoseksuaalsuse käsitlust.

"Kreeka armastus/sõprus" võis, ajalooallikate põhjal, toimida võrdsete, erinevas eas, meesisikute vahelise haridusliku, vaimse ja/või mees-meest seksuaalse liiduna.

Raamatu "Sex and Reason" autori Posneri meelest ei saa osade Ateena kodanike seksuaalseid sättumusi ja praktikaid teatud linnriigi hoonetes [75] ja või kontekstis vähimalgi määral üldistavalt nimetada "kreeka armastuseks" kui siis võib olla "Ateena armastuseks"[76], kuivõrd puuduvad vastavad teadmised teiste Antiik-Ateena linnriikide kodanike seksuaalelu kohta. Mitmete allikate alusel võisid erivanuseliste meeste omavahelised seksuaalkäitumuse praktikad Antiik-Ateenas levinud ja idealiseeritav ning ihaldatav käitumisnorm olla. Samal ajal tuli ette ka abielusid, näiteks Sokrates ja Xanthippe. (vt ka Jacques-Louis Davidi (1787) maali allpool. Xanthippet on maalil kujutatud üksinda – väljaspool Sokratese surmakambrit).

Jacques-Louis David, "The Death of Socrates" (1787)

Tolleaegseid erastês-erômenos (mees-noormees (vanuses 12–17) vastastikused suhted, mis sisaldasid noormehe kasvatuseks peetavaid hariduslikke, vaimseid ja ka erootilisi komponente [77], ning milles osade allikate kohaselt ei olnud aktsepteeritavad noormehe ärakasutamine, ekspluateerimine ja seksuaalne suguühe, käsitletakse tänapäevaselt vahel erootilis-romantilise armastuse käsitlusena. Täpsemaid arenguid võiks anda Vana-Kreeka hariduse uurimine (nt armastuse pedagoogika).

Arvatakse, et lääne kirjandusse tõi Sokratese armastuse mõiste (amor Socratikus) (1469) või ka Platoni armastuse (amor Platonicus) ja platoonilise armastuse (Platoni "Pidusöögi" põhjal) kontseptsiooni Ficino ("De amore") .

Inglise trükisõnas mainiti platoonilist armastust esmakordselt arvatavasti inglise poeedi ja näitekirjaniku Sir William Davenanti poolt näidendis "The Platonick Lovers" (1636), kuid armastuse kontseptsioon võis inglise ühiskonnas juba käibida.

Eesti keeles

Eesti kirjakeelde jõudis sõna armastus 1739. aasta eestikeelse piiblitõlke kaudu, kus kristluse keskse mõiste agapē tõlkevaste arm asemel seisis sõna armastus[78] (tegusõna armastama us-liitega).[79]

ENE artiklis "armastus" on defineeritud armastust kui sügavat kiindumustunnet, andumust kellelegi või millelegi. Konkreetsele inimesele lisaks võivad armastuse objektideks olla loodus (loodusearmastus), kunst, tegevusala, sport[80], moraaliprintsiip (nt tõearmastus, õiglusearmastus, vabadusearmastus), kodumaa, abstraktne idee jne[81].

EKSS-is esineb sõna armastus üksinda ja ka valiku liitsõnade näol.[82] Eesti kirjakeele normi ÕS-i (2019) veebiväljaandes esineb artikkel "armastus"[83] koos sünonüümidega "arm, lemme, lemb(us)".

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited ja märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Harry T. Reis ja Arthur Aron on lisanud ka entiteedi, mis saaks hõlmama loomaarmastust, armastust väljamõeldud tegelaste vastu või ka tööarmastust, armastust elutute objektide vastu; 'Platoni iluvormid';filosoofia
  2. ↑ Henry Fink, 1902, lk 1:"Love is such a tissue of paradoxes, and exists in such an endless variety of forms and shades that you may say anything about it that you please, and it is likely to be correct."
  3. ↑ Jeffry A. Simpson, Lorne Campbell, "The Oxford Handbook of Close Relationships", Oxford University Press, lk 201, 2013.
  4. ↑ Feyerabend; "Meetodi vastu."
  5. ↑ Blackburn 2002:333.
  6. ↑ Thomas Kuhn "Teadusrevolutsioonide struktuur"
  7. ↑ va lapsepilastus
  8. ↑ kontsept Cicero, Kant, Fromm jt
  9. ↑ soovitavalt mitte otseste järglaste vahel
  10. ↑ "Svingerid"
  11. ↑ keelatud armastus
  12. ↑ Kidron ja Kull 2019:74
  13. ↑ Price jt, 2016
  14. ↑ Mangs ja Martell, 2000
  15. ↑ 'armastuse ja saatuse paradoks'
  16. ↑ tehnosfääri tehnopargi kasutamise intensiivistumine
  17. ↑ Ülo Mäeots, bakalaureusetöö "Armastuse märgid", 2007, Tartu Ülikooli semiootikaosakond.
  18. ↑ Alexa Smart Home
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 Pulver 1990:1796.
  20. ↑ Sotsiaalpsühholoogide intiimsuse uuringud (Berscheid & Walster, 1978; Cook & McHenry, 1979; Hatfield, Traupmann, Spreacher, Utne, & Hay, 1982; Kelley, 1979; Stoller, 1979; Walster & Walster, 1977)
  21. ↑ Fehr 1988, Fischer, Shaver jt
  22. ↑ Martin Fischer, George Stricker, "Intimacy", 2018 Springer Nature
  23. ↑ armastuse intiimsuse käsitlus
  24. ↑ tänapäeval ka organisatsioonipsühholoogia uurimisobjekt
  25. ↑ Pulver 1990:1797.
  26. ↑ (armastuse sotsiaalteooria)
  27. ↑ Pulver 1990:1797.
  28. ↑ tänapäeval kaassõltuvuse kontseptsioon, näit Melody Beattie, "Kaassõltuvusest vabaks"
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 Pulver 1990:1798.
  30. ↑ kas siis armastus on inimese areng;Minu Ise areng
  31. ↑ 31,0 31,1 Schachter, S., & Singer, J. (1962). Cognitive, Social, and Physiological Determinants of Emotional State. Psychological Review, 69, pp. 379–399.
  32. ↑ Pulver 1990:1799.
  33. ↑ 33,0 33,1 Kidron ja Kull 2019:9
  34. ↑ Kidron ja Kull 2019:9.
  35. ↑ Masuda 2003
  36. ↑ Rubin 1970.
  37. ↑ Jeffries, Vincent. "Sorokin, Pitirim". Encyclopedia of Social Theory. California: Sage Publications.
  38. ↑ "Love: Its aspects, production, transformation and accumulation//Explorations in altruistic love and behavior: A symposium. Boston (MA): Beacon Press, 1950, lk 3-73.; "The Ways and Power of Love: Types, Factors, and Techniques of Moral Transformation.", 1954
  39. ↑ Levin ja Kaplan 2010
  40. ↑ Kidron ja Kull 2019;9
  41. ↑ subjekt-seonduv vastastikusus: veetlus, intiimsus, kiindumust ja teisest hooliminekirglik armastus, romantiline armastus, vennaarmastus, lapse armastus, vanemlik armastus, ligimesearmastus, jumalaarmastus jt.
  42. ↑ Emanuele 2011
  43. ↑ Hüpotalamus on autonoomse närvisüsteemi ja endokriinsüsteemi kõrgem keskus; selle neurohormoonid: türeoliberiin (TRH), gonadotropiini-vabastajahormoon (GnRH), kasvuhormooni vabastajahormoon (GH-RH), kasvuhormooni tõkestajahormoon (GH-RIH), kortikotropiini vabastajahormoon (CRH), prolaktiini vabastajahormoon (PRH) jt ning prolaktiini inhibeeriv faktor (PIF) (arvatavasti dopamiin).
  44. ↑ inimpsüühika
  45. ↑ (koerte käitumishäirete ravimine)
  46. ↑ Romero jt 2014
  47. ↑ m Potentsiaalselt letaalne inimleiutis; ravimiregister, võrdlus kokaiini ninnamanustamine on narkoloogiasse; obsteetrikas võidakse sünnitajale anda sünnitegevuse farmakoloogilise induktsioonina sünteetilist oksütotsiini tablettidena, ninaaerosoolina või veenisiseselt. Sünteetilise oksütotsiini toime emakale võib põhjustada lootel/vastsündinul: pulsisageduse langust, loote südame rütmihäireid, ajukahjustust, hapnikuvaegust ja isegi surma.
  48. ↑ armastuse semiootika
  49. ↑ Emanuele 2011:265.
  50. ↑ Namratha jt 2015.
  51. ↑ Blackburn 2002:363.
  52. ↑ Pamela C. Regan, The Mating Game: A Primer on Love, Sex, and Marriage, Chapter 7: General Theories of Love, 2008
  53. ↑ RHK-10 Käitumis- ja impulsihäired (F63-F69)
  54. ↑ "Paarid: kõige kuulsamad armastajapaarid"
  55. ↑ esileedi
  56. ↑ Sichtermann 2004:40-44
  57. ↑ Pekka Himanen, 1996
  58. ↑ Mihhail Lotman, Poeedi armastus ja surm, Mihhail Lotmani veebipäevik, 2011.
  59. ↑ Mall:Verkkoviite
  60. ↑ Michael Trimble, ja Dale Hesdorffer, Music and the brain: the neuroscience of music and musical appreciation, BJPsych Int. mai; 14(2): 28–31, 2017.
  61. ↑ Sichtermann 2004:21
  62. ↑ mõiste Barbara Ward ja René Dubos, Maurice F. Strong "Only One Earth: The Care and Maintenance of a Small Planet", 1972
  63. ↑ M. Vabar 1999
  64. ↑ Port 2016
  65. ↑ David M. Levy, 2007
  66. ↑ Kalev 2018.
  67. ↑ tuvastas, "armuhaige" pulssi mõõtes ja tolle aja geograafilisi paiku ning inimesi jm nimetades, selles tuntavaid muutusi, ravi suguühte läbi
  68. ↑ Pessin 2013:45.
  69. ↑ Lafollette 1991:127
  70. ↑ Lafollette 1991;327–328.
  71. ↑ McCoy 2013
  72. ↑ 72,0 72,1 72,2 Blackburn 2002:39.
  73. ↑ VSL
  74. ↑ 74,0 74,1 ENE 1974:146.
  75. ↑ Sokrates vestles turuväljakul
  76. ↑ "Vana-Ateena armastuseks"
  77. ↑ seksuaalkasvatus
  78. ↑ Soosaar 2015:234.
  79. ↑ Soosaar 2015:244.
  80. ↑ Mihhail Lotman, Mihhail Lotman: Armastus jalgpalli vastu, Arvamus, 9. juuli 2014.
  81. ↑ ENE 1968:195.
  82. ↑ EKSS
  83. ↑ ÕS 2018.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

"About Love: Reinventing Romance for Our Times", ptk Love Stories, lk 97, Hackett Publishing Co, Inc, 2006.

Veebiversioon, 2013

Cambridge University Press, lk 44, 2013.

Kultuurilugu[muuda | muuda lähteteksti]

Greek Homosexuality Veebiversioon, Harvard University Press, 1978, 1989.

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Bioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Monkeys recognize the faces of group mates in photographs, PNAS, 106 (51) 21539-21543; 2009.

Psühholoogia ja psühhoanalüüs[muuda | muuda lähteteksti]

The Prevalence and Nature of Unrequited Love., SAGE Open, aprill-juuni 2013, 1–15 Veebiversioon

  • Elaine Aron, "Ülitundlik inimene ja armastus. Suhete mõistmine ja korraldamine maailmas, mis kipub sinust üle sõitma.", Hea Lugu, 2015.
  • P. Namratha, M. Kishor, T. S. Sathyanarayana Rao jt, Mysore study: A study of suicide notes, veebiversioon, Indian J Psychiatry; 57(4): 379–382. oktoober-detsember, 2015
  • Megan Price, Leanne Hides, Wendell Cockshaw jt,

Young Love: Romantic Concerns and Associated Mental Health Issues among Adolescent Help-Seekersm Behav Sci (Basel). juuni 2016; 6(2): 9. Veebiversioon

Laste ja noorukite psühholoogia ja psühhoteraapia

Pedagoogika ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Instrument Title: Passionate Love Scale (PLS) Form B

Sotsiaalne robootika

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Leksikoloogia ja entsüklopeedia[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018, Veebiversioon, Tallinn, 2018.

Kristlus[muuda | muuda lähteteksti]

Perspectives from the World’s Religious Traditions, Templeton Press 2010.

Esoteerika[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulsuste armuelu[muuda | muuda lähteteksti]

Armastuskirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Aforismid[muuda | muuda lähteteksti]

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Videoloengud

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Armastus&oldid=5272981"