Armastus

See artikkel räägib armastusest; jumalaarmastuse kohta vaata artiklit jumalaarmastus; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Armastus (täpsustus)

---

Armastuse all mõeldakse tavakeeles eelkõige sügavat kiindumust kahe inimese vahel või erakordset tunnet, mis laseb maailmal imelisena paista. Sõna "armastus" kasutatakse paljudes seostes ning pole selge, kas tegu on ühe asjaga, mis avaldub erinevalt, või mitme eri asjaga. Armastust ei saa üheselt ega ammendavalt defineerida.

Armastus on tundeline ja mõtteline side; positiivseid elamusi esile kutsuva isiku, eseme või abstraktse nähtuse kõrge väärtustamine ning püüdlemine selle poole. Armastus võib väljenduda tunnetes, mõtetes, hoiakutes ja käitumises ning põhineda näiteks vanemlikel instinktidel (ema armastus lapse vastu), harjumusel ja kasvatusel (kodumaa-armastus) või seksuaalsel külgetõmbel (erootilis-romantiline armastus).

Vastastikuste seoste lahtirullumine: nagu armumine, armastamine, armastuses elamine on armastus tõenäoliselt sündmuste jada – protsess.

Sõna "armastus" võidakse kasutada erineva intensiivsusega tundesideme tähistamiseks. Enamikus keeltes on armastuse mõiste, kuid puuduvad eraldi sõnad, et eristada naise ja mehe vahelist armastust, ema armastust lapse vastu, armastust kodumaa või raha vastu jne.

Armastuse (love) all mõistetakse kahe isiku vahelist vastastikust veetlust, intiimsust, kiindumust ja teisest hoolimist.

Kui räägitakse armastusest, peetakse kõige sagedamini silmas inimlikku armastust, st armastust kahe inimese vahel, eeskätt mehe ja naise vahelist erootilis-romantilist armastust.

Ameerika Ühendriikides 1966. aastal läbiviidud küsitluse kohaselt oli armastus, lapse saamise tungi kõrval, üks peamisi abiellumise põhjuseid.

Armastuse kokkuleppelised definitsioonid ja süstemaatika puuduvad, st armastusel on palju nii soolisi, psüühilisi, füsioloogilisi, anatoomilisi, geneetilisi, religioosseid, kultuurilisi, intellektuaalseid kui ka isiksuslikke erisusi, ka on ta pidevas muutumises. Nii kirjeldatakse armastust vahel ka rea paradoksidena.

Sarnaselt sõprusele võib armastus olla hüve ja väärtus aga ka muret, kurbust ja teisi soovimatuid nähtuseid endas kandev inimsuhe ja -side.

Teadus

Teaduse vaatepunktist lähtuvalt on aluseks interdistsiplinaarsus – 'armastus' ei kuulu ühelegi teadusharule ekslusiivselt, sest ratsionaalne, ühtne teaduslik meetod on justkui müüt, midagi sellist reaalselt ei eksisteeri -tunnetusprotsessid pole normatiivsed.

Armastusest saab kirjutada nii teadusliku positivistliku kontseptsiooni (abstraktne, ratsionaalne ja loogiline) kui ka avatud ressursi (mõisted, tulemused ja protseduurid) metoodikate printsiipe rakendades.

Inimestevaheline armastus

Inimestevaheline armastus esineb eri vormides mitmesugustes inimsuhetes perekonnaliikmete, sõprade ja partnerite vahel. Inimestevaheline armastus on nii põlvkondade ülene kui -vaheline. Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja füüsiline lähedus, altruism, abivalmidus ja pühendumus.

Seksuaalse püüdluse olemasolu eristab olulisel määral erinevaid armastusi. Mehe armastusel naise vastu ja naise armastusel mehe vastu (samasooliste suhte puhul ka samast soost armastajatel) on seksuaalsusel väga oluline roll. Bioloogilise sooga ennast mitte identifitseerivad inimesed (transmees ja transnaine) võivad olla identiteedilt kas hetero-, bi-, homo-või aseksuaalsed. Lapsevanema armastusel lapse vastu seksuaalsuse roll praktiliselt puudub. Tõenäoliselt puudub nimetatud roll ka enesearmastuse puhul.

Armastus võib olla vastastikune või ka vastamata.

Tihti käib armastusega kaasas ka romantiline armukadedus, soovimatus oma armastatu lähedust teistega jagada.

Vahel võib armastuse lõpp, armsama kaotus või ka topeltkaotus (näiteks armastajapaari surma näol) ettenägematuid sündmusi, konflikte või koguni sõdu esile kutsuda. Nii vallandus Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi ja ertshertsoginna Sophie Maria Josephine Albina Gräfin Chotek von Chotkow und Wognini mõrvamine Sarajevos, 1914. aasta juunis, Esimese maailmasõja.

Romantiline armastus

 Pikemalt artiklis Romantiline armastus.

Üks inimesi kõige enam huvitanud ning kunstis enim käsitletud armastuse liike on erootilis-romantiline armastus.

Harilikult mõistetaksegi armastuse all sügavat, füüsilist ja emotsionaalset kiindumust kahe inimese vahel.(vt ka armukolmnurk; vabaarmastus).

Mitmetes allikates pakutakse, et eestlasi paelub kas kinokomöödiavõi siis tegelik paarivahetus.

Romantilise armastuse intensiivistumist, selle lembesuhte keelatuse tõttu vanemate poolt, nimetatakse Romeo ja Julia efektiks.

Kui inimestevahelist armastust peetakse oluliseks igas vanuses inimestele siis romantilise armastuse sarnaseid ilminguid on täheldatud ja empiiriliste uuringutega tuvastatud juba 9.aastastel.

Millisest vanusest alates tänapäeval romantilist armastust oleks võimalik valideerida ja kontrollida pole selge. Kas eelmise sajandi arengupsühholoogiliste (näiteks poiste ja tüdrukute arengukäsitlused erinevad ) käsitluste alusel saaks inimlapse anatoomilisi, füsioloogilisi, või psüühilisi ning vaimse arengu etappide läbivust võrrelda üksnes ealiselt piiritletud skaalal pole selge.

Eesti psühholoogid peaksid lähtuma üldisest määratlusest mille kohaselt kuuluvad alla 18-aastased vanemliku ettehoolde alla, seda vaatamata asjaolule, et otsustusvõimeliseks arvatakse noorukeid 13. eluaastast arvates. Võiks püüda eristada noorukite ja täiskasvanute romantilise armastuse käsitusi. Ka täiskasvanuikka jõudnute eneseraporteeritud andmeid töödeldes, pole uurijad alati selgusele jõudnud, mida mõtleb uuritav (alla 30-aastane üliõpilane), kes vastab, et on olnud üle 1300 korra armunud, need andmed võidakse elimineerida.

Romantilise armastuse täpseid väliseid ja sisemisi mehhanisme ja toimeid ei tunta. Arvatavasti puuduvad (ei ole levinud ja ligipääsetavad) mudelid, kategooriad, skaalad ning mõõtmisvahendid milledes oleksid mõõtmise alla ühtlustatud nii sugu, rass, karakter, vanus, identiteet, usk, kogemus, haridus, elukoht, praktikad, piirid (ajalised, seadusandlikud jpm) ja nende dünaamilised muutused inimese eluajal. Siin ei ole mõeldud mitte saatuslikku kohtumist ja armastuse hilisemat reflektsiooni, et mis oleks saanud siis kui oleksin kohanud korraga kaht identset armastatut näiteks, vaid tänapäevane romantiline armastus kuulub inimese eraelusfääri (delikaatsed isikuandmed kogumis) ja on samal ajal muudetud infovõrgustiku osaks, va Facebook jpt sotsiaalvõrgustikud . Pole selge, mida saaks täpselt teha olemasolevate inim-uuringute raames töödeldud, kogutud ning juba avaldatud delikaatse infoga uue andmekaitseseaduse Andmekaitse üldmääruse (GDPR) ilmumisest arvates, kuivõrd süsteem suhtleb andmete kaudu ja romantilist armastust puudutav info kuulukse samal ajal ka armastuse õiguslikku ruumi.

Developmental cognitive neuroscience

Selleks, et aru saada, mis on täiskasvanuks saamise eesmärk ja kuidas täiskasvanu käitumine: romanss ja seks on seotud, tuleks lähemalt uurida millal see algab. Developmental cognitive neuroscience on interdistsiplinaarne teaduse valdkond, mis uuribki psühholoogiliste protsesside ja nende neuroloogilisi aluseid arenevas organismis. Selle raames peetakse täiskasvanuks indiviidi, kes jõuab oma arengujärgus suguküpsuse etappi, st puberteedieas. Normaalne adrenarhe jõuab indiviidi arengus kätte nii 10. eluaastaks. Kuigi ernevate uuringutega on tõestatud, et üksnes väike protsent 12. aastaseid on seksuaalselt aktiivsed on see arv pidevalt kasvamas ja 19. eluaastaks on vähemuses need kes ei soovi romantilist armastust või seksuaalset kirge kogeda ja/või ei ole seda juba teinud. Eesti haridussüsteemis on koolikohustus 17. eluaastani, seega on tõenäoline ja ühe sotsioloogilis-semiootilise uuringuga on kinnitust leidnud ka 14.- 17. aastaste Eesti õpilaste mälestused esmase romantilise armumise/romantilise armastuse koha (kooli) kohta.

Selle all peetakse silmas, arvatavasti mitte koolimaja, vaid koolikaaslaste ja/või samaealiste vahelisi suhtlemiskeskkondi üldisemalt, nutiseadmed, internet, suhtlusvõrgustikud. Uuemad uuringud näitavad, et õpilasi tihti ei pruugi rahulolevaks/õnnelikuks teha vanematepoolne kvaliteetaja-nõue ja vanemad jälle ei saa/ei taha, erinevatel põhjustel (ei pruugi olla tadlikud digitehnoloogia võimalustest jne) kõige uuemaid digitehnoloogiaid, kui 12-aastane nurub huvitegevusliku jalgpallitreeningu asemel robootikaringi ja nõuab "Alexat".

Sotsiaalpsühholoogia

20. sajand

Ekspermentaalses sotsiaalpsühholoogias pidasid sotsiaalpsühholoogid romantilist armastust (näiteks Heider 1958, Walster 1965) intensiivseks meeldimiseks. Rubin (1970) lähtus sellest, et romantiline armastus on inimese hoiak teise inimese suhtes, millel saab eristada kolme komponenti: kiindumus (attachement), hoolitsus (caring) ja lähedus (intimacy).

Altman ja Taylor töötasid välja sotsiaalse läbitavuse teooria (the social penetration theory) (1973) kirjeldamaks suhtlemisel vahetatava informatsiooni (eneseavamine) rolli vastastikuse läheduse tekkel/või ka mitte.

Lee (1977) eristab kuut armastusestiili: erōs, lūdus, storgē, pragma, mania ja agapē. Sternbergi arvates on armastus psühholoogiline fenomen ja armastuse kolme komponendi teooria kontekstis (1986, 1998) mille üheks aluseks oli Spearmani inim-intelligentsuse mudel ja üldise intelligentsuse g faktori mõiste, on armastusekogemusel kolm komponenti: kirg, lähedus ja kohustus. Hatfield ja Walster (1978) kirjeldasid kaht romantilise armastuse liiki: kirglik armastus (passionate love) ja liitlaslik armastus (companionate love). Kirgliku armastust all peavad nad silmas nii romatilist, obsessivset, infatuate, 'armuhaigust' või ka armumist.

Lisaks leiavad sotsiaalpsühholoogias rakendust veel mitmed teised sotsioloogilised teooriad, mille üldküsimus võiks kõlada mitte, et kui palju (sina-mind, mina-sind) armastan?, vaid Mis maksab armastus? Social exchange theory ("sotsiaalse vahetuse teooria") alguseks peetakse aastat 1958, mil Ameerika sotsioloog George Homans avaldas artikli pealkirjaga “Social Behavior as Exchange.” Selles artiklis määrati kahe ja/või enama inimese (näiteks rühma ) vahelise suhtluse (armsamad, sõbrad jt) ja sotsiaalse konteksti raamistikuks behaviorism ja majandusteadus. Kontseptsiooni järgi saab sotsiaalseid suhteid analüüsida ka tasuvusanalüüsi alusel. Vahetusprotsessis vahetame: vahetus midagi väärtuslikku (kulu) millegi vastu mida vajame/hindame (tulu); tulust arvates maha kulu saame meeldiva tulemuse korral (kasumit) ja ebameeldiva tulemuse korral (kahjumit); ebavõrdsuse tunneme ära kui kulud > tulud või ka minu kulud > sinu kulud või ka tulud < sinu tasu. Teooriat on kaasajal modifitseeritud selliselt, et see hõlmaks suhte tekkimise, arengu ja lõpetamise otsustustes vajalikuks peetavat emotsioonifooni. Seda saab kasutada ka suhete kvaliteedi, väärtuste jmt teiste armastuse tegurite hindamiseks.

Armastuseuuringutega püütakse otsida-leida seoseid armastuse ja suhete omaduste, ka seksuaalerutuse ja armastuse, vahel. Eelduseks inimeste armastusevajaduse hüpotees.

Elaine Hatfield ja William Walster (1981) töötasid välja armastuse, kui sildistamise. kolme teguri teooria, mille kohaselt on armastus midagi millega tähistame armastuse objekti kohaloleku korral füsioloogilist erutust, sest füsioloogilise erutusega seostatakse õpetuste kohaselt (kiirenenud pulssi) armastusega. Selle alusel on armastus kolme teguri interaktsioonide tulem. Need kolm tegurit on:

• armastuse kultuuriline määratlus (mis armastus on);
• kultuuriliselt sobiva armastuse objekti olemasolu (isik)
• emotsionaalset erutust armastuse objekti juuresolekul.

Uurimise all on ka seksuaalkäitumise osa lähisuhetes ja armastuses. Lisaks sotsiaalse stressi, sotsiaalse toetuse, psühhosomaatika ja psühhoteraapia ning demograafilistele ja kultuuridevahelistele uuringutele on oluliseks uurimisprobleemiks ka armastuse ja stressi seosed.

Yale'i Ülikooli kirjastusel 1988. aastal välja antud raamatule "Armastuse psühholoogia" (The Psychology of Love) eessõna kirjutanud Rubini arvates on vaatamata asjaolule, et pole teada kas armastus on hoiak, emotsioon või käitumisaktide kogum uurijad nõustunud, et armastust tuleks vaadelda suhete kontekstis .

Bernard I. Murstein on psühhoterapeut ja tema kirjutatud on peatükk "Armastuse klassifikatsioon"/A Taxonomy of Love". Murstein analüüsib teadaolevaid armastusekäsitusi ja püüab koostada enda käsitust küsides: mis on armastus?. Armastuse põhjused jaotab ta eri arvamuste järgi nelja rühma: isiksuse ebaadekvaatsus, isiksuse küpsus, sotsiaalsed normid ja füsioloogiline erutus.

Isiksuse ebaadekvaatsuse all mõeldakse isiksuse patoloogiat. Kuna armastus on oma vabaduse piiramine (sõltuvuse suurenemine ) ja vaba inimene peaks ise saama hakkama siis peetakse vajadust kedagi armastada haiguseks. Patoloogiline pole mitte armastus, vaid armastusevajadus. Siia rühma liigitab Murstein psühhoanalüütilised ja narkootilise armastuse kontseptsioonid, kuna armastuse eesmärk on üks: põgenemine iseenda eest. Vastupidiselt eeltoodule nähakse isiksuse küpsuse põhjenduses armastuses isiksuse küpsus tunnust. Isiku küpsuse all peetakse silmas võimalust oma sisemisi potentsiaale arendada mitte kii sõltuvust vaid inimeste võrdsust eneseteostusele. Need, kes pooldavad sotsiaalsete normide põhimõtet, otsivad armastuses sotsiaalset survet. Selle põhimõtte kohaselt peab ühiskond vajalikuks üksnes teatud käitumisviise – neid mis otstarbekad ühiskonna säilimisele ja suunatud selle struktuuride jätkuvusele (näit perekond). Selleks, et antud ühiskonnas oleks võimalik elada tuleks luua perekond ja armastuseks nimetatakse siin allumist sotiaalsetele normidele.

Stanley Schachter ja Jerome E. Singer lõid kahefaktoriline emotsiooniteooria, mille kohaselt põhineb emotsioon kahel teguril: füsioloogilisel erutusel (arousal) ja kognitiivsel märgistamisel (labeling). Vastavalt nende teooriale toimub emotsiooni tundmisel füsioloogiline aktivatsioon ning inimene kasutab füsioloogilisele erutusseisundile nimetuse, mis vastab tema subjektiivsele hinnangule sotsiaalses keskkonnas toimuva kohta.

Mursteini meelest tähendab see seda, et kui inimene interpreteerib oma suhtlemissituatsiooni intiimsena, siis kas põhjuseks on viha, hirm, seks jne, suurendab see inimese füsioloogilist erutust ja ta võib seda armastuseks nimetada. Emotsioonide teooria ühiseks nimetajaks peab Murstein emotsionaalset sõltuvust teisest inimesest ja sellistesse suhetesse astumine on meisse programmeeritud.. Kui see on sisse programmeeritud siis saab rääkida pigem vabaduse ja emotsionaalse sõltuvuse proportsioonides. Inimese kahe vajaduse, armastada ja olla armastatud, näitel on lihtsustatult kolm armastuse liiki:

• omandamise-armastus (acquisitive love) – kui suhetes püütakse rahuldada armastatud olemise vajadust ja toob näidetena Platoni ja Freudi armastusekäsitused;
• andmise-armastus (benevolent love) – kui suhetes püütakse rahuldada vajadust kedagi armastada, abistamissoovist ja toetusest, näiteks Martin Luther;
• omandamise-andmise armastus (acquisitive-benevolent love) – kui suhtes on tasakaalus mõlemad liigid. Reaalsetes suhetes on armastus seotud alati omandamise ja andmisega, kuid nende vahekoorad on igal erijuhul erinevad.

Armastusel eristatakse mitmeid alaliike: kirglik armastus, romantiline armastus, vennaarmastus, lapse armastus, vanemlik armastus, ligimesearmastus, jumalaarmastus jt.

Romantiline armastus on Kidroni ja Kulli (2019) (romantic love) järgi armastatu idealiseerimisel põhinev kiindumus, millega kaasnevad kinnismõtted ja mäslevad tunded.

Romantilise armastuse komponente, prototüüpe, stiile, kestvust, patoloogiat jpm on püütud kirjeldada, uurida ning mõõta (vt näit armastuse skaalad.

Rubini armastuseuuringud ja -skaalad

Romantilise armastuse eksperimentaalsete uuringute alguseks sotsiaalpsühholoogia raames võib pidada aastat 1968. 1970. aastal avaldati ajakirjas "Journal of Personality and Social Psychology" Rubini artikkel "Romantilise armastuse mõõtmine" (Measurement of romantic love.). Rubini armastuse sotsiaalpsühholoogilise konstruktsiooni kohaselt, on romantiline armastus inimese hoiak, mis kätkeb kalduvusi teise inimese suhtes teatud viisidel mõelda, tunda ja käituda, ning on üks inimestevahelise külgetõmbe vorme meeldimise, imetluse ja austuse kõrval. Nii ei taandu armastus ei emotsiooniks, vajaduseks ega käitumisviiside komplektiks. See käsitus erineb ka vaatest, mille järgi armastus on isiksuse või kogemuse aspekt, mis ei piirdu konkreetsete inimeste ja olukordadega.

Sealsamas tutvustab ta kaht paber-pliiats meetodil välja töötatud armastuse ja meeldivuse skaalat. Pulver 1990:1795.</ref>

Armastuse kolm faasi

Helen Fisher pakkus välja armastuse kolm faasi: iha, kiindumus ja seotus. Armastus algab ihaga, mille juures mängivad tähtsat rolli seksuaalinstinktid ning füüsilised signaalid. Kiindumuse staadiumis muutub oluliseks isiklik side ja truudus partnerile. Seotus asendab esialgse tugeva füüsilise kire keskmiselt 2–3 aasta jooksul.

Alternatiivsed käsitlused

 Pikemalt artiklis Sorokini armastusemudel.

Harvardi Ülikooli sotsioloogia osakonna asutaja komi-vene-ameerika sotsioloogi Pitirim Sorokini armastuse kontseptsioon koos allikate, vormide ning armastuseenergiaga, mida kaasajal vaadeldakse armastuse kontseptuaalse mudelina.

Sorokini armastuse kirjeldused võib liigitada kas religioosseteks või ka sotsiaalfilosoofilisteks. Oma teoses "The Ways and Power of Love: Types, Factors, and Techniques of Moral Transformation." (1954) uurib ta seitset armastuse vormi/domeeni: religioosne, eetiline, ontoloogiline, füüsiline, bioloogiline, psühholoogiline ja sotsiaalne ning viit armastuse dimensiooni.

Selle kontseptsiooni järgi on bioloogiline armastus armastuse vorm, mida avaldatakse seksuaalselt, romantiliselt ja läbi kire. Psühholoogiline armastus aga armastusevorm, mida kogetakse emotsionaalselt, andes ja vastu võttes empaatiat, sümpaatiat, õrnust ja heatahtlikkust.

Levin jt on tema teoste põhjal koostanud ja valideerinud armastuse skaala SMILE. Selle skaala kohaselt ei ole bioloogiline armastus armastuse skaalaga positiivses korrelatsioonis.

Bioloogilised ja psühholoogilised käsitlused

Armastuse bioloogilised teooriad ja mudelid käsitlevad seda ihulise tungi ja vajadusena, nagu nälg või janu.

Charles Darwini kohaselt võib tegu olla ka bioloogilise evolutsiooni teguriga.

Armastuse peamisteks tõukejõududeks on peetud seksuaalset külgetõmmet ning kiindumust, mis kujuneb täiskasvanute vahel umbes samamoodi nagu ema ja väikelapse vahel. Äsja armunud inimeste ajuskaneeringud näitavad, et neil on aktiviseerunud sama ajupiirkond mis nälja, janu ja uimastisõltuvuse puhul. Aja jooksul see reaktsioon nõrgeneb ning aktiveeruvad ajupiirkonnad, mis vastutavad pikaajaliste sidemete eest.

Eristatakse kirglikku ja kiindumusarmastust. Esimese juurde kuulub tihti füsioloogiline erutus (nt kiirenenud südamelöögid), teine on lähedustunne ilma füüsilise erutuseta.

Kirglik armastus (passionate love) on Kidroni ja Kulli järgi kahe inimese vaheline sügav, füüsiline ja emotsionaalne kiindumus. Ekstaasilaadne seisund saavutatakse vastuarmastuse korral.

Tõenäoliselt mängivad armastuse kujunemise ja kogemise juures rolli nii hormoonid ja feromoonid kui ka kultuuritaust.

Armastuse bioloogia ja füsioloogia on keerulised. Kaasajal puudub konsensus uurimisteemaga seotud teadusdistsipliinide (bioloogia, neuroteadused jpt) üleste teooriate kehtivuse ja tõepärasuse kohta.

Kõige üldisemalt, kuni uuritakse ja selgitatakse välja erinevate armastuseliikide neuraalsed korrelaadid, võib kirjeldada romantilist armastust mikrobiokeemia terminites (neuroendokrinoloogia, neurokeemia; keemiline evolutsioon) "armastuse puutetundliku ülekande" näitel. Neurotransmitterite ringluse toimel on märgata muutusi ka närvivõrkude aktivatsiooniradades ja struktuurides. Romantilise armastuse radadel näiteks oksütotsiin, vasopressiin ning närvirakkude kasvufaktor ja erootilis-seksuaalse armastuse korral bioloogiliste signaalmolekulide (steroidhormoonide -östrogeeni ja testosterooni) radades.

Armastuse oksütotsiinihüpotees

Oksütotsiinitulv modifitseerib amügdalat ja hüpotalamus-hüpofüüs-adrenaal-telge. Selle hüpoteesi kohaselt suurendab neurohüpofüüsi poolt vereringeesse eritatav oksütotsiin usaldusekalduvust, empaatiat, ka leevendab oksütotsiin stressihormoonide sünteesi, mis muudab hirmu ja ärevust. Seda eraldub ka seksuaalse erutuse ajal, nii meestel kui naistel, koguseid suurendab suguühtejärgne orgasm. Paraku on siin soolised iseärasused, naisekehas on eritusmäärad kõrgemad kui mehekehas.

Oksütotsiiniretseptorid vajavad seondumiseks kolesterooli ikka -östrogeeni ja testosterooni tarbeks.

Inimese ja teiste liikide neurokeemia-alaste ja käitumise hormonoloogiliste uuringute raamistiku seosed pole selged. Arvatakse, et laborihamsteritel kontrollivad agressiivset käitumist vasopressiini/serotoniini interaktsioonid hüpotalamuse kaudu

Osade uuringute alusel suhtlevad/muudavad/loovad prosotsiaalsed suhted (mitte seksuaalsed lähisidemed) loomad, näiteks koerad inimestega (vt ka loomade kodustamine; inimene-koer side; puppy love; kiindumus lähisuhtes), pilkude kaudu, mida rohkem koer inimest koerapilguga igapäevaselt vaatab, seda tugevam toime. Pole selge, kas sünteetilise armuhormooni ninakaudse manustamise uuringute tulemusi saab üleselt rakendada kõikidele koeratõugudele, kuna koerte tõuaretusel on pikad traditsioonid ja lisaks eristatakse ka neil erinevaid karaktereid. Pole üheselt selge, milliseks muudab koera, või loomapsüühika üldisemalt, inimesepoolne hülgamine, kas kurjaks või abiotsivalt depressiivseks olid ju nende eelkäijad looduses karjaloomad. Vastavate uuringute käivitajakteks peetakse jaapanlasi ja tõepoolest leiab uuringuid, kus need Bushido – samuraide klassi eetikareeglistiku ustavate järgijate järglased, ilmutavad oksütotsiini sünteetilise derivaati ninna pihustamisel rahulolevust.

Testosteroonil on inimagressiivsuse esile tulekul ülioluline roll.

Autonoomne närvisüsteem juhib lümfisüsteemi talitlust, seetõttu on romantiliselt armunud olek ja immuunsus otseselt seotud.

Semiootilised teooriad

21. sajand

Armastuse semiootilised uuringud tegelevad armastuse märkide, tähenduste, tähendusloome, kommunikatsiooniprotsesside ja kommunikatiivsete meetodite/vahendite ebapiisavuse jm uurimisega.

Armumist esimesest silmapilgust peetakse võimalikuks. See ei ole kindel reegel ega põhimõte, kindlasti on mitmeid erialasid ja teadusharusid, kus inimeste tööks on pedagoogiline suhtlus, mille osaks on otsene silmkontakt (osa kommunikatsiooniprotsessist). See võib käia nii koolitajate, pedagoogide kui õppejõudude kohta ja oleneb kontekstist ning osapooltest. St, et mitte iga süvendunud silmavaatamine pole väljakutse. Nii näiteks kirjutab "Dr. Love" 'na tuntud itaalia päritolu ameerika itaalia päritolu pedagoogikaprofessor Felice Leonardo Buscaglia oma raamatus Love, et huvitaval kombel pole keegi 'armastust' patenteerinud; tema soovib ja isegi kohati nõuab õpetamissuhetes, et loengus oleks üliõpilaste silmad tema silmadega elavas kontaktis.

Psühholoogilised ja psühhiaatrilised teooriad

Psühholoogilised käsitlused vaatlevad armastust ka kui sotsiaalset ja kultuurilist nähtust.

Psühholoogid, ja ka psühhiaatrid, uurivad muuhulgas ka armastuse erinevaid aspekte. Psühholoogid defineerivad romantilist armastust erinevalt.

Levinud on mitmed psüühilised teooriad.

Psühholoogia, psühhiaatria ja seksuoloogia uurimisvaldkonnad ning romantilise armastuse uuringud on kaasajal mõneti kattuvad. Tänapäeva mõistes peetakse psühholoogide pärusmaaks erinevaid teraapiaid (sh psühhoteraapia), uuringuid, katseid ning psühhiaatritel lisandub medikamentoosne ravi. Erinevad ka hariduslikud nõudmised.

Kui lõpetatake armastussuhe, alustatakse uue armastussuhtega, ka siis kui partneritest üks lävib romantilise armastuse mõttes samaaegselt mitme ja nood omakorda mitmete teiste partneritega, ja seda korduvalt (rohkem kui üks kooselu elukaaslasega, mitu abielu, rohkelt romantilisi partnerivahetusi), kui peresuhetes või ka elukaaslaste ja partnerite vahelistes suhetes ettetulevate olukordade arutamiseks võib pöörduda abi saamiseks psühholoogide või ka psühhiaatrite poole.

Järjest enam on hakatud uurima agressiivse käitumise ilminguid (lähisuhtevägivald;intimate partner violence).

Armastuse erandlikud vormid võivad põimuda vihkamisega ning isegi ajendada armastuse objekti või ka armastajat ennast hävitama. Katkestatud (armsamast eraldamine, armastatust eraldumine) ja/või vastamata armastus, noorematel armastuse avaldamine, võib viia traumaatilise kriisini (vormiks näit 'armastusetrauma sündroom' (love trauma syndrome; mõõteskaala Love Trauma Inventory (LTI)), enesetapu idealiseerimiseni või ka enesetapuni (mitmete hüvastijätukirjade analüüside põhjal).

Üks esimesi armastuse teooriad pärinebki Austria psühhiaatrilt Freudile. Talle omistatakse kolme armastuseteooria loomine, kuid uurijatel on raskusi nende rakendamisega empiirilistes uuringutes. Paremini tuntakse tema rajatud psüühikahäirete ravimeetodit psühhoanalüüsi. Tänapäeval on psühholoogia ja psühhiaatria eraldi teadusdistsipliinid ja psühhoanalüüsi praksis on laialt levinud, kuid teadmata põhjustel, pole kaasnenud tõendatavaid andmeid paranemisnäitude kohta

Inimeste seksuaalkäitumise uuringute algus on varasem kui armastuseuuringute oma.

Saksa psühhiaater ja seksuoloog Richard von Krafft-Ebing (1886–1945) kirjeldas viit armastuse liiki: tõeline armastus, sentimentaalne armastus, platooniline armastus, sõprus ja sensuaalne armastus.

Mitmeid armastuse väljendusvorme liigitatakse tänapäeval haigusega seotuiks ja käsitletakse kas haiguse teguritena (sümptomaatika) või ka haigustena, näiteks De Clérambault' sündroom, Othello sündroom Williamsi sündroom, hüperseksuaalsus jmt. Lisaks on täiskasvanutel (valdavalt meestel) hulgaliselt erinevaid seksuaalsuunitluse käitumisvorme, mida tänapäeval peetakse hälbivateks, (näiteks pedofiilia, efebofiilia jmt. Mitmed neist mitteprokreatiivse seksuaalse käitumise praktikatest on kriminaliseeritud.

Sotsiaalsed ja kultuurilised käsitlused

Mõned ajaloolased on väitnud, et romantilise armastuse mõiste ja traditsioon kujunesid alles keskajal seoses rüütlikultuuri tekkega ning kaua aega levis vaid ühiskonna ülemkihtide seas.

Armastus kirjanduses

Robert C. Solomon kirjutab oma raamatu "About Love: Reinventing Romance for Our Times" peatükis "Love Stories", et romantilise armastuse juurekese on armastuslood (romanss). Kõige kuulsamate armastajapaaride hulgast kultuuriloos leiame Romeo ja Julia armastuslugu. Romeo ja Julia armastuslugu baseerub William Shakespeare'i näidendil "Romeo ja Julia" ("The Most Excellent and Lamentable Tragedy of Romeo and Juliet") (1597).

Armastuse kultuuriloo kandjad, mis meie ajani säilinud on jätkuvalt uurimise all. Neid analüüsitakse ja kõrvutatakse erinevate autorite käsitlustega, seetõttu ei ole kõik allikad usaldatavad, ja tõepärasus võib kaheldav olla, nii võib Sokrates Platonil ja Xenophonil ("Memorabilia") erineda.

Sageli ei ole võimalik Antiik-Kreeka aegsetest suurkujudest ja armastajapaaride täpseid eluaastaid, või ka seda kas nad olid abielus või vaba abielus. Nii näiteks indikeerivad osad kirjanduslikud allikad, et Antiik-Ateena riigimehe Periklese (u 495 eKr]]) kaaslanna Aspasia (u 470 eKr) suhe võis võrdõiguslik olla, kuid nad võisid ka abielus olla. (vt ka Periklese ja Aspasia armulugu)

Armastus kirjanduses

Oma raamatus, "HimEros", taaselustab Soome filosoof Pekka Himanen fiktiivse dialoogi, Hadesest ülesse tõusnud Sokratese ja tema naise Xantippe vahel. Dialoogi toimumiskohaks on Helsingi, täpsemini Helsingi Ülikooli filosoofiaosakond, kuhu ta õppima asus. Dialoog toimub õpetlastega ja vältab 3 päeva.

Armastus luules

Mihhail Lotmani arvates, on luule ja eriti lüüriline luule armastusega tihedalt seotud – armastuseteema on luules valdav.

Armastus mütoloogias

Erinevate maade kultuurilugudest leiame armastuslugusid, mille päritolu pole, nagu luule ja kirjandusegi puhul, selge. Armastuslood legendides, müütides ei pruugi olla tõelised, vaid suulise traditsiooni käigus modifitseeritud, liialdatud, vägivaldsed, uhked jmt kuid legendid armastajapaaride kohta on ka tänapäeva kultuuris säilinud, nagu näiteks "Tristani ja Isolde armastuslugu", kus armujook tõi igavese armastuse.

Vanakreeka mütoloogia

 Pikemalt artiklis Vanakreeka mütoloogia.

Eros ( Ἔρως, armastus) on vanakreeka mütoloogias armastuse jumal, Aphrodite ja Arese poeg. Hesiodose järgi sündis Eros algselt Kaosest. (vt ka Erose ja Psychee armulugu)

[[Pilt:Heinrich Bollandt – Veenus und Cupido.jpg|thumb|150px|Lucas Cranach: Venus ja Cupido u 1540.]]

Teda kujutati peamiselt tiivulise lapse või noorukina, vibu ja nooltega käes, mõnikord ka seotud silmadega.

Vanarooma mütoloogia

 Pikemalt artiklis Vanarooma mütoloogia.

Amor (ladina keeles 'armastus') on vanarooma mütoloogias armastusjumala Cupido rööpnimi.

Amor vastab vanakreeka jumalale Erosele.

Armastus kunstis

Kunstiarmastus on üsna levinud kultuurifenomen.

"Aadam ja Eeva" (Adam and Eve), Albrecht Dürer (1507).

Armastus muusikas

Sarnaselt luulearmastusele on armastusevorm ka kalduvus muusikat kuulata ja nautida/kogeda, nimetatakse ka muusikaarmastuseks. Platoni meelest on erinevatel muusikaliikidel võime erinevaid emotsioone esile kutsuda.

Muusika (tänapäeval ka muusikatööstus) onotseselt armastusega seotud, st ka muusikas on armastuseteema valdav. Siia kuuluvad nii Vana-Kreeka muusika, tänapäevased Snuup Dogg, Nublu kui ka 5 Miinust ja tulevikumuusika, kaudselt looduslik linnulaul.

Neuroteadustes uuritakse muusika, kuulmiselundite ja aju vahelisi seoseid neurobioloogilise kontseptsiooni raames, uurides ajus paiknevaid 'muusikakeskuseid'. Tänapäeval usutakse, et muusikat on võimalik inimeste ravis edukalt rakendada – muusikaravi.

Armastus religioonis

Armastus on levinud ja oluline mõiste paljudes religioonides, kus nõutakse armastavat pühendumist mõnele jumalusele või usutakse, et jumal või jumalad armastavad oma palvlejaid. Paljudes usundites on mõni jumal või jumalanna armastuse kehastuseks või kaitselmuseks.

Kristlaste usuliste kohustuste hulka kuulub ligimesearmastus, mida on tõlgendatud mitte niivõrd emotsionaalse sidemena kuivõrd teadliku hoiaku ja valmisolekuna soovida ja teha inimestele head.

Juutlik-kristliku ja islami pärimuse kohaselt on esimesed loodud inimesed Aadam, tema esimene naine Lilith (esimene paar) ja teine naine Eeva (teine paar).

Kas ja kuidas Piibli jutustuses hea ja kurja tundmise puu viljade söömist, mao ahvatlusel, pidada ürgarmastuse tekkeloo alguseks pole selge.

Armastuse käsitluste tulevik

 Pikemalt artiklis Tehnosfäär#Tehnosfääri olevik.

Maa kui terviku seisukohalt vaadeldakse elavate inimeste elu tänapäevases maailmas teatud sfäärilise kolmikuna: biosfäär, sotsiosfäär ja tehnosfäär vastastikes suhtevõrkudes ja interaktsioonides biosfääriga.

Sfäär ja aeg

Tehnosfäär on inimtekkeliste struktuuride süsteem (näiteks asulad, külad, linnad, suurlinnad, niisutussüsteemid, veetammid, transport, raudteed, tehased, kalakasvandused, põllumajandushooned ja haritud põllumaad, kasvuhooned, infotehnoloogia jpm) biosfääri atmosfääris, mis on inimkontrollile allutatud.

Transformatiivsus: tehnosfäär on noorim geosfääri osa, kuid kõige jõulisem ning dünaamilisem transformaator, mille toimel kujunevad tehniseerituks kõik ühiskonnasfäärid ja olulisi tehnogeenseid muutusi toimub ka biosfäärides.

Põhifenomeniks on tehnogeensete nähtuste ja neid esile kutsuvate vahendite süsteem (masinad, seadmed, aparaadid, masinaliikumised ja selleks vajalikud rajatised, tehniline energeetika, tehnogeensed kiirgused ja väljad jms)

Interaktsioonid: tehnika on vajalik abivahend kõigis ühiskonnasfäärides ja mõjutab üha enam ka loodussfääre. Tehnosfääri areng sõltub kõige enam teadusest (kultuurisfäär), majandusest ja ametlikust tehnopoliitikast (haldussfäär).

Globaalsus: tehniliste seadmete ja süsteemide näol kõikjal atmosfääris.

Põhispetsialisatsioonid: tehnika rakendamine kõigis ühiskonnasfäärides ja tehnoloogia loomise ning teenindamisega seotud personal (leiutajad, konstruktorid, insenerid, tehnikud, mehaanikud jt)

Põhiväärtused: tehnikaalased kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed karakteristikud.

Armastus võrgus

Nüüdismaailma inimeste igapäevaelus kasvab virtuaalse osa roll, suhtlusvõrgustikud,virtuaalkohtingute äpid jpm. Käesoleval ajal pole nende loomuse, loomise ja rakendamisega seotud toimeid inimarmastusele põhjalikumalt-ülevaatlikumalt uuritud.

Sotsiaalne robootika

Inimese-robotkaaslas(t)e (emotsionaalsed robotid, seksirobotid ja tehisintellektiga varustatud süsteemid jt) vastastikuste romantiliste armastus- ja seksisuheteks võimaluste loomine ja nende teaduslik uurimine ei ole laialt levinud ja on alles algusjärgus. Armastusrobotite kohta teatakse vähe ja uuringuteväli suuresti lahtine, näiteks inim- ja robotieetika. Arvatakse, et käesoleval ajal seaduste mõttes seksirobotiga (sh lapsseksirobotiga) vahekorras olemine truudusetuseks ei liigitu.

Inimvõime uuringud veenvalt inimest jäljendavatesse robotitesse armuda, või ka nendega abielluda, ei ole üheseid katsetulemusi andnud. Inimestel tõenäoliselt armastamisvõimekust jaguks, kuid osadel sotsiaalselt võimekateks programmeeritud robotitel tuleks läbida Turingi test.

Armastuse käsitluste ajalugu

Vedade filosoofia

Rigveda loomislaulus (10.129.3–4) on kāma kõikide asjade allikas: "Alguses oli pimedus pimeduses peidus; algselt pimeduses varjus olles oli see kõik eristamatu kaos. Kõik, mis siis oli, oli tühi ja vormitu: suure kuumuse väest sündis see üks. Siis sündis alguses kāma, mis oli vaimu esimene seeme."

Kāma on algtung, mis hoiab nähtuvat maailma alal, sansaara taga seisev jõud.

Empedokles

Empedokles käsitles armastust (philia, philotēs, storgē) ja vaenu (neikos) muutusi tekitavate printsiipidena maailmas, mis panevad neli elementi omavahel seonduma ja lahknema. Armastus hoiab kõike koos, vaen lahutab ühe vastandite paljuseks. Armastus ja vaen on kordamööda valdavad. Lahutatuse seisundis toimib ainult vaen, armastuse seisundis puudub üksik.

Platon

Alustrajavalt on armastuse käsitlemisest lääne filosoofias ja kultuuris mõjutanud Platon, kes jagas hinge kolmeks osaks: madalamalt kõrgemale himu (thymos), teadmine (epistēmē) ja mõistus (nous). Vastavalt jagas ta ka armastuse kolmeks liigiks:

• Erōs ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu, mida tajutakse meelte (nägemise, kuulmise, kompimise jt) abil.
• Philia etaloniks on armastus sõbra vastu. Seda armastust tajutakse intellekti abil.
• Agapē etaloniks on armastus jumala vastu. Siia kuuluvad nii-öelda kõrgemad tunded.

Fail:1868 1868 Lawrence Alma-Tadema - Phidias Showing the Frieze of the Parthenon to his Friends.jpg

Kujutatud Pheidiast (u 480 eKr – u 430 eKr) esitlemas Parthenonis oma töid tähtsatele riigitegelastele nende hulgas Vana-Ateena riigi esimene mees Perikles (1868) Sir Lawrence Alma-Tadema

.

Platoni armastuse käsitlusi võib leida dialoogides "Phaidros","Lysis" ja "Pidusöök.

"Pidusöök"

 Pikemalt artiklis Pidusöök (Platon).

Armastusele on pühendatud Platoni dialoog "Pidusöök". Selles kirjeldatakse koosviibimist, kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. Eelviimasena, pärast viit eelnenud kõnet, esineb Sokrates oma filosoofilise armastuse kontseptsiooniga ning lõpuks esineb hilinenud Alkibiades, kes esitab Sokratest armastaja ideaalina. Taustaks on mehe homoseksuaalne armastus nooruki vastu, mis oli oluline nooruki sotsialiseerimisel. Heteroseksuaalsete suhetega ei seostatud vaimset armastust.

Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jala ja käega, kahe ühesuguse vastassuunda pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mida võis vastassuunda pöörata. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohverdamine jätkuks. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud – nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled said jälle kokku, siis nad embasid teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, nii et mõned inimesed said teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole.

Pärast Aristophanest kõneleb Agathon, kelle kõne on eelviimane ja pärast teda peaks kokkulepitud järjekorrale vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest hirmus vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp. "Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. Inimene peab jõudma taipamisele, mida ta tegelikult ihaldab ja armastab.

Ideaalne armastaja läbib viis staadiumi. Kõigepealt armub ta konkreetsesse inimesse, kelle välimus on eriti ligitõmbav. Edasi märkab ta, et füüsiline ilu ei piirdu tema armastatuga, ning hakkab armastama füüsilist ilu üldse. Järgmisena taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum kui keha ilu. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas.

Islami filosoofia

Pärsia filosoof, arst ja poeet Avicenna kirjutas palju, kuid arvatakse, et ühtset armastuse kontseptsiooni tal ei olnud. Armastusest kirjutas ta mitmes kirjutises, peamiselt teoses "Traktaat armastusest" ("Risalah fil-'Ishq"; inglise keeles "Treatise on Love" ja "Treatise on Passionate Love"; ka "Uurimus armastusest"). Osad hilisemad autorid peavad teda armuhaiguse esmakirjeldajaks, või ka ravitsejaks.

Avicenna uurija ja tema armastusetraktaadi tõlkija Emil L. Fackenheimi arvates võib tema armastusekäsituse sarnaseid jooni tunda ka Abū Nasr al-Fārābi ja Abū al-Kindī (umbes 800 – umbes 870) teostes.

Läänemeresoome armastus

Eestlaste rahvapärimus

Tšuute arvatakse 9.–10. sajandi kontekstis tähistavat teatud või kõiki läänemeresoome rahvaid või laiemalt isegi kõiki Kirde-Euroopa mitteslaavlasi, alates 11. sajandist aga enamasti eestlasi.

Meil on Eesti oma rahvapärimus ja selle tunnustatud uurijad ja publikatsioonid. Esoteerika valdkonnas on Aleksander Heintalu kaasajal käsitlenud estide hingestatud ilma mitmes raamatus, nagu "Väeraamat" ja "Estide (tšuudide) hingestatud ilm".

Tänapäeval uurib topofiiliat Valdur Mikita.

Küsimused ja vastused armastuse kohta

Mis laadi asi armastus on?

Mis laadi asi armastus on? Kas ta on inimsuhe armastajate vahel, armastaja hoiak, emotsioon või midagi muud?

Armastus on emotsioon

Neera Kapur Badhwar (2003) väidab, et suhte teeb armastussuhteks armastuse dispositsioon, mis kutsub armastajal puhuti esile armastuse emotsiooni.

Armastus on sündroom

Arina Pismenny ja Jesse Prinz oma artiklis Is Love an Emotion?. C. Grau and A. Smuts (toim.) The Oxford Handbook of Philosophy of Love, New York: OUP 2017.

Kas armastus on moraaliga vastuolus?

Moraal nõuab erapooletust: inimesi tuleb kohelda ühtemoodi, kui pole mõnd üldist ja moraali seisukohast olulist erinevust, mis kohtlemise erinevust õigustaks. Armastus kui isiklik suhe (romantiline armastus, perekonnaliikmete vaheline armastus, sõprus) toob kaasa ühe inimese eelistamise teisele: nendega, keda armastatakse, käitutakse teistmoodi kui võõrastega ning neil lubatakse endaga teistmoodi käituda; neist, keda armastatakse, hoolitakse rohkem.

On väidetud, et isikliku suhte (armastussuhte) olemasolu ongi üldine ja moraali seisukohast oluline põhjend erapoolikuseks nende suhtes, keda armastatakse, järelikult moraal ja armastus ei ole vastuolus. See põhjend on moraali seisukohast oluline sellepärast, et isiklik suhe edendab ausust, hoolivust, ustavust, enese tundmaõppimist, kannatlikkust, empaatiavõimet ja muid moraalseid väärtusi. Sel juhul aga pole põhjendit, miks kohelda ka neid, keda armastatakse, erinevalt.

Armastuse ja moraali vastuolu leevendab nende vastastikune toetus

Sandro Botticelli, "Venuse sünd" (umbes 1484–86). õlimaal. Uffizi galerii, Firenze

Terminid

Vanakreeka kultuuril on hõlmamatu mõju lääne kultuuri arengule ja ka armastuse käsitlusele. Paljud autorid kasutavad oma armastusekäsitlustes, -teooriates ja -uuringutes kreekakeelseid termineid, nagu Erōs, Lūdus, Storgē, Pragma, Mania, Agapē, Philía (fiilia, Philautia (enesearmastus) jmt. Nende kreeka mõtteloo mõistete tähendussüsteemid, tõepärasus, kultuuriline autentsus ning tõenduslikkus jm pole saadaolevais ajaloolistes ega kaasaegsetes allikates üheselt mõistetavad. Nii näiteks on kreekakeelses Uues Testamendis armastus Agapē ja Philía, kuid samal ajal on philía käesoleval ajal armastuse geneeriline termin, mille liigid ka kirglik armastus, romantiline armastus, vennaarmastus, lapse armastus, vanemlik armastus, ligimesearmastus, jumalaarmastus jt.

Põhjalikum Philía käsitlus on säilinud Platoni õpilaselt Aristoteleselt (vt ka "Nikomachose eetika" VIII. ja IX. raamat). Filosoofi Simon Blackburni filosoofialeksikoni artikli "armastus" kohaselt on Aristoteles vastastikusele ja tunnustusväärsele Philía 'le üsna ranged fiiliatingimused kirja pannud: lähedane tutvus, vooruslikkus ja võrdsus.

Erōs on kreeklastel valdavalt seksuaalse loomusega ja tähistab iha, igatsust, tasakaalutust.

Blackburni (2002) kohaselt on Agapē kiindumusvormide loendi kristlik lisandus, mis võib viidata vähem keskendatud, üldisemale heasoovlikkusele ja ei pea tähtsaks vastastikusust.

Fiilia (kr philia) on võõrsõna ja tähendab nii sõprust, harrastust, lembesust kui ka armastust. Bioloogias tähendab fiilia kellegi või millegi eelistamist. Seksuoloogias või ka psühholoogias aga (haiguslik) -kalduvust, millegi rohkust ja selle vastandiks on foobia.

Lepiku ja Kivineeme "Eesti-Kreeka sõnaraamatus" (2017) on armastuse tõlkevasteteks agapē ja erotas (kreekakeelne sõna mille tõlkevasted on armastus või seks).

Käeolevas artiklis on mitmed nimetatud kreekakeelsetest terminitest läbipõimunult, kas armastuse ja/või sõpruse liigid.

Platooniline armastus

Platoni järgi on platooniline armastus armastus idee vastu. Igavese ja muutumatu iluideeni on võimalik jõuda dialektika müstilise entusiasmi (eros) saatel Kui kunstilooming ei ole hümnid jumalate auks on need meelelise maailma matkimine.

Platoonilist armastust on osades kirjanduslikes allikates mainitud. Kuid hilisematel aegadel on lisandunud platoonilisele armastusele "kreeka armastus/sõprus", Sokratese armastus, homoseksuaalne armastus, või ka pederastia (paiderastês). Viimati nimetatu kohta peetakse heaks allikaks Doveri Vana-Kreeka homoseksuaalsuse käsitlust.

"Kreeka armastus/sõprus" võis, ajalooallikate põhjal, toimida võrdsete, erinevas eas, meesisikute vahelise haridusliku, vaimse ja/või mees-meest seksuaalse liiduna.

Raamatu "Sex and Reason" autori Posneri meelest ei saa osade Ateena kodanike seksuaalseid sättumusi ja praktikaid teatud linnriigi hoonetes ja või kontekstis vähimalgi määral üldistavalt nimetada "kreeka armastuseks" kui siis võib olla "Ateena armastuseks", kuivõrd puuduvad vastavad teadmised teiste Antiik-Ateena linnriikide kodanike seksuaalelu kohta. Mitmete allikate alusel võisid erivanuseliste meeste omavahelised seksuaalkäitumuse praktikad Antiik-Ateenas levinud ja idealiseeritav ning ihaldatav käitumisnorm olla. Samal ajal tuli ette ka abielusid, näiteks Sokrates ja Xanthippe. (vt ka Jacques-Louis Davidi (1787) maali allpool. Xanthippet on maalil kujutatud üksinda – väljaspool Sokratese surmakambrit).

Jacques-Louis David, The Death of Socrates (1787)

Tolleaegseid erastês-erômenos (mees-noormees (vanuses 12. kuni 17.) vastastikused suhted, mis sisaldasid noormehe kasvatuseks peetavaid hariduslikke, vaimseid ja ka erootilisi komponente , ning milles osade allikate kohaselt ei olnud aktsepteeritavad noormehe ärakasutamine, ekspluateerimine ja seksuaalne suguühe, käsitletakse tänapäevaselt vahel erootilis-romantilise armastuse käsitlusena. Täpsemaid arenguid võiks anda Vana-Kreeka hariduse uurimine (näit armastuse pedagoogika).

Arvatakse, et lääne kirjandusse tõi Sokratese armastuse mõiste (amor Socratikus) (1469) või ka Platoni armastuse (amor Platonicus) ja platoonilise armastuse (Platoni "Pidusöögi" põhjal) kontseptsiooni Ficino ("De amore") .

Inglise trükisõnas mainiti 'platoonilist armastust' esmakordselt arvatavasti Inglise poeedi ja näitekirjaniku Sir William Davenanti poolt näidendis "The Platonick Lovers" (1636), kuid armastuse kontseptsioon võis inglise ühiskonnas juba käibida.

Eesti keeles

Eesti kirjakeelde jõudis sõna armastus 1739. aasta eestikeelse piiblitõlke kaudu, kus kristluse keskse mõiste agapē tõlkevaste arm asemel seisis sõna armastus (tegusõna armastama us-liitega).

ENE artiklis "armastus" on defineeritud armastust kui sügavat kiindumustunnet, andumust kellelegi või millelegi. Konkreetsele inimesele lisaks võivad armastuse objektideks olla loodus (loodusearmastus), kunst, tegevusala, sport, moraaliprintsiip (näit tõearmastus, õiglusearmastus, vabadusearmastus), kodumaa, abstraktne idee jne.

EKSS-is esineb sõna armastus üksinda ja ka valiku liitsõnade näol. Eesti kirjakeele normi ÕS-i (2019) võrguväljaandes esineb artikkel 'armastus' koos sünonüümidega arm, lemme, lemb(us).

Vaata ka

• amae
• polüamooria
• polügaamia

Kirjandus

Filosoofia

• Platon. Lysis, tõlkinud Benjamin Jowett, The Project Gutenberg EBook Lysis 1892.
• Platon. Pidusöök, tõlkinud Astrid Kurismaa. – Platon. Pidusöök. Sokratese apoloogia, Tallinn 1985; Platon. Pidusöök (Symposion). Sokratese apoloogia, Tallinn 2002; Platon. Sokratese apoloogia; Phaidon; Kriton; Pidusöök; Charmides; Phaidros; Euthyphron, Tartu 2003.
• Tullia D'Aragona. Dialoog armastuse lõpmatusest, 1547. Dialogue on the Infinity of Love, University of Chicago Press 1997.
• Ralph Waldo Emerson. Love. – Essays: First Series, 1841.
• Søren Kierkegaard. Kjerlighedens Gjerninger, 1847. Inglise keeles: Works Of Love, Princeton University Press, 1949.
• Bertrand Russell, Marriage and Morals, 1929
• Charles Richard Cammell. Dante Gabriel Rossetti and the Philosophy of Love, R. West 1933.
• Emil L. Fackenheim, A Treatise on Love by Ibn Sina., Mediaeval Studies. 7 (1):208-228, 1945
• Simone Weil. Attente de Dieu, 1950
• Ernest Gellner. Ethics and Logic. – Proceedings of the Aristotelian Society, 55, lk 157–178, 1955.
• C. S. Lewis. The Four Loves. Veebiversioon, 1960.
• Verrier Elwin. A Philosophy of Love, [Delhi]Publications Division, Ministry of Information and Broadcasting 1962.
• Douglas N. Morgan. Love: Plato, the Bible and Freud, Englewood Cliffs, N.J.,Prentice-Hall, 1964.
• John Cowburn. Love and the Person, London: Geoffrey Chapman 1967.
• Robert G. Hazo. The Idea of Love, Frederick A. Praeger 1967.
• Hanuman Prasad Poddar. The Philosophy of Love, Gorakhpur: Gita Press 1968.
• John Brentlinger. The nature of love. – John A. Brentlinger (toim). The Symposium of Plato, tõlkinud Suzy Q. Groden, Amherst, MA: University of Massachusetts Press 1970, lk 113–129. Taastrükk: Alan Soble (toim). Eros, agape, and philia: readings in the philosophy of love, Paragon House 1989.
• Philip Hofer. On the Nature of Love, Hofer 1970.
• David L. Norton. Philosophies of Love, San Francisco: Chandler Pub. Co. 1971.
• Pierre Teilhard de Chardin. On Love, New York: Harper & Row 1972.
• Leo F. Buscaglia. Love (copyrigth), Thorofare, N.J.: C. B. Slack 1972.
• Gene Outka. Agape: An Ethical Analysis, 1972.
• William Newton-Smith. A conceptual investigation of love. – Alan Montefiore (toim). Philosophy and Personal Relationships: An Anglo-French Study, London 1973. Taastrükk: Alan Soble (toim). Eros, agape, and philia: readings in the philosophy of love, Paragon House, lk 199–217, 1989.
• Hari Prasad Shastri (toim). Narada Sutras: The Philosophy of Love, Shanti Sadan 1973.
• Cort R. Flint. The Purpose of Love, [Anderson, S.C.] Droke House/Hallux 1973.
• Donald Anders‐Richards. Love and Morality. – Journal of Moral Education 3 (2), lk 129–133.
• Joseph Pieper. About Love, Chicago: Franciscan Herald Press 1974.
• Ashley Montagu. The Meaning of Love, Westport, Conn., Greenwood Press 1974.
• Gabrielle Taylor. Love. – Proceedings of the Aristotelian Society, kd 76, lk 147–164, 1976
• James Park. Authentic Love: An Existential Vision, Existential Books 1976.
• Robert Ehman. Personal Love and Individual Value. Journal of Value Inquiry, 1976, 10, lk 91–105.
• Mark Fisher. Reason, Emotion, and Love. – Inquiry, 1977, 20, lk 189–203.
• D. W. Hamlyn. The Phenomena of Love and Hate. – Philosophy, 53, 1978, lk 5–20.
• Warren A. Shibles. Rational Love, Language Press 1978.
• Sarita Singh. P.B. Shelley's Philosophy of Love, Mittal Publications 1978.
• Martin Warner. Love, self and Plato's Symposium. – Philosophical Quarterly, 1979, kd 29, lk 329–339.
• Thomas Nagel. Mortal Questions, Cambridge: Cambridge University Press 1979.
• Ann Garry, 'Why are love and sex philosophically interesting?, Metaphilosophy, 11 (2):165–177,1980.
• Alan Soble (toim). Philosophy of Sex, 1. trükk, 1980.
  • Elizabeth Rapaport. On the Future of Love: Rousseau and the Radical Feminists, lk 369–388.
• John Giles Milhaven. Response to "Pure Love" by Robert Merrihew Adams. – Journal of Religious Ethics, 1980, 8 (1), lk 101–104.
• Robert C. Solomon. Love: Emotion, Myth, and Metaphor, Anchor Press 1981.
• A. W. Price. Loving persons Platonically. – Phronesis, 1981, 26, lk 25–34.
• Bernard Williams. Persons, character, and morality. – Bernard Williams. Moral Luck', Cambridge: Cambridge University Press 1989.
• Joseph Dorio. Sex, Love and Justice. – Educational Theory, 1982, 31, lk 225–235.
• Susan Wolf. Moral Saints. – [[Journal of Philosophy, 1982, 69, lk 419–439.
• Irving Singer. The Nature of Love, Volume 1: Plato to Luther, University of Chicago Press, 2. trükk 1984.
• Irving Singer. The Nature of Love, Volume 2: Courtly and Romantic, University of Chicago Press 1984.
• Susan Mendus. Marital Faithfulness. – Philosophy, 1984, lk 243–252.
• Mark Bernstein. Love, particularity and selfhood. – Southern Journal of Philosophy, 1985, kd 23, nr 3, lk 287–293.
• Amelie Rorty. The historicity of psychological attitudes: Love is not love which alters not when it alteration finds. – Midwest Studies in Philosophy, 1986, kd 10, lk 399–412.
• Robert Kraut. Love de re. – Midwest Studies in Philosophy, 1986, kd 10, lk 413–430.
• Roger Scruton. Sexual Desire: A Moral Philosophy of the Erotic, 1986.
  • Arvustus: Martha Nussbaum. – New York Review of Books, 1986, Dec. 18, lk 50.
• Susan Wolf. Above and below and line of duty. – Philosophical Topics, 1986, 14, lk 131–148.
• Partiality, favouritism, and morality. – Philosophical Quarterly, 36, 1986, lk 35–73. Veebiversioon
• Martin S. Bergmann. The Anatomy of Loving: The Story of Man's Quest to Know What Love Is, Columbia University Press: 1987
• Robert Brown. Analyzing Love, 1987. Google'i raamat
  • Arvustus: Roger Wertheimer. – Philosophy and Phenomenological Research, 1991, 51 (1), lk 244–245.
• Irving Singer. The Nature of Love. Vol. 3. The Modern World, Chicago: The University of Chicago Press 1987.
• Haridas Chaudhuri. The Philosophy of Love, Routledge & Kegan Paul 1987.
• Robert C. Solomon. About Love: Reinventing Romance for Our Times, Simon & Schuster 1988. Google'i raamat
• Jessica Benjamin. The Bonds of Love: Psychoanalysis, Feminism, and the Problem of Domination, New York: Pantheon Books 1988.
• David B. Annis. Emotion, Love and Friendship. – International Journal of Applied Philosophy, 1988, 4 (2), 1–7.
• Robert Nozick. Love's bond. – The Examined Life: Philosophical Meditations, Simon & Schuster, 1989, lk 68–86. Ümbertrükk: Solomon, Higgins (toim) 1991. Veebis
• Irving Singer. The Nature of Love, Volume 3: The Modern World, University of Chicago Press, 1989, 2. trükk, 1989. Google'i raamat
• Alan Soble (toim). Eros, agape, and philia: readings in the philosophy of love, Paragon House 1989.
  • Alan Soble. An Introduction to the Philosophy of Love, lk xi–xxiv.
• A. W. Price. Love and Friendship in Plato and Aristotle, 1989.
• James Rachels. Morality, parents and children. – G. Graham, Hugh LaFollette (toim). Person to Person, Philadelphia: Temple University Press 1989. Taastrükk: James Rachels. Can Ethics Provide Answers? And Other Essays in Moral Philosophy, Rowman & Littlefield 1997, lk 213–234. Veebiversioon
• Thomas Nagel. The View from Nowhere, Oxford: Oxford University Press 1989.
• Martha Nussbaum. Love and the Individual: Romantic Rightness and Platonic Aspiration. – Love's Knowledge: Essays on Philosophy and Literature, Oxford: Oxford University Press 1990, lk 314–334. Google'i raamat
• Mark Fisher. Personal Love, London: Duckworth 1990.
• Alan Soble. The Structure of Love, Yale University Press 1990.
• Celia Haddon. The Miraculous Powers of Love, Scarborough House 1990.
• Robert Solomon, Kathleen Marie Higgins (toim). The Philosophy of (Erotic) Love, 1991.
  • Laurence Thomas. Reasons for loving, lk 467–476.
  • Paul Gilbert. Human Relationships: A Philosophical Introduction, B. Blackwell 1991.
• Hugh LaFollette. Personal relationships. – Peter Singer (toim). A Companion to Ethics, Blackwell 1991
• Mike W. Martin. Love's constancy. – Philosophy, 1993, kd 68, lk 63–.
• Vincent Brümmer. The Model of Love: A Study in Philosophical Theology, Cambridge University Press 1993.
• Irving Singer. The Pursuit of Love, 1994.
• Harry Frankfurt. Autonomy, Necessity, and Love. – H. F. Fulda, R.-P. Horstmann (toim). Vernunftbegriffe in der Moderne, Stuttgart: Klett-Cotta, 1994, lk 433–447. Ümbertrükk raamatus "Necessity, Volition, and Love", 1999. Vt Harry Frankfurt#Autonoomia, paratamatus ja armastus.
• Richard A. Posner, "Sex and Reason", Harvard University Press, 1994.
• Annette Baier. Unsafe Loves. – Moral Prejudices: Essays on Ethics, Harvard University Press 1994, lk 33–50.
• Hugh LaFollette. Personal relationships: Love, identity, and morality, Cambridge: Blackwell 1995.
• Eric Dowling. Love, Passion, Action: The Meaning of Love and its Place in Life, Australian Scholarly Pub.: 1995
• Steven D. Hales. The Impossibility of Unconditional Love. – Public Affairs Quarterly, 1995, 9 (4), lk 317–320.
• John Wilson. Love Between Equals: A Philosophical Study of Love and Sexual Relationships, St. Martin's Press 1995.
• C. W. Freeman. Redeeming Love and Suicide: An "Evangelical Catholic" Response to Amundsen. – Christian Bioethics, 1995, 1 (3), lk 314–321.
• Neil Delaney. Romantic love and loving commitment: articulating a modern ideal. – American Philosophical Quarterly, 1996, 33, lk 375–405.
• Jerome Neu. Odi et amo: On hating the ones we love. – John O'Neill (toim). Freud and the Passions, 1996.
• Charles Griswold, Douglas Den Uyl. Adam Smith on Friendship and Love. – Review of Metaphysics, 1996, 49, lk 609–637.
• R. E. Lamb (toim). Love Analyzed, Westview Press 1997.
  • Roger E. Lamb. Love and rationality, lk 23–47.
  • Deborah Brown. The new method of boy-loving, lk 49–63.
  • Alan Soble. Union, Autonomy, and Concern, lk 65–92.
  • O. H. Green. Is love an emotion?
  • Arvustus: Anthony P. Cunningham. – Ethics, 2001. kd 111, nr 4, lk 845.
• Alan Soble (toim). Sex, Love, and Friendship: Studies of the Society for the Philosophy of Sex and Love, 1977-1992, 1997
  • Donald Levy, The Definition of Love in Plato's Symposium, 1997, lk 15-21
• Bob Wagoner. The Meanings of Love: An Introduction to Philosophy of Love, Praeger 1997.
• The justification of national partiality. – Robert McKim, Jeff McMahan (toim). The Morality of Nationalism, Oxford: Oxford University Press 1997, lk 150, 151. Veebiversioon Google'i raamat
• Alan Soble. The philosophy of sex and love, Paragon House 1998.
• Marilyn A. Friedman. Romantic Love and Personal Autonomy. – Midwest Studies in Philosophy, 1998, kd 22, lk 162–181. Taastrükk: Marilyn Friedman. Autonomy, Gender, Politics, Oxford University Press 2003, lk 115–139. Google'i raamat
• Cheung Chan-fai. T'ang Chün-I's Philosophy of Love. – Philosophy East and West, 1998, 48 (2), lk 257–271.
• İlham Dilman. Love: Its Forms, Dimensions, and Paradoxes, St. Martin's Press 1998.
• Harry Frankfurt. Duty and Love. – Philosophical Explorations, 1998, kd 1.1, lk 4–9. Vt Harry Frankfurt#Kohus ja armastus.
• Raimond Gaita. A Common Humanity: Thinking About Love and Truth and Justice, Routledge 1999. Google'i raamat
• Harry Frankfurt. Necessity, Volition and Love, 1999. Google'i raamat
  • Autonomy, necessity and love, lk 129–141. Vt Harry Frankfurt#Autonoomia, paratamatus ja armastus.
  • On caring, lk 155–180.
• J. David Velleman. Love as a moral emotion. – Ethics, 1999, lk 338–374.
• Alan Soble. The Coherence of Love. – Philosophy and Theology, 2000, kd 12, nr 2, lk 293–315.
• Simon Keller. How do I love thee? Let me count the properties. – American Philosophical Quarterly, 2000, 37, lk 136–173.
• Irving Singer. Explorations in Love and Sex, 2001. Google'i raamat
• Richard John White. Love's Philosophy, Rowman @ Littlefield 2001. Google'i raamat
• Pierre Rousselot. The Problem of Love in the Middle Ages: A Historical Contribution, Marquette University Press 2001.
• Harry Frankfurt. The Dear Self. – Philosophers' Imprint, 2001, 1 (1), lk 1–14.
• Harry Frankfurt. Some mysteries of love. – Lindley Lecture, 2001.
• Robert C. Solomon. Reasons for love. – Journal for the Theory of Social Behaviour, kd 32 (2002), nr 1, lk 1–28.
• Simon Blackburn. "Oxfordi filosoofialeksikon", lk 333. Artikkel "Paradigma". tõlkinud Mart Väljataga ja Bruno Mölder, Vagabund, 2002.
• John Armstrong. Conditions of Love: The Philosophy of Intimacy, W.W. Norton & Co.: 2002
• Neera Kapur Badhwar. Love. – Hugh LaFollette (toim). Practical Ethics, Oxford: Oxford University Press 2003.
• Niko Kolodny. Love as valuing a relationship. – Philosophical Review, 2003, kd 112, nr 2, lk 135–189.
• Peeter Liiv, Andres Luure. Muinasjutt armastusest. – Päikesetuul, september 2003. Veebiversioon
• Henry S. Richardson. Review: Discussion: Long as You Love Me, It's Alright? – Philosophical Studies, 2003, 116 (2), lk 183–195.
• Raja Halwani. Virtuous Liaisons: Care, Love, Sex and Virtue Ethics, 2003.
• Harry Frankfurt. The Reasons of Love, Princeton University Press: Princeton 2004. Google'i raamat
  • Arvustus: Gabriel Richardson Lear. – Ethics, 2005, kd 116, nr 1, lk 228–234.
  • Arvustus: Niko Kolodny. – Journal of Philosophy, 2006, 103:1, lk 43–50. Veebiversioon
• Robert C. Solomon,

"About Love: Reinventing Romance for Our Times", ptk Love Stories, lk 97, Hackett Publishing Co, Inc, 2006.

• Elijah Millgram. Kantian Crystallization. – Ethics, 2004, kd 114, nr 3, lk 511–513.
• Denis Avimadjessi. La Messagerie du Cœur, Imprimerie Gutemberg 2004.
• Ju. Ju. Tšornõi. Filosofija pola i ljubvi A. N. Berdjajeva, Nauka 2004.
• László Czike. A szeretet törvénye, Kairosz 2004.
• Henry Day (toim). El Amor Como Aventura, Desafío, Disciplina y Servicio: Conversatorio, Universidad Peruana de Ciencias Aplicadas 2004.
• Ellen K. Feder, Karmen MacKendrick, Sybol S. Cook (toim). A Passion for Wisdom: Readings in Western Philosophy on Love and Desire, Prentice Hall 2004.
• John Cowburn. Love, Milwaukee: Marquette 2004. Vt John Cowburn#Armastus.
  • Jen McWeeny. Introduction to Martha C. Nussbaum.
• Pamela Sue Anderson. Moralizing love in philosophy of religion. – Jeremiah Hackett, Jerald Wallulis (toim). Philosophy of Religion for a New Century: Essays in Honor of Eugene Thomas Long, 2004.
• Noël Merino. The Problem with “We”: Rethinking Joint Identity in Romantic Love. – Journal of Social Philosophy, 2004, kd 35, nr 1, lk 123–132.
• Daniel Callcut. Tough love. – Florida Philosophical Review, 2005, kd 5, lk 35–45.
• Alan Soble. Love and value, yet again. – Essays in Philosophy: A Biannual Journal, 2005, 6, nr 1.Veebiversioon
• Jean-Marie Frey. Le Corps Épris, Pleins Feux 2005.
• Klaus Tanner (toim). "Liebe" Im Wandel der Zeiten: Kulturwissenschaftliche Perspektiven, Evangelische Verlagsanstalt 2005.
• Mercy Enyinneya Nwachukwu. Philosophy of True Love, Raph. 2005.
• Marguerite La Caze. Love, that indispensable supplement: Irigaray and Kant on love and respect. – Hypatia, 2005, 20 (3), lk 92–114.
• S. Matthew Liao. The idea of a duty to love. – Journal of Value Inquiry, 2006, kd 40, nr 1, lk 1–22. Veebiversioon
• E. Stump. Love by all accounts. – Proceedings and Addresses of the American Philosophical Association, 2006, 80, lk 25–43.
• Robert C. Solomon. True to Our Feelings, Oxford: Oxford University Press 2007.
  • Lessons of love (and Plato's Symposium), lk 51–62.
• Nicholas Dixon. Romantic love, appraisal and commitment. – The Philosophical Forum, 2007, 38, lk 373–386.
• Thomas Jay Oord (toim). The Many Facets of Love: Philosophical Explorations, Cambridge Scholars Publishing 2007.
• Alan Soble. The Philosophy of Sex and Love, 2008.
• Jeanette Kennett. True and Proper Selves: Velleman on Love. – Ethics, 2008, kd 118, nr 2, lk 213–227.
• Kyla Ebels-Duggan. Against Beneficence: A Normative Account of Love. – Ethics, 2008, kd 119, nr 1, lk 142–170.
• J. David Velleman. Love and Nonexistence. – Philosophy and Public Affairs, 2008, 36 (3), lk 266–288.
• Sharon Krishek. Two Forms of Love: The Problem of Preferential Love in Kierkegaard's Works of Love. – Journal of Religious Ethics, 2008, 36 (4), 595–617.
• Jean-Paul Maillard. L'amour, Principe de L'Univers?: Essai Sur la Théorie du Tout. Aubin 2008.
• Heta Pyrhönen. Ways of keeping love alive. – Sign Systems Studies, 2008, 36 (1), lk 49–69.
• Tanya Loughead. Shall I Love You as My Brother? – Proceedings of the American Catholic Philosophical Association, 2008, 82, lk 189–201.
• Lenn E. Goodman. Love Thy Neighbor as Thyself, 2008.
• Alain Badiou. Éloge de l'amour, 2009.
  • Alain Badiou. In Praise of Love, New Press 2012.
• Irving Singer. Philosophy of Love: A Partial Summing-up, 2009. Google'i raamat
• Irving Singer. The Nature of Love, Mit Press 2009.
• Marina McCoy, Wounded heroes: Vulnerability as a virtue in ancient Greek literature and philosophy, Oxford Univercity Press, ptk 5 ja 6,

Veebiversioon, 2013

• Cristina Nehring. A Vindication of Love: Reclaiming Romance for the Twenty-first Century, 2009.
• Amelie Rorty, Spinoza on the pathos of idolatrous love and the hilarity of true love. – Moira Gatens (toim). Feminist Interpretations of Benedict Spinoza, Pennsylvania State University Press: 2009.
• Thaddeus Metz. Love and emotional reactions to necessary evils. – Pedro Alexis Tabensky (toim). The Positive Function of Evil, Palgrave Macmillan 2009.
• Bennett W. Helm. Love, Identification, and the Emotions. – American Philosophical Quarterly, 2009, 46 (1), lk 39–59.
• Verena Mayer, Mikko Salmela (toim). Emotions, Ethics, and Authenticity, John Benjamins 2009.
  • Bennett W. Helm. Self-Love and the Structure of Personal Values.
• Irving Singer. Meaning on Life: The Pursuit of Love, 2010. Google'i raamat
• Peter Goldie. Love for a reason. – Emotion Review, 2010, kd 2, nr 1, lk 61–67.
• Christopher Grau. Love and history. – Southern Journal of Philosophy, 2010, kd 48, nr 3, lk 246–271.
• Michelle Boulous Walker. Love, Ethics, and Authenticity: Beauvoir's Lesson in What It Means to Read. – Hypatia 2010, 25 (2), lk 334–356.
• Bennett W. Helm. Love, Friendship, and the Self: Intimacy, Identification, and the Social Nature of Persons. Oxford University Press: 2010.
• Raja Halwani. Philosophy of Love, Sex, and Marriage: An Introduction, 2010
• Troy A. Jollimore. Love's Vision, Princeton University Press 2011. Google'i raamat
  • Arvustused: Jeffrey Seidman. – Ethics, 2012, kd 122, nr 4, lk 815–819.
  • Brian Jonathan Garrett. – Philosophy in Review, 2012, kd 32, nr 2, lk 102–104. Veebis
  • Natasha Mckeever. – Journal of Applied Philosophy, 2012, kd 29, nr 1, lk 88–90. Veebis
  • Irene McCullin. – Philosophical Quarterly, 2012, lk 871–874. Veebis
  • S. J. Shaw. – CHOICE: Current Reviews for Academic Libraries, 2012, kd 49, nr 5, lk 894.
  • Fiona Ellis. – Philosophy, 2012, kd 87, nr 2, lk 306–310.
  • Dan Moller. – Journal of Moral Philosophy', 2013, kd 10, nr 5, lk 686–688.
  • Raja Halwani. – Essays in Philosophy, 2014, kd 15, nr 2, lk 314–322.
  • Brian Goldberg. – European Legacy, 2015, kd 20, nr 6, lk 672–673.
• Gary Foster. Overcoming a Euthyphro problem in personal love: Imagination and personal identity. – Philosophical Psychology, 2011, kd 24, nr 6, lk 825–844.
• Kyla Ebels-Duggan. Love, Friendship, and the Self: Intimacy, Identification, and the Social Nature of Persons. – Ethics, 2011, kd 121, nr 4, lk 808–812.
• Simon May. Love: A History, Yale University Press 2011.
• Manuel Cruz. Thinking About Love (Or the Experience of Writing on Sand). – Iris, 2011, 3 (6), 7–22.
• Christine A. James. Communication in online fan communities: The ethics of intimate strangers. – Empedocles, 2011, 2 (2) lk 279–289.
• Jonathan Phillips, Luke Misenheimer, Joshua Knobe. The Ordinary Concept of Happiness (and Others Like It). – Emotion Review, 2011, 71, lk 929–937.
• Adrianne Leigh McEvoy (toim). Sex, Love, and Friendship: Studies of the Society for the Philosophy of Sex and Love: 1993–2003, Rodopi 2011.
  • David Mertz. Whither Romantic Love.
  • Diane Jeske. Comments on Andrew I. Cohen's "Examining the Bonds and Bounds of Friendship".
  • Barbara S. Andrew. Love, freedom, and self-knowledge: a response to Meline.
• Thomas H. Smith. Romantic Love. – Essays in Philosophy, 2011, 12 (1), lk 68–92.
• Alan Soble. Concerning Self-Love: Analytic Problems in Frankfurt's Account of Love. – Essays in Philosophy, 2011, 12, lk 55–67. Veebiversioon
• Tony Milligan. Love, Acumen: Durham 2011, ISBN 9781844655076, ISBN 9781844655069
• Nicholas Wolterstorff. Justice in Love, 2011
• Glenn Pettigrove. Forgiveness and Love, Oxford: Oxford University Press 2012, lk 74–100. Google'i raamat
  • Arvustus: Kathryn J. Norlock. – Ethics, 2013, kd 123, nr 4, lk 780–784.
• Kathy Rudy. Lgbtq…z? – Hypatia, 2012, 27 (3), lk 601–615.
• Thomas Hurka, “The Best Things in Life: A Guide to What Really Matters”, Oxford University Press, 2011.
• Thomas Hurka, “The Goods of Friendship”, Thinking About Friendship: Historical and Contemporary Perspectives, Basingstoke: Palgrave Macmillan,Veebiversioon, 2012.
• Pamela Sue Anderson. Re-visioning Gender in Philosophy of Religion: Reason, Love and Epistemic Locatedness, 2012, ptk 5. Google'i vaade
• Mhairi Cowden. What's Love Got to Do with It? Why a Child Does Not Have a Right to Be Loved. – Critical Review of International Social and Political Philosophy, 2012, 15 (3), lk 325–345.
• Ward E. Jones. A Lover's Shame. – Ethical Theory and Moral Practice, 2012, 15 (5), lk 615–630.
• Globalising Love: On the Nature and Scope of Love as a Form of Recognition. – Res Publica, 2012, kd 18, lk 11–24.
• Rebekah Johnson. Marriage and the Metaphysics of Bodily Union. – Social Theory and Practice, 2013, 39 (2), lk 288–312.
• Sarah Pessin, "Ibn Gabirol's Theology of Desire: Matter and Method in Jewish Medieval Neoplatonism",

Cambridge University Press, lk 44, 2013.

• Hichem Naar. A Dispositional Theory of Love. – Pacific Philosophical Quarterly, 2013, 94 (3), lk 342–357.
• Christopher Grau, Cynthia Pury. Attitudes Towards Reference and Replaceability. – Review of Philosophy and Psychology, 2013, lk 1–14.
• Alexander Jech. To Will One Thing. – American Philosophical Quarterly, 2013, 50 (2). lk 153–166.
• Eileen John, Love and the Need for Comprehension. – Philosophical Explorations, 2013, 16 (3), lk 285–297.
• Tony Milligan. The Duplication of Love's Reasons. – Philosophical Explorations, 2013, 16 (3), lk 315–323.
• Tony Milligan. Love in dark times: Iris Murdoch on openness and the void. – Religious Studies, 2014, 50, nr 1, lk 87–100. Vaata Tony Milligan#Armastus pimedatel aegadel: Iris Murdoch avatusest ja tühjusest.
• Hilla Jacobson. Against Strong Cognitivism: An Argument from the Particularity of Love. – Philosophy and Phenomenological Research, 2014, 91 (1).
• Kieran Setiya. Love and the Value of Life. – Philosophical Review, 2014, kd 123, nr 4.
• Luara Ferracioli. The State’s Duty to Ensure Children Are Loved. – Journal of Ethics and Social Philosophy, 2014, 8 (2), lk 1–19.
• Sara Protasi. Loving People for Who They Are (Even When They Don't Love You Back). – European Journal of Philosophy, 2014, 21 (1), lk 214–234.
• Benjamin Bagley. Loving Someone in Particular. – Ethics, 2015, 125, lk 477–507. Vaata: Benjamin Bagley#Kellegi konkreetse armastamine.
• Tony Milligan, Christian Maurer, Kamila Pacovská (toim). Love and Its Objects, 2015.
  • Aaron Smuts. Is It Better to Love Better Things?
• Amelie Rorty. The Burdens of Love. – Journal of Ethics, 2016, lk 1–14.
• Paul Feyerabend, "Meetodi vastu", Avatud Eesti Raamat, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016.
• Jeremy De Chavez. On the "intimate connivance" of love and thought. – Eidos, 2017, 26, lk 105–120. Vt Jeremy De Chavez#Armastuse ja mõtlemise "intiimsest mahitusest".
• Ingrid V. Albrecht. How we hurt the ones we love. – Pacific Philosophical Quarterly, 2017, 98, lk 295–317. Veebiversioon
• Carrie Jenkins. What Love Is: And What It Could Be. Basic Books, 2017
• Camilla Kronqvist, A Personal Love of the Good, Philosophia, 2018.

Kultuurilugu

• Denis de Rougemont. Love in the Western World, New York: Harcourt, Brace 1940
• Juri Rjurikov. Kolm kiindumust: armastuse minevik, tänapäev ja tulevik, Tallinn 1976, tõlkinud Arvi Siig.
• Kenneth Dover,

Greek Homosexuality Veebiversioon, Harvard University Press, 1978, 1989.

• M. M. Hunt. The Natural History of Love, New York: Minerva Press 1959.
• E. Hatfield, R. L. Rapson. Love and Sex: Cross Cultural Perspectives, Boston: Allyn and Bacon 1996
• Arnaud de La Croix. Erootika keskajal: ihu, iha ja armastus, Tallinn 2001, Kunst, tõlkinud Anneli Kavald.
• Inazõ Nitobe. "Bushidõ - Jaapani hing". Penikoorem, 2006
• Heino Gustavson, "Kõige vanem elukutse", Olion, 2006.
• Mihhail Lotman, Poeedi armastus ja surm, Mihhail Lotmani veebipäevik, 2011.
• Sven-Erik Soosaar, Agape vastete kujunemisest eesti piiblitõlgetes, Veebiversioon, Emakeele Seltsi aastaraamat 61, 233–252, 2015.

Geograafia

• Mart Vabar, “Majandusgeograafia“, TTÜ, õppe-metoodiline materjal, 1999.

Bioloogia

• Donatella Marazziti, Akiskal HS, Rossi A, Cassano GB,Alteration of the platelet serotonin transporter in romantic love., Psychol Med. mai;29(3):741-5. 1999.
• Semir Zeki, (toim.)Veli-Pekka Lehto, The neurobiology of love, FEBS Letters 581 https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0014579307004875#!, lk 2575–2579. 2007.
• Nancy Dzaja, Lovesickness: The Most Common Form of Heart Disease, 2008.
• Jennifer J. Pokorny, Frans de Waal,

Monkeys recognize the faces of group mates in photographs, PNAS, 106 (51) 21539-21543; 2009.

• E. Emanuele, NGF and romantic love, Archives Italiennes de Biologie, 149: 265-268, Veebiversioon, 2011.
• Enrique Burunat, Love Is the Cause of Human Evolution, Veebiversioon. Advances in Anthropology, 4, lk 99-116, 2014.
• Helen E.Fisher, The Tyranny of love: Love addiction­­an anthropologist’s view., In Laura Curtiss Feder and Ken Rosenberg, Eds. Behavioral, addictions: criteria, evidence and treatment. Elsevier Press. 2014.
• Hongwen Song, Zhiling Zou, Juan Kou, Yang Liu, Lizhuang Yang, Anna Zilverstand, Federico d’Oleire Uquillas ja Xiaochu Zhang, Love-related changes in the brain: a resting-state functional magnetic resonance imaging study, Front Hum Neurosci. 9: 71, Veebiversioon, 2015.

Psühholoogia ja psühhoanalüüs

• Erich Fromm. The Art of Loving, New York: Harper 1956. Eesti keeles: Armastuse kunst, Tallinn 1989, tõlkinud Ann Alari.
• F. Heider. The Psychology of Interpersonal Relationships, New York: Wiley 1958.
• A. H. Maslow, A. H. Toward a Psychology of Being, Princeton, NJ: Van Nostrand 1962.
• E. Walster. The Effect of Self-Esteem on Romantic Liking. – Journal of Experimental Social Psychology, 1965, 1, lk 184–197.
• Harlan Ellison. Love Ai'nt Nothing But Sex Misspelled, 1968. Google'i raamat
• Zick Rubin. Measurement of Romantic Love. – Journal of Personality and Social Psychology, 16(2), lk 265–273, 1970.
• Irenäus Eibl-Eibesfeld. Liebe und Hass: Zur Naturgeschichte elementarer Verhaltensweisen, 1970. Inglise keeles: Love and Hate: The Natural History of Behavior Patterns.
• D. Byrne. The Attraction Paradigm, New York: Academic Press 1971.
• I. Altman, D. A. Taylor. Social Penetration: The Development of Interpersonal Relationships, New York: Holt, Rinehart, & Winston 1973.
• D. G. Dutton, A. P. Aron. Some Evidence for Heightened Sexual Attraction under Conditions of High Anxiety. – Journal of Personality and Social Psychology, 24, lk 366–371, 1974.
• Willard Gaylin. Caring, Random House 1976.
• John Alan Lee. Lovestyles. Littlehampton Book Services Ltd 1976.
• E. Berstein, E. H. Walster. Interpersonal Attraction, 2. trükk, Reading MA: Addison Wesley 1978.
• Sydney L. W. Mellen. The Evolution of Love, W. H. Freeman 1981.
• R. J. Sternberg. A triangular theory of love. – Psychological Review, 1986, 93, lk 119–135.
• C. Hendrick, S. S. Hendrick. A theory and method of love. – Journal of Personality and Social Psychology, 1986, 50, lk 392–402.
• A. Aron, E. N. Aron. – Love and the Expansion of Self: Understanding Attraction and Satisfaction New York: Hemisphere 1986.
• C. Hazan, P. Shaver. Romantic Love Conceptualized as an Attachment Process. – Journal of Personality and Social Psychology, 1987, 52, lk 511–524.
• R. J. Sternberg, M. L. Barnes (toim). The psychology of love/"Armastuse psühholoogia", New Haven, CT: Yale University Press 1988.
• R. J. Sternberg, The Triangle of Love: Intimacy, Passion, Commitment. The Triangular Love Scale. Veebiversioon, 1988.
  • J. A. Lee. Love-styles, lk 38–67.
• B. Fehr. Prototype analysis of the concepts of love and commitment. – Journal of Personality and Social Psychology, 1988, 55, lk 557–579.
• Aleksander Pulver, "Kakskümmend aastat armastuse anatoomiat", Akadeemia, number 9, lk 1795-1818, 1990.
• A. Aron, E. N. Aron. Love and Sexuality. – K. McKinney, S. Sprecher (toim). Sexuality in Close Relationships Hillsdale, NJ: Erlbaum, lk 25–48, 1991.
• John Gray. Mehed, naised ja suhted: rahusõlmimine vastassugupoolega, Tallinn, tõlkinud Matti Piirimaa, 1995.
• John Gray. Mehed on Marsilt, naised Veenuselt: praktiline juhend, kuidas parandada suhtlemist ja saavutada seda, mida te oma suhetest soovite, Tallinn 1996, tõlkinud Tiina Vallikivi.
• Robin Norwood. Naised, kes armastavad liiga palju: Sulle, kes Sa aina soovid ja ootad, et Tema kord muutub, Tartu 1996, tõlkinud Age Kristel Kartau.
• E. Berscheid, S. A. Meyers. A social categorical approach to a question about love. – Personal Relationships, 1996, 3(1), lk 19–43.
• H. T. Reis, B. C. Patrick. Attachment and intimacy: Component processes. – A. Kruglanski, E. T. Higgins (toim). Social psychology: Handbook of basic principles, New York: Guilford 1996, lk 523–563).
• John Gray. Armunud Marss ja Veenus: südamlikud ja siirad lood köitvatest vastastikustest suhetest, Tallinn 1997, tõlkinud Matti Piirimaa.
• John Gray. Marss ja Veenus magamistoas, Tallinn 1997, tõlkinud Armas Lepikson.
• Fritz Riemann. Võime armastada: psühhoanalüütiline uurimus, Tartu 1998, tõlkinud Tiiu Mikenberg.
• Walter Trobisch (kaanel Trobish). Armastus on tunne, mida tuleb õppida, Tallinn 1998.
• John Gray. Marss ja Veenus kohtuvad: nõuandeid kestvate armastussuhete kujundamise viies staadiumis, Tallinn 1998, tõlkinud Matti Piirimaa.
• John Gray. Marss ja Veenus – uus algus: praktilisi nõuandeid, kuidas pärast rasket lahkuminekut, lahutust või armastatu kaotust leida uuesti armastust, Tallinn 1999, tõlkinud Siiri Sau.
• John Gray. Marss ja Veenus igavesti koos: suhtlemisoskus kestvaks armastuseks, Tallinn 2001, tõlkinud Tiina Vallikivi.
• J. Harvey, A. Wenzel (toim). Close romantic relationships: Maintenance and enhancement, Mahwah, NJ: Erlbaum 2001.
  • Rusbult, C.E., Olsen, N., Davis, J.L., & Hannon, P.A., Commitment and relationship maintenance mechanisms, lk 87–113.
• Masahiro Masuda, Meta‐analyses of love scales: Do various love scales measure the same psychological constructs?, International Journal of Psychology, 3. veebruar 2003,Veebiversioon
• Helen Fisher. Why We Love: The Nature and Chemistry of Romantic Love, 2004
• C. E. Rusbult, N. Olsen, J. L. Davis, P. A. Hannon. Commitment and relationship maintenance mechanisms. 2004.
• E. S. Benson. All That's Gold Does Not Glitter. – APS Observer, 2006, 19 (6), lk 12–14.
• Elaine Hatfield. The Golden Fleece Award: Love's Labor Almost Lost. – APS Observer, 2006, 19 (6), lk 16–17.
• Harry T. Reis, Arthur Aron. Love: What Is It, Why Does It Matter, and How Does It Operate? – Perspectives on Psychological Science, 2008, kd 3, nr 1, lk 80–86.
• Pamela C. Regan, The Mating Game: A Primer on Love, Sex, and Marriage., Chapter 7: General Theories of Love, 2008, 4-8
• Elaine Hatfield, R. L. Rapson. The neuropsychology of passionate love. – D. Marazziti (toim). Neuropsychology of social relationships, Hauppauge: Nova Science 2009.
• Robert G. Bringle, Terri Winnick, Robert J. Rydell,

The Prevalence and Nature of Unrequited Love., SAGE Open, aprill-juuni 2013, 1–15 Veebiversioon

• Elaine Aron, "Ülitundlik inimene ja armastus. Suhete mõistmine ja korraldamine maailmas, mis kipub sinust üle sõitma.", Hea Lugu, 2015.
• P. Namratha, M. Kishor, T. S. Sathyanarayana Rao jt, Mysore study: A study of suicide notes, veebiversioon, Indian J Psychiatry; 57(4): 379–382. oktoober-detsember, 2015
• Megan Price, Leanne Hides, Wendell Cockshaw jt,

Young Love: Romantic Concerns and Associated Mental Health Issues among Adolescent Help-Seekersm Behav Sci (Basel). juuni 2016; 6(2): 9. Veebiversioon

• Aaro Toomela. „Kultuur, kõne ja Minu Ise“, EKSA, 2016.
• Aaro Toomela, „Minu Ise areng : inimlapsest Inimeseks“. Väike Vanker, 2017.
• Ishwar Chandra Puri. "Teadvuse anatoomia", · Elford Press, 2018.

Laste ja noorukite psühholoogia ja psühhoteraapia

• Raisa Cacciatore, "Laste seksuaalkasvatus.", Varrak, 2014.
• Raisa Cacciatore, "Talumatud tunded. Hea tunde käsiraamat noortele.", Menu Kirjastus, 2017.

Pedagoogika ja haridus

• Rudolf Steiner. Armastus ja selle tähendus maailmas: loeng Zürichis 17. detsembril 1912, Tallinn 1991.
• Leo Buscaglia. Love, 1972.
• Jüri Selirand. "Muinas- ja vanaaeg. Ajalugu VI klassile.", Koolibri 1995
• Tony Buzan. "Mõttekaardistamise kunst: põhjalik teejuht universumi võimsaima mõtlemisvahendi tundmaõppimiseks ja kasutamiseks.", Sinisukk, 2018.

Muusika

• William Adams, Justin Timberlake, Jaime Gomez, Allan Pineda, Printz Board, Michael Fratantuno, George Pajon Jr., J. Curtis, The Black Eyed Peas, Where Is the Love?, "Elephunk", CD, 16. juuni 2003, "Where Is the Love?"YouTube'i muusikavideo

Sotsioloogia

• George C. Homans. Social Behavior as Exchange.American Journal of Sociology, 63, nr 6, lk 597-606, The University of Chicago Press, 1958.
• W. J. Goode. The Theoretical Importance of Love. – American Sociological Review, 1959, 24, lk 38–47.
• Zick Rubin, Measurement of romantic love. Journal of Personality and Social Psychology, Journal of Personality and Social Psychology', 2, lk 265-273, 1970
• P. E. Slater. On Social Regression. – American Sociological Review, 1963, 24, lk 339–364.
• Elaine Hatfield, Susan Sprecher,

Instrument Title: Passionate Love Scale (PLS) Form B

• John M. Grohol, Rubin’s Love Scale and Rubin’s Liking Scale, https://psychcentral.com/lib/rubins-love-scale-and-rubins-liking-scale/
• Ülo Mäeots, bakalaureusetöö "Armastuse märgid", Tartu Ülikooli semiootikaosakond, 2007.
• Pamela C. Regan, The Mating Game: A Primer on Love, Sex, and Marriage, ptk 7: General Theories of Love, 4-8, 2008
• Hatfield, E ja Sprecher, S., passionate love scale., In Fisher, T. D., C. M. Davis, W. L. Yaber ja S. L. Davis (toim.) Handbook of sexuality-related measures: A compendium (3. väljaanne) (lk 469-472). Thousand Oaks, CA: Taylor & Francis. 2011.
• Andreas Bartels, Semir Zeki, http://www.vislab.ucl.ac.uk/pdf/NeuralBasisOfLove.pdf The neural basis of romantic love, Neuroreport. 11(17):3829-34. 2000.
• Elaine Hatfield, Lisamarie Bensman, Richard L. Rapson,A brief history of social scientists’ attempts to measure passionate love., Journal of Social and Personal Relationships. 29(2) 143–164, 2012.
• Liina-Mai Tooding, "Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes.", Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015.
• John M. Grohol, Rubin’s Love Scale and Rubin’s Liking Scale, 2018.
• Anti Kidron ja Anne Kull, "Sotsiaalpsühholoogia mõistesõnastik", Mondo, lk 9,74,2019.

Sotsiaalne robootika

• David M. Levy, Love and Sex with Robotics, 2007.
• Matthias Kalev, "Seksirobotid vallutavad maailma. Tulekul on ka lapsi ja loomi kujutatavad masinad.", Eesti Ekspress, https://ekspress.delfi.ee/lisalood/seksirobotid-vallutavad-maailma-tulekul-on-ka-lapsi-ja-loomi-kujutatavad-masinad?id=83209303 Veebiversioon, 3. august 2018.

Kirjandus

• Pekka Himanen, "HimEros" (1996. Eesti keeles 2003, soome keelest tõlkinud, järelsõna ja kommentaarid Kalle Kurg).

Leksikoloogia ja entsüklopeedia

• "Griechische Liebe" Veebiversioon.
• ENE, lk 195, Tallinn, 1968.
• Autorite kollektiiv, "Eesti keele seletav sõnaraamat", Veebiversioon
• Autorite kollektiiv, "Võõrsõnade leksikon", Veebiversioon
• Tõnis Lepiku, Ene Kivineem, "Eesti-Kreeka sõnaraamat", Paar OÜ, lk 11, 2017.
• Autorite kollektiiv, EKSA,

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018, [https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=armastus&F=M Veebiversioon], Tallinn, 2018.

Kristlus

• Pierre Rousselot. Pour l'histoire du problème de l'amour au Moyen Age, Münster 1908.
  • The Problem of Love in the Middle Ages: A Historical Contribution, Milwaukee, WI: Marquette University Press, 1998.
  • El problema del amor en la Edad Media, 2004. Google'i raamat
• Anders Nygren. Den kristna kärlekstanken genom tiderna: Eros och Agape (2 kd), Svenska Kyrkans Diakonistyrelses Bokforlag: Stockholm 1930, 1936.
  • Eros und Agape. Gestaltwandlungen der christlichen Liebe (2 kd), Der Rufer Evangelischer Verlag: Gütersloh 1930, 1937.
  • Agape and Eros: A study in the Christian idea of love (1. köite lühendatud tõlge), 1932.
  • Agape and Eros: The history of the Christian Idea of Love (2 kd), 1938, 1939. Ühes köites 1953.
  • Érôs et Agapè: La notion chrétienne de l'amour et ses transformations, Aubier, Éditions Montaigne: Paris 1962.
• Pitirim Sorokin, The Ways and Power of Love: Types, Factors, and Techniques of Moral Transformation., Philadelphia: Templeton Foundation Press (1954). 2002. ISBN 978-1-890151-86-7
• M. C. D'Arcy. The Mind and Heart of Love, Lion and Unicorn: A Study in Eros and Agape, 1947. Questia osaline vaade
• Ema Teresa. Minu kutsumus on armastus, Tallinn 2002, Logos, koostanud Kristiina Krabi, tõlkinud Liina Ootsing ja Kristiina Krabi.
• Ross Campbell. Raamat kristlikust kasvatusest, Tallinn 2002.
• George Verwer. Armastuse revolutsioon: oma elu kujundamine Jumala peegelpildiks, Tallinn 2003, Logos, tõlkinud Ann Kitsnik.
• Thomas Jay Oord. Science of Love: The Wisdom of Well-Being, 2004. ISBN 978-1-932031-70-6 Google'i raamat
• Benedictus XVI. Deus caritas est, 2005.
• Thomas Jay Oord. The Many Facets of Love: Philosophical Perspectives, 2007, ISBN 978-1-84718-123-7
• Thomas Jay Oord. Defining Love: A Philosophical, Scientific, and Theological Engagement, 2010. ISBN 1-58743-257-9 Google'i raamat
• Thomas Jay Oord. The Nature of Love: A Theology, Chalice Press 2010. ISBN 978-0-8272-0828-5 Google'i raamat
• Werner Jeanrond. A Theology of Love, T&T Clark 2010. Google'i raamat
• Jeff Levin, Stephen G. Post, Divine Love

Perspectives from the World’s Religious Traditions, Templeton Press 2010.

Esoteerika

• Bô Yin Râ. Armastuseraamat. Ülestõusmine, Kuressaare 1993, Tartu 2003, tõlkinud Gennadi Noa.
• Juha Janerva. Numeroloogia ja armastus, Tallinn 1993, Sinisukk, tõlkinud Eha Tammeraid.
• Alan Watts. Loodus, mees ja naine. Mircea Eliade. Vaim, valgus ja seeme. Tallinn 1995, Intuitiivteaduste Kool, tõlkinud Valev Mirtem.
• Valev Mirtem. Intiimastroloogia: armastus ja seks tähtede valgel, Tallinn 1995.
• Maharishi Mahesh Yogi. Armastus ja Jumal, Tallinn 1997, Eesti Maharishi Vedateaduse Assotsiatsioon.
• Vladimir Megre. Anastasia, Olen nende jaoks, kelle jaoks olen olemas, Silm, 1999, tõlkinud Hille Simm.
• Richard Webster. Armastus ja romantika feng shui abil, Tallinn 2000, tõlkinud Marja Liidja.
• Lillian Too. Kergesti kasutatav armastuse feng shui, Tallinn 2000, tõlkinud Jana Linnart.
• Vladimir Megre. Venemaa helisevad seedrid, Teine raamat, Silm, 2000, tõlkinud Hille Simm.
• Vladimir Megre. Armastuse atmosfäär, Kolmas raamat, Silm, 2000, tõlkinud Hille Simm.
• Vladimir Megre. Loomine, Neljas raamat, Silm, 2002, tõlkinud Hille Simm.
• Vladimir Megre. Kes siis meie oleme, Viies raamat, Silm, 2003, tõlkinud Hille Simm.
• Peter Schlapp. Õnne ja armastuse horoskoop: kuidas leida oma horoskoobi järgi armastuses rahuldust, Tallinn 2003, Tänapäev, tõlkinud Kattri Ezzoubi.
• Vladimir Megre. Suguvõsa raamat, Kuues raamat, Silm, 2004, tõlkinud Hille Simm.
• Vladimir Megre. Eluenergia, Seitsmes raamat, Silm, 2004, tõlkinud Hille Simm.
• Vladimir Megre. Uus tsivilisatsioon, Kaheksas raamat, Silm, 2006, tõlkinud Hille Simm.
• Anatoli Nekrassov. Emaarmastus, Tallinn, Pegasus, 2007, tõlkinud Guido Jakobson.
• Osho. Armastus, vabadus, üksindus. Suhete kōan, Tallinn, Pilgrim, 2008, tõlkinud Kai Kits.
• Anatoli Nekrassov. Mees ja naine, Tallinn, Pegasus, 2009/2011/2013, tõlkinud Guido Jakobson.
• Osho. Armastamine. Kuidas armastada teadlikult ja suhelda hirmuvabalt, Tallinn, Pegasus, 2009, tõlkinud Hana Arras.
• Phyllis Vega. Armastuse astroloogia, Tallinn 2009, Ersen.
• Hannes Vanaküla. Mees&naine:inimese kirjeldus, Tallinn 2009, Miniprint.
• Osho. Lähedus. Eneseusaldus ja teiseusaldus, Tallinn, Pilgrim, 2010, tõlkinud Hasso Krull ja Carolina Pihelgas.
• Vladimir Megre. Uus tsivilisatsioon, (2.osa) Armastuse kombestik, Kaheksas raamat, OÜ Siberi Seeder, 2011, tõlkinud Anu Pallas.

Kuulsuste armuelu

• Valev Mirtem. Suured armastajad: jutustusi armastuse geeniustest ja õnnelastest, Tallinn 1994.
• Kuulsuste armuelu, Tallinn 1997, Olion, koostanud Vallo Kraat.
• Barbara Sichtermann. Paarid: kõige kuulsamad armastajapaarid, Tallinn 2004, tõlkinud Andres Luure.

Armastuskirjad

• Ma Teile kirjutan: valimik kaunimaid armastuskirju, Tallinn 1996, koostanud Valev Mirtem.
• Armastuskirjad, Tallinn 2001, Hotger, koostanud Jill Dawson, tõlkinud Kaja Riikoja.
• Kuulsuste armastuskirjad, Tallinn 2003, Odamees, koostanud Anastassia Tšebotarevskaja, tõlkinud Toomas Puhvel.

Aforismid

• Armastus: aforismiraamat, Tallinn 1999, koostanud Valev Mirtem.

Muud

• Stendhal (Marie-Henri Beyle) De l'Amour (Armastusest), Pariis, 1822, 1853. OpenLibrary raamat (1853)
• Vjatšeslav Tšekalin. Armastus ja perekond, Tallinn 1965, tõlkinud M. Juske.
• Valev Mirtem. Jutustan kaunist lugu, Tallinn 1995.
• Eestlaste esimese armastuse lood, Tallinn 1997, kogunud Valev Mirtem.
• Vaatsjaajana. Kaama suutra: armastuse kunst, Tallinn 1997, tõlkinud Erik Arro.
• Üksindusest armastuseni, Tallinn 1997, koostanud Anu Tammemäe.
• Üksindusest armastuseni. 2, Tallinn 1997, koostanud Anu Tammemäe.
• Harry Leesment. Tulevase elukaaslase valimine, Tallinn 1998.
• Üksindusest armastuseni. 3, Tallinn 1998, koostanud Anu Tammemäe.
• Tobias Brocher. Armastuse raskus, Tartu 1999, tõlkinud Nelli Marbe.
• Henri J. M. Nouwen. Armastuse sisemine hääl, Tallinn 1999, tõlkinud Aldo Randmaa.
• Bob Mumford. Ja nad elasid õnnelikult kuni elu lõpuni, Rakvere 2000.
• Chérie Carter-Scott. Kui armastus on mäng, siis siin on mängureeglid: 10 reeglit armastuse leidmiseks ja püsiva ning tõelise suhte loomiseks, Tallinn 2000, tõlkinud Ulla Säre.
• James Dobson. Armastuse pikk meel, Tallinn 2001, tõlkinud Sulev Kivastik.
• Morgan Scott Peck. Tavatu tee, Tallinn 2001, tõlkinud Kaarel Tamre.
• Anne Hooper. Kamasuutra, Tallinn 2001, tõlkinud Ulla Säre.
• Alain de Botton. Armunu esseed, Tallinn 2002, tõlkinud Indra Feldman.
• Barbara De Angelis. Kuidas armastada kogu elu, Tallinn 2002, tõlkinud Mall Laur ja Helje Heinoja.
• Peter Corey. Kuidas armastusega hakkama saada, Tallinn 2002, tõlkinud Urmas Alas.
• Deepak Chopra. Tee armastuse juurde: tervenemise vaimsed võimalused, Tallinn 2002, Huma, tõlkinud Riina Soosaar.
• Patricia Mennen, Dagmar Geisler. Esimene armastus: raamat armastusest ja seksuaalsusest, Tallinn 2003, Koolibri, tõlkinud Maire Aigro.
• Ingvar Luhaäär ja Mari Luhaäär. Mängis Miku Manniga. Seksuaalse naudingu füsioloogilised alused, Intuitiivteaduste kool, 2003.
• Glenn D. Wilson (kaanel Glenn B. Wilson, Jon Cousins. Otsin sind: igavese armastuse saladus, Tartu 2003, El Paradiso, tõlkinud Karin Rannula.
• Suzi Malin. Armastus esimesest pilgust: miks te armastate seda, keda te armastate, Tallinn 2004, Sinisukk, tõlkinud Matti Piirimaa.
• Josh McDowell. Armastuse saladus: kuidas saavutada kestvat lähisuhet, Tallinn 2004, tõlkinud Lii Tõrra.
• Louise L. Hay, Linda Carwin Tomchin. Jõud sinu sees, Tallinn 2004, Nebadon, tõlkinud Kadri-Ülle Masing.
• Megan Tresidder. Millest kõneleb armastus, Tallinn 2004, Ilo, tõlkinud Aili Saks ja Touri Saks.
• Hazel Dixon-Cooper. Närune armastusepäev: abimees tõelise hingekaaslase leidmiseks või kaotamiseks, Tallinn 2004, Ersen, tõlkinud Hels Hinrikson.
• Ingvar Luhaäär. Mees ja naine eesti moodi. Eestlaste armuelu uuema seksuaaluuringu valgusel, 2006.
• Kristjan Port, kuhu kaob armunud inimese uni?, ERR Novaator, 15. veebruar 2016.

Videoloengud

• Leo Buscaglia YouTube'i videoloeng: Speaking of Love 1-6
• Vello Salo "Kuidas defineerida armastust?" Loeng sarjast “Ülikoolilt Pärnule”. [1] – Tartu Ülikooli Televisioon (UTTV). Video 03.01.2012. Klipi teostus: Ragnar Õun.
• David M. Levy, Love & Sex with Robots, 2016

Välislingid

• Alexander Moseley. Philosophy of love. Internet Encyclopedia of Philosophy, 2001
• Aforisme armastusest
• Thomas-Andreas Põder, Märksõna „armastus“ – entsüklopeediline lühiselgitus teoloogilisest perspektiivist, Kirik & Teoloogia, 26. juuli 2013.
• Joseph A. Ricchiardi, To Lead Is To Love: An Exploration into the Role of Love in Leadership, Benedictine University, 2014.
• Epp Annus, Armastusest: tõerežiimid, kultuurilised kujutelmad ja kehaline ilmakogemus („omailma-armastuse mudel“), Methis: Studia Humaniora Estonica, 14 (17) (2016); 2017.
• Camilla Kronqvist. Master's thesis, This Funny Thing Called Love, 2000.
• Camilla Kronqvist. Licentiate thesis, "Aspects of Love", 2004.
• Camilla Kronqvist. Doctoral thesis, Introduction: Love and Philosophy, 2008.