Peipsi järv

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Peipsi-Pihkva järve suurimast osajärvest – Suurjärvest ehk Peipsi järvest kitsamas mõttes

Peipsi järv
Valevärvipilt Peipsi järvest, Landsat
Valevärvipilt Peipsi järvest, Landsat
Valgla maad Eesti Eesti
Venemaa Venemaa
Läti Läti
Sissevool Järvekalda oja, Kalina oja, Remniku oja, Alajõgi, Uusküla oja, Kuru oja, Kauksi oja, Rannapungerja jõgi, Avijõgi, Annoja, Piilsi jõgi, Mustvee jõgi, Omedu jõgi, Koobamäe oja, Kadrina oja, Alatskivi jõgi, Koosa jõgi, Emajõgi, Leegu oja, Oudova jõgi
Väljavool Narva jõgi
Pindala 2611 km²
Pikkus 72 km
Laius 50 km
Suurim sügavus 12,9 m
Kõrgus merepinnast 30 m
Koordinaadid 58° 41′ N, 27° 30′ Ekoordinaadid: 58° 41′ N, 27° 30′ E
Peipsi järv

Peipsi järv (ka Suurjärv, Külmjärv, vene keeles Чудское озеро) on järv Põhja-Euroopas Eesti ja Venemaa piiril, Peipsi-Pihkva järve suurim osa.

Üldandmed[muuda | muuda lähteteksti]

Isegi Pihkva järve ja Lämmijärveta on Peipsi järv pindala poolest Euroopa neljas kuni viies järv. Peipsist eespool on Laadoga, Äänisjärv ning Vänern, olenevalt Saimaa järve kokku loetavatest osadest ka Saimaa.

Peipsisse voolab u 200 jõge või oja, suurim neist on Emajõgi. Ainus väljavoolav jõgi on Narva jõgi.

Peipsi suurim saar on Eestile kuuluv Piirissaar. Piirissaarest lääne pool asub Vasikakuiv.

Peipsi põhjarannik on liivane, kena loodusega ilus piirkond ning kõrgelt hinnatud puhkeala, kus vanadel rannaluidetel kasvab männimets ja järve ääres on maaliline liivarand, mille pikkus on umbes 40 km[viide?]. Peipsi on läbivooluga järv.

Geoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Peipsi järv on tekkinud mandrijää poolt tekitatud madalasse lohku. Peipsi järve põhja- ja lõunakallas on väga eriilmelised. Põhjakaldal, näiteks Kauksis on liivane rand ning luited. Lõunakallas on aga kinnikasvanud ning soostunud. Selle põhjuseks on maakerge, mis põhjakaldal on kiirem kui lõunakaldal. Selle tulemusena valgub Peipsi järve vesi aeglaselt lõunasse ning ujutab üle uusi lõunapoolseid alasid.

Veetase[muuda | muuda lähteteksti]

Peipsi järve nullveetasemeks loetakse 29,5 m BK77 kõrgussüsteemi järgi. Peipsi järve veetase kõigub aasta jooksul +1,5 meetrist –0,5 meetrini[viide?].

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Keskmine õhutemperatuur juulis on üle 17 °C ja veebruaris alla –7 °C. Sademeid langeb keskmiselt 575 mm aastas. Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi on Peipsi parasvöötme kontinentaalse ja merelise kliimavöötme piiril. Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi kuulub Peipsi Dfb kliimatüübi alla. Seda kliimatüüpi iseloomustab mõõdukalt külm talv ning jahe suvi. Talvel on järv külmunud keskmiselt 114 päeva jooksul.

Hüdrokeemia[muuda | muuda lähteteksti]

Peipsi järve vesi on nõrgalt aluseline. Näiteks 1997–2006 võetud proovide alusel saadi keskmiseks pH väärtuseks 8,36, kusjuures see kõikus proovide lõikes enamasti 8,0–8,6 vahel. pH väärtused olid nii Peipsi järves kitsamas mõttes, Lämmijärves kui Pihkva järves sarnased.[2]

Elustik[muuda | muuda lähteteksti]

Järves elab 37 liiki kalu ning 9 liiki kahepaikseid. Nendest iseloomulikumad on rääbis, ahven, peipsi tint, lõhi ja haug. Elutsevad ka luts, koger, koha, latikas, nurg, roosärg, särg ja peipsi siig.

Peipsit kasutab igal aastal peatuspaigana üle miljoni rändlinnu.

Probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Suuremad probleemid on põlevkivi kaevandamine, põllumajanduses kasutatavad väetised ning sellest kõigest tulenev liigtoitelisus ehk eutroofsus. Probleemiks on ka kalade ülepüük. Aastas püütakse Peipsist ligikaudu 10 000 tonni kala.

Peipsi valglas elab ligikaudu miljon inimest.

Peipsi järve seire[muuda | muuda lähteteksti]

Riikliku keskkonnaseire programmi raames jälgitakse pidevalt Peipsi järve kahe allprogrammiga, milleks on Peipsi- ja Võrtsjärve randade seire ning Peipsi järve hüdrokeemiline ja hüdrobioloogiline seire. Nendele lisaks viiakse läbi ka Peipsi järve ja sinna suubuvate jõgede ohtlike ainete hüdrokeemilist seiret. Senistest seiretulemustest ning teadusuuringutest on selgunud, et Peipsi järve ökosüsteem on ebastabiilses seisundis ja tema tulevik on raskemini prognoositav, kui varasemalt arvatud. Häired Peipsi ökosüsteemis võivad kujutada ohtu sealsele bioloogilisele mitmekesisusele, ökosüsteemi tervisele ja funktsioneerimisele, samuti ka inimestele olulistele kalavarudele ja magevee ressursile.[3][4]

Peipsi järve randade seire[muuda | muuda lähteteksti]

Peipsi järve randade seire toimub riikliku keskkonnaseire programmi alaprogrammi "Peipsi ja Võrtsjärve randade seire" raames. Alaprogrammiga alustati 1996. aastal, kuid varasemalt (1994–1996) seirati ka Peipsi randu rannikumere seire programmi raames. Alaprogrammi seire toimub kaheaastase rotatsiooniga - ühel aastal seiratakse Võrtsjärve randu ning teisel Peipsi randu.

Peipsi järve rannikuprotsesse seiratakse kaheksal alal: Remniku, Silla, Kuru, Ranna, Nina, Mehikoorma, Alajõe ja Kauksi. Vastavad seirealad on valitud nii, et nad asuksid eri rannatüüpidel ja sealjuures ka purustusohtlikes paikades. Alaprogrammi seire eesmärgiks on looduslike ja antropogeensete tegurite mõjul toimuvate rannaprotsesside jälgimine, arengutendentside selgitamine ning arenevate rannaosade arengu prognoosimine. Rannikuseire tulemused on väga vajalikud sadamaehitustel, hoonete rajamisel, teede rajamisel ning puhkemajanduse planeerimisel. Seire käigus jälgitakse ranna morfoloogiat, kõrgussuhteid rannaprofiilidel, rannasetete lõimise muutuseid ning visuaalselt hinnatakse ka inimtegevuse mõju (prügi, mootorsõidukid, rannajoone omavoliline muutmine jne) rannale. Info saamiseks ning rannaprofiilide muutuste jälgimiseks kasutatakse peamiselt kordusnivelleerimist. Läbi nivelleerimise saab aimdust randadel toimunud purustustest ja kuhjetest. See võimaldab arvutada kuhjunud ja ärakantud setete massi. Rannikuseire käigus pildistatakse kõik rannikuprofiilid ning lisatakse lõpparuandesse. Samuti võetakse lõimiseproovid rannajoonelt kogu rannaprofiili ulatuses.[5]

Peipsi järve hüdrokeemiline ja hüdrobioloogiline seire[muuda | muuda lähteteksti]

Hüdrokeemilist ja hüdrobioloogilist seiret tehakse kahest aspektist. Peipsi järve hüdrobioloogilise seire raames uuritakse veekogu fütoplanktoni, zooplanktoni ja põhjaloomastikku, liigilist koosseisu ja biomassi; vetikapigmentide hulka ning suurtaimestiku ja epifüütoni levikut, liigilist koosseisu ja hulka. Lisaks registreeritakse iga proovivõtu puhul kohapeal vee läbipaistvus Secchi ketta abil, mõõdetakse vee temperatuur, hapnikusisaldus ja pH. Fütoplanktoni proovides määratakse ka klorofülli (Chl-a), feopigmentide ja karotinoidide sisaldus. Proove võetakse iga kuu kevadest sügiseni integraalselt eri sügavustelt. Põhjaloomastiku proovid kogutakse ajavahemikul mai lõpust kuni juuni alguseni. Fütoplanktoni liigilise koosseisu, arvukuse, biomassi ja liikide osakaalu määramiseks sadestatakse proovid ning loendatakse Utermöhli meetodil invertmikroskoobiga. Hulkrakse zooplanktoni proovide kogumiseks võetakse batomeetriga vett eri ügavustest, saadud integreeritud veeproov filtreeritakse läbi planktonvõrgu ning proovid loendatakse stereomikroskoobi all. Põhjaloomastiku proovid kogutakse Zabolotski ja Borutski põhjaammutitega, pestakse siidsõelal ja sorteeritakse kohapeal viide suuremasse taksonoomilisse rühma ning fikseeritakse etanoolis. Biomassi määramiseks kaalutakse väikesi etanoolis fikseeritud loomi torsioonkaalul rühmade kaupa, niiskelt (pärast lahtise vedeliku eemaldamist filterpaberiga), täpsusega 1 mg. Suured limused kaalutakse eraldi elektroonilistel (varem tehnilistel) kaaludel 10 mg täpsusega.[4]

Peipsi järve riikliku keskkonnaseire hüdrokeemilise allseire raames mõõdetavatest füüsikalis-keemilistest näitajatest mõõdetakse Peipsi järve veeproovides vee temperatuur, elektrijuhtivus, lahustunud hapnik ja happelisus. Lisaks mõõdetakse laboris vee värvus, hõljuvaine, BHT5, Mitmete keemiliste elementide sisaldus: KHTCr, NH4, NO2, NO3, Nüld, PO4, Püld, Cl, SO4. Lisaks määratakse Eesti-Vene suvise ühisekspeditsiooni raames veel vee üldkaredus, Ca, Mg, Feüld, K, Na ja Si sisaldus. Pinnakihi veeproovidest määratakse naftasaaduste ja raskmetallide Cd, Cu, Hg, Pb, Zn, Cr ja Ni sisaldus. Veeproove võetakse vastavalt keskkonnaseire seaduse, veeseaduse ja keskkonnaministri 06.05.2002 määruse nr 30 "Proovivõtumeetodid"[6] nõuetele. Proovivõtu ajal mõõdetavad näitajad nagu veetemperatuur, hapnikusisaldus, elektrijuhtivus, pH ja nende analüüsid tehakse vastavalt keskkonnaministri 25.08.2011 määrusele nr 57 "Nõuded vee füüsikalis-keemiliste ja keemiliste parameetrite uuringuid teostavale katselaborile, nende uuringute raames tehtavatele analüüsidele ja katselabori tegevuse kvaliteedi tagamisele ning analüüsi referentmeetodid". Ohtlike ainete analüüsidel arvestatakse direktiivide 2008/105/EÜ (keskkonnakvaliteedi standardid) ja 2009/90/EÜ (vee keemilise analüüsi ja seire tehnilised näitajad) nõuetega. Ühisekspeditsioonide seiretööd ja analüüsid toimuvad samade metoodikate kohaselt nagu Eesti riiklikus keskkonnaseire programmis.[4]

Peipsi järve hüdrobioloogilise ja hüdrokeemilise seire eesmärkideks on[4]:

  • Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste täitmine piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede konventsiooni raames ning EL-i direktiivide täitmine
  • Saada pidevat informatsiooni Peipsi järve ökoloogilisest seisundist hüdrobioloogiliste näitajate alusel nii Eesti kui ka Vene poolel
  • Peipsi elustiku andmete põhjal hinnata reaalajas järve ökoloogilist olukorda ning selle alusel prognoosida võimalikke muutusi ja kriisisituatsioone kogu järve ulatuses
  • Täiendada Peipsi järve elustiku pikaajalisi andmeridu järve ökosüsteemis toimuvate pikaajaliste muutuste suuna ja seaduspärasuste väljaselgitamiseks kogu järve ulatuses

Peipsi järve hüdrobioloogilist seiret viib läbi Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskus, keemilised analüüsid teeb Eesti Keskkonnauuringute Keskuse Tartu filiaal. Eesti Keskkonnauuringute Keskus on teinud Peipsi järve seiret alates 1992. aastast.[4]


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Birgot Paavel. "Peipsi järve vee optilised omadused". (lehekülg 55). TÜ magistritöö, 2004. Failitüüp: pdf. Kasutatud 01.10.08.
  2. Milius, A. & Haldna, M. (2008). Hüdrokeemia. Peipsi. Tartu : Eesti Loodusfoto, 157–178
  3. Keskkonnaagentuur. "Peipsi ja Võrtsjärve randade seire". Kasutatud 31.10.2017.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Keskkonnaagentuur. "Peipsi järve hüdrokeemiline ja hüdrobioloogiline seire". Kasutatud 30.10.2017.
  5. Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut (2014). Peipsi randade seire
  6. Keskkonnaministeerium. "Proovivõtumeetodid". Riigi Teataja, 06.05.2002. Kasutatud 31.11.2017.

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Haberman, J., Timm, T. & A. Raukas. 2008. Peipsi (monograafia). Tartu, Eesti Loodusfoto, 472 lk.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]