Rändrahn

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti suurima maapealse osaga rändrahn Letipea Ehalkivi koosneb migmatiidist.

Rändrahn on rahn (ümbermõõt üle 3 m[1]), mis on liustiku poolt aluspõhjast lahti murtud ja algsest asukohast minema viidud. Rohkem kui 10 m läbimõõduga rändrahne nimetatakse hiidrahnudeks. Herbert Viidingu järgi on ligi 90% Euroopa pleistotseense jäätumise alal levinud hiidrahnudest koondunud Eestisse.[2]

Rändrahnuks on varem peetud ka tard- või moondekivimitest monoliite, mille läbimõõt on suurem kui 1 meeter, tingimuseks vaid, et rahn ei asu tänapäeval oma algse lasumuse kohas. Rändrahnu nimetus tuleneb sellest, et mandrijää toimel on need kivid liikunud ära oma algsest tekkekohast.

Eesti rändrahnud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti rändrahnud.
Tubala kivi Hiiumaal

Suurim maapealne rändrahn Eestis on Ehalkivi Kunda lähedal (ruumala 930 m³, mass umbes 2500 tonni), suurim veealune rändrahn Toodrikivi Nõva lähedal (maht ligi 1500 m³).[2]

Kokku on hiidrahne Eestis teada 87,[2] suurem osa neist on kaitse all. Suuri rahne on Eestis umbes tuhatkond, väikeste rahnude arv on praktiliselt loendamatu.

Enamik Eesti rändrahnudest on Põhja-Eestis. Eriti rohkelt on neid Lahemaal. Rahnude jaotumus suurusnäitajate järgi on tavapäraselt sarnastele loodusnähtustele ligilähedaselt kirjeldatav eksponentsiaalfunktsiooni abil. Maapealseid rahne, mille ümbermõõt on ligi 50 meetrit või üle selle on Eestis kaks: Ehalkivi ja Kabelikivi.[3]

Rahnude liigitamine ümbermõõdu järgi:[1]

  • Hiidrahnud, ümbermõõt üle 25 m
  • Hiidrahnude lähedased rahnud (subhiidsed), ümbermõõt 25–20 m
  • Maakondlikult tähelepanuväärsed rahnud, ümbermõõt 20–16 m
  • Kohaliku tähtsusega rahnud, ümbermõõt 16–10 m
  • Väikerahnud, ümbermõõt 10–3 m

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pirrus, E. 1996. Suured rändrahnud – võõrsilt pärit omad. Eesti Loodus, 4, 118–119.
  • Pirrus, E. 2003. Hiidrahnud loodusmälestistena. Eluta loodusmälestiste uurimine ja kaitse, Tallinn, 75–88.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Pirrus (2009), lk 15.
  2. 2,0 2,1 2,2 Soesoo, Alvar; Miidel, Avo. Eesti rändkivid. Tallinn: MTÜ GEOGuide Baltoscandia, 2008.
  3. Pirrus, Enn. Eestimaa suured kivid. Suurte rändrahnude lugu. Tallinn: TTÜ Geoloogia Instituut, 2009, lk 20.