Tallinna–Keila raudtee

Allikas: Vikipeedia
Tallinna-Keila raudtee
Eesti.raudteevõrk.Tallinn–Keila.svg
Üldist
Seis Kasutusel
Asukoht Flag of Estonia.svg Eesti
(Harju maakond)
Alg- ja lõpp-punkt Tallinn
Keila
Kasutusel olevate jaamade ja peatuste arv 15
Opereerimine
Avati 1870
Omanik Eesti Raudtee
Operaator(id)

Elektriraudtee,

Eesti Raudtee.
Tehniline
Raudtee pikkus 26,8 km
Rööpmelaius 1520mm (laiarööpmeline)
Elektrifitseeritud Jah (3000 V)
Kiirus Kuni 120km/h [1]
Peatused
Tallinn

Lilleküla
Tondi
Järve
Rahumäe
Nõmme
Hiiu
Kivimäe
Pääsküla
Laagri
Urda
Padula
Saue
Valingu

Keila

Tallinna–Keila raudtee on 26,8 kilomeetri pikkune laiarööpmeline raudtee Tallinna (Balti jaama) ja Keila raudteejaama vahel. Raudteelõik on 19,5 kilomeetrit kahe- ja 7,3 kilomeetrit üheteeline. Elektrifitseeritud kogu trassi pikkuses. Kuulub Eesti Raudteele.[2]

Tallinna–Keila raudtee äärde on rajatud 5 raudteejaama: Balti jaam, Järve, Nõmme, Pääsküla, Keila ja 8 peatuspunkti: Lilleküla, Tondi, Rahumäe, Hiiu, Kivimäe, Laagri, Urda, Padula, Saue, Valingu.[3] Samuti loetakse sellele kuuluvaks Kopli kaubajaam.[4]

Reisijateveoks on raudtee tinglikult jagatud 1., 2., ja 3. tsooniks. 1. tsoon jääb Balti jaama ja Laagri raudteepeatuse vahele, kuni Valingu raudteepeatuseni on juba 2. tsoon. Valingu raudteepeatus asub samaaegselt kahes tsoonis ning Urda ja Padula peatuses rongi sisenemine ja väljumine toimub vaid läbi multifunktsionaalse ala.

Raudteeliinid[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna–Keila raudtee piires toimub reisijatevedu kuni Pääskülani ja Keilani (tava- ja ekspressliin). Elektrirongide sõit liinidel algab depoost ja lõpeb depoos, see tähendab marsruudil Pääsküla–Tallinn.[5]

Keilast on võimalik edasi sõita elektrirongidega Paldiski, Klooga-Ranna ja Riisipere raudteeliinidel.

Jaamad ja peatuskohad[muuda | muuda lähteteksti]

Et raudtee rajamine soodustas uute asunduste tekkimist, sai raudteelõigul pärast selle avamist kõige tulusamaks veoliigiks reisijate vedu. Esimesed uued peatuspunktid Keila ja Tallinn (mõlemad avati 1870) vahel rajati 1872. aastal Sauele (Friedrichshof) ja Nõmmele. 1876. aastast sai Nõmmest pooljaam, kuhu ehitati 1888 uus platvorm ja kõrvaltee.[6]

Tallinna–Keila raudtee elektrifitseerimine (1924) soodustas uute peatuskohtade rajamist. Juba olemasolevatele Pääskülale (1915) ja Järvele (1923) lisandusid Kivimäe (1924), Rahumäe (1926), Hiiu (1926), Laagri (1928), Lilleküla (1929) ja Tondi (1934). Kaasajal on rajatud Valingu (?), Urda (2008) ja Padula raudteepeatus (2008).[7]

Viaduktid, sillad ja ülesõidud[muuda | muuda lähteteksti]

Raudtee Valingu külas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keila raudteejaam Nõukogude ajal.

Pildimaterjal[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EVR: rongide lubatavad sõidukiirused, 04.07.2013
  2. Raudtee infrastruktuuri tehnilised andmed ja kavandatud raudteehoiutööde tähtajad.
  3. AS Eesti Raudtee raudteerajatistel teostatavad operatsioonid
  4. https://railwayz.info/photolines/station/10011
  5. Tallinna ja Harjumaa elektriraudtee: Pääsküla.
  6. Sada aastat Eesti raudteed. Lk 46
  7. 7,0 7,1 7,2 Tallinn : entsüklopeedia. 2., N-Ü / (peatoimetaja Jaan Tamm ; märksõnastiku koostaja Robert Nerman). Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004. lk. 131–132
  8. Sada aastat Eesti raudteed (koostajad Veera Gussarova, Otto Karma, Georgi Lukin). Tallinn : Eesti Raamat, 1970. Lk. 30–31
  9. Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 28
  10. Tallinnast. / Eesti Postimees, 18. märts 1870. Lk 42
  11. Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 32
  12. Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 50
  13. Ajalugu. Eesti Raudtee
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 Ajalugu. Elektriraudtee
  15. Arved Duvin. Lugusid raudteedest Eestimaal. Võru : Võru Täht 2007. Lk. 117
  16. Jana Kadastik, Siim Sultson. Ainulaadne koorikkatusega hoone. Äripäeva Online – eriväljaanne, 06. oktoober 2008