Saturn

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib planeedist; filmiauhinna kohta vaata artiklit Saturn (auhind); kino kohta vaata artiklit Saturn (kino); Eesti puksiirlaeva kohta vaata Saturn (laev); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Saturn (täpsustus).

Saturn Saturni astronoomiline sümbol
Saturn during Equinox.jpg
Saturn pildistatuna Cassinilt juulis 2008
Orbiidi omadused
Afeel 10,086
Periheel 9,024
Keskmine kaugus Päikesest 9,5
Orbiidi ekstsentrilisus 0.05555
Tiirlemisperiood 29,5 Maa aastat
Füüsikalised omadused
Diameeter 120 600 km 9,4 Maad
Mass 5,6846 * 1026 kilogrammi 95 Maad
Tihedus 0,687 g/cm³
Paokiirus 35,5 km/s
Pöörlemisperiood 10 tundi 32 minutit 15 sekundit
Kaaslasi vähemalt 62
Albeedo 0,342

Saturn on kuues planeet Päikesest ja Päikesesüsteemi suuruselt teine planeet. See on hiidplaneet ja see on Maast üheksa korda suurem. Saturn on ainus planeet Päikesesüsteemis, mis on veest hõredam (ligi 30%) ja kuigi Saturni tuum on veest oluliselt tihedam, on planeedi keskmine tihedus vaid 0,69 g/cm3 gaasilise väliskihi tõttu.[1] Saturni mass on 95 Maa massi[2]. Planeedile on antud nimi Vana-Rooma põllutöö ja viljakasvu jumala Saturnuse järgi, kelle sirp meenutab Saturni astronoomilist sümbolit (♄).[3][4]

Saturni siseehitus koosneb arvatavasti tuumast, mille moodustavad raud, nikkel ja silikaatne kivim ja mida ümbritseb paks kiht metallilist vesinikku. Järgmiseks tuleb vedela vesiniku ja vedela heeliumi vahekiht, mida omakorda ümbritseb väline gaasikiht.[5] Planeet näib helekollane atmosfääri ülemistes kihtides asuvate ammoniaagi kristallide tõttu. Arvatakse, et planeedi magnetvälja tekitab läbi metallilise vesiniku kihi jooksev elektrivool. Saturni magnetväli on Maa magnetväljast pisut nõrgem ning moodustab ainult 1/20 Jupiteri magnetväljast.[6]Planeedi atmosfäär on üldjuhul ühetooniline ja tema värvide kontrastsus on väike, kuid aeg-ajalt võib esineda selgeid ja pikalt kestvalt atmosfäärinähtusi[7]. Saturnil võib tuul puhuda kiirusega 1800 km/h, mis on suurem kiirus kui Jupiteril, aga väiksem kui Neptuunil.[7]

Planeedil on silmapaistev ringide süsteem, mis koosneb üheksast rõngast ja kolmest katkendlikust kaarest. Ringide süsteem koosneb peamiselt jääosakestest ja vähesel määral väiksematest kividest (rocky debris – kiviprahist) ja tolmust.

Saturnil on kuuskümmend kaks[8] teadaolevat kuud, millest viiekümne kolmele on antud ametlik nimi. Nende hulka ei ole arvatud väikesi „kuukesi“ (väikesed looduslikud satelliidid) Saturni rõngastes. Saturni suurim kuu Titan, mis on ühtlasi Päikesesüsteemis suuruselt teine kuu ja suurem kui planeet Merkuur, on ainus kuu Päikesesüsteemis, mis suudab hoida märkimisväärset atmosfääri.[9] Enamik Saturni kuudest on traditsiooniliselt nimetatud Titaanide järgi Kreeka mütoloogiast.

Füüsikalised omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Maa võrrelduna Saturniga

Saturn on hiidplaneet ja see koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist. Planeedil puudub tahke pind, aga arvatakse, et sel võib olla tahke tuum[10]. Planeedi rotatsioonist tingituna on Saturn poolustelt kokku surutud sferoid. Ekvatoriaal- ja polaarne raadius erinevad peaaegu 10% (60 268 km versus 54 364 km)[2]. Saturn on ainus planeet Päikesesüsteemis, mis on veest hõredam (ligi 30%) ja kuigi Saturni tuum on veest oluliselt tihedam, on planeedi keskmine tihedus vaid 0,69 g/cm3 gaasilise väliskihi tõttu.[1] Jupiteri mass on 318 Maa massi ja Saturni mass on 95 Maa massi[2]. Se tähendab, et Saturn ja Jupiter moodustavad 92 % Päikesessüsteemi planeetide massist[11].

Sisemine struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Diagramm Saturni sisemusest

Planeedi põhiliseks koostisosaks on vesinik, mis veeldub tiheduse tõustes üle 0,01 g/cm3. Selle tiheduseni jõutakse raadiuse juures, mille sisse jääb 99,9% Saturni massist. Temperatuur, rõhk ja tihedus tõusevad ühtlaselt sügavuse kasvades, mis planeedi sügavamates kihtides põhjustab vesiniku ülemineku metalliliseks.[12]

Standardne planeetide mudel viitab sellele, et Saturni sisemine struktuur on sarnane Jupiteri omaga, millel on väike kivituum ümbritsetud vesinikust ja heeliumist ning vähesel määral erinevatest lenduvatest madala keemistemperatuuriga osakestest.[13] Selline tuum on sarnane Maa keemilise koostisega, kuid on tihedam. Prantsusmaa astronoomid Didier Saumon ja Tristan Guillot uurisid planeedi gravitatsioonilist liikumist võrdluses planeedi siseehituse füüsikalise mudeliga ja jõudsid 2004. aastal järeldusele, et Saturni tuum peaks olema 9–22 Maa massi.[14][15] Saturni tuuma ümbritseb tihe vedela metallilise vesiniku kiht, millele järgneb vedel molekulaarse vesiniku kiht, mis on küllastunud heeliumiga ja kõrguse kasvades tasapisi läheb üle gaasilisse olekusse. Saturni atmosfäär on 100km paksune.[16][17][18]

Temperatuur planeedi tuumas küündib 11 700 °C. Ühtlasi kiirgab Saturn 2,5 korda rohkem energiat kosmosesse, kui seda Päikeselt saabub. Enamik kiirguvast energiast pärineb aeglasest gravitatsioonilisest kokkusurumisest (Kelvin- Helmholtzi mehhanism), mis aga ei pruugi seletada kogu Saturnilt kiirgava soojuse hulka. Saturni soojusenergia genereerimises võib täiendavat rolli mängida mehhanism, mis seisneb heeliumi piiskade „välja sadestumises“ sügavale planeedi sisemusse. Selle protsessi käigus eraldub soojus läbi hõõrdumise, mis tekib heeliumi piiskade langemisel läbi madalama tihedusega vesiniku. Selle protsessi tulemusena on planeedi väline kiht jäänud heeliumivabaks[19][20] ning need langenud piisad võivad olla akumuleerunud tuuma ümbritsevaks heeliumi kihiks.

Atmosfäär[muuda | muuda lähteteksti]

Saturni atmosfäär koosneb 96,3% ulatuses molekulaarsest vesinikust ja 3,25% heeliumist.[21] Sellel tasemel on heeliumi osakaal oluliselt väiksem võrreldes tema osakaaluga Päikese koostises.[13] Heeliumist raskemate elementide osakaal ei ole täpselt teada, kuid eeldatakse, et see on sarnane nende elementide esmase tasakaaluga Päikesesüsteemi tekkimisel. Raskemate elementide, millest suur osa asetseb Saturni tuuma ümbruses, kogumass moodustab hinnanguliselt 19–31 Maa massi.[22]

Saturni atmosfääris on tuvastatud väikestes kogustes ka ammoniaaki, atsetüleeni, etaani, propaani, fosfiini ja metaani.[23][24][25] Ülemise kihi pilved koosnevad ammooniumi kristallidest; madalama taseme pilved koosnevad tõenäoliselt, kas ammoonium vesiniksulfiidist (NH4SH) või veest.[26] Ülemistes atmosfäärikihtides põhjustab Päikese ultraviolettkiirgus metaani fotokeemilist lagunemist, mis annab tõuke süsivesinike keemilisteks ahelreaktsioonideks, mille saadusi viivad alla hoovused ja difusioon. Seda fotokeemilist tsüklit kujundab Saturni aastaaegade käik.[25]

Pilvede koostis varieerub sõltuvalt nende kõrgusest ja rõhust. Ülemistes pilvekihtides, kus temperatuur on 100–160 K (−173,15 kuni −113,5 ºC ) ja rõhk 0,5–2 baari vahemikus, koosnevad pilved jäätunud ammoniaagi osakestest. Veest ja jääst koosnevad pilved algavad tasemel, kus rõhk on 2,5 baari ja ulatuvat 9,5 baari tasemeni, temperatuurivahemikuks on 290–253 K (16,85 kuni −20,15 ºC). Madalamatel tasemetel, kus rõhk on 10–20 baari ja temperatuur 270–330K (−3,15 kuni 56,85 ºC), on piirkond, kus veepiisku moodustab ammoniaagi vesilahus.[27]

Saturni tavapäraselt ühesuguses atmosfääris on näha pikaajalisi ovaale ja teisi kujundeid, mis on omased ka Jupiterile.[28][29] Saturni tuuled on oma kiiruse poolest Päikesesüsteemis Neptuuni järel teisel kohal. Voyageri andmed näitavad tuult kiirusega kuni 500m/s (1800 km/h).[30] Infrapuna pildid näitavad, et Saturni lõunapoolusel on soe polaar-vorteks (polaartsüklon), mis on meie Päikesesüsteemis ainulaadne. Kui temperatuur Saturnil on tavaliselt −185 ºC, siis temperatuur vorteksis võib tõusta kuni −122 ºC tasemeni, mis on ühtlasi kõige soojem koht Saturnil.[31] See lõuna pooluse torm võib olla miljardite aastate vanune. Suuruse poolest on see õhukeeris võrreldav Maaga ja sealsed tuuled puhuvad kiirusega keskmiselt 153 m/s (550 km/h).[32]

Saturni polaaralade virmalised

Põhjapooluse arktilise tsükloni ümber püsiv heksagonaalne muster on olnud mitmete spekulatsioonide sihtmärgiks. Suurem osa astronoome usuvad, et selle on põhjustanud atmosfääris seisulaine. Polügonaalseid kujundeid on katse korras suudetud korrata laboratooriumis vedelike diferentsiaalse rotatsiooni abil.[29][33]

Magnetosfäär[muuda | muuda lähteteksti]

Saturnil on lihtsa kujuga sümmeetriline dipoolne magnetväli. Magnetvälja tugevus ekvaatoril on 0,2 gaussi (20 µT), mis on hinnanguliselt 1/20 Jupiteri magnetväljast ja ühtlasi pisut nõrgem kui Maa magnetväli.[6] Selle tulemusel on Saturni magnetosfäär ka palju väiksem kui Jupiteril, ulatudes vaid 1,1 miljoni km-ni. Tõenäoliselt on Saturni magnetväli genereeritud sarnaselt Jupiteri magnetväljaga – vedelas metallilise vesiniku kihis toimuvate liikumistega (metallilise vesiniku dünamo).[34] Saturni poolustel esineb virmalisi nii nagu ka Jupiteri poolustel.[35]

Orbiit ja pöörlemine[muuda | muuda lähteteksti]

Saturn ja tema rõngad oktoobris 2016

Keskmine kaugus Päikese ja Saturni vahel on 1,4 miljardit kilomeetrit (9 AU). Keskmise kiirusega 9,69 km/s kulub Saturnil tiiru tegemiseks ligikaudu 29,5 maa aastat.[2][36] Seoses orbiidi elliptilise ekstsentrilisusega varieerub Saturni kaugus orbiidil Päikesest 155 miljoni kilomeetri ulatuses.[2]

Saturni pöörlemiskiirust arvestatakse kolmes tsoonis, millest esimene, ekvaatoril asetsev Süsteem I, pöörleb intervalliga 10 tundi 14 minutit 00 sekundit. Süsteem II pöörlemissagedus on 10 tundi 38 minutit 25,4 sekundit ja Süsteem III oma 10 tundi 39 minutit 22,4 sekundit. Saturni sisemuse pöörlemissagedust ei ole suudetud täpselt määratleda, sest planeedi magnetiline pöörlemiskiirus ja planeedi enda pöörlemiskiirus ei ole täpselt kooskõlas seoses kuu Enceladus mõjuga.[37][38] Viimane ennustus Voyageri 2007. aasta andmete põhjal on 10 tundi 32 minutit 35 sekundit.

Kuud ja rõngad[muuda | muuda lähteteksti]

Kuud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saturni kuud.
Saturni kuud Tethys, Hyperion ja Prometheus

Saturnil on teadaolevalt 62 kuud, millest viiekümne kolmele on antud ametlik nimi. Lisaks on teadlased Saturni ringidest avastanud kümneid või isegi sadu "kuukesi", mille diameeter on 40 kuni 500 meetrit ning mida ei arvestata kuudena. Saturni suurim kuu, Titan, moodustab üle 90% Saturni ümber tiirlevast massist. Saturni suuruselt teine kuu, Rhea, omab väga hõredat atmosfääri[39][40][41] ja algselt arvati, et see võib omada ka oma rõngaid[42]. 2010. aastal selgus, et Rheal siiski ei ole oma rõngastesüsteemi[43][44].

Mitmed Saturni kuud on väikesed: 14 kuud on diameetriga 10 kuni 50 km ja 34 kuu diameeter on vähem kui 10 kilomeetrit[45]. Enamik Saturni kuudest on traditsiooniliselt nimetatud Titaanide järgi Kreeka mütoloogiast. Titan on Päikesesüsteemi ainus kuu, millel on tihe atmosfäär ja kus toimuvad keemilised protsessid. Lisaks on see ainus kuu, millel on etaanist ja metaanist koosnevad järved[46].

Rõngad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saturni rõngad.

Saturni rõngad asuvad ekvatoriaaltasandil ja nende kogulaius ületab planeedi läbimõõdu. Rõngad avastas Galileo Galilei, kes 1610.[47]aastal märkas oma väikese teleskoobiga Saturni küljes kahte moodustist, kuid ta ei suutnud välja selgitada, millega on tegemist. Hüpoteese oli palju, kuid esimese sõnastas hollandi astronoom Christiaan Huygens 1655. aastal, mil ta väitis et "ta on ümbritsetud õhukese ja tasase rõngaga, mis ei puutu teda kuskil ja on ekliptika suhtes kaldu."[47] Saturni rõngad on oma nime saanud nende avastamise järgi tähestikulises järjekorras.

Roche arvutuste järgi ei saa lähemal kui 2,44 planeedi raadiust suuri kaaslasi tekkida ning kui nad sinna satuvad, siis nad purunevad. Saturni rõngad asuvad just sellises vahemikus ning see on viinud arvamuseni, et materjal, millest muidu oleks tekkinud mõned kuud, on jäänud rõngastesse. Rõngad ulatuvad 6630 km-st kuni 120 700 km-ni Saturni ekvaatorist ja on keskmiselt 20 meetri paksused. Rõngad koosnevad 93% jäätunud veeosakestest, kus on ka väikestes kogustes metaani ja ammoniaaki ning ülejäänud 7% moodustab amorfne süsinik. Osakeste suurus kõigub mikromeetrist kilomeetrini[48].

Pioneer 11 piltide põhjal jõudsid uurijad arvamusele, et F-rõngast "karjatatakse": kaks kuud, Prometheus ja Pandora tiirlevad teine teisel pool rõngast[49][50]. Saturni kuud Pan ja Atlas tekitavad orbiidil lineaarseid tiheduslaineid, mis on võimaldanud teha nende masside täpsed mõõtmised ja teadlaste arvates sarnanevad need Pandora ja Prometheusega[51].

Saturni rõngad

Saturni uurimise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saturni uurimise ajalugu.

Saturn on üks viiest planeedist, mida on võimalik näha palja silmaga[52][53] ning seetõttu on selle olemasolu teatud iidsetest aegadest saati. See on viiest palja silmaga nähtavast planeedist kaugeim ja tähtis tegelane mitmetes mütoloogiates. Rooma mütoloogias oli Saturnus nimetatud Kreeka jumala Kronose järgi ning mõlemas mütoloogias oli ta põllutööjumal.

Eurooplaste vaatlused (17.-19. sajand)[muuda | muuda lähteteksti]

Saturni rõngaste nägemiseks on vaja head teleskoopi ning seetõttu avastati need 1610. aastal, mil Galileo Galilei neid esmakordselt vaatles. Galilei pidas oma avastust kaheks kuuks kuni Hollandi astronoom Christiaan Huygens selle hüpoteesi ümber lükkas, kasutades Saturni vaatlemisel võimsamat teleskoopi. Huygens avastas ka esimese Saturni kuu, Titani, millele Giovanni Cassini vaatlustega lisandusid Iapetus, Rhea, Tethys ja Dione. 1675. aastal avastas Cassini, rõngastes 4700 km laiuse tühja ala, mida tänapäeval tuntakse Cassini piluna[54].

Järgmine suurem avastus tehti 1789. aastal, mil William Herschel avastas veel kaks kuud, Mimase ja Enceladuse[55]. 1848. aastal avastasid Briti astronoomid veel ühe kuu, mis sai nimeks Hyperion.

1899. aastal avastas William Henry Pickering Phoebe[56], mis ei pöörle Saturniga sünkroniseeritult. Phoebe on esimene selline kuu ja sel kulub Saturni ümber tiiru tegemiseks üle aasta[57].

Uurimine kosmosesondidega[muuda | muuda lähteteksti]

Pioneer 11[muuda | muuda lähteteksti]

Pioneer 11 foto Saturnist
Next.svg Pikemalt artiklis Pioneer 11.

Esimese kosmosesondina sooritas möödalennu Saturnist Pioneer 11, möödudes planeedist septembris 1979 20 000 km kauguselt. Sond pildistas planeeti ja mõnda kuud, kuid piltide kvaliteet oli pinnavormide eristamiseks liiga madal. Sond uuris ka Saturni rõngaid ning avastas F-rõnga. Lisaks Saturni uurimisele, mõõtis Pioneer 11 Titani temperatuuri.

Voyagerid[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmine kosmosesond, mis külastas Saturni, oli Voyager 1, mis sooritas novembris 1980 möödalennu Saturnist[58]. Sond tegi planeedist, selle rõngastest ja kuudest esimesed kõrge resolutsiooniga fotod ning nendelt piltidelt nähti esmakordselt mitmete kuude pinnavorme. Voyager 1 möödus Titanist väga lähedalt ning saatis selle atmosfääri kohta tähtsat infot. Sondi uuringud tõestasid, et Titani atmosfäär on läbipaistmatu ja seetõttu pole kosmosesondidel võimalik selle pinda pildistada. Pärast Saturnist möödalendu võttis Voyager 1 kursi Päikesesüsteemist välja.

Peaaegu aasta hiljem, augustis 1981, saabus Saturni juurde Voyager 2[59]. Sond jätkas eelmise Voyageri algatatud uuringuid ja tegi veel mitmeid fotosid Saturni kuudest. Voyager 2 avastas, et Saturni atmosfääris ja ringidest toimub muutusi. Paraku kiilus sondi kaameramast kinni ja mitmed esialgu plaanitud pildistamised jäid ära. Voyager 2 kasutas Saturni möödalendu oma trajektoori korrigeerimiseks, et suunduda pärast Saturni juurest lahkumist Uraanile.

Sondid avastasid möödalendudel mitmed uued kuud ja kinnitasid mitmete kuude olemasolu ning avastasid Maxwelli pilu ja Keeleri pilu.

Cassini-Huygens[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Cassini-Huygens.
Enceladuse geisrid
Maa (tähistatud noolega) vaadatuna Saturni orbiidilt.

1. juulil 2004 sisenes Saturni orbiidile kosmosesond Cassini, mis oli planeete ja selle kuusid asunud uurima juba enne orbiidile sisenemist[60][61].

Cassini möödalendudel Titanist on sond teinud radaripilte suurtest järvedest, milles on mitmeid saari ja mägesid. Sond sooritas orbiidile jäämise järel Titanist kaks möödalendu ja 25. detsembril 2004 eraldus maandur Huygens oma emalaevast[62] ja sisenes 14. jaanuaril 2005 Titani atmosfääri, edastades selle kohta infot laskumise ajal ning ka pärast maandumist[63]. Cassini jätkas Huygensi eraldumise järel oma uuringuid ning on veel mitmeid kordi möödunud Titanist ja teistest kuudest.

Alates 2005. aastast on teadlased jälginud Saturni äikest, mille võimsus on Maal esinevast äikesest 1000 korda suurem[64].

2006. aastal teatas NASA, et Cassini leidis tõendeid vedela vee reservuaaride olemasolust Saturni kuul Enceladusel, mis purskavad geisritena. Enceladuselt on leitud üle 100 geisri ja NASA arvates võib planeedil suure tõenäosusega olla elu[65][66].

Cassini fotod on viinud ka teiste märkimisväärsete avastusteni. Fotode abil avastati G ja E-ringi vahelt veel üks ring ja juulis 2006 leiti Titani põhjapooluselt Kaspia mere suurune meri[67][68]. Oktoobris 2006 tuvastas sond Saturni lõunapoolusel möllava tormi, mille diameeter on 8000 km[69].

Aastatel 2004 kuni 2009 avastas Cassini kaheksa uut kuud. Sondi põhimissioon lõppes 2008. aastal[70], mil sond oli teinud 74 tiiru ümber Saturni. Sondi missiooni pikendati 2010. aastani ja seejärel 2017. aastani, et uurida planeeti ühe Saturni aasta jooksul planeedi aastaaegu[71].

Cassini missioon lõppeb 15. septembril 2017, mil see siseneb Saturni atmosfääri[72].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Saturn – The Most Beautiful Planet of our solar system".Preserve Articles. January 23, 2011.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Williams, David R. (September 7, 2006). "Saturn Fact Sheet". NASA.
  3. Brainerd, Jerome James (November 24, 2004). "Characteristics of Saturn". The Astrophysics Spectator.
  4. "General Information About Saturn". Scienceray. July 28, 2011.
  5. Brainerd, Jerome James (October 27, 2004). "Giant Gaseous Planets". The Astrophysics Spectator.
  6. 6,0 6,1 Russell, C. T.; Luhmann, J. G. (1997). "Saturn: Magnetic Field and Magnetosphere". UCLA – IGPP Space Physics Center.
  7. 7,0 7,1 "The Planets ('Giants')". Science Channel. June 8, 2004.
  8. Piazza, Enrico. "Saturn's Moons". Cassini, Equinox Mission. JPL NASA.
  9. Munsell, Kirk (April 6, 2005). "The Story of Saturn". NASA Jet Propulsion Laboratory; California Institute of Technology.
  10. Melosh, H. Jay (2011). Planetary Surface Processes. Cambridge Planetary Science 13. Cambridge University Press. p. 5. ISBN 0-521-51418-5.
  11. A New Approach to Earth History:The solar nebula hypothesis
  12. Fortney, Jonathan J.; Nettelmann, Nadine (May 2010). "The Interior Structure, Composition, and Evolution of Giant Planets". Space Science Reviews 152 (1–4): 423–447. arXiv:0912.0533.
  13. 13,0 13,1 Guillot, Tristan et al. (2009). "Saturn's Exploration Beyond Cassini-Huygens". In Dougherty, Michele K.; Esposito, Larry W.; Krimigis, Stamatios M.,. Saturn from Cassini–Huygens. Springer Science+Business Media B.V. p. 745. arXiv:0912.2020.Bibcode:2009sfch.book..745G. doi:10.1007/978-1-4020-9217-6_23. ISBN 978-1-4020-9216-9.
  14. Fortney, Jonathan J. (2004). "Looking into the Giant Planets".Science 305 (5689): 1414–1415.doi:10.1126/science.1101352. PMID 15353790.
  15. Saumon, D.; Guillot, T. (July 2004). "Shock Compression of Deuterium and the Interiors of Jupiter and Saturn". The Astrophysical Journal 609 (2): 1170–1180. arXiv:astro-ph/0403393. Bibcode:2004ApJ...609.1170S.doi:10.1086/421257.
  16. Faure, Gunter; Mensing, Teresa M. (2007). Introduction to planetary science: the geological perspective. Springer. p. 337.ISBN 1-4020-5233-2.
  17. "Saturn". National Maritime Museum.
  18. "Structure of Saturn's Interior". Windows to the Universe.Archived from the original on 2011-08-21.
  19. de Pater, Imke; Lissauer, Jack J. (2010). Planetary Sciences(2nd ed.). Cambridge University Press. pp. 254–255. ISBN 0-521-85371-0.
  20. "NASA – Saturn". NASA. 2004.
  21. Saturn. Universe Guide. Retrieved 29 March 2009.
  22. Guillot, Tristan (1999). "Interiors of Giant Planets Inside and Outside the Solar System". Science 286 (5437): 72–77.Bibcode:1999Sci...286...72G. doi:10.1126/science.286.5437.72.PMID 10506563.
  23. Courtin, R. et al. (1967). "The Composition of Saturn's Atmosphere at Temperate Northern Latitudes from Voyager IRIS spectra". Bulletin of the American Astronomical Society 15: 831.Bibcode:1983BAAS...15..831C.
  24. Cain, Fraser (January 22, 2009). "Atmosphere of Saturn". Universe Today.
  25. 25,0 25,1 Guerlet, S.; Fouchet, T.; Bézard, B. (November 2008). Ethane, acetylene and propane distribution in Saturn's stratosphere from Cassini/CIRS limb observations. In Combes, C. "SF2A-2008: Proceedings of the Annual meeting of the French Society of Astronomy and Astrophysics". "SF2A-2008: Proceedings of the Annual meeting of the French Society of Astronomy and Astrophysics Eds.: C. Charbonnel: 405. Bibcode:2008sf2a.conf..405G
  26. Martinez, Carolina (September 5, 2005). "Cassini Discovers Saturn's Dynamic Clouds Run Deep". NASA.
  27. Dougherty, Krimigis; Esposito, Esposito; Krimigis, Stamatios M. (2009)."Saturn from Cassini-Huygens". In Dougherty, Stamatios M.; Esposito, Larry W; Krimigis, Stamatios M. Saturn from Cassini-Huygens. Edited by M.K. Dougherty (Springer): 162. Bibcode:2009sfch.book.....D. doi:10.1007/978-1-4020-9217-6. ISBN 1-4020-9216-4
  28. Pérez-Hoyos, S.; Sánchez-Laveg, A.; French, R. G.; J. F., Rojas (2005). "Saturn's cloud structure and temporal evolution from ten years of Hubble Space Telescope images (1994–2003)". Icarus 176 (1): 155–174.Bibcode:2005Icar..176..155P. doi:10.1016/j.icarus.2005.01.014.
  29. 29,0 29,1 Ball, Philip (May 19, 2006). "Geometric whirlpools revealed". Nature. doi:10.1038/news060515-17. Bizarre geometric shapes that appear at the centre of swirling vortices in planetary atmospheres might be explained by a simple experiment with a bucket of water but correlating this to Saturn's pattern is by no means certain.
  30. Hamilton, Calvin J. (1997). "Voyager Saturn Science Summary". Solarviews.
  31. "Warm Polar Vortex on Saturn". Merrillville Community Planetarium. 2007.
  32. "A Hurricane Over the South Pole of Saturn". NASA. NASA. November 13, 2006. Retrieved 2013-05-01.
  33. Aguiar, Ana C. Barbosa; Read, Peter L.; Wordsworth, Robin D; Salter, Tara; Hiro Yamazaki, Y. (April 2010). "A laboratory model of Saturn's North Polar Hexagon". Icarus206 (2): 755–763. Bibcode:2010Icar..206..755B.doi:10.1016/j.icarus.2009.10.022. Retrieved 20 February 2013. Laboratory experiment of spinning disks in a liquid solution forms vortices around a stable hexagonal pattern similar to that of Saturn's.
  34. McDermott, Matthew (2000). "Saturn: Atmosphere and Magnetosphere". Thinkquest Internet Challenge.
  35. http://www.windows2universe.org/saturn/saturn.html
  36. Cain, Fraser (January 26, 2009). "Orbit of Saturn". Universe Today.
  37. "Enceladus Geysers Mask the Length of Saturn's Day" (Press release). NASA Jet Propulsion Laboratory. March 22, 2007.
  38. Gurnett, D. A. et al. (2007). "The Variable Rotation Period of the Inner Region of Saturn's Plasma Disc". Science 316 (5823): 442–5.Bibcode:2007Sci...316..442G. doi:10.1126/science.1138562.PMID 17379775.
  39. Science Daily:Thin air: Oxygen atmosphere found on Saturn's moon Rhea
  40. Daily Mail:Oxygen found on Saturn moon: Nasa spacecraft discovers Rhea has thin atmosphere rich in O2
  41. NASA:Thin Air - Cassini Finds Ethereal Atmosphere at Rhea
  42. NASA:Saturn's Moon Rhea Also May Have Rings
  43. Planetary Society:"A very sad story": No rings for Rhea after all
  44. Universe Today:Ring Around Rhea? Probably Not
  45. Saturn's Known Satellites
  46. VOA News:Methane Lakes Found on Saturn's Largest Moon
  47. 47,0 47,1 36 http://www2.jpl.nasa.gov/saturn/back.html
  48. Poulet F.; Cuzzi J.N. (2002). "The Composition of Saturn's Rings". Icarus 160 (2): 350. Bibcode:2002Icar..160..350P. doi:10.1006/icar.2002.6967.
  49. Astronomy Now:Origin of Saturn’s F Ring and its shepherd moons revealed
  50. EarthSky:Origin of Saturn’s F ring and shepherd moons
  51. Science Daily:NASA's Cassini Spacecraft Continues Making New Discoveries
  52. Reference.com:Which planets can be seen without a telescope?
  53. The Naked Eye Planets
  54. NASA Solar System:Saturn Rings
  55. Space.com:William Herschel Biography
  56. Britannica:William Henry Pickering
  57. Britannica:Phoebe
  58. NASA:35th Anniversary of the Voyager 1 Saturn Flyby
  59. Space.com:Happy Anniversary, Voyager 2! NASA Probe Flew by Saturn 35 Years Ago
  60. ESA:Cassini-Huygens enters orbit around the ringed planet
  61. CNN:Cassini enters Saturn orbit
  62. ESA:Huygens sets off with correct spin and speed
  63. Imperial College London:Huygens Probe Release
  64. Science Daily:Astronomers Find Giant Lightning Storm At Saturn
  65. Daily Galaxy:Saturn's Enceladus Moves to Top of "Most-Likely-to-Have-Life" List
  66. Nature:Enceladus named sweetest spot for alien life
  67. BBC News:Probe reveals seas on Saturn moon
  68. New Scientist:Titan’s largest lake rivals Earth’s Caspian Sea
  69. BBC News:Huge 'hurricane' rages on Saturn
  70. JPL:Cassini About the Mission
  71. Spaceflight Now:Cassini gets another extended mission until 2017
  72. JPL:The Grand Finale Toolkit

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]