Armastus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib armastusest; jumalaarmastuse kohta vaata artiklit jumalaarmastus; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Armastus (täpsustus)

Armastuse all mõeldakse tavakeeles eelkõige sügavat kiindumust kahe inimese vahel või erakordset tunnet, mis laseb maailmal imelisena paista. Sõna "armastus" kasutatakse paljudes seostes ning pole selge, kas tegu on ühe asjaga, mis avaldub erinevalt, või mitme eri asjaga. Armastust ei saa üheselt ega ammendavalt defineerida.

Armastus on tundeline ja mõtteline side; positiivseid elamusi esile kutsuva isiku, eseme[1] või abstraktse nähtuse kõrge väärtustamine ning püüdlemine selle poole. Armastus võib väljenduda tunnetes, mõtetes, hoiakutes ja käitumises ning põhineda näiteks vanemlikel instinktidel (ema armastus lapse vastu), harjumusel ja kasvatusel (kodumaa-armastus) või seksuaalsel külgetõmbel (erootilis-romantiline armastus).

Sõna "armastus" võidakse kasutada erineva intensiivsusega tundesideme tähistamiseks. Enamikus keeltes on armastuse mõiste, kuid puuduvad eraldi sõnad, et eristada naise ja mehe vahelist armastust, ema armastust lapse vastu, armastust kodumaa või raha vastu jne.

Armastuse (love) all mõistetakse kahe isiku vahelist vastastikust veetlust, intiimsust, kiindumust ja teisest hoolimist.

Kui räägitakse armastusest, peetakse kõige sagedamini silmas inimlikku armastust, st armastust kahe inimese vahel, eeskätt mehe ja naise vahelist erootilis-romantilist armastust.

Ameerika Ühendriikides 1966. aastal tehtud küsitluse kohaselt oli armastus, lapse saamise tungi kõrval, üks peamisi abiellumise põhjuseid.

Armastuse kokkuleppelised definitsioonid ja süstemaatika puuduvad, st armastusel on palju nii soolisi, psüühilisi, füsioloogilisi, anatoomilisi, geneetilisi, religioosseid, kultuurilisi, intellektuaalseid kui ka isiksuslikke erisusi, ka on ta pidevas muutumises. Nii kirjeldatakse armastust vahel ka rea paradoksidena.[2][3]

Sarnaselt sõprusega võib armastus olla hüve ja väärtus, aga ka muret, kurbust ja teisi soovimatuid tundeid ja nähtusi kandev inimsuhe ja -side.

Inimestevaheline armastus[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestevaheline armastus esineb eri vormides mitmesugustes inimsuhetes pereliikmete, sõprade ja partnerite vahel. Inimestevaheline armastus on nii põlvkondade ülene kui -vaheline. Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja füüsiline lähedus, altruism, abivalmidus ja pühendumus.

Seksuaalse püüdluse olemasolu eristab olulisel määral erinevaid armastusi. Mehe armastusel naise vastu ja naise armastusel mehe vastu (samasooliste suhte puhul ka samast soost armastajatel) on seksuaalsusel väga oluline roll. Bioloogilise sooga ennast mitte identifitseerivad inimesed (transmees ja transnaine) võivad olla identiteedilt kas hetero-, bi-, homo- või aseksuaalsed. Lapsevanema armastusel lapse vastu seksuaalsuse roll praktiliselt puudub.[4] Tõenäoliselt puudub nimetatud roll ka enesearmastuse[5] puhul.

Armastus võib olla vastastikune või ka vastamata.

Tihti käib armastusega kaasas ka romantiline armukadedus, soovimatus oma armastatu lähedust teistega jagada.

Romantiline armastus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Romantiline armastus

Üks inimesi kõige enam huvitanud ning kunstis enim käsitletud armastuse liike on erootilis-romantiline armastus.

Harilikult mõistetaksegi armastuse all sügavat, füüsilist ja emotsionaalset kiindumust kahe inimese vahel.[6](vt ka armukolmnurk; vabaarmastus).

Romantilise armastuse intensiivistumist, selle lembesuhte keelatuse[7] tõttu vanemate poolt, nimetatakse Romeo ja Julia efektiks.[8]

Kui inimestevahelist armastust peetakse oluliseks igas vanuses inimestele, siis romantilise armastuse sarnaseid ilminguid on täheldatud ja empiiriliste uuringutega tuvastatud juba 9-aastastel.[9]

Millisest vanusest alates tänapäeval romantilist armastust oleks võimalik valideerida ja kontrollida pole selge. Kas eelmise sajandi arengupsühholoogiliste (näiteks poiste ja tüdrukute arengukäsitlused erinevad [10]) käsitluste alusel saaks inimlapse anatoomilisi, füsioloogilisi, või psüühilisi ning vaimse arengu etappide läbivust võrrelda üksnes ealiselt piiritletud skaalal pole selge.

Romantilise armastuse täpseid väliseid ja sisemisi mehhanisme ja toimeid ei tunta.

Developmental cognitive neuroscience[muuda | muuda lähteteksti]

Developmental cognitive neuroscience on interdistsiplinaarne teaduse valdkond, mis uurib psühholoogiliste protsesside ja nende neuroloogilisi aluseid arenevas organismis. Selle raames peetakse täiskasvanuks indiviidi, kes jõuab oma arengujärgus suguküpsuse etappi, st puberteedieas. Normaalne adrenarhe jõuab indiviidi arengus kätte nii 10. eluaastaks. Kuigi uuringutega on tõestatud, et üksnes väike protsent 12-aastaseid on seksuaalselt aktiivsed, on see arv pidevalt kasvamas ja 19. eluaastaks on vähemuses need, kes ei soovi romantilist armastust või seksuaalset kirge kogeda ja/või ei ole seda juba teinud. Eesti haridussüsteemis on koolikohustus 17. eluaastani, seega on tõenäoline ja ühe sotsioloogilis-semiootilise uuringuga on kinnitust leidnud ka 14–17-aastaste Eesti õpilaste mälestused esmase romantilise armumise/romantilise armastuse koha (kooli) kohta.[11]

Selle all peetakse silmas, arvatavasti mitte koolimaja, vaid koolikaaslaste ja/või samaealiste vahelisi suhtlemiskeskkondi üldisemalt, nutiseadmed, internet, suhtlusvõrgustikud. Uuemad uuringud näitavad, et õpilasi tihti ei pruugi rahulolevaks/õnnelikuks teha vanematepoolne kvaliteetaja-nõue ja vanemad jälle ei saa/ei taha, erinevatel põhjustel (ei pruugi olla teadlikud digitehnoloogia võimalustest jne) kõige uuemaid digitehnoloogiaid, kui 12-aastane nurub huvitegevusliku jalgpallitreeningu asemel robootikaringi ja nõuab "Alexat".[12]

Armastuseuuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalpsühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

Ekspermentaalses sotsiaalpsühholoogias pidasid sotsiaalpsühholoogid romantilist armastust (näiteks Heider 1958, Walster 1965) intensiivseks meeldimiseks. Rubin (1970) lähtus sellest, et romantiline armastus on inimese hoiak teise inimese suhtes, millel saab eristada kolme komponenti: kiindumus (attachement), hoolitsus (caring) ja lähedus (intimacy).

Altman ja Taylor töötasid välja sotsiaalse läbitavuse teooria (the social penetration theory) (1973) kirjeldamaks suhtlemisel vahetatava informatsiooni (eneseavamine) rolli vastastikuse läheduse tekkel/või ka mitte.[13][14]

Lee (1977) eristab kuut armastusestiili: erōs, lūdus, storgē, pragma, mania ja agapē. Sternbergi arvates on armastus psühholoogiline fenomen ja armastuse kolme komponendi teooria kontekstis (1986, 1998), mille üheks aluseks oli Spearmani inim-intelligentsuse mudel ja üldise intelligentsuse G-faktori mõiste, on armastusekogemusel kolm komponenti: kirg, lähedus ja kohustus. Hatfield ja Walster (1978) kirjeldasid kaht romantilise armastuse liiki: kirglik armastus (passionate love) ja liitlaslik armastus (companionate love). [15] [16][17] Kirgliku armastust all peavad nad silmas nii romatilist, obsessiivset, infatuate, "armuhaigust" või ka armumist.

Lisaks leiavad sotsiaalpsühholoogias rakendust muudki sotsioloogilised teooriad, mille üldküsimus võiks kõlada mitte, et kui palju (sina-mind, mina-sind) armastan?, vaid Mis maksab armastus? Social exchange theory ('sotsiaalse vahetuse teooria') alguseks peetakse aastat 1958, mil Ameerika sotsioloog George Homans avaldas artikli "Social Behavior as Exchange." Selles artiklis määrati kahe ja/või enama inimese (näiteks rühma [18] ) vahelise suhtluse (armsamad, sõbrad jt) ja sotsiaalse konteksti raamistikuks beheiviorism ja majandusteadus. Kontseptsiooni järgi saab sotsiaalseid suhteid analüüsida ka tasuvusanalüüsi alusel. Vahetusprotsessis vahetame: vahetus midagi väärtuslikku (kulu) millegi vastu mida vajame/hindame (tulu); tulust arvates maha kulu saame meeldiva tulemuse korral (kasumit) ja ebameeldiva tulemuse korral (kahjumit); ebavõrdsuse tunneme ära kui kulud > tulud või ka minu kulud > sinu kulud või ka tulud < sinu tasu. Teooriat on kaasajal modifitseeritud selliselt, et see hõlmaks suhte tekkimise, arengu ja lõpetamise otsustustes vajalikuks peetavat emotsioonifooni. Seda saab kasutada ka suhete kvaliteedi, väärtuste jmt teiste armastuse tegurite hindamiseks.

Armastuseuuringutega püütakse otsida-leida seoseid armastuse ja suhete omaduste, ka seksuaalerutuse ja armastuse, vahel. Eelduseks inimeste armastusevajaduse hüpotees.

Elaine Hatfield ja William Walster (1981) töötasid välja armastuse kui sildistamise kolme teguri teooria, mille kohaselt on armastus midagi millega tähistame armastuse objekti kohaloleku korral füsioloogilist erutust, sest füsioloogilise erutusega seostatakse õpetuste kohaselt (kiirenenud pulssi) armastusega. Selle alusel on armastus kolme teguri interaktsioonide tulem. Need kolm tegurit on

  • armastuse kultuuriline määratlus (mis armastus on);
  • kultuuriliselt sobiva armastuse objekti olemasolu (isik)
  • emotsionaalset erutust armastuse objekti juuresolekul.

Uurimise all on ka seksuaalkäitumise osa lähisuhetes ja armastuses. Lisaks sotsiaalse stressi, sotsiaalse toetuse, psühhosomaatika ja psühhoteraapia ning demograafilistele ja kultuuridevahelistele uuringutele on oluliseks uurimisprobleemiks ka armastuse ja stressi seosed.[19]

Yale'i Ülikooli Kirjastusel 1988. aastal välja antud raamatule "Armastuse psühholoogia" ("The Psychology of Love") eessõna kirjutanud Rubini arvates on vaatamata asjaolule, et pole teada kas armastus on hoiak, emotsioon või käitumisaktide kogum uurijad nõustunud, et armastust tuleks vaadelda suhete kontekstis .[13][20]

Bernard I. Murstein on psühhoterapeut ja tema kirjutatud on peatükk "Armastuse klassifikatsioon"/A Taxonomy of Love". Murstein analüüsib teadaolevaid armastusekäsitusi ja püüab koostada enda käsitust küsides: mis on armastus?. Armastuse põhjused jaotab ta eri arvamuste järgi nelja rühma: isiksuse ebaadekvaatsus, isiksuse küpsus, sotsiaalsed normid ja füsioloogiline erutus.[19]

Isiksuse ebaadekvaatsuse all mõeldakse isiksuse patoloogiat. Kuna armastus on oma vabaduse piiramine (sõltuvuse suurenemine [21]) ja vaba inimene peaks ise saama hakkama siis peetakse vajadust kedagi armastada haiguseks. Patoloogiline pole mitte armastus, vaid armastusevajadus. Siia rühma liigitab Murstein psühhoanalüütilised ja narkootilise armastuse kontseptsioonid, kuna armastuse eesmärk on üks: põgenemine iseenda eest.[22] Vastupidiselt eeltoodule nähakse isiksuse küpsuse põhjenduses armastuses isiksuse küpsus[23] tunnust. Isiku küpsuse all peetakse silmas võimalust oma sisemisi potentsiaale arendada mitte kii sõltuvust vaid inimeste võrdsust eneseteostusele. Need, kes pooldavad sotsiaalsete normide põhimõtet, otsivad armastuses sotsiaalset survet. Selle põhimõtte kohaselt peab ühiskond vajalikuks üksnes teatud käitumisviise – neid, mis otstarbekad ühiskonna säilimisele ja suunatud selle struktuuride jätkuvusele (nt perekond). Selleks, et antud ühiskonnas oleks võimalik elada tuleks luua perekond ja armastuseks nimetatakse siin allumist sotsiaalsetele normidele[22].

Stanley Schachter ja Jerome E. Singer lõid kahefaktoriline emotsiooniteooria, mille kohaselt põhineb emotsioon kahel teguril: füsioloogilisel erutusel (arousal) ja kognitiivsel märgistamisel (labeling). Vastavalt nende teooriale toimub emotsiooni tundmisel füsioloogiline aktivatsioon ning inimene kasutab füsioloogilisele erutusseisundile nimetuse, mis vastab tema subjektiivsele hinnangule sotsiaalses keskkonnas toimuva kohta.[24][24]

Mursteini meelest tähendab see seda, et kui inimene interpreteerib oma suhtlemissituatsiooni intiimsena, siis kas põhjuseks on viha, hirm, seks jne, suurendab see inimese füsioloogilist erutust ja ta võib seda armastuseks nimetada. Emotsioonide teooria ühiseks nimetajaks peab Murstein emotsionaalset sõltuvust teisest inimesest ja sellistesse suhetesse astumine on meisse programmeeritud.[22]. Kui see on sisse programmeeritud siis saab rääkida pigem vabaduse ja emotsionaalse sõltuvuse proportsioonides. Inimese kahe vajaduse, armastada ja olla armastatud, näitel on lihtsustatult kolm armastuse liiki:

  • omandamise-armastus (acquisitive love) – kui suhetes püütakse rahuldada armastatud olemise vajadust ja toob näidetena Platoni ja Freudi armastusekäsitused;
  • andmise-armastus (benevolent love) – kui suhetes püütakse rahuldada vajadust kedagi armastada, abistamissoovist ja toetusest, näiteks Martin Luther;
  • omandamise-andmise armastus (acquisitive-benevolent love) – kui suhtes on tasakaalus mõlemad liigid. Reaalsetes suhetes on armastus seotud alati omandamise ja andmisega, kuid nende vahekoorad on igal erijuhul erinevad.[25]

Armastusel eristatakse mitmeid alaliike: kirglik armastus, romantiline armastus, vennaarmastus, lapse armastus, vanemlik armastus, ligimesearmastus, jumalaarmastus jt.[26]

Romantiline armastus on Kidroni ja Kulli (2019) (romantic love) järgi armastatu idealiseerimisel põhinev kiindumus, millega kaasnevad kinnismõtted ja mäslevad tunded.[27]

Romantilise armastuse komponente, prototüüpe, stiile, kestvust, patoloogiat jpm on püütud kirjeldada, uurida ning mõõta (vt nt armastuse skaalad[28].

Rubini armastuseuuringud ja -skaalad[muuda | muuda lähteteksti]

Romantilise armastuse eksperimentaalsete uuringute alguseks sotsiaalpsühholoogia raames võib pidada aastat 1968.[13] 1970. aastal avaldati ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology Rubini artikkel "Romantilise armastuse mõõtmine" ("Measurement of romantic love"). Rubini armastuse sotsiaalpsühholoogilise konstruktsiooni kohaselt, on romantiline armastus inimese hoiak, mis kätkeb kalduvusi teise inimese suhtes teatud viisidel mõelda, tunda ja käituda, ning on üks inimestevahelise külgetõmbe vorme meeldimise, imetluse ja austuse kõrval. Nii ei taandu armastus ei emotsiooniks, vajaduseks ega käitumisviiside komplektiks. See käsitus erineb ka vaatest, mille järgi armastus on isiksuse või kogemuse aspekt, mis ei piirdu konkreetsete inimeste ja olukordadega.

Sealsamas tutvustab ta kaht paber-pliiats meetodil välja töötatud armastuse ja meeldivuse skaalat. [29][30]

Armastuse kolm faasi[muuda | muuda lähteteksti]

Helen Fisher pakkus välja armastuse kolm faasi: iha, kiindumus ja seotus. Armastus algab ihaga, mille juures mängivad tähtsat rolli seksuaalinstinktid ja füüsilised signaalid. Kiindumuse staadiumis muutub oluliseks isiklik side ja truudus partnerile. Seotus asendab esialgse tugeva füüsilise kire keskmiselt 2–3 aasta jooksul.

Alternatiivsed käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sorokini armastusemudel

Harvardi Ülikooli sotsioloogia osakonna[31] asutaja komi-vene-ameerika sotsioloogi Pitirim Sorokini armastuse kontseptsioon koos allikate, vormide ning armastuseenergiaga, mida kaasajal vaadeldakse armastuse kontseptuaalse mudelina.

Sorokini armastuse kirjeldused võib liigitada kas religioosseteks või ka sotsiaalfilosoofilisteks. Oma teoses "The Ways and Power of Love: Types, Factors, and Techniques of Moral Transformation." (1954) uurib ta seitset armastuse vormi/domeeni: religioosne, eetiline, ontoloogiline, füüsiline, bioloogiline, psühholoogiline ja sotsiaalne ning viit armastuse dimensiooni.

Selle kontseptsiooni järgi on bioloogiline armastus armastuse vorm, mida avaldatakse seksuaalselt, romantiliselt ja läbi kire. Psühholoogiline armastus aga armastusevorm, mida kogetakse emotsionaalselt, andes ja vastu võttes empaatiat, sümpaatiat, õrnust ja heatahtlikkust.

Levin jt on tema teoste [32] põhjal koostanud ja valideerinud armastuse skaala SMILE.[33] Selle skaala kohaselt ei ole bioloogiline armastus armastuse skaalaga positiivses korrelatsioonis.

Bioloogilised ja psühholoogilised käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Armastuse bioloogilised teooriad ja mudelid käsitlevad seda ihulise tungi ja vajadusena, nagu nälg või janu.

Charles Darwini kohaselt võib tegu olla ka bioloogilise evolutsiooni teguriga.

Armastuse peamisteks tõukejõududeks on peetud seksuaalset külgetõmmet ning kiindumust, mis kujuneb täiskasvanute vahel umbes samamoodi nagu ema ja väikelapse vahel. Äsja armunud inimeste ajuskaneeringud näitavad, et neil on aktiviseerunud sama ajupiirkond mis nälja, janu ja uimastisõltuvuse puhul. Aja jooksul see reaktsioon nõrgeneb ning aktiveeruvad ajupiirkonnad, mis vastutavad pikaajaliste sidemete eest.

Eristatakse kirglikku ja kiindumusarmastust. Esimese juurde kuulub tihti füsioloogiline erutus (nt kiirenenud südamelöögid), teine on lähedustunne ilma füüsilise erutuseta.

Kirglik armastus (passionate love) on Kidroni ja Kulli järgi kahe inimese vaheline sügav, füüsiline ja emotsionaalne kiindumus.[34] Ekstaasilaadne seisund saavutatakse vastuarmastuse korral.

Tõenäoliselt mängivad armastuse kujunemise ja kogemise juures rolli nii hormoonid ja feromoonid kui ka kultuuritaust.

Armastuse bioloogia ja füsioloogia on keerulised. Kaasajal puudub konsensus uurimisteemaga seotud teadusdistsipliinide (bioloogia, neuroteadused jpt) üleste teooriate kehtivuse ja tõepärasuse kohta.

Kõige üldisemalt, kuni uuritakse ja selgitatakse välja erinevate armastuseliikide[35] neuraalsed korrelaadid, võib kirjeldada romantilist armastust mikrobiokeemia terminites (neuroendokrinoloogia, neurokeemia; keemiline evolutsioon) "armastuse puutetundliku ülekande" näitel. Neurotransmitterite ringluse toimel on märgata muutusi ka närvivõrkude aktivatsiooniradades ja struktuurides. Romantilise armastuse radadel näiteks oksütotsiin, vasopressiin ning närvirakkude kasvufaktor [36] ja erootilis-seksuaalse armastuse korral bioloogiliste signaalmolekulide (steroidhormoonide -östrogeeni ja testosterooni) radades.

Armastuse oksütotsiinihüpotees[muuda | muuda lähteteksti]

Oksütotsiinitulv modifitseerib amügdalat ja hüpotalamus-hüpofüüs-adrenaaltelge. Selle hüpoteesi kohaselt suurendab neurohüpofüüsi poolt vereringeesse eritatav oksütotsiin usaldusekalduvust, empaatiat, ka leevendab oksütotsiin stressihormoonide sünteesi, mis muudab hirmu ja ärevust. Seda eraldub ka seksuaalse erutuse ajal, nii meestel kui naistel, koguseid suurendab suguühtejärgne orgasm. Paraku on siin soolised iseärasused, naisekehas on eritusmäärad kõrgemad kui mehekehas.

Oksütotsiiniretseptorid vajavad seondumiseks kolesterooli ikka -östrogeeni ja testosterooni tarbeks.

Inimese ja teiste liikide neurokeemia-alaste ja käitumise hormonoloogiliste uuringute raamistiku seosed pole selged. Arvatakse, et laborihamsteritel kontrollivad agressiivset käitumist vasopressiini/serotoniini interaktsioonid hüpotalamuse kaudu[37]

Osade uuringute alusel suhtlevad/muudavad/loovad prosotsiaalsed suhted (mitte seksuaalsed lähisidemed) loomad, näiteks koerad inimestega (vt ka loomade kodustamine; inimene-koer side; puppy love; kiindumus lähisuhtes), pilkude kaudu, mida rohkem koer inimest koerapilguga igapäevaselt vaatab, seda tugevam toime. Pole selge, kas sünteetilise armuhormooni ninakaudse manustamise uuringute tulemusi saab üleselt rakendada kõikidele koeratõugudele, kuna koerte tõuaretusel on pikad traditsioonid ja lisaks eristatakse ka neil erinevaid karaktereid. Pole üheselt selge, milliseks muudab koera, või loomapsüühika üldisemalt, inimesepoolne hülgamine[38], kas kurjaks või abiotsivalt depressiivseks[39] olid ju nende eelkäijad looduses karjaloomad.[40] Vastavate uuringute käivitajakteks peetakse jaapanlasi ja tõepoolest leiab uuringuid, kus need Bushido – samuraide klassi eetikareeglistiku ustavate järgijate järglased, ilmutavad oksütotsiini sünteetilise derivaati ninna pihustamisel rahulolevust. [41]

Testosteroonil on inimagressiivsuse esile tulekul ülioluline roll.

Autonoomne närvisüsteem juhib lümfisüsteemi talitlust, seetõttu on romantiliselt armunud olek ja immuunsus otseselt seotud.

Psühholoogilised ja psühhiaatrilised teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogilised käsitlused vaatlevad armastust ka kui sotsiaalset ja kultuurilist nähtust.

Psühholoogid, ja ka psühhiaatrid, uurivad muuhulgas ka armastuse erinevaid aspekte. Psühholoogid defineerivad romantilist armastust erinevalt.

Levinud on mitmed psüühilised teooriad.

Psühholoogia, psühhiaatria ja seksuoloogia uurimisvaldkonnad ning romantilise armastuse uuringud on kaasajal mõneti kattuvad. Tänapäeva mõistes peetakse psühholoogide pärusmaaks erinevaid teraapiaid (sh psühhoteraapia), uuringuid, katseid ning psühhiaatritel lisandub medikamentoosne ravi. Erinevad ka hariduslikud nõudmised.

Kui lõpetatakse armastussuhe, alustatakse uut armastussuhet, ka siis, kui partneritest üks lävib romantilise armastuse mõttes samaaegselt mitme ja nood omakorda mitmete teiste partneritega, ja seda korduvalt (rohkem kui üks kooselu elukaaslasega, mitu abielu, rohkelt romantilisi partnerivahetusi), kui peresuhetes või ka elukaaslaste ja partnerite vahelistes suhetes ettetulevate olukordade arutamiseks võib pöörduda abi saamiseks psühholoogide või ka psühhiaatrite poole.

Järjest enam on hakatud uurima agressiivse käitumise ilminguid (lähisuhtevägivald; intimate partner violence).

Armastuse erandlikud vormid võivad põimuda vihkamisega ning isegi ajendada armastuse objekti või ka armastajat ennast hävitama. Katkestatud (armsamast eraldamine, armastatust eraldumine) ja/või vastamata armastus, noorematel armastuse avaldamine, võib viia traumaatilise kriisini (vormiks näit 'armastusetrauma sündroom' (love trauma syndrome; mõõteskaala Love Trauma Inventory (LTI)), enesetapu idealiseerimiseni või ka enesetapuni (mitmete hüvastijätukirjade analüüside põhjal).[36][42]

Üks esimesi armastuse teooriad pärinebki Austria psühhiaatrilt Freudile. Talle omistatakse kolme armastuseteooria loomine, kuid uurijatel on raskusi nende rakendamisega empiirilistes uuringutes. Paremini tuntakse tema rajatud psüühikahäirete ravimeetodit psühhoanalüüsi. Tänapäeval on psühholoogia ja psühhiaatria eraldi teadusdistsipliinid ja psühhoanalüüsi praksis on laialt levinud, kuid teadmata põhjustel, pole kaasnenud tõendatavaid andmeid paranemisnäitude kohta.[43]

Inimeste seksuaalkäitumise uuringute algus on varasem kui armastuseuuringute oma.[13]

Saksa psühhiaater ja seksuoloog Richard von Krafft-Ebing (1886–1945) kirjeldas viit armastuse liiki: tõeline armastus, sentimentaalne armastus, platooniline armastus, sõprus ja sensuaalne armastus[44].

Mitmeid armastuse väljendusvorme liigitatakse tänapäeval haigusega seotuiks ja käsitletakse kas haiguse teguritena (sümptomaatika) või ka haigustena, näiteks De Clérambault' sündroom, Othello sündroom Williamsi sündroom, hüperseksuaalsus jmt. Lisaks on täiskasvanutel (valdavalt meestel) hulgaliselt erinevaid seksuaalsuunitluse käitumisvorme, mida tänapäeval peetakse hälbivateks, (näiteks pedofiilia, efebofiilia jmt[45]. Mitmed neist mitteprokreatiivse seksuaalse käitumise praktikatest on kriminaliseeritud.

Sotsiaalsed ja kultuurilised käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned ajaloolased on väitnud, et romantilise armastuse mõiste ja traditsioon kujunesid alles keskajal seoses rüütlikultuuri tekkega ning kaua aega levis vaid ühiskonna ülemkihtide seas.

Armastus mütoloogias[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevate maade kultuurilugudest leiame armastuslugusid, mille päritolu pole, nagu luule ja kirjandusegi puhul, selge. Armastuslood legendides, müütides ei pruugi olla tõelised, vaid suulise traditsiooni käigus modifitseeritud, liialdatud, vägivaldsed, uhked jmt kuid legendid armastajapaaride kohta on ka tänapäeva kultuuris säilinud, nagu näiteks "Tristani ja Isolde armastuslugu", kus armujook tõi igavese armastuse.

Vanakreeka mütoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vanakreeka mütoloogia
Heinrich Bollandti maal "Venus ja Cupido" (u 1540).

Eros ( Ἔρως, armastus) on vanakreeka mütoloogias armastuse jumal, Aphrodite ja Arese poeg. Hesiodose järgi sündis Eros algselt Kaosest.[46] Teda kujutati peamiselt tiivulise lapse või noorukina, vibu ja nooltega käes, mõnikord ka seotud silmadega. Rooma mütoloogias vastas talle Cupido.

Vanarooma mütoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vanarooma mütoloogia

Amor (ladina keeles 'armastus') on vanarooma mütoloogias armastusjumala Cupido rööpnimi.

Amor vastab vanakreeka jumalale Erosele.

Armastus religioonis[muuda | muuda lähteteksti]

Armastus on levinud ja oluline mõiste paljudes religioonides, kus nõutakse armastavat pühendumist mõnele jumalusele või usutakse, et jumal või jumalad armastavad oma palvlejaid. Paljudes usundites on mõni jumal või jumalanna armastuse kehastuseks või kaitselmuseks.

Kristlaste usuliste kohustuste hulka kuulub ligimesearmastus, mida on tõlgendatud mitte niivõrd emotsionaalse sidemena kuivõrd teadliku hoiaku ja valmisolekuna soovida ja teha inimestele head.

Juutlik-kristliku ja islami pärimuse kohaselt on esimesed loodud inimesed Aadam, tema esimene naine Lilith (esimene paar) ja teine naine Eeva (teine paar).[47]

Kas ja kuidas Piibli jutustuses hea ja kurja tundmise puu viljade söömist, mao ahvatlusel, pidada ürgarmastuse tekkeloo alguseks pole selge.

Armastuse käsitluste tulevik[muuda | muuda lähteteksti]

Armastus võrgus[muuda | muuda lähteteksti]

Nüüdismaailma inimeste igapäevaelus kasvab virtuaalse osa roll[48], suhtlusvõrgustikud,virtuaalkohtingute äpid jpm. Käesoleval ajal pole nende loomuse, loomise ja rakendamisega seotud toimeid inimarmastusele põhjalikumalt-ülevaatlikumalt uuritud.

Sotsiaalne robootika[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese-robotkaaslas(t)e (emotsionaalsed robotid, seksirobotid ja tehisintellektiga varustatud süsteemid jt) vastastikuste romantiliste armastus- ja seksisuheteks võimaluste loomine ja nende teaduslik uurimine ei ole laialt levinud ja on alles algusjärgus.[49] Armastusrobotite kohta teatakse vähe ja uuringuteväli suuresti lahtine, näiteks inim- ja robotieetika.

Inimvõime uuringud veenvalt inimest jäljendavatesse robotitesse armuda, või ka nendega abielluda, ei ole üheseid katsetulemusi andnud. Inimestel tõenäoliselt armastamisvõimekust jaguks, kuid osadel sotsiaalselt võimekateks programmeeritud robotitel tuleks läbida Turingi test.

Armastuse käsitluste ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vedade filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Rigveda loomislaulus (10.129.3–4) on kāma kõikide asjade allikas: "Alguses oli pimedus pimeduses peidus; algselt pimeduses varjus olles oli see kõik eristamatu kaos. Kõik, mis siis oli, oli tühi ja vormitu: suure kuumuse väest sündis see üks. Siis sündis alguses kāma, mis oli vaimu esimene seeme."

Kāma on algtung, mis hoiab nähtuvat maailma alal, sansaara taga seisev jõud.

Empedokles[muuda | muuda lähteteksti]

Empedokles käsitles armastust (philia, philotēs, storgē) ja vaenu (neikos) muutusi tekitavate printsiipidena maailmas, mis panevad neli elementi omavahel seonduma ja lahknema. Armastus hoiab kõike koos, vaen lahutab ühe vastandite paljuseks. Armastus ja vaen on kordamööda valdavad. Lahutatuse seisundis toimib ainult vaen, armastuse seisundis puudub üksik.

Platon[muuda | muuda lähteteksti]

Alustrajavalt on armastuse käsitlemisest lääne filosoofias ja kultuuris mõjutanud Platon, kes jagas hinge kolmeks osaks: madalamalt kõrgemale himu (thymos), teadmine (epistēmē) ja mõistus (nous). Vastavalt jagas ta ka armastuse kolmeks liigiks:

  • Erōs ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu, mida tajutakse meelte (nägemise, kuulmise, kompimise jt) abil.
  • Philia etaloniks on armastus sõbra vastu. Seda armastust tajutakse intellekti abil.
  • Agapē etaloniks on armastus jumala vastu. Siia kuuluvad nii-öelda kõrgemad tunded.
Kujutatud Pheidiast (u 480 eKr – u 430 eKr) esitlemas Parthenonis oma töid tähtsatele riigitegelastele nende hulgas Vana-Ateena riigi esimene mees Perikles (1868) Sir Lawrence Alma-Tadema

.

Platoni armastuse käsitlusi võib leida dialoogides "Phaidros","Lysis" ja "Pidusöök".

"Pidusöök"[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pidusöök (Platon)

Armastusele on pühendatud Platoni dialoog "Pidusöök". Selles kirjeldatakse koosviibimist, kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. Eelviimasena, pärast viit eelnenud kõnet, esineb Sokrates oma filosoofilise armastuse kontseptsiooniga ning lõpuks esineb hilinenud Alkibiades, kes esitab Sokratest armastaja ideaalina. Taustaks on mehe homoseksuaalne armastus nooruki vastu, mis oli oluline nooruki sotsialiseerimisel. Heteroseksuaalsete suhetega ei seostatud vaimset armastust.

Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jala ja käega, kahe ühesuguse vastassuunda pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mida võis vastassuunda pöörata. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohverdamine jätkuks. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud – nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled said jälle kokku, siis nad embasid teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, nii et mõned inimesed said teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole.

Pärast Aristophanest kõneleb Agathon, kelle kõne on eelviimane ja pärast teda peaks kokkulepitud järjekorrale vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest hirmus vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp. "Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. Inimene peab jõudma taipamisele, mida ta tegelikult ihaldab ja armastab.

Ideaalne armastaja läbib viis staadiumi. Kõigepealt armub ta konkreetsesse inimesse, kelle välimus on eriti ligitõmbav. Edasi märkab ta, et füüsiline ilu ei piirdu tema armastatuga, ning hakkab armastama füüsilist ilu üldse. Järgmisena taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum kui keha ilu. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas.

Islami filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Pärsia filosoof, arst ja poeet Avicenna kirjutas palju, kuid arvatakse, et ühtset armastuse kontseptsiooni tal ei olnud. Armastusest kirjutas ta mitmes kirjutises, peamiselt teoses "Traktaat armastusest" ("Risalah fil-'Ishq"; inglise keeles "Treatise on Love" ja "Treatise on Passionate Love"; ka "Uurimus armastusest"). Osad hilisemad autorid peavad teda armuhaiguse esmakirjeldajaks, või ka ravitsejaks[50].

Avicenna uurija ja tema armastusetraktaadi tõlkija Emil L. Fackenheimi arvates võib tema armastusekäsituse sarnaseid jooni tunda ka Abū Nasr al-Fārābi ja Abū al-Kindī (umbes 800 – umbes 870) teostes.[51]

Mis armastus veel on[muuda | muuda lähteteksti]

Kas armastus on inimsuhe armastajate vahel, armastaja hoiak, emotsioon või midagi muud?

Neera Kapur Badhwar (2003) väidab, et suhte teeb armastussuhteks armastuse dispositsioon, mis kutsub armastajal puhuti esile armastuse emotsiooni.

Arina Pismenny ja Jesse Prinz oma artiklisIs Love an Emotion?. C. Grau and A. Smuts (toim.) The Oxford Handbook of Philosophy of Love, New York: OUP 2017.

Kas armastus on moraaliga vastuolus?[muuda | muuda lähteteksti]

Moraal nõuab erapooletust: inimesi tuleb kohelda ühtemoodi, kui pole mõnd üldist ja moraali seisukohast olulist erinevust, mis kohtlemise erinevust õigustaks. Armastus kui isiklik suhe (romantiline armastus, perekonnaliikmete vaheline armastus, sõprus) toob kaasa ühe inimese eelistamise teisele: nendega, keda armastatakse, käitutakse teistmoodi kui võõrastega ning neil lubatakse endaga teistmoodi käituda; neist, keda armastatakse, hoolitakse rohkem.[52]

On väidetud, et isikliku suhte (armastussuhte) olemasolu ongi üldine ja moraali seisukohast oluline põhjend erapoolikuseks nende suhtes, keda armastatakse, järelikult moraal ja armastus ei ole vastuolus. See põhjend on moraali seisukohast oluline sellepärast, et isiklik suhe edendab ausust, hoolivust, ustavust, enese tundmaõppimist, kannatlikkust, empaatiavõimet ja muid moraalseid väärtusi. Sel juhul aga pole põhjendit, miks kohelda ka neid, keda armastatakse, erinevalt.[53]

Terminid[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjalikum Philía käsitlus on säilinud Platoni õpilaselt Aristoteleselt[54] (vt ka "Nikomachose eetika" VIII ja IX raamat).

Erōs on kreeklastel valdavalt seksuaalse loomusega ja tähistab iha, igatsust, tasakaalutust.[55]

Blackburni (2002) kohaselt on Agapē kiindumusvormide loendi kristlik lisandus, mis võib viidata vähem keskendatud, üldisemale heasoovlikkusele ja ei pea tähtsaks vastastikusust.[55]

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kirjakeelde jõudis sõna armastus 1739. aasta eestikeelse piiblitõlke kaudu, kus kristluse keskse mõiste agapē tõlkevaste arm asemel seisis sõna armastus[56] (tegusõna armastama us-liitega).[57]

Konkreetsele inimesele lisaks võivad armastuse objektideks olla loodus (loodusearmastus), kunst, tegevusala, sport[58], moraaliprintsiip (nt tõearmastus, õiglusearmastus, vabadusearmastus), kodumaa, abstraktne idee jne[59].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited ja märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Harry T. Reis ja Arthur Aron on lisanud ka entiteedi, mis saaks hõlmama loomaarmastust, armastust väljamõeldud tegelaste vastu või ka tööarmastust, armastust elutute objektide vastu; 'Platoni iluvormid';filosoofia
  2. ↑ Henry Fink, 1902, lk 1:"Love is such a tissue of paradoxes, and exists in such an endless variety of forms and shades that you may say anything about it that you please, and it is likely to be correct."
  3. ↑ Jeffry A. Simpson, Lorne Campbell, "The Oxford Handbook of Close Relationships", Oxford University Press, lk 201, 2013.
  4. ↑ va lapsepilastus
  5. ↑ kontsept Cicero, Kant, Fromm jt
  6. ↑ soovitavalt mitte otseste järglaste vahel
  7. ↑ keelatud armastus
  8. ↑ Kidron ja Kull 2019:74
  9. ↑ Price jt, 2016
  10. ↑ Mangs ja Martell, 2000
  11. ↑ Ülo Mäeots, bakalaureusetöö "Armastuse märgid", 2007, Tartu Ülikooli semiootikaosakond.
  12. ↑ Alexa Smart Home
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 Pulver 1990:1796.
  14. ↑ Sotsiaalpsühholoogide intiimsuse uuringud (Berscheid & Walster, 1978; Cook & McHenry, 1979; Hatfield, Traupmann, Spreacher, Utne, & Hay, 1982; Kelley, 1979; Stoller, 1979; Walster & Walster, 1977)
  15. ↑ Fehr, B. (1988). Prototype analysis of the concepts of love and commitment. – Journal of Personality and Social Psychology (55), lk 557–579.
  16. ↑ Martin Fischer, George Stricker, "Intimacy", 2018 Springer Nature
  17. ↑ armastuse intiimsuse käsitlus
  18. ↑ tänapäeval ka organisatsioonipsühholoogia uurimisobjekt
  19. ↑ 19,0 19,1 Pulver 1990:1797.
  20. ↑ (armastuse sotsiaalteooria)
  21. ↑ tänapäeval kaassõltuvuse kontseptsioon, näit Melody Beattie, "Kaassõltuvusest vabaks"
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Pulver 1990:1798.
  23. ↑ kas siis armastus on inimese areng;Minu Ise areng
  24. ↑ 24,0 24,1 Schachter, S., & Singer, J. (1962). Cognitive, Social, and Physiological Determinants of Emotional State. Psychological Review, 69, pp. 379–399.
  25. ↑ Pulver 1990:1799.
  26. ↑ Kidron ja Kull 2019:9
  27. ↑ Kidron ja Kull 2019:9.
  28. ↑ Masuda, Masahiro (3. veebruar 2003). Meta‐analyses of love scales: Do various love scales measure the same psychological constructs?. International Journal of Psychology.
  29. ↑ Zick Rubin. Measurement of Romantic Love. – Journal of Personality and Social Psychology, 16(2), lk 265–273, 1970.
  30. ↑ Pulver 1990:1795.
  31. ↑ Jeffries, Vincent. "Sorokin, Pitirim". Encyclopedia of Social Theory. California: Sage Publications.
  32. ↑ "Love: Its aspects, production, transformation and accumulation//Explorations in altruistic love and behavior: A symposium. Boston (MA): Beacon Press, 1950, lk 3-73.; "The Ways and Power of Love: Types, Factors, and Techniques of Moral Transformation.", 1954
  33. ↑ Levin ja Kaplan 2010
  34. ↑ Kidron ja Kull 2019;9
  35. ↑ subjekt-seonduv vastastikusus: veetlus, intiimsus, kiindumust ja teisest hooliminekirglik armastus, romantiline armastus, vennaarmastus, lapse armastus, vanemlik armastus, ligimesearmastus, jumalaarmastus jt.
  36. ↑ 36,0 36,1 E. Emanuele. NGF and romantic love. Archives Italiennes de Biologie, 149: 265-268, 2011.
  37. ↑ Hüpotalamus on autonoomse närvisüsteemi ja endokriinsüsteemi kõrgem keskus; selle neurohormoonid: türeoliberiin (TRH), gonadotropiini-vabastajahormoon (GnRH), kasvuhormooni vabastajahormoon (GH-RH), kasvuhormooni tõkestajahormoon (GH-RIH), kortikotropiini vabastajahormoon (CRH), prolaktiini vabastajahormoon (PRH) jt ning prolaktiini inhibeeriv faktor (PIF) (arvatavasti dopamiin).
  38. ↑ inimpsüühika
  39. ↑ (koerte käitumishäirete ravimine)
  40. ↑ Romero jt 2014
  41. ↑ m Potentsiaalselt letaalne inimleiutis; ravimiregister, võrdlus kokaiini ninnamanustamine on narkoloogiasse; obsteetrikas võidakse sünnitajale anda sünnitegevuse farmakoloogilise induktsioonina sünteetilist oksütotsiini tablettidena, ninaaerosoolina või veenisiseselt. Sünteetilise oksütotsiini toime emakale võib põhjustada lootel/vastsündinul: pulsisageduse langust, loote südame rütmihäireid, ajukahjustust, hapnikuvaegust ja isegi surma.
  42. ↑ P. Namratha, M. Kishor, T. S. Sathyanarayana Rao jt. Mysore study: A study of suicide notes. Indian J Psychiatry; 57(4): 379–382. oktoober-detsember, 2015
  43. ↑ Blackburn 2002:363.
  44. ↑ Pamela C. Regan, The Mating Game: A Primer on Love, Sex, and Marriage, Chapter 7: General Theories of Love, 2008
  45. ↑ RHK-10 Käitumis- ja impulsihäired (F63-F69)
  46. ↑ Eros, Encyclopædia Britannica (vaadatud 23.7.2018)
  47. ↑ Sichtermann 2004:21
  48. ↑ http://novaator.err.ee/v/saated/raadio_2_tehnikakommentaar/ce2ff9e5-b213-4191-9443-5a084bfeadbf/kristjan-port-kuhu-kaob-armunud-inimese-uni
  49. ↑ Levy 2007
  50. ↑ tuvastas, "armuhaige" pulssi mõõtes ja tolle aja geograafilisi paiku ning inimesi jm nimetades, selles tuntavaid muutusi, ravi suguühte läbi
  51. ↑ Pessin 2013:45.
  52. ↑ Lafollette 1991:127
  53. ↑ Lafollette 1991;327–328.
  54. ↑ McCoy 2013, ptk 5 & 6.
  55. ↑ 55,0 55,1 Simon Blackburn. "Oxfordi filosoofialeksikon", lk 39. Artikkel "Armastus". tõlkinud Mart Väljataga ja Bruno Mölder, Vagabund, 2002.
  56. ↑ Soosaar 2015:234.
  57. ↑ Soosaar 2015:244.
  58. ↑ Mihhail Lotman, Mihhail Lotman: Armastus jalgpalli vastu, Arvamus, 9. juuli 2014.
  59. ↑ ENE 1968:195.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

"About Love: Reinventing Romance for Our Times", ptk Love Stories, lk 97, Hackett Publishing Co, Inc, 2006.

Veebiversioon, 2013

Kultuurilugu[muuda | muuda lähteteksti]

Greek Homosexuality Veebiversioon, Harvard University Press, 1978, 1989.

Bioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Monkeys recognize the faces of group mates in photographs, PNAS, 106 (51) 21539-21543; 2009.

Psühholoogia ja psühhoanalüüs[muuda | muuda lähteteksti]

  • Erich Fromm. The Art of Loving, New York: Harper 1956. Eesti keeles: Armastuse kunst, Tallinn 1989, tõlkinud Ann Alari.
  • F. Heider. The Psychology of Interpersonal Relationships, New York: Wiley 1958.
  • A. H. Maslow, A. H. Toward a Psychology of Being, Princeton, NJ: Van Nostrand 1962.
  • E. Walster. The Effect of Self-Esteem on Romantic Liking. – Journal of Experimental Social Psychology, 1965, 1, lk 184–197.
  • Harlan Ellison. Love Ai'nt Nothing But Sex Misspelled, 1968. Google'i raamat
  • Zick Rubin. Measurement of Romantic Love. – Journal of Personality and Social Psychology, 16(2), lk 265–273, 1970.
  • Irenäus Eibl-Eibesfeld. Liebe und Hass: Zur Naturgeschichte elementarer Verhaltensweisen, 1970. Inglise keeles: Love and Hate: The Natural History of Behavior Patterns.
  • D. Byrne. The Attraction Paradigm, New York: Academic Press 1971.
  • I. Altman, D. A. Taylor. Social Penetration: The Development of Interpersonal Relationships, New York: Holt, Rinehart, & Winston 1973.
  • D. G. Dutton, A. P. Aron. Some Evidence for Heightened Sexual Attraction under Conditions of High Anxiety. – Journal of Personality and Social Psychology, 24, lk 366–371, 1974.
  • Willard Gaylin. Caring, Random House 1976.
  • John Alan Lee. Lovestyles. Littlehampton Book Services Ltd 1976.
  • E. Berstein, E. H. Walster. Interpersonal Attraction, 2. trükk, Reading MA: Addison Wesley 1978.
  • Sydney L. W. Mellen. The Evolution of Love, W. H. Freeman 1981.
  • R. J. Sternberg. A triangular theory of love. – Psychological Review, 1986, 93, lk 119–135.
  • C. Hendrick, S. S. Hendrick. A theory and method of love. – Journal of Personality and Social Psychology, 1986, 50, lk 392–402.
  • A. Aron, E. N. Aron. – Love and the Expansion of Self: Understanding Attraction and Satisfaction New York: Hemisphere 1986.
  • C. Hazan, P. Shaver. Romantic Love Conceptualized as an Attachment Process. – Journal of Personality and Social Psychology, 1987, 52, lk 511–524.
  • R. J. Sternberg, M. L. Barnes (toim). The psychology of love/"Armastuse psühholoogia", New Haven, CT: Yale University Press 1988.
  • R. J. Sternberg, The Triangle of Love: Intimacy, Passion, Commitment. The Triangular Love Scale. Veebiversioon, 1988.
    • J. A. Lee. Love-styles, lk 38–67.
  • B. Fehr. Prototype analysis of the concepts of love and commitment. – Journal of Personality and Social Psychology, 1988, 55, lk 557–579.
  • Aleksander Pulver, "Kakskümmend aastat armastuse anatoomiat", Akadeemia, number 9, lk 1795-1818, 1990.
  • A. Aron, E. N. Aron. Love and Sexuality. – K. McKinney, S. Sprecher (toim). Sexuality in Close Relationships Hillsdale, NJ: Erlbaum, lk 25–48, 1991.
  • John Gray. Mehed, naised ja suhted: rahusõlmimine vastassugupoolega, Tallinn, tõlkinud Matti Piirimaa, 1995.
  • John Gray. Mehed on Marsilt, naised Veenuselt: praktiline juhend, kuidas parandada suhtlemist ja saavutada seda, mida te oma suhetest soovite, Tallinn 1996, tõlkinud Tiina Vallikivi.
  • Robin Norwood. Naised, kes armastavad liiga palju: Sulle, kes Sa aina soovid ja ootad, et Tema kord muutub, Tartu 1996, tõlkinud Age Kristel Kartau.
  • E. Berscheid, S. A. Meyers. A social categorical approach to a question about love. – Personal Relationships, 1996, 3(1), lk 19–43.
  • H. T. Reis, B. C. Patrick. Attachment and intimacy: Component processes. – A. Kruglanski, E. T. Higgins (toim). Social psychology: Handbook of basic principles, New York: Guilford 1996, lk 523–563).
  • John Gray. Armunud Marss ja Veenus: südamlikud ja siirad lood köitvatest vastastikustest suhetest, Tallinn 1997, tõlkinud Matti Piirimaa.
  • John Gray. Marss ja Veenus magamistoas, Tallinn 1997, tõlkinud Armas Lepikson.
  • Fritz Riemann. Võime armastada: psühhoanalüütiline uurimus, Tartu 1998, tõlkinud Tiiu Mikenberg.
  • Walter Trobisch (kaanel Trobish). Armastus on tunne, mida tuleb õppida, Tallinn 1998.
  • John Gray. Marss ja Veenus kohtuvad: nõuandeid kestvate armastussuhete kujundamise viies staadiumis, Tallinn 1998, tõlkinud Matti Piirimaa.
  • John Gray. Marss ja Veenus – uus algus: praktilisi nõuandeid, kuidas pärast rasket lahkuminekut, lahutust või armastatu kaotust leida uuesti armastust, Tallinn 1999, tõlkinud Siiri Sau.
  • John Gray. Marss ja Veenus igavesti koos: suhtlemisoskus kestvaks armastuseks, Tallinn 2001, tõlkinud Tiina Vallikivi.
  • J. Harvey, A. Wenzel (toim). Close romantic relationships: Maintenance and enhancement, Mahwah, NJ: Erlbaum 2001.
    • Rusbult, C.E., Olsen, N., Davis, J.L., & Hannon, P.A., Commitment and relationship maintenance mechanisms, lk 87–113.
  • Masahiro Masuda, Meta‐analyses of love scales: Do various love scales measure the same psychological constructs?, International Journal of Psychology, 3. veebruar 2003,Veebiversioon
  • Helen Fisher. Why We Love: The Nature and Chemistry of Romantic Love, 2004
  • C. E. Rusbult, N. Olsen, J. L. Davis, P. A. Hannon. Commitment and relationship maintenance mechanisms. 2004.
  • E. S. Benson. All That's Gold Does Not Glitter. – APS Observer, 2006, 19 (6), lk 12–14.
  • Elaine Hatfield. The Golden Fleece Award: Love's Labor Almost Lost. – APS Observer, 2006, 19 (6), lk 16–17.
  • Harry T. Reis, Arthur Aron. Love: What Is It, Why Does It Matter, and How Does It Operate? – Perspectives on Psychological Science, 2008, kd 3, nr 1, lk 80–86.
  • Pamela C. Regan, The Mating Game: A Primer on Love, Sex, and Marriage., Chapter 7: General Theories of Love, 2008, 4-8
  • Elaine Hatfield, R. L. Rapson. The neuropsychology of passionate love. – D. Marazziti (toim). Neuropsychology of social relationships, Hauppauge: Nova Science 2009.
  • Robert G. Bringle, Terri Winnick, Robert J. Rydell,

The Prevalence and Nature of Unrequited Love., SAGE Open, aprill-juuni 2013, 1–15 Veebiversioon

  • Elaine Aron, "Ülitundlik inimene ja armastus. Suhete mõistmine ja korraldamine maailmas, mis kipub sinust üle sõitma.", Hea Lugu, 2015.
  • P. Namratha, M. Kishor, T. S. Sathyanarayana Rao jt, Mysore study: A study of suicide notes, veebiversioon, Indian J Psychiatry; 57(4): 379–382. oktoober-detsember, 2015
  • Megan Price, Leanne Hides, Wendell Cockshaw jt,

Young Love: Romantic Concerns and Associated Mental Health Issues among Adolescent Help-Seekersm Behav Sci (Basel). juuni 2016; 6(2): 9. Veebiversioon

Laste ja noorukite psühholoogia ja psühhoteraapia

Pedagoogika ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Instrument Title: Passionate Love Scale (PLS) Form B

Sotsiaalne robootika

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Leksikoloogia ja entsüklopeedia[muuda | muuda lähteteksti]

Kristlus[muuda | muuda lähteteksti]

Perspectives from the World’s Religious Traditions, Templeton Press 2010.

Esoteerika[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulsuste armuelu[muuda | muuda lähteteksti]

Armastuskirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Aforismid[muuda | muuda lähteteksti]

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Videoloengud

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Blackburn, Simon (2002). "Oxfordi filosoofialeksikon", lk 39. Artikkel "Armastus" ja lk 363 artikkel "Psühhoanalüüs". (tõlkinud Mart Väljataga & Bruno Mölder). Vagabund.
  • Himanen, Pekka (2003). Himeros (tõlkinud, järelsõna ja kommentaarid Kalle Kurg). Valgus. ISBN 9985681363
  • Kidron, Anti; Kull, Anne (2019), Sotsiaalpsühholoogia mõistesõnastik. Mondo, ISBN 9789949999934
  • LaFollette, Hugh. (1991). ptk Personal relationships Peter Singeri kogumikteoses A Companion to Ethics. Oxford: Blackwell.
  • Levy, David M. (2007). Love and Sex with Robotics.
  • McCoy, Marina Berzins (2013). Wounded heroes: Vulnerability as a virtue in Ancient Greek literature and philosophy. Oxford University Press. 9780199672783
  • Pessin, Sarah (2013). Ibn Gabirol's Theology of Desire: Matter and Method in Jewish Medieval Neoplatonism.
  • Pulver, Aleksander (1990). Kakskümmend aastat armastuse anatoomiat, Akadeemia (nr 9), lk 1795-1818.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Videoloengud[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Armastus&oldid=5591619"